2019/06/07

Kukkumine

Minu vanem laps tegeleb iluuisutamisega. See on väga kaunis ja väga raske ala. Eelmisel nädalal oli tema uisuklubi hooajalõpu klubisisene võistlusesinemine. Ta oli nii graatsiline ja ilus, kui oma kava tegi...
...ja oma võistlusklassis viimaseks jäi. Objektiivselt võttes oli ta isegi parem, kui talvistel võistlustel, kus ta teise koha sai. Ka eeldab ükskõik mis tasemel uisukava omandamine palju-palju tunde treenimist, aga teised olid seekord paremad ning võistlusklass kõrgema tasemega komplekteeritud.
Ma olen teda väikest viisi püüdnud psühholoogiliselt ette valmistada selleks, kui ta võistlustel või esinedes kukub, kava meelest läheb, muusikaga midagi juhtub ja muudeks sellisteks juhtudeks. Mida kauem ja kõrgemal tasemel ta treenib, seda tõenäolisemalt saabub kord päev, mil ta publiku ees esimest korda kukub. See ei tähenda midagi. Ka olümpiafinaalis kukutakse.
Kaotuseks ei olnud ma teda kunagi varem ette valmistanud. Nii nagu ei ole minu jaoks oluline võit, ei tundunud oluline ka võimalus, et mu laps võib kaotada. See oli viga.
Auhinnatseremoonia ja hilisemad pildistamised pidas ta kenasti vastu, aga pärast uiske jalast võttes ta silmad läikisid ja kodus tõmbas ta oma toa ukse kinni ning teki üle pea.
Sellest viimasest kohast saab tal elus rohkem kasu olema, kui oleks olnud esimesest.

Üks mu 20. eluaastate alguses kolleeg eksis kunagi endale, oma poiss-sõbrale, vanematele, vennale ja tolle elukaaslasele puhkusereisiks lennukipileteid broneerides kuupäevadega. Broneeringu muutmine läks maksma mõned sajad eurod.
"See on sulle odav õppetund ajaks, mil sa hakkad miljonitehinguid tegema," ütles ta isa tookord.

Täna sai mu vanemal tütrel läbi kooliaasta. Ta tunnistusel on vaid viied, ka kõik trimestrihinded. See koolivärk tundub tal nagu iseenesest ja pingutamata tulevat. Kui ta oma võimeid maksimaalselt ära kasutab, jõuab ta ühel hetkel haridusasutuse valiku ja õpingutega tasemeni, kus pingutamata enam ei saa. Ja ka pingutades võib tunnistusele tulla neli või isegi kolm või võib latt olla lausa küündimatult kõrgele tõstetud. Seda ma tahakski oma lastele õpetada. Mitte seda, kuidas veri ninast väljas parim olemise nimel pingutada, vaid kuidas tulla toime kukkumise, kaotamise ja sellega, kui ei piisa isegi sellest, et oled oma parima andnud.


Leian köögilaualt tunnistuse.
Mina: Oo, mis restorani sa tähistama tahaksid minna?
Laps: Hesburgerisse!


1 comment:

  1. Kuidas seda saab üldse õpetada või õppida?
    Just andsin oma parima.
    Sellest ei piisanud.

    ReplyDelete