2019/01/22

Nagu lohistaks roostes raudjalastega kelku mööda asfalti

"Lükkan seda päeva õhtusse, nagu veaks kelku mööda paljast asfalti," ütles üks mu sõbranna kunagi ühe eriti vaevalise tööpäeva kohta. Ma vaatasin eile hommikul meie soome keele õpetajat, kui ta meid kolmanda tüübi verbidest lihtminevikku moodustama õpetas ja ma sain aru, et meid õpetades ta täpselt seda teebki. See veel lihtminevik. Homseks tunniks jäetud kodutöö lasin google translate`il üle teha.  Elu on näidanud, et kui ma teen kodutöid kõhutunde pealt, moodustan 20% grammatilistest konstruktsioonidest õigesti. Kui ma näpuga materjalides järge ajan, õiged tüüpsõnad ja reeglid välja otsin, siis läheb 30% täppi. See 10% ei ole seda lisatundi väärt, mis õpikutes tuulamiseks kulub. Lobisen selle asemel parem meie soomlastest kolleegidega, kuigi Jori-Pekka ja teised kasutavad selliseid sõnu, mida meie õpetaja kasutada ei luba. Mitte midagi vulgaarset, aga igasugused soomekeelsed "miuksed" ja "siuksed" on küll igas kolmandas lauses sees.

Meid on viiene grupp. Esimesed paar tundi püsisime enam vähem reel. Siis tuli omastav kääne koos astmevaheldusega ja kõik pudenesid maha. Edasi läks nii, et hoiame meeleheitlikult kelgu tagant kinni ja katsume kuidagi kaasa lohiseda. Vahel võtab mõni vapram jalad alla ja proovid natuke aega isegi kelgu taga sörkida, aga siis tuleb kohe kas osastav kääne või eitav kõneviis, mis ta kiirelt uuesti pikali niidab. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on kelgust lahti laskmine. Siis oled lootusetult kadunud ja uuesti järele jõudmine nõuab juba kolmekordset pingutust. Keeleõpe nõudvat järjepidevust.

"Kas teile meeldib soome keelt õpetada?" uuris üks mu kolleeg õpetajalt kaastundlikult. Õpetaja oli talle diskreetselt nelja silma all just järelaitamistundide võimalust pakkunud.
"Jaa, miks ei?" oli õpetaja küsimusest segaduses. Me siis kõik seletasime vabandavalt, et me sellised tohlakad oleme. Õpetaja hakkas naerma. Tal on mitukümmend aastat pedagoogipraktikat selja taga. Kunagi nooruses ta olevat põdenud, aga hiljem olevat aru saanud, et inimesed omandavadki asju erinevalt ja erineva kiirusega. Nagu see teada teema, et osadel on kuulmismälu. Nende jaoks peab õpetaja asju seletama. Osadel on nägemis-lugemismälu. Neile tuleb asjad tahvlile kirjutada. Siis on veel kolmas tüüp. Ruumilis-kineetilise mäluga. Nende puhul ei aita midagi. Nad mäletavalt täpselt, mis värvi kleit õpetajal seljas oli ja kummal pool tahvlit ta mingit teemat rääkides seisis, aga mida ta rääkis, seda mitte. Ma eile just rääkisin telefonis ühe ruumilise tüübiga.
Mina: "Me vist arutasime tegelikult seda teemat juba korra paar nädalat tagasi telefonis, aga räägime siis igaks juhuks üle, kui selguse mõttes vaja on."
Tüüp: "Jaa, ma mäletan küll seda kõnet, ma sõitsin siis Hiiumaale parajasti autoga."

Kui ma omal ajal koolitusi tegema hakkasin, siis mind aitas hästi palju meie kunstiajaloo õpetaja ütlus, et inimestele jääbki õpetatust umbes 10% meelde. Enamasti on 5% see, mida kohe alguses räägitakse ja 5% on see, mida viimasena.

Olgu selle ülejäänud 90%, kuidas on, aga kahe kõrva vahele jäänud 10% soome keele tundidest on igatahes asja ette läinud. Reedel oli meil ettevõtte uusaastapidu.  Üks kontserni aktiivses tegevjuhtimises olevatest soomlastest omanikest pidas avakõne. Ma sain kõigest aru! Pärast tatsupõrandal juhtusin temaga kõrvuti. Võtsin tal õlast kinni, kummardusin lähemale ja röökisin talle üle muusika "Hyva puhe!" (hea kõne) kõrva.
"Kiitos," (tänud!) röökis tema kiitusest ilmselgelt särama lüües vastu.
Tuleb välja, et see raha, mida omanikud meie soome keele kursuse alla magama pannud on, on hästi kulutatud olnud. Meil on nüüd vahendid, millega neid meelitada ning ennast hästi tundma panna!
Jätkuks vaid õpetajal jõudu seda roostes kelku võiduka lõpuni vedada.

No comments:

Post a Comment