2019/04/06

Kassiga ortopeedil




Meie kassist Jipist on selle umbes kahe ja poole aasta jooksul, mis ta meil on elanud, palju rõõmu olnud, aga algusest peale on olnud üks mure ka -- Jipi tagumine sild ei vea korralikult. Juba siis, kui ta esimesi nädalaid kassipojana meie juures elas, hakkasin märkama, et ta ei hüppa nii kõrgele ega kaugele, kui kassipojad selles vanuses tavaliselt hüppavad. Mingil hetkel lisandus lonkamine. Vahel püsti tõustes ei saanud ta nagu tagumisi jalgu korralikult alla, kusagilt maha hüpates võis hakata ühte või teist tagumist jalga lonkama. Vahel ei tulnud seda terve kuu ette, siis juhtus jälle mitmel päeval järjest. Raske on hinnata kui tihti, aga tundus nagu, et probleem on süvenev. Jipp on alati kõndinud nagu tank. Kui ta trepist alla tuleb, et saa ma aru, kas see on kass või mees. Kui ta keset ööd aknalaualt alla hüppab, ehmatab terve maja end maavärinahirmus üles. Kass ise ei oli aktiivne ja mängu täis, alati valmis perega midagi koos toimetama ning ei andnud mingil viisil mõista, et ta midagi kurta tahaks. Ka hakkas kohati tunduma, et kõhu alla tagumiste jalgade piirkonnas on moodustunud ja suureneb naha all mingi kummaline mass. Äi arvas, et äkki song. Mina mõtlesin, et äkki kasvaja ja ei tahtnud mõtet lõpuni mõelda... Jipp ei ole veel kolmeaastanegi.

Jipikese saime kolmekuuselt Pesaleidjast, kuhu ta oma õe ja emaga mõned nädalad varem tänavalt sattunud oli. Jipi ema hinnanguline vanus oli alla aasta, ta oli oma pesakonna saanud veel isegi täiskasvanuks saamata. Aasta hiljem Pesaleidja lehte vaadates oli Jipi ema juures märge, et ta on uut kodu leidmata läinud teisele poole vikerkaaresilda. Vähem, kui kaheaastaselt. Pesaleidja ei hukka kasse. Tänavakassidel võib olla igasuguseid peidetud tervisemuresid.

Mina olin mures, mees oli mures. Katsusime lapsi mitte muretsema panna. Helistasin Hoiupaiga Loomakliinikusse. Mul on sellesse kohasse usku. Üks kirurg rääkis kunagi, miks arstid vahel kriisikolletes ja konfliktipiirkondades vabatahtlikena praktiseerimas käivad. Lühikese ajaga saab sealt kogemuse ja kooli nagu ei kusagilt mujalt. Kui väikeloomakliinikute maailmas kusagil üldse sõjaseisukorras praktiseerida saab, siis varjupaigas. Vähemalt praktika peaks neil arstidel korralik olema.
Rääkisin mure ära ja sain ortopeedi aja. Registratuurist hoiatati veel, et tegu pidi olema venekeelse arstiga. Minu pärast oleks ta võinud kasvõi hiina keelt rääkida, kui ainult kasse remontida oskab.

Täna pealelõunal oligi aeg Jippi arstivisiidiks puuri hakata ajama. Algul üritasin heaga, aga siis panin puuri ikka tagumise külje peale püsti ja surusin kassi sisse nagu pudeliharja lillevaasi. Selle käigus lasi Jipp suurest ärevusest vist veerandi karvu maha, vähemalt nägi esik välja nagu oleks seal lammast pügatud. Autos lasi ta maha teise veerandi karvadest. Hoiupaiga väravas võttis mind vastu vana tuttav eelisest korrast, kui Jippi sealses kliinikus vaktsineerimas käisime -- koletuslik vabakäigu vasikas kassinahas. Tegu on väikese lehma mõõtu kassiga, kes Hoiupaiga loomakliiniku ja tuleb välja, et nüüd ka selle hoovi üle võtnud ning nüüd maja juhib (pikem lugu siin: http://www.hulkuvkass.ee/2018/02/kassiga-loomaarstil.html). Täna oli kassinahas vasikale isegi elegantne punane kauboirätike kaela seotud.

Administraator lubas lahkesti, et tuleb meile läbivaatustuppa tõlgiks kaasa. Ise arvasin, et pole vaja, aga hea, et siiski tuli, sest kui erialatermineid lendama hakkas, ei saanud ma pooltest sõnadest aru. Samas eesti keelde ümber panduna ka mitte. Alustuseks palus ortopeed ruumi ukse sulgeda ja transpordipuuri oma lahti teha, et kass põrandale kõndima saaks. Asjatu lüke, sest kass istus puuri tagamises otsas ja lasi veel küljes olevaid karvu kasvavast ärevusest järjest kiiremini maha. Lõpuks võttis arst puurist kinni ja kallutas Jipi välja. Täitsa ime, et kassile veel mõned karvad olid külge jäänud. Ega puurist välja kallutatuna kass muidugi kõndima ei hakanud. Istus värisedes keset põrandat ja ootas, millal ta ära süüakse. Õnneks tuli sel hetkel appi vabakäigu vasikas kassinahas, kes oma punase kaelarätiga vastuvõtutoa klaasuksest mööda jalutas. Jipp arvas, et ta võiks enne ära söödud saamist hoopis kass-vasika nahka panna ning aktiveerus tänu sellele pisut. Ta ei salli teisi kasse silmaotsastki. Kõndimiskatse käigus ta muidugi ei longanud. Kartsin juba simulanditiitli külge saada, aga õnneks väänas ortopeed kassi järgemööda mõlemale küljele maha ning asus ta liigeseid kompima. Diagnoos tuli kiire: mõlema tagumise põlvekedra nihestus. Pidi olema tavaline eriti väiksemate koeralaadsete toodete puhul, aga esimene kord nende praktikas selline kass. Võimalik, et pärilik, võimalik, et trauma tagajärjel tekkinud, näiteks sünnitrauma. Ravi operatiivne, aga operatsiooni võib edasi lükata sümptomite sagenemiseni. Kass on veel väga noor. Uurisin, kas kassil on valus. Ei pidavat olema, ainult ebamugav. Küsisin veel operatsiooniga seotud riskide kohta, aga neid ei pidanud olema mingeid. Uurisin igaks juhuks uuesti valu kohta, aga sain sama vastuse: Jipil ei ole valusid, ainult ebamugav.

Arst tahtis veel teada, palju Jipp kaalub.

Mina: no nii kolm kilo.
Loomaarsti kaal: 4.9 kg.
Mina: Ups.
Tuli välja, et see imelik asi Jipi kõhul, mis mulle muret tegi, on tavaline pekk. Jipp peaks umbes kilo alla võtma. Ega see ülekaalgi vast liigestele parim asi maailmas ei ole.
Veel soovitati enne operatsiooni ühes Tallina kliinikus, kus parem aparatuur, enne operatsiooni veel kompleksdiagnostika teha üllatuste vältimiseks. Minul viskas häirekella põlema veterinaari väide, et operatsiooniga ei kaasne mingeid riske. Riskid võivad olla madalad, aga mitte kunagi olematud. Narkoos ise on juba risk rääkimata sellest, et ükski skalpelliga inimene ei ole eksimatu. Kuna Jipike esimene sellise diagnoosiga kass neil on, siis kogemus kasside peal ilmselgelt puudub.


Kõhupekk vahetult enne ortopeedivisiiti kujundaelemas

Ma lähen käin nüüd jooksmas ära ja siis teen seda, mida üks intelligentne inimene tavaliselt teeb sattudes probleemi ette, mille lahendamiseks tal puuduvad vajalikud sügavad erialased teadmised ja kogemus: hakkan internetist kontrollimatut päritolu küsitava väärtusega materjali välja kaevama.

3 comments:

  1. Tallinnas on pm kaks ortopeediaga süvitsi tegutsevat kliinikut: Erivet (ortopeed dr Marti Lasn, neuroloog dr Ranno Viitmaa) ja Billy Loomakliinik (ortopeed dr Garri Tralman). Enne operatsiooniotsuseid oleks mõistlik neist kellegagi lisaks konsulteerida. Fûsioterapeut (kelle abi kindlasti peale operatsiooni vaja) on olemas Erivetis. Edukat paranemist :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänud! Ka Hoiupaigast suunati mind Eriveti.

      Delete
  2. Meil oli kunagi palju aastaid tagasi pärslane, kellel oli sarnane probleem - mõlemad põlved käisid liigesest välja. Õppisin neid enne oppi sõrmedega pesasse tagasi lükkama (võeh). Ka siis ütles arst, et see on tüüpiline rotveilerite(!) probleem. Ühe põlve opp oli Tallinnas Billy kliinikus, teine Pärnus. Paranes kenasti, ainult et kassist sai taastudes ülbik - kuna ta ei tohtinud mõnda aega hüpata ja ronida, siis ehitasin talle trepilaadsed asjandused iga diivani ja tooli juurde. Kõuts tegi sellest (eksliku) järelduse, et nüüd ongi tema kunn... No ja minu mugavaima telekavaatamise tugitooli omastas ka - sest noh,tal oli kogu aeg see "ma olen ju vigane, kuidas sa seda mulle keelad, ah?" - nägu ees...
    Kristel

    ReplyDelete