Ma olen loomaarst

Viimasel IKEAtripil tõin Soomest kena keraamilise seebidosaatorist ja hambaharjatopsidest koosneva vannitoakomplekti. Oleks pidanud kohe mitu tooma, sest neid siin majas ikka kulub. Juba paar nädalalt hiljem märkasin seebidosaatori kadumist. Kuna vannitoapõrand pesemisel kahtlaselt vahutama oli hakanud, panin ühe ja ühe kokku ning prügikasti kontrollides avastasin sealt ka peotäie seebiseid kilde, mille värv kadunud dosaatori omaga ühtis. Põrand vahutas veel pool aastat takkajärgi.


Eile lõhkusid lapsed õhtuse hambapesu käigus ka ühe topsidest ära. Tagajärgi koristades õnnestus mul üks kildudest jalga astuda. Avastasin selle alles järgmisel hommikul, kui kild noorema lapse sõbranna sünnipäevapeol mängutoas tunda hakkas andma. Selleks ajaks oli ta juba päris sügavale sisse tallutud. Käisin mängutoa administraatorilt nõela küsimas, et kild talla alt välja urgitseda. Admin tuustis tagatoas küll tükk aega ringi, aga nõela ikka ei leidnud. Soovitas hoopis keskuse alumisel korrusel olevasse loomakliinikusse pöörduda. Nad olevat seal väga abivalmid ja kindlasti aitavat killu välja võtta.
Tahtsin juba administraatoritädilt koerakostüümi paluda, aga tõin hoopis mängutoa kööginurga sahtlist käärid ja opereerisin ise tualetis killu jalast välja. 10 eurot loomakliiniku visiiditasu nagu naksti kokku hoitud. Isegi verd ei tulnud!


Ma oleks nüüd nagu loomaarst, loom ja idioot, kes endale unise peaga kilde jalga astub kõik ühes isikus.

Kaktused ja kassid

Vanatüdrukutele meeldivat kaktused ja vanatüdrukutele meeldivat kassid, aga ma ei ole näinud ühtegi kassi, kellele kaktused meeldiks. Elu traagika. Meie maja kassil Jipil on muidu võrdlemisis muretu elu, kui tolmuimeja, küünekäärid ja kaktused välja arvata.
Kass on küll ainus hing siin majas, kes hommikuse äratuskella peale rõõmustab. Tema alustab siis kohe oma rutiinidega. Esiteks tuleb mind voodisse nurrumisega tervitama. Edasi siirdub magamistoa aknast välja vaatama ja kassimuru näksima, mida talle selleks tarbeks aknalaual kasvatan. Lisaks kassimurule ja teistele taimedele on mul aknalaual ka suur klaaspott kaktustega. Jipp, vaeseke, peab ennast selleks igal hommikul hobuserauakujuliseks väänama, et kaktuste ja alla tõmmatud ruloo vahelt ennast muruni manööverdada. Kohe, kui natukenegi valvsust kaotab või eelmisel päeval ennast liiga laiaks söönud on, ei lase kaktus ennast narrida ja tõmbab tal mõnuga küljelt karvu maha.

Ka minu lapsepõlvekass Mirri kaotas kord õnnetul viisil kaktuste läheduses valvsuse. Lapsena oli mul päris korralik kaktuste kollektsioon, mille vahele kass Mirri ennast aknalauale püüdis ära mahutada. Kord hüppas ta aknalauale, kuid tardus siis kohe paigale, sest jäi ühte põõsas istuvat eriti rammusat tihast hüpnotiseeritult silmitsema. Vurrud võbelesid ja Mirri tagumik vajus järjest allapoole, kuni potsatas istuma kõike vihasemate okastega kaktuse otsa. Mirri oli kastreerimata poiss.

Hiljem oli mu elus periood, mil kassidele hoiukodu pakkusin. Kõiki isegi ei mäleta enam. Üks oli must kassipoiss. Muidu viisakas loom, aga kaktuseid ei kannatanud silmaotsastki. Pidevalt aeti neid maha, veeretati ringi ja ahistati kõikvõimalikel muudel viisidel. Ühel õhtul tulin töölt ja leidsin kodust ootamas põrandale tõmmatud kaktuse, millest oli kahesentimeetrine tükk välja hammustatud ning üsna hapu näoga kassi. Kass ei tahtnud paar päeva eriti süüa, aga kaktuseid ka enam kunagi ei puutunud.

Kukkumine

Minu vanem laps tegeleb iluuisutamisega. See on väga kaunis ja väga raske ala. Eelmisel nädalal oli tema uisuklubi hooajalõpu klubisisene võistlusesinemine. Ta oli nii graatsiline ja ilus, kui oma kava tegi...

...ja oma võistlusklassis viimaseks jäi. Objektiivselt võttes oli ta isegi parem, kui talvistel võistlustel, kus ta teise koha sai. Ka eeldab ükskõik mis tasemel uisukava omandamine palju-palju tunde treenimist, aga teised olid seekord paremad ning võistlusklass kõrgema tasemega komplekteeritud.

Ma olen teda väikest viisi püüdnud psühholoogiliselt ette valmistada selleks, kui ta võistlustel või esinedes kukub, kava meelest läheb, muusikaga midagi juhtub ja muudeks sellisteks juhtudeks. Mida kauem ja kõrgemal tasemel ta treenib, seda tõenäolisemalt saabub kord päev, mil ta publiku ees esimest korda kukub. See ei tähenda midagi. Ka olümpiafinaalis kukutakse.

Kaotuseks ei olnud ma teda kunagi varem ette valmistanud. Nii nagu ei ole minu jaoks oluline võit, ei tundunud oluline ka võimalus, et mu laps võib kaotada. See oli viga.

Auhinnatseremoonia ja hilisemad pildistamised pidas ta kenasti vastu, aga pärast uiske jalast võttes ta silmad läikisid ja kodus tõmbas ta oma toa ukse kinni ning teki üle pea.

Sellest viimasest kohast saab tal elus rohkem kasu olema, kui oleks olnud esimesest.

Üks mu 20. eluaastate alguses kolleeg eksis kunagi endale, oma poiss-sõbrale, vanematele, vennale ja tolle elukaaslasele puhkusereisiks lennukipileteid broneerides kuupäevadega. Broneeringu muutmine läks maksma mõned sajad eurod.

"See on sulle odav õppetund ajaks, mil sa hakkad miljonitehinguid tegema," ütles ta isa tookord.

Täna sai mu vanemal tütrel läbi kooliaasta. Ta tunnistusel on vaid viied, ka kõik trimestrihinded. See koolivärk tundub tal nagu iseenesest ja pingutamata tulevat. Kui ta oma võimeid maksimaalselt ära kasutab, jõuab ta ühel hetkel haridusasutuse valiku ja õpingutega tasemeni, kus pingutamata enam ei saa. Ja ka pingutades võib tunnistusele tulla neli või isegi kolm või võib latt olla lausa küündimatult kõrgele tõstetud. Seda ma tahakski oma lastele õpetada. Mitte seda, kuidas veri ninast väljas parim olemise nimel pingutada, vaid kuidas tulla toime kukkumise, kaotamise ja sellega, kui ei piisa isegi sellest, et oled oma parima andnud.

Leian köögilaualt tunnistuse.

Mina: Oo, mis restorani sa tähistama tahaksid minna?

Laps: Hesburgerisse!