2019/02/03

Arvamusjuttu: maailmadirektorid suusaradel

Endomondo ütleb, et olen sellel talvel umbes 40 kilomeetrit suusatanud. Tõenäoliselt on see oma veerand kogu mu elu jooksult suusatatud distantsist. Mulle on niiii meeldima hakanud! Jaanuari keskel, kui lumi lõpuks ka Viimsisse jõudis, pakkisin suusad autosse ja läksin ametlikule suusarajale. Rada oli kehvas seisus, aga selle eest näidati tol päeval isegi natuke päikest. Nautisin loodust, ilma, oma keha vastupidavust ja lihaste jõudu. Kuni mulle fleksi rihma otsas olev koer jalgadesse jooksis. Nii kaua see suusaidüll kesta saigi. Rihm oli risti üle raja ning koeral õnnestus sellega veel maha tõmmata umbes kümneaastane suusatamist õppiv poiss.

Viimsi Facebooki grupp lõhestati koos lume saabumisega kaheks: suusatajad koeraomanike, jalutajate ja jooksjate vastu. Päris hea vaheldus tavapärasele koeraomanike ja jooksjate, rulluisutajate ning jalutajate vastasseisule. Rikkusin oma reeglit mitte sekkuda perspektiivitutesse vaidlustesse, mis konsensuseni jõudmise asemel enamasti nõiajahiks kipuvad muutuma ning ütlesin oma arvamuse välja. Viimsis oli sel hetkel kaks ametlikku suusarada: Tädu ja Karulaugu. Esimene hea ja lai, kuhu mahuks kenasti ära nii suusatajad kui kõndijad, kui viimased viisakalt raja serva hoiaks nagu igale poole paigutatud sildid ka teha paluvad. Kuigi Tädu rada on keset metsa, kuhu viib mõlemast suunast mitu kilomeetrit pikka laia valgustatud kergliiklusteed, millel jalutades või joostes ühtegi vingatsist suusatajat segamas ei ole. Karulaugu rada seevastu funktsioneerib ka vallasisese küladevahelise ühendusteena, on kitsas ja ääretult populaarne koht, kuhu õigupoolest poleks väga mõtet ametlikku suusarada tehagi, sest head rada sellise liikluskoormuse juures sinna nagunii teha ei õnnestu. Las jääb kõndijatele-jooksjatele. Selle arvamuse eest hakkasid mind vihkama nii suusatajad kui kõndijad. Ma muidugi ei õppinud. Kirjutasin veel, et suusarajal kelgutamine on lausa ohtlik, mille peale tuli vastus, et Tädu rajal ei ole see kunagi ohtlik olnud. Siis ma juba õppisin ning ei hakanud vastu kirjutama, et kui kelguga rajal künkast alla laskma minna, tasub EMOs kohe kaks kohta ära broneerida: ühe lapsele ja teisele mööduvale suusatajale. Eriti, kui juhtub olema kehvema nähtavusega koht rajal või algaja suusataja, kes suuska ka laugetel laskumistel veel hästi ei kontrolli.

Veel võttis teemas sõna mu mehe koeraomanikust ekssõbranna, kes olevat oma koera kunagi suvaliseks kohas keset metsa jalutanud ning siis mööduvalt suusatajalt sõimata saanud, et mis see tallab tema sissesõidetud suusarajal. Ma juba kujutan ette kuidas see oli. Suusataja arvas, et läheb sõidab endale kõrvalises kohas, kus saaks kulgeda ilma, et ükski koerajalutaja, jooksja või kelgutaja ette jääks, klassikajälje sisse. Koeraomanik arvas, et läheb kõrvalisse kohta jalutama, kus tema koer kedagi ei sega. Nii nad keset metsa kokku saidki.

Eile jõudsin peale nädalast pausi umbes kaheksa paiku õhtul jälle Tädusse suusatama. Rada oli küll valgustatud, aga tühi ja pime mets raja kõrval natuke hirmus. Keegi tegi metsast minu möödudes veel huhuhuhu! ka. Ausõna, mul ei olnud mingit tahtmist kontrollima minna, kes see oli, kas see öökull või mõni marutaudine elajas. Vaatasin ainult, et oma ringi tehtud ja enne tagasi autosse saaks kui püksi teen ehmatusest. Et neid lahtiseid ülbeid koeri ei ole ka kunagi siis läheduses siiberdamas, kui neid tõesti vaja oleks...

Ruumi jätkuks kõigile... Pimedal ajal on ainult metsas zombid, kes suusatajate pihta huhuhu! teevad

No comments:

Post a Comment