2019/01/29

Minu võtmekimp

Millest selline teema? Selle pärast, et mis võiks veel paremini inimese igapäevase olmeringi ja olemuse kokku võtta. Siin ta on, minu tänane eluring ühte rõngasse köidetuna ja kellaringis loetuna.



Ülevalt esimene, koduhoovi väravapult. Suur ja kahe funktsiooni mitteomava nupuga. Parimaks garantiiks sellele, et ma võtmeid kunagi koju ei unustaks. Ilma selleta ei pääse ma autoga liikudes kodust väljagi. Täpselt, nagu mu kodune elu. Kohmakas ja mittetoimivate nuppudega, aga ometi oma, töötav ja päeva lõpus turvatsooni naasmist võimaldav.

Järgmiseks töökoha lukusüsteemi kiip. Avab uksed ja väravad. Väravad saab küll ka helistades lahti. Enamasti ma seda võimalust kasutangi. Nii ei ole telefonis mu lemmikkontaktiks number üks mitte mees, lapsed, ema või sõbranna, vaid hoopis värav. Ükskord hommikul unise peaga tööle jõudes helistasin värava asemel kogemata mehele. Taipasin üsna kiiresti oma viga ning lõpetasin kõne. Telefon oli siiski juba kutsuma jõudnud hakata. Poole tunni pärast helistas mees tagasi. Mina ei saanud parajasti vastata ja olin unustanud, et mina kogemata esimesena helistasin. Kuna varahommikused kõned enamasti midagi kriitilist tähendavad, siis saatsin igaks juhuks mehele sõnumi küsimusega, mida ta tahtis.
"Midagi, sina helistasid esimesena," vastas mees.
"Oi, vabandust, ma arvasin sa oled tehase värav," tuli mulle hommikune eksitus meelde.
"Ei, ma olen täna lao uks," oli mees pisut solvunud  ja üritas omal viisil sarkastiline olla.

Edasi tuleb mu tööarvuti doc sationi võti. Ma üritan oma isiklikku elu ja tööd rangelt lahus hoida. Esimene on mulle liiga väärtuslik ja teist on liiga palju. Nii väldin ma iga hinna eest töö ning tööarvuti, kui selle esindaja koju toomist. Tööarvuti on võtmega töölaual kinni.

Minu koduvõti.

Tühi rõngas. Selle küljes oli eelmise töökoha uksekiip ja tööandja logoga võtmehoidja. Võtmehoidja tuli küljest ära ning kukkus auto istme alla. On jäänud seal välja urgitsemata. Kiibi andsin lahkudes tagasi. Tühja rõngast ei ole tahtnud võtmekimbust eemaldada. See on veel osa mu hingest ja lähiminevikust.

Võti sildiga LABOR. Silt räägib enda eest.

Rattaluku võti. Kuigi sõidan endise Eesti rattakrossi meistri endise treening- ja võistlusrattaga, on ratas minu jaoks eelkõige transpordi- kui treeningvahend. Selle pärast on seda tihti vaja poe, postkontori või raamatukogu ees lukku panna. Põhjus, miks ma seda talvel kui mitte rattahooajal oma võtmekimbust eemaldanud pole, on järgmises lõigus.

Postkastivõti. Postkasti lukk on poolpidune, selle pärast avan seda enamasti rattaluku võtmega.

Võtmehoidjaks on kuldne LEGO-klots. Ostetud neli või viis aastat tagasi Kopenhaageni LEGO poest seal perega linnapuhkust veetes. Algul oli uhke ja särav, nüüd hakkab pisut kuluma, aga püüab endiselt kõigi koolieelikute ihalevad pilgud endale. Minu Kopenhaagenist on pisut kirjutatud selles vanas postituses:
http://www.hulkuvkass.ee/2015/05/kuidas-narkodiiler-mind-korrale-kais.html

Selline ta on, minu võtmekimp, garneeringuks eelmise suve tšillipiprakaun minu katuseaia lopsakast tšillisaagist.

No comments:

Post a Comment