2019/06/07

Kaktused ja kassid

Vanatüdrukutele meeldivat kaktused ja vanatüdrukutele meeldivat kassid, aga ma ei ole näinud ühtegi kassi, kellele kaktused meeldiks. Elu traagika. Meie maja kassil Jipil on muidu võrdlemisis muretu elu, kui tolmuimeja, küünekäärid ja kaktused välja arvata.
Kass on küll ainus hing siin majas, kes hommikuse äratuskella peale rõõmustab. Tema alustab siis kohe oma rutiinidega. Esiteks tuleb mind voodisse nurrumisega tervitama. Edasi siirdub magamistoa aknast välja vaatama ja kassimuru näksima, mida talle selleks tarbeks aknalaual kasvatan. Lisaks kassimurule ja teistele taimedele on mul aknalaual ka suur klaaspott kaktustega. Jipp, vaeseke, peab ennast selleks igal hommikul hobuserauakujuliseks väänama, et kaktuste ja alla tõmmatud ruloo vahelt ennast muruni manööverdada. Kohe, kui natukenegi valvsust kaotab või eelmisel päeval ennast liiga laiaks söönud on, ei lase kaktus ennast narrida ja tõmbab tal mõnuga küljelt karvu maha.



Ka minu lapsepõlvekass Mirri kaotas kord õnnetul viisil kaktuste läheduses valvsuse. Lapsena oli mul päris korralik kaktuste kollektsioon, mille vahele kass Mirri ennast aknalauale püüdis ära mahutada. Kord hüppas ta aknalauale, kuid tardus siis kohe paigale, sest jäi ühte põõsas istuvat eriti rammusat tihast hüpnotiseeritult silmitsema. Vurrud võbelesid ja Mirri tagumik vajus järjest allapoole, kuni potsatas istuma kõike vihasemate okastega kaktuse otsa. Mirri oli kastreerimata poiss.

Hiljem oli mu elus periood, mil kassidele hoiukodu pakkusin. Kõiki isegi ei mäleta enam. Üks oli must kassipoiss. Muidu viisakas loom, aga kaktuseid ei kannatanud silmaotsastki. Pidevalt aeti neid maha, veeretati ringi ja ahistati kõikvõimalikel muudel viisidel. Ühel õhtul tulin töölt ja leidsin kodust ootamas põrandale tõmmatud kaktuse, millest oli kahesentimeetrine tükk välja hammustatud ning üsna hapu näoga kassi. Kass ei tahtnud paar päeva eriti süüa, aga kaktuseid ka enam kunagi ei puutunud.

3 comments:

  1. Mina olen kord tabanud oma kassi aknanalaual kaktust lakkumas. Sellist tihedate teravate okastega... Aga kordamisele see aktsioon vist ei läinud...

    ReplyDelete
  2. Naabri pips ja peen kassipreili Nöpsik pistis eelmisel nahka ühisrõdul kasvavavad kaktused. Otseses mõttes sõi ära.Tõsi, kaktused olid noorukesed ja pehmete okastega. Naabrinaine ei uskunud, kuid fotosüüdistust nähes vandus alla. Sellel suvel rõdul kaktuseid ei ole. Kokkuvõtteks ütlen, et maitse üle ei vaielda.

    ReplyDelete
  3. Minu kassid ja hoiukassid (50 ringis) on kõik kaktuseid jumaldanud, niiiet kuidas kass :)

    ReplyDelete