2019/03/16

Ich bin ein Berliner

Mina ütlesin: Berliin!
Mees ütles: igav!
Mu parim sõber ütles: vabanda, aga pole minu linn...
Nii ma 8. märtsil oma sellekevadisele linnapuhkusele suundusin. Ganz allein. Täiesti üksi.

Lennukiks oli Bombardier. Olen sellega varem Leetu lennanud. Kustumatud mälestused. Ma tean, mis on Bernoulle’i seadus, aga iga kord Bombardieris ei suuda ära imestada, mis imeväega selline asi õhus saab püsida.



Kliimat oskavad berliinlased märtsikuus eestlastest paremini teha. Naistepäeval õitsesid parkides kevadlilled ja linnas polnud lumehaisugi. Õhtu oli soe. Mitte Vahemereäärne soe-soe, aga rahvas istus välikohvikutes ja ei olnud põhjust nuriseda.




Toiduga on nii ja naa. Saksamaal olles söön põhimõtteliselt nende soolakringlit, wursti ja seda kurikuulsat toorest kotletitainast Metti. Mett lõhnas nagu kassitoit ja hommikusöögist rippus poole päevani toores liha hambavahelt, aga tuleb tunnistada, et mulle maitseb.

The Mett
Currywursti müüdi kahte moodi: mit/ohne Darm. Ehk koos darmiga/ilma darmita.
“Eine Currywurst MIT Darm, bitte,” esitasin tellimuse sportlikust huvist, mis mulle ette antakse. Pärast googeldasin. Darm tähendab sisikonda. Ma rohkem ei uuri ja elan edasi usus, et silmas on peetud vorsti sooles, mitte vorsti soolikate sisuga.

Jalutasin linnas ja õhtul pimedas sõitsin metrooga Berliini müüri vaatama, nüüd tuntud kui Easti Side Gallery. Lootsin natuke tunda neid võnkeid, mida JFK kuulsat Ich bin ein Berliner /ma olen berliinlane!/ kõnet kuulates selle kohaga seoses tunda eeldasin. Mingeid võnkeid ma ei tundnud, hoopis hirmu. Metroorongi oodates olin muidu aktiivses jaamas ainus inimene. Kesköine liharong tuli kohe meelde. Kui rongilt üle jõe East Side Gallery poole jalutasin, siis minu möödudes hakkasid seal magavad kodutud kuidagi kahtlaselt aktiveeruma. Ma ei tea, kas ma kujutan seda ette, aga vähemalt mina tundsin ikka veel Ida-Berliinis müüritaguste aastate taaka.

Kesköine liharong

Müür
Pilt müüril
Kui ma muidu East Side Gallery ja Ida-Berliini hipsergeto atmosfääri võlu ei mõistnud, siis mõnda asja hakkasin siin ilmas paremini mõistma küll. JFK Ich bin ein Berliner on endiselt mu lemmikkõne läbi aegade. Väike vabatõlge:

/Vabadusel on oma komplikatsioonid
ja demokraatia ei ole täiuslik.
Aga me ei ole kunagi oma inimeste sisse piiramiseks
pidanud müüri üles seadma./

Suure osa järgmisest päevast veetsin Berliini botaanikaaias. Ma ei hakka muud ütlema, kui et neid kasvuhooneid peab nägema. Eriti talvel. Pilet maksis vaid kuus eurot. Pärast avastasin, et Berliini ühistranspordi kahe päeva piletiga, mis mul taskus oli, oleksin sellest veel kaks eurot alla saanud, aga kahju küll ei ole. See raha läks rohkem kui õigesse kohta.



Zoe Beck on drakulataime vader

Need koikalad olid hiiglaslikud
Pühapäeval oli aega tagasi lennata. Kaks tundi Bombardieris ja olingi kodus. Selline ta oli, minu esimene Berliin. Siiani tundub liiga hea ja sujuv, et tõsi olla.

Veel killuke ajalugu, Berliini Tegeli lennujaam. Ehitatud 1948. aastal ja täitsa dim koht endiselt, kuid seoses lennuohutusnõuetega täiesti funktsionaalsuse kaotanud. Terminali omapärane kuju tingib selle, et iga kahe värava kohta on üles seatud oma turvakontrollipunkt


3 kommentaari:

  1. Ee. Zoe Beck on ikka drakulataime ristiema.
    Aga kes ütleb ükskõik millise Saksa linna kohta igav, on... mõtleb teistmoodi kui mina. (Ega siis ebaviisakaks ei pea minema.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja, danke! Der Wort war nicht bekannt für mich (oder mir?). Mul saksa keel istub A2 taseme peal juba aastaid. Praktikat pole, edasiminekut pole. Aga kui on võimalus natukenegi harjutada, siis kohe proovin.

      Mees ütles mul, et Berliinis polevat midagi teha, kui täpne olla. Ma mõtlen ka, et igal hommikul ärkab seal mitu miljonit inimest üles ja kõik leiavad midagi teha. Nii suures linnas leidub kõigile midagi huvipakkuvat.

      Kustuta
  2. Bombardierid.... uhh. Eriti nüüd, kus Air Balticul on uued linnanimedega Airbusid mis on üle pika aja tõesti mugavad lennukid, tundub Bombardier ikka täiesti alatu karistus.

    VastaKustuta