Minu sõber e-Selver

Ma olin vist viimane inimene Eesti toidupoekettide e-poodide teeninduspiirkonnas, kes veel kulleriga endale toitu ei olnud koju tellinud. Põhjuseid on mitmeid. Kumbki minu kodupoodidest ei ole e-kauplust veel välja arendanud, mulle meeldib ise endale puu- ja köögivilja valida vastavalt sellele, mis nägu nad poes parajasti on ja üldse lettide vahel ringi luusida ning vaadata, mis põnevat kraami näppu jääb. Kahjuks jäi enamasti päris palju. Ükskord läksin küpsetuspaberit ostma. Küpsetuspaber jäigi ostmata, aga selles eest ostsin vist küll kõike muud, sest kassas oli arve üle 30 euro. Järjest selgemaks muutus, et mul on viimane aeg oma toidupoekulusid optimeerima hakata ning selles osas ellu veidi rohkem planeerimist-organiseerimist tuua. E-kaubandusele üle minek tundus selleks sobiv meetod.

Alustasin Prisma e-poega. Päris kõva planeerimist tahtis see asi küll, sest väiksemagi valearvestuse puhul tekkis üsna tõsine oht nälga surra. Prisma pakkus enamasti esimest võimalikku kohaletoimetamise aega 3 päeva peale tellimuse tegemist. Mis sa hädaga ära teed. Nii võtsingi esimese võimaliku aja, milleks oli vahemik 16:00-18:00 tööpäeva õhtul. Kui see suur päev, mil kuller lõpuks toiduga saabuma pidi, käes oli, helistasin pealelõunal mehele ja uurisin, mis kell ta koju jõuab. Ta arvas, et kui kuller vahemikus 16:00-18:00 tuleb, siis jõuab selleks ajaks koju küll. 15:58 helistas kuller, et paari minuti pärast jõuab. Helistasin mehele uurisin, mis seis on. Tema oli endiselt tööl ja siiralt üllatunud, sest kuller pidi ju vahemikus 16:00-18:00 tulema. Olin täiesti unustanud, et mu teise poole jaoks tähendab 16:00-18:00 kell 18:00 või isegi 18:15. Helistasin kullerile tagasi ja palusin kotid trepile jätta, ise lootes, et keegi enne koju jõuab, kui varesed kotid avastavad. Hea, et ma vähemalt jäätist ei olnud tellinud.
Teine kord õnnestus Prismast isegi meie elurütmiga paremini sobiv tarne kellaaeg, see on 18:00-20:00 saada. 17:58 helistas kuller. Võtsin kauba vastu ning siirdusin külapeale tavapärasele laste logistika ringile. Kes trenni, kes sõbranna juurest koju ja nii edasi. Ühel hetkel helistab kuller:
"Siin Prisma e-pood. Tooksime teile kauba ära."
Mina: "Te tõite mulle just kauba ära."
Kuller: "Okei, unustage ära, siis pole midagi."
Mina peale esimese hämmingu kadumist: pekki, siit läks praegu võimalus tasuta toit saada, sest ega kaupa kätte saades mult keegi allkirja ei võtnud. Katsugu tõestada pärast, et ma kaks korda kauba sain.
Üldiselt on elu selline, et kui on mingi süsteem, mis võimaldab ühel osapoolel naha üle kõrvade tõmmata, siis kipub see olema kahepoolne tänav ning varem või hiljem võid sa ka ise sama süsteemi poolt lohku saada tõmmatud. Ühesõnaga ei meeldinud mulle väga see ilma allkirjata kauba kätte andmine ja see, et mulle kaks korda üritati kaupa sokutada.

Proovisin ka teisi e-poode, aga üldiselt lõppes asi ikka nii, et ükskõik, kui põhjalikult ma oma ostunimekirju ette tegin või toidukordi planeerisin, 3 päevaga oli pungil täis külmkapp ikka samas punktis: järgi ei ole muud peale porgandi ja valguse. Märkimisväärset raha kokkuhoidu hoolimata pidevast silme ees terendavad näljasurmast ka nagu ei täheldanud. Lõingi käega ja hakkasin jälle kott näpus nagu meie esivanemad muiste poes käima.

Viimasel neljapäeval, selle aasta aprillikuise pika nädalavahetuse eelõhtul, olin jälle Selveris ja tige nagu herilane. Mul olid laupäevaks külalised planeeritud. Tahtsin grilli ja pashat teha. Mida aga poes ei olnud, oli kaelakarbonaad, mis oleks vähem kui kaks päeva aegunud ja vahukoor. Pashahuvilistele mõeldes olid külmikud küll kampaaniahinnaga kolme sorti kohupiima täis laotud, aga seal, kus vahukoor oleks pidanud olema, oli pool meetrit tühja auku. Kui laupäeval grilli ja pashat tahta, on vaja hiljemalt reedel liha marinaadi ja pasha nõrguma panna. Otsustasin reede hommikul probleemiga edasi tegeleda ja läksin koju. Reede hommikul, ma ei tea miks, aga igaks juhuks kontrollisin e-Selveri tarneaegu. Väga ei lootnud, aga mis sa kostad, sama päeva õhtuks oli täitsa võimalik kaup kätte saada. Ladusin kiiresti kaelakarbonaadi ja vahukoore virtuaalsesse ostukorvi. Siis mõtlesin, et kuna ma eelmisel päeval Selveris tünga sain, võin ju natuke pervert ka olla ja lisasin kaks 50-liirtist kotti mulda, kolm kotti kassiliiva, kolm kahekilost kotti jahu, kaks liitrit rapsiõli, poolteist liitrit piima ja  kolm pudelit tualetipuhastustvahendit. Mõtlesin, et telliks kaks suurt plokki WC-paberit ka, aga siis hakkas juba kullerist kahju.

Selleks ajaks, kui kuller kohale jõudis, oli mul ka natuke häbi hakanud. Aitasin tal kotte kanda ja ütlesin vabandavalt, et jah, mina olengi see pervert, kes e-poest 100 liitrit mulda tellib. Kuller ei olnudki pahane. Ütles ainult, et tal oli hea meel kui nägi, et ma ei elagi viiekordses liftita kortermajas, nagu ta tellimust vaadates kartnud oli. Tema üks kolleeg oli kunagi pidanud kümme kotti kassiliiva Kopli kitsa koridoriga kortermaja kolmandale korrusele tarima. Üldse olevat Järve Selveri kassiliiva müük tänu sealt komplekteeritavatele e-poe tellimustele kahekordistanud. Ja mina mõtlesin, et olen ainus, kes süsteemi nõrga koha on avastanud.
Nüüd kõik e-Selverist mulda tellima! 50-liitrine kott maksab ainult 2.50. Aitame kullerid rannahoojaks vormi!

Ilmaporno ja veel loomaarstipornot

Aprillikuine lumi tuleks karistusseadustikus omaette paragrahvi alla panna. Ma olin juba harja ja kaabitsa isegi jõudnud autost välja tõsta. Täna hommikul kardinaid eest tõmmates oli hea meel vaid ühe asja üle: nädalavahetusel, kui tahtsin noorema lapse talvesaapad taaskastus-annetuskasti viia, oli see nii täis, et saapad ei mahtunud sisse.

Ilmast rääkimise asemel paneks aga parem hoopis paar viimasel ajal kuuldud loomaarstilugu kirja.
Töökaaslase ema viis äsja adopteeritud täiskasvanud kassi loomakliinikusse steriliseerimisele. Natukese aja pärast helistab arst, et teate, see kass pole emane, vaid isane hoopis ja ta on varem juba kartreeritud. 30 eurot peate ikka maksma, sest kass on juba uinutatud. Koostööpartneril läks aga teistpidi. Tal oli kass Albert, keda peeti isaseks nii kaua, kuni ta pojad sai.

Kassiga ortopeedil

Meie kassist Jipist on selle umbes kahe ja poole aasta jooksul, mis ta meil on elanud, palju rõõmu olnud, aga algusest peale on olnud üks mure ka -- Jipi tagumine sild ei vea korralikult. Juba siis, kui ta esimesi nädalaid kassipojana meie juures elas, hakkasin märkama, et ta ei hüppa nii kõrgele ega kaugele, kui kassipojad selles vanuses tavaliselt hüppavad. Mingil hetkel lisandus lonkamine. Vahel püsti tõustes ei saanud ta nagu tagumisi jalgu korralikult alla, kusagilt maha hüpates võis hakata ühte või teist tagumist jalga lonkama. Vahel ei tulnud seda terve kuu ette, siis juhtus jälle mitmel päeval järjest. Raske on hinnata kui tihti, aga tundus nagu, et probleem on süvenev. Jipp on alati kõndinud nagu tank. Kui ta trepist alla tuleb, et saa ma aru, kas see on kass või mees. Kui ta keset ööd aknalaualt alla hüppab, ehmatab terve maja end maavärinahirmus üles. Kass ise ei oli aktiivne ja mängu täis, alati valmis perega midagi koos toimetama ning ei andnud mingil viisil mõista, et ta midagi kurta tahaks. Ka hakkas kohati tunduma, et kõhu alla tagumiste jalgade piirkonnas on moodustunud ja suureneb naha all mingi kummaline mass. Äi arvas, et äkki song. Mina mõtlesin, et äkki kasvaja ja ei tahtnud mõtet lõpuni mõelda... Jipp ei ole veel kolmeaastanegi.

Jipikese saime kolmekuuselt Pesaleidjast, kuhu ta oma õe ja emaga mõned nädalad varem tänavalt sattunud oli. Jipi ema hinnanguline vanus oli alla aasta, ta oli oma pesakonna saanud veel isegi täiskasvanuks saamata. Aasta hiljem Pesaleidja lehte vaadates oli Jipi ema juures märge, et ta on uut kodu leidmata läinud teisele poole vikerkaaresilda. Vähem, kui kaheaastaselt. Pesaleidja ei hukka kasse. Tänavakassidel võib olla igasuguseid peidetud tervisemuresid.

Mina olin mures, mees oli mures. Katsusime lapsi mitte muretsema panna. Helistasin Hoiupaiga Loomakliinikusse. Mul on sellesse kohasse usku. Üks kirurg rääkis kunagi, miks arstid vahel kriisikolletes ja konfliktipiirkondades vabatahtlikena praktiseerimas käivad. Lühikese ajaga saab sealt kogemuse ja kooli nagu ei kusagilt mujalt. Kui väikeloomakliinikute maailmas kusagil üldse sõjaseisukorras praktiseerida saab, siis varjupaigas. Vähemalt praktika peaks neil arstidel korralik olema.

Rääkisin mure ära ja sain ortopeedi aja. Registratuurist hoiatati veel, et tegu pidi olema venekeelse arstiga. Minu pärast oleks ta võinud kasvõi hiina keelt rääkida, kui ainult kasse remontida oskab.

Täna pealelõunal oligi aeg Jippi arstivisiidiks puuri hakata ajama. Algul üritasin heaga, aga siis panin puuri ikka tagumise külje peale püsti ja surusin kassi sisse nagu pudeliharja lillevaasi. Selle käigus lasi Jipp suurest ärevusest vist veerandi karvu maha, vähemalt nägi esik välja nagu oleks seal lammast pügatud. Autos lasi ta maha teise veerandi karvadest. Hoiupaiga väravas võttis mind vastu vana tuttav eelisest korrast, kui Jippi sealses kliinikus vaktsineerimas käisime -- koletuslik vabakäigu vasikas kassinahas. Tegu on väikese lehma mõõtu kassiga, kes Hoiupaiga loomakliiniku ja tuleb välja, et nüüd ka selle hoovi üle võtnud ning nüüd maja juhib (pikem lugu siin: http://www.hulkuvkass.ee/2018/02/kassiga-loomaarstil.html). Täna oli kassinahas vasikale isegi elegantne punane kauboirätike kaela seotud.

Administraator lubas lahkesti, et tuleb meile läbivaatustuppa tõlgiks kaasa. Ise arvasin, et pole vaja, aga hea, et siiski tuli, sest kui erialatermineid lendama hakkas, ei saanud ma pooltest sõnadest aru. Samas eesti keelde ümber panduna ka mitte. Alustuseks palus ortopeed ruumi ukse sulgeda ja transpordipuuri oma lahti teha, et kass põrandale kõndima saaks. Asjatu lüke, sest kass istus puuri tagamises otsas ja lasi veel küljes olevaid karvu kasvavast ärevusest järjest kiiremini maha. Lõpuks võttis arst puurist kinni ja kallutas Jipi välja. Täitsa ime, et kassile veel mõned karvad olid külge jäänud. Ega puurist välja kallutatuna kass muidugi kõndima ei hakanud. Istus värisedes keset põrandat ja ootas, millal ta ära süüakse. Õnneks tuli sel hetkel appi vabakäigu vasikas kassinahas, kes oma punase kaelarätiga vastuvõtutoa klaasuksest mööda jalutas. Jipp arvas, et ta võiks enne ära söödud saamist hoopis kass-vasika nahka panna ning aktiveerus tänu sellele pisut. Ta ei salli teisi kasse silmaotsastki. Kõndimiskatse käigus ta muidugi ei longanud. Kartsin juba simulanditiitli külge saada, aga õnneks väänas ortopeed kassi järgemööda mõlemale küljele maha ning asus ta liigeseid kompima. Diagnoos tuli kiire: mõlema tagumise põlvekedra nihestus. Pidi olema tavaline eriti väiksemate koeralaadsete toodete puhul, aga esimene kord nende praktikas selline kass. Võimalik, et pärilik, võimalik, et trauma tagajärjel tekkinud, näiteks sünnitrauma. Ravi operatiivne, aga operatsiooni võib edasi lükata sümptomite sagenemiseni. Kass on veel väga noor. Uurisin, kas kassil on valus. Ei pidavat olema, ainult ebamugav. Küsisin veel operatsiooniga seotud riskide kohta, aga neid ei pidanud olema mingeid. Uurisin igaks juhuks uuesti valu kohta, aga sain sama vastuse: Jipil ei ole valusid, ainult ebamugav.

Arst tahtis veel teada, palju Jipp kaalub.

Mina: no nii kolm kilo.

Loomaarsti kaal: 4.9 kg.

Mina: Ups.

Tuli välja, et see imelik asi Jipi kõhul, mis mulle muret tegi, on tavaline pekk. Jipp peaks umbes kilo alla võtma. Ega see ülekaalgi vast liigestele parim asi maailmas ei ole.

Veel soovitati enne operatsiooni ühes Tallina kliinikus, kus parem aparatuur, enne operatsiooni veel kompleksdiagnostika teha üllatuste vältimiseks. Minul viskas häirekella põlema veterinaari väide, et operatsiooniga ei kaasne mingeid riske. Riskid võivad olla madalad, aga mitte kunagi olematud. Narkoos ise on juba risk rääkimata sellest, et ükski skalpelliga inimene ei ole eksimatu. Kuna Jipike esimene sellise diagnoosiga kass neil on, siis kogemus kasside peal ilmselgelt puudub.

Kõhupekk vahetult enne ortopeedivisiiti kujundaelemas

Ma lähen käin nüüd jooksmas ära ja siis teen seda, mida üks intelligentne inimene tavaliselt teeb sattudes probleemi ette, mille lahendamiseks tal puuduvad vajalikud sügavad erialased teadmised ja kogemus: hakkan internetist kontrollimatut päritolu küsitava väärtusega materjali välja kaevama.