Reedesed lood

Raske nädal on olnud, aga vähemalt on reede meil siin lõbusate lugude saatel möödunud kontoris. Tegevjuhil on silmapõletik. Õnneks vaid ühes silmas. Ühelt poolt vaadates näeb välja nagu kaks nädalat jutti odekolonni joonud eluheidik muiste. Sai õnneks rohu peale ja päeva lõpus hakkas juba mõlemalt küljelt vaadates jälle inimesega sarnanema.
"Puhkus," ütlesin mina, "puhkus on see, mida su asotsiaalne silm vajab."
Ma tean omast käest hästi. Kui ma oma endise elukaaslasega tuttavaks sain, nakatusin üsna pea peale seda silmapõletikku. Mõlemapoolsesse. Teisele või kolmandale kohtamisele minnes voolas mu tursunud silmadest ojadena mäda. Poiss ei lasknud ennast sellest häirida ja juba mõned päevad hiljem elasime koos. Oleks võinud siiski lasta, nii oleks väga palju halbu asju olemata olnud.
Võib ka teisiti. Üks mu tuttav pissis ennast esimesel kohtamisel täis. Tal oli olnud tööl kiire närviline päev ja nii ei jõudnud ta midagi süüa. Romantilisel jalutuskäigus rannas sõitis madal veresuhkur kombinatsioonis kõikuva vererõhuga sisse. Nii ta pildi tasku panigi. Minestades läksid lihased lõdvaks ja...
Poiss oli härrasmees. Kutsus takso, et tüdruk EMOsse kontrolli viia ning pani viisakalt oma jakigi talle autosse istumise alla. Täna on neil kaks last ja 10 aastat abielu. Viimast tuleb kindlasti veel juurde. Äkki esimestki.

***

Lõunalauas läks jutt millegi pärast autopesulatele. Mul oli kohe lugu, kuidas ma omal ajal Viimsi Statoili omasse kinni jäin. Täpselt nii, et uksed olid kahe posti vahel ja autost välja ka ei saanud. Õnneks oli pesutänavas tankla telefoninumber kirjas. Helistamise peale tegid nad pesulale restardi ning ma sain õnnelikult vabaks.
Meie tootmisjuhil läks veel õnnetumalt. Tema jäi kinni sellisesse kohta, kus pesuharjad seinale kirjutatud hädaabinumbri ära varjasid. Autost oleks välja saanud, kuid kokku jooksnud pesuprogramm pritsis väljas autošampooni ja vett kahte lehte laiali. Nutitelefonieelsel ajastul ei jäänud tal muud üle, kui päästetud saamiseks 1188 infotelefonile helistada ja paluda end selle tankla üldnumbrile suunata.
Raamatupidaja trumpas ka tootmisjuhi üle. Tema puhul tegi pesuprogramm sellise valearvestuse, et harjad purustasid autol klaasi ning möirates ja vett pritsides tema peale järjest lähenesid ja lähenesid. Raamatupidaja ei osanud muud teha, kui sama kõvasti vastu möirata. Ei tea, kas see aitas või mitte, aga hambad tal autopesuharjadega seekord pestud ei saanud õnneks. Peale seda pidi ta kahjunõude esitamiseks juhtumi kohta lühikese kirjelduse paberile panema, aga nagu ta ise ütles, ei saanud ta värisevate käte tõttu poolt sõna ka kirja.
Ka tegevjuhil oli oma lugu varuks. Juba rohkem kui paarkümmend aastat vana. Tema oli oma kaheaastase lapsega auto automaatpesulasse läinud. Laps tagaistmel muudkui seletas oma pool pudikeeles, et vesi ja vesi. Isa kiitis takka, et jajaa, vesi jah, vesi peseb autot. Laps ikka, et vesi ja vesi. Kuni isa avastas, et auto aken oli lahti jäänud.

***

Mis oleks reede ilma töönädala lõpetamiseks sobiva väsinud mõistuse korda saadetud ämbrita? Tellisin tehasesse paar tööohutust ja heakorda reguleerivat märgist. Tarnija soovis enne tellimuse täitmist ettemaksu. Saatsin enda meelest ettemaksuarve raamatupidamisele edasi. Suures ettevõttes töötamisest, kus iga arvet pidi mitu inimest kinnitama, on mul tänaseni sisse jäänud harjumus arve juurde alati selgitus lisada, millega tegu. Õnnetuseks vajutasin kirja saatmisel forward asemel reply ja läkitasin oma kommentaaridega arve saatjale tagasi. Koostööpartner oli õige segaduses, mina häbisse suremas. Tegelikult läks hästi. Olin peaaegu e-kirja tagasi saates lõppu lisamas olnud, et palun võimalusel arve kiiret tasumist. Need saatanad seal ei kavatsegi enne maksmist tööle hakata. Eks elu on mind eelnevalt õpetanud kirjalikus suhtluses selliseid sõnastusi vältima.
Ma ei ole ainus. Meie logistikajuht rääkis järgmise loo: üks klient tellis kunagi võrdlemisi keerukaid tooteid, ebameeldivalt väikestes kogustes ja ettearvamatu rütmiga. Logistikajuht, kellele tellimusüksus allus, saatis kliendi soovi tootmisjuhile edasi koos olukorda suhtumist väljendava lausega: kogu aeg need idioodid tahavad midagi. Tootmisjuht kaotas valvsuse ja saatis omakorda kirja logistikajuhi märkust kustutamata jättes oma meeskonnale ning lõpuks ka kliendile endale tagasi.
Esmaspäeval küsin, kas klient ennast peale seda parandas või meil ei ole enam seda klienti.

***

Ahjaa. Mu sõbranna isa on Kesk-Aafrikas puhkusereisil. Teda olevat täna gorilla kapsaga visanud.

Arvamusjuttu, peaaegu: valimised

Alustuseks ei suuda ma kohe ennast tagasi hoida ja ikka pean mõne mehe haavadele veel soola riputama selle pildi jagamisega:

Plagiaator ei vääri mitte aasta võltsimise tiitlit, vaid PR-käki oma. Selle asemel, et hämades oma urgu taganeda, oleks Rainer-poiss hoopis pidanud selja sirgu ajama ning tunnistama, et jah, tegin jah. Inetu tegu, aga olin siis noor ja rumal, kui bakatöö maha kirjutasin. Makatöö tegin juba ausalt. Inimese loomuses on proovida lihtsamalt läbi saada. Kes meist ei oleks kunagi spikerdanud? Täna enam nii ei teeks. Nüüd otsin ülikooliga koostöös lahendusi, kui võimalik, kirjutan uue lõputöö. Damage control. Päris kahjudeta ta ei pääseks, aga mainekahju on võimalik minimeerida.

Kui Kitse-Repinskit omal skandaal skandaali järel tabas, oli ainus, millest ta enam-vähem puhtalt välja tuli see, mille kohta ta puhtsüdamliku ülestunnistuse tegi. Kunagi, vist lausa teismelisena oli ta ajalehte pannud kuulutuse, kus ta ühe pühakoja nimel annetusi korjas. Ise seletas ta seda nooruse rumaluse ja meeleheitliku olukorraga. Ida-Virumaal oli tol ajal keeruline elu, kaevandusi suleti, tema vanemad jäid töötuks. See oli ainus viis, mida lapsemõistus oskas pere aitamiseks välja mõelda. Valeannetuste skandaal rauges kiirelt, samas, kui muude teemadega Repinskile veel pikalt puid alla pandi.
Seatembud on muidugi mõlemad, nii Repinski kui Vakra omad.
Kodukootud PR-spetsialist minus siinkohal sel teemal lõpetab.

Tegin millalgi ERRi valimiskompassi testi ka ära. Vastus pehmelt öeldes üllatav.

Siis lülitasin tulemuse radarivaatele ümber. Pilt läks kohe mõistetavamaks.

Tõesti. Minu jaoks on kõige olulisemad majandusküsimused, keskkond ja loodust säästev jätkusuutlik areng. Selliste väärtuste kombinatsioonile toetuva platvormiga erakonda meil ei olegi. Kelle poolt ma siis hääletan? Viimsi kohaliku kogemustega poliitiku poolt, kes laupäeviti oma abikaasaga korv käeotsas taluturul käib ja mulle FB-s like pani, kui ma kohalikus grupis terviseradade kirjutamata viisakusreeglite teemal sõna võtsin. Personaalne lähenemine toimib, kuigi ukselt uksele valijaid mööda käimise aeg mööda on saanud.

Minu uus aurupesur

Ma läksin ka säästurežiimile. Nimelt tuli müügile täpselt selline mereäärne krunt, millest ma ammu unistanud olen. Nüüd on krunt pakkumises, aga raha pole. Panga ust ka jälle kaapima ei taha minna. Mereäärse maja nimel võib natuke nälgida küll, nii olen juba teist nädalat närutamas ja senti veeretamas olnud. Kuidas mul siis läinud on?

Reedel käisin tööohutuskoolitusel. Koolitajaks oli mu endine kolleeg. Väike, väike on see maailm. Muu auditoorium koosnes suures osas lasteaiakasvatajatest. Nad kurtsid, kuidas päike neil tööruumid talumatult kuumaks kütab ja nad aianurgast surnud hiiri on pidanud korjama. Ma mõtlesin, kuidas me oleme tegelenud töötajatega, kes Sprite`iga segatud desinfitseerimisvahendit puhastuskemikaalide ruumis käivad joomas salaja, sest noh, pidi hästi laksama ja kuidas ma kunagi olen pidanud elustamisega lõppenud tööõnnetust vormistama. Eks kõigil ole omad mured ja lõpuks on nad ka kõik sama suured.
Koolituse lõpus tuli teemaks aevastamine ja köhimine. Mul alati olnud kahtlus, et tööohutuskoolituste raames seda teemat käsitletakse. Miks? Sest ma olen ise aastaid toiduohutuskursust lugenud ja pidevalt saabuvad mulle sinna rikutud inimesed. Nimelt on keegi neid õpetanud varrukasse aevastama. Seda räägitakse juba lasteaias, et aevastage ja köhige käisesse, mitte kätte, sest lapsed ei torma kohe käsi pesema, katsuvad pärast täisaevastatud käega mänguasju, sõpru ja lakuvad sõrmi ka veel sinna otsa. Üldjoontes olevat nakkuse vältimiseks käisesesse aevastamine seetõttu kätte aevastamisest parem praktika. Mitte toidumaailmas. Meditsiinis ja toiduohutuses on varrukate puhtus üks kriitilisema tähtsusega asju üldse. Kui käsi saab pesta ja kummikindaid vahetada, siis tööriideid pestakse kätest tunduvalt harvem. Kui varrukas täis aevastada, siis inimene läheb istub sellega liini taha tagasi ning hakkab mööda võileibu, pannkooke, kartulisalati karpe jmt nühkima. Kui see ei ole nakkusohtlik, siis mis veel võiks olla?
Kõige parem lahendus on tegelikult üldse mitte kätte ega varrukasse aevastada, vaid pea pisut kõrvale keerata ja seda õlga teha. Tööl vähemalt. Nii ma siis kuulasin käed rinnal vaenulikult risti seda aevastage varrukasse juttu ja palusin luba ka omalt poolt paar sõna ütelda. Kirjeldasin siis lühidalt oma aastatepikkust eepilist võitlust käisesse aevastamisega. Mu sõnad langesid viljakale pinnale. Lektor, kelle käe alt aastas vist sajad inimesed läbi käivad, lubas ennast parandada ning edaspidi inimesi vaid õlga aevastama õpetada. Ka ruumis viibinud lasteaiakasvatajad noogutasid mõistvalt, et infektsioonide levimise vältimiseks ja toiduohutuse tagamiseks on õlga aevastamine tõesti parimaks kompromissiks. Mul on tunne, et sõna hakkab levima.

Kuna mu aevastamise ristiretkele lõpuks ometi lõpp paistma hakkas, lahkusin koolituselt õige heas tujus ja otsustasin, et säästurežiimist hoolimata on põhjust ennast premeerida. Astusin Kärcheri poodi sisse. See on meie pere lemmikpoode alates sellest, kui mees endale survepesuri ostis. Peale seda ostis naabrimees veel vägevama survepesuri. Selle peale ostis minu oma terrassipesuri. Naabrimees ostis kaks korda võimsama terrassipesuri. Õnneks ei olnud minu meest kodus, kui naaber seda näitama tuli. Naabrimees oli küll pisut pettunud, aga jumal temaga.
Igatahes kui mind siin maailmas lisaks varrukasse aevastamisele midagi veel sisemiselt põlema ajab, on need blokeeritud evakuatsiooniväljapääsud tootmisruumides ja ökased vuugivahed koduses keskkonnas. Viimastel päevadel kevadine madal terav päike viimaseid veel eriti õelalt välja tooma asunud. Üks mu sõbranna kutsub seda tõehetke päikeseks. Parim aeg aurupesuri soetamiseks. Ma olen neid tegelikult ammu seal poes nillimas käinud. Nii teadsingi juba, millise riiuli juurde minna. Ja ohoo, mis ma näen? Üks aurupesur 139 euro peale alla hinnatud. Sealsamas kõrval on teine samasuguste tehniliste parameetritega, aga 239 eurot. Odavam on sellise väikese tolmuimeja moodi, kallim meenutab suure sangaga prügikasti. Juba oli mulle läheneda jõudnud ka innukas müügimees.
"Kas neil kahel erineva hinna, kuid samade tehniliste parameetritega aurupesuril on ainult see vahe, et üks on uuema disainiga ja te tahate vanad kiiresti odavalt maha müüa, sest muidu ei taha keegi uuemat osta?" võtsin poisi kohe tangide vahele.
"Põhimõtteliselt jah," ei hakanud müügimees väga vingerdama, "aga mul on tegelikult kodus see uuem. Naisele nimelt ei meeldi teise välimus."
Isegi mina tean seda müügimeeste nippi. Kui sa mingi toote vastu huvi tunned, on tal see kas endal kodus, ta on seda juba mitu aastat kasutanud või ämmale jõuludeks kinkinud.
"Tegelikult tahtsin ma hoopis tekstiilipesurit osta. Ütle mulle, milline su ämmal on?"
Müügimees ei paistnud naljast aru saavat. Lõin käega, võtsin aurupesuri vanema mudeli kaenlasse ning hakkasin kassa suunas liikuma. Olin otsuse juba enne poodi sisenemist ära teinud. Müügimees ei olnud vist nii kerget saaki oodanud ja ei tahtnud kuidagi rollist välja tulla. Püsis mul truult sabas ning vuristas samal ajal ette loendit asjadest, mida kõike aurupesuriga võimalik puhastada on. Ma katsusin teda küll aeg-ajalt "Jajah, ma ostan selle nagunii" vahele pobisedes rahustada, aga lõpuks pidin ikka mingeid põrandaplaate, mida aurupesuriga nühitud oli, ukse juures vaatamas käima.

Nii veetsin ma lõbusa nädalavahetuse erinevaid objekte aurutades. Päris uueks küll midagi ei teinud, aga sauna põrand läks päris heaks. Seda ajalehte, mille mu vanem laps kunagi superliimiga põranda külge kleepis, ka lahti ei saanud, aga selle eest on mul nüüd üks väga valge ajaleht põranda külge liimitud. Parem ikka, kui enne.

Arvamusjuttu: maailmadirektorid suusaradel

Endomondo ütleb, et olen sellel talvel umbes 40 kilomeetrit suusatanud. Tõenäoliselt on see oma veerand kogu mu elu jooksult suusatatud distantsist. Mulle on niiii meeldima hakanud! Jaanuari keskel, kui lumi lõpuks ka Viimsisse jõudis, pakkisin suusad autosse ja läksin ametlikule suusarajale. Rada oli kehvas seisus, aga selle eest näidati tol päeval isegi natuke päikest. Nautisin loodust, ilma, oma keha vastupidavust ja lihaste jõudu. Kuni mulle fleksi rihma otsas olev koer jalgadesse jooksis. Nii kaua see suusaidüll kesta saigi. Rihm oli risti üle raja ning koeral õnnestus sellega veel maha tõmmata umbes kümneaastane suusatamist õppiv poiss.

Viimsi Facebooki grupp lõhestati koos lume saabumisega kaheks: suusatajad koeraomanike, jalutajate ja jooksjate vastu. Päris hea vaheldus tavapärasele koeraomanike ja jooksjate, rulluisutajate ning jalutajate vastasseisule. Rikkusin oma reeglit mitte sekkuda perspektiivitutesse vaidlustesse, mis konsensuseni jõudmise asemel enamasti nõiajahiks kipuvad muutuma ning ütlesin oma arvamuse välja. Viimsis oli sel hetkel kaks ametlikku suusarada: Tädu ja Karulaugu. Esimene hea ja lai, kuhu mahuks kenasti ära nii suusatajad kui kõndijad, kui viimased viisakalt raja serva hoiaks nagu igale poole paigutatud sildid ka teha paluvad. Kuigi Tädu rada on keset metsa, kuhu viib mõlemast suunast mitu kilomeetrit pikka laia valgustatud kergliiklusteed, millel jalutades või joostes ühtegi vingatsist suusatajat segamas ei ole. Karulaugu rada seevastu funktsioneerib ka vallasisese küladevahelise ühendusteena, on kitsas ja ääretult populaarne koht, kuhu õigupoolest poleks väga mõtet ametlikku suusarada tehagi, sest head rada sellise liikluskoormuse juures sinna nagunii teha ei õnnestu. Las jääb kõndijatele-jooksjatele. Selle arvamuse eest hakkasid mind vihkama nii suusatajad kui kõndijad. Ma muidugi ei õppinud. Kirjutasin veel, et suusarajal kelgutamine on lausa ohtlik, mille peale tuli vastus, et Tädu rajal ei ole see kunagi ohtlik olnud. Siis ma juba õppisin ning ei hakanud vastu kirjutama, et kui kelguga rajal künkast alla laskma minna, tasub EMOs kohe kaks kohta ära broneerida: ühe lapsele ja teisele mööduvale suusatajale. Eriti, kui juhtub olema kehvema nähtavusega koht rajal või algaja suusataja, kes suuska ka laugetel laskumistel veel hästi ei kontrolli.

Veel võttis teemas sõna mu mehe koeraomanikust ekssõbranna, kes olevat oma koera kunagi suvaliseks kohas keset metsa jalutanud ning siis mööduvalt suusatajalt sõimata saanud, et mis see tallab tema sissesõidetud suusarajal. Ma juba kujutan ette kuidas see oli. Suusataja arvas, et läheb sõidab endale kõrvalises kohas, kus saaks kulgeda ilma, et ükski koerajalutaja, jooksja või kelgutaja ette jääks, klassikajälje sisse. Koeraomanik arvas, et läheb kõrvalisse kohta jalutama, kus tema koer kedagi ei sega. Nii nad keset metsa kokku saidki.

Eile jõudsin peale nädalast pausi umbes kaheksa paiku õhtul jälle Tädusse suusatama. Rada oli küll valgustatud, aga tühi ja pime mets raja kõrval natuke hirmus. Keegi tegi metsast minu möödudes veel huhuhuhu! ka. Ausõna, mul ei olnud mingit tahtmist kontrollima minna, kes see oli, kas see öökull või mõni marutaudine elajas. Vaatasin ainult, et oma ringi tehtud ja enne tagasi autosse saaks kui püksi teen ehmatusest. Et neid lahtiseid ülbeid koeri ei ole ka kunagi siis läheduses siiberdamas, kui neid tõesti vaja oleks...

Ruumi jätkuks kõigile... Pimedal ajal on ainult metsas zombid, kes suusatajate pihta huhuhu! teevad