2019/03/14

Emakeelepäevatervitusi SmartPOSTilt

Viimasel nädalal olen SmarPOSTiga õige tihedas infovahetuses olnud. Küll üsna ühepoolses. Eelmisel kolmapäeval tellisin Raamatuvahetusest vanemale lapsele järgmise kohustusliku kirjanduse raamatu. Mõtlesin, et ehk jõuab nädalavahetuseks kohale ja laps saab puhkepäevadel rahulikult lugema hakata. Tema suureks õuduseks -- minu lugemiskirest pole lapsed suurt midagi pärinud -- sain juba järgmisel õhtul sõnumi, et raamat on saabunud kohalikku pakiautomaati. Paar tundi hiljem, lapse suureks rõõmuks, saabus sõnum, mis keelas pakile järele minna, kuna automaat olevat tuksis.
Järgmisel hommikul saabus sõnum, et automaat on nüüd korras ja pakk ikka kenasti ootamas. Ma ei jõudnud veel last alarmeeridagi, kui uus sõnum teatas, et automaat on jälle rikkis. See hakkas juba mingi imeliku mängu moodi välja nägema. Laupäeval, kus mind SMSi teel pakiautomaadi töökorda seadmisest uuesti teavitati, olin mina juba otsaga Saksamaal ning palusin mehel raamatu ära tuua. Kuna rohkem sõnumeid ei saabunud, asi vist õnnestus.





Pühapäeval Saksamaalt koju tulles tellisin Kaubamajast paar asjakest. Jälle SmartPOSTiga. Juba esmaspäeva õhtuks oli pakk kohal. Teisipäeval olid mul külalised ja pakile järele ma minna ei saanud. Kolmapäeval saabus mulle sõnum, mis palus paki võimalikult kiiresti välja võtta, sest Viimsi automaadis pidi nii palju pakke olema, et ei mahu kuidagi ära. Veidi kehva tonaalsusega palve, aga eks nii inimestel kui ettevõtetel ole päevi, mis asjad sujuvad konarlikumalt kui mõnel teisel. Otsustasin hädasolijaid aidata ja teisi pakiootajaid säästa ning läksin peale tööd kiirelt oma saadetisele järele.

Pakiautomaati ümbritses vihaselt sumisevate inimeste grupp, kes kõik oma pakke nõudsid ning õnnetu SmartPOSTi töötaja, kes käsi laiutades seletas, et pakke ei saa, kuna automaat on jälle rikkis. Minu meelest pole see mingi pakiautomaat, vaid juhuslikkuse alusel toimiva algoritmiga avaneva aeglukuga seif. Hea meelega oleks kangi haaranud ning meie pakid jõuga selle õela masina seest vabastanud. Tõenäoliselt oleks mind selle teo eest kätel kui Viimsi uut kohalikku kangelast kaubanduskeskusest hõisates välja kantud. Mida käepärast ei olnud, oli kang. Nii lahkusin koos teiste vihaste klientidega umbmääraseid sajatusi pobisedes sündmuskohalt. Kodus olin juba õhtusöögi jõudnud valmis teha, kui sain sõnumi, mis post factum ka automaadi rikkest teatas.



Täna pealelõunal sain uue sõnumi, mis teatas, et see koletuslik masin on töökorda seatud ning palus lahkelt tulla "pakiautomaadi juurde oma pakile". Ootame teid oma pakile. Head emakeelepäeva meile kõigile! Lendasin siis oma pakile. Automaadi juurde jõudes ma väga palju ei lootnud. Õigesti tegin, sest juba kaugelt paistis selle ekraanilt kahtlaselt pöörlev laadimisrattake ja teade andmete sünkroniseerimistoimingust.





Hea, et mul seegi kord kangi käepärast ei olnud. Siis sündis aga ime! Sünkroniseerimine või mis iganes jõudis lõpuni ja ma sain oma tavaari kätte. Täiesti ebaoptimaalse suurusega kappi paigutatuna, aga mis siis!



Tahaks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga pakist oli muidugi see asi puudu, mille pärast ma tellimise üldse tegin. Komplekteeritud oli vaid juuksehari, mille selle pärast juurde ostsin, et 30-eurost tasuta saatmise piirmäära täis saada. Tõeline e-kaubanduse võidukäik.

No comments:

Post a Comment