Minu võtmekimp

Millest selline teema? Selle pärast, et mis võiks veel paremini inimese igapäevase olmeringi ja olemuse kokku võtta. Siin ta on, minu tänane eluring ühte rõngasse köidetuna ja kellaringis loetuna.

Ülevalt esimene, koduhoovi väravapult. Suur ja kahe funktsiooni mitteomava nupuga. Parimaks garantiiks sellele, et ma võtmeid kunagi koju ei unustaks. Ilma selleta ei pääse ma autoga liikudes kodust väljagi. Täpselt, nagu mu kodune elu. Kohmakas ja mittetoimivate nuppudega, aga ometi oma, töötav ja päeva lõpus turvatsooni naasmist võimaldav.

Järgmiseks töökoha lukusüsteemi kiip. Avab uksed ja väravad. Väravad saab küll ka helistades lahti. Enamasti ma seda võimalust kasutangi. Nii ei ole telefonis mu lemmikkontaktiks number üks mitte mees, lapsed, ema või sõbranna, vaid hoopis värav. Ükskord hommikul unise peaga tööle jõudes helistasin värava asemel kogemata mehele. Taipasin üsna kiiresti oma viga ning lõpetasin kõne. Telefon oli siiski juba kutsuma jõudnud hakata. Poole tunni pärast helistas mees tagasi. Mina ei saanud parajasti vastata ja olin unustanud, et mina kogemata esimesena helistasin. Kuna varahommikused kõned enamasti midagi kriitilist tähendavad, siis saatsin igaks juhuks mehele sõnumi küsimusega, mida ta tahtis.
"Midagi, sina helistasid esimesena," vastas mees.
"Oi, vabandust, ma arvasin sa oled tehase värav," tuli mulle hommikune eksitus meelde.
"Ei, ma olen täna lao uks," oli mees pisut solvunud  ja üritas omal viisil sarkastiline olla.

Edasi tuleb mu tööarvuti doc sationi võti. Ma üritan oma isiklikku elu ja tööd rangelt lahus hoida. Esimene on mulle liiga väärtuslik ja teist on liiga palju. Nii väldin ma iga hinna eest töö ning tööarvuti, kui selle esindaja koju toomist. Tööarvuti on võtmega töölaual kinni.

Minu koduvõti.

Tühi rõngas. Selle küljes oli eelmise töökoha uksekiip ja tööandja logoga võtmehoidja. Võtmehoidja tuli küljest ära ning kukkus auto istme alla. On jäänud seal välja urgitsemata. Kiibi andsin lahkudes tagasi. Tühja rõngast ei ole tahtnud võtmekimbust eemaldada. See on veel osa mu hingest ja lähiminevikust.

Võti sildiga LABOR. Silt räägib enda eest.

Rattaluku võti. Kuigi sõidan endise Eesti rattakrossi meistri endise treening- ja võistlusrattaga, on ratas minu jaoks eelkõige transpordi- kui treeningvahend. Selle pärast on seda tihti vaja poe, postkontori või raamatukogu ees lukku panna. Põhjus, miks ma seda talvel kui mitte rattahooajal oma võtmekimbust eemaldanud pole, on järgmises lõigus.

Postkastivõti. Postkasti lukk on poolpidune, selle pärast avan seda enamasti rattaluku võtmega.

Võtmehoidjaks on kuldne LEGO-klots. Ostetud neli või viis aastat tagasi Kopenhaageni LEGO poest seal perega linnapuhkust veetes. Algul oli uhke ja särav, nüüd hakkab pisut kuluma, aga püüab endiselt kõigi koolieelikute ihalevad pilgud endale. Minu Kopenhaagenist on pisut kirjutatud selles vanas postituses:
http://www.hulkuvkass.ee/2015/05/kuidas-narkodiiler-mind-korrale-kais.html

Selline ta on, minu võtmekimp, garneeringuks eelmise suve tšillipiprakaun minu katuseaia lopsakast tšillisaagist.

Kummalisi mõttekäike

Oi, täna on suure moraaliga lugu tulemas. Mu elus on nüüd inimene, kelle fantaasia on sama piiritu kui minugi oma, aga loovusaste isegi minu omast kordades kõrgem. Tegutseb reklaamialal.
"Tead, mul tuli ükspäev teistmoodi teoora pähe," asus ta jutustama, "mõtle, kui mitte inimesed, vaid hoopis bakterid valitsevad maailma. Bakterid on loonud inimesed toiduahela täienduseks ennast teenima. Inimesed on asjast lihtsalt valesti aru saanud. Nüüd on saabunud hetk, kus looming on hakanud looja vastu töötama, seda hävitama ja kontrollima. Nagu inimesed kardavad, et tehisintellekt seda ühel päeval inimkonnaga teha võib – masinal tekib eneseteadvus, ta hakkab inimest oma eksistentsile ohtlikuks pidama ning asub teda hävitama."
Milline fantastiline teooria! Oma vestluskaaslase veidrikuks tembeldamise asemel läksin kohe teemaga kaasa.
"Inimesed kardavad seda, et tehisintellekt nende vastu üles tõuseb vaid selle pärast, et omistavad talle need omadused, mis neil endalgi on: võimuiha, soovi maailma valitseda ja väiklased hirmud," arvasin mina, "Mingit põhjust ei ole eeldada, et tehisintellekt miljonist võimalikust omadusest just neid jooni hakkab ilmutama."
"See on selle pärast, et inimene loob masina enda sarnaseks," vastas bakteriteoreetik.
"Jah, võimalik, nagu Jumal tegi inimese oma näo järgi," jäin nõusse.

See on nagu mingi loodusseadus, et teistele armastatakse omistada samu jooni, motivaatoreid ja käitumismustreid nagu endal. Libe tee. Ma olen selle pärast oma kassi juba mitu korda kogemata peaaegu ära tapnud. Kass paistab arvavat, et ma näen pimedas sama hästi kui tema. Vahel magab ta voodis minu kohal ning ei kavatsegi liigutada. Ma siis magama tulles hüppan pimedas mauhti voodisse ja kass jääb alla.

Pild TEDist

Kummalisi harjutusi

Eile oli vanemal lapsel trennipäev. Mõtlesin, et kasutan juhust ja teen ta viimise ning toomise vahel Karulaugu terviserajal kiire suusaringi. Jube külm oli! Laskumistel lõikas tuul nagu noaga näkku. Rada oli hooldamata. Mäest alla sõites oligi korraga külg maas ja vasak jalg 180 kraadi tagurpidi. Suusaga, sest klamber ei tulnud kukkumisel lahti. Vedelesin väänatud põlvega põõsas ja mõtlesin õudusega, kuidas ma nüüd autoni saan. Paari minuti pärast läks aga valu üle. Keerasin jala õigeks, tõusin püsti ja kütsin veel paar kilomeetrit sõita. Siis oli aeg laps trennist ära tuua. Rajahooldusmasin tuli ka peale mind kohe rajale. Täna ei olnud isegi trepist valus käia.

Ma ei ole kunagi väga hästi paindunud, aga vahel pliidi ees pannkooke praadides või muidu toidu valmimist valvates pooljõude seistes meeldib mulle küll igasuguseid kummalisi painutusi-harjutusi aja täiteks teha. Tuleb välja, et igasugu kasututest asjadest võib teinekord elus kasu tõusta.

Nagu lohistaks roostes raudjalastega kelku mööda asfalti

"Lükkan seda päeva õhtusse, nagu veaks kelku mööda paljast asfalti," ütles üks mu sõbranna kunagi ühe eriti vaevalise tööpäeva kohta. Ma vaatasin eile hommikul meie soome keele õpetajat, kui ta meid kolmanda tüübi verbidest lihtminevikku moodustama õpetas ja ma sain aru, et meid õpetades ta täpselt seda teebki. See veel lihtminevik. Homseks tunniks jäetud kodutöö lasin google translate`il üle teha.  Elu on näidanud, et kui ma teen kodutöid kõhutunde pealt, moodustan 20% grammatilistest konstruktsioonidest õigesti. Kui ma näpuga materjalides järge ajan, õiged tüüpsõnad ja reeglid välja otsin, siis läheb 30% täppi. See 10% ei ole seda lisatundi väärt, mis õpikutes tuulamiseks kulub. Lobisen selle asemel parem meie soomlastest kolleegidega, kuigi Jori-Pekka ja teised kasutavad selliseid sõnu, mida meie õpetaja kasutada ei luba. Mitte midagi vulgaarset, aga igasugused soomekeelsed "miuksed" ja "siuksed" on küll igas kolmandas lauses sees.

Meid on viiene grupp. Esimesed paar tundi püsisime enam vähem reel. Siis tuli omastav kääne koos astmevaheldusega ja kõik pudenesid maha. Edasi läks nii, et hoiame meeleheitlikult kelgu tagant kinni ja katsume kuidagi kaasa lohiseda. Vahel võtab mõni vapram jalad alla ja proovid natuke aega isegi kelgu taga sörkida, aga siis tuleb kohe kas osastav kääne või eitav kõneviis, mis ta kiirelt uuesti pikali niidab. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on kelgust lahti laskmine. Siis oled lootusetult kadunud ja uuesti järele jõudmine nõuab juba kolmekordset pingutust. Keeleõpe nõudvat järjepidevust.

"Kas teile meeldib soome keelt õpetada?" uuris üks mu kolleeg õpetajalt kaastundlikult. Õpetaja oli talle diskreetselt nelja silma all just järelaitamistundide võimalust pakkunud.
"Jaa, miks ei?" oli õpetaja küsimusest segaduses. Me siis kõik seletasime vabandavalt, et me sellised tohlakad oleme. Õpetaja hakkas naerma. Tal on mitukümmend aastat pedagoogipraktikat selja taga. Kunagi nooruses ta olevat põdenud, aga hiljem olevat aru saanud, et inimesed omandavadki asju erinevalt ja erineva kiirusega. Nagu see teada teema, et osadel on kuulmismälu. Nende jaoks peab õpetaja asju seletama. Osadel on nägemis-lugemismälu. Neile tuleb asjad tahvlile kirjutada. Siis on veel kolmas tüüp. Ruumilis-kineetilise mäluga. Nende puhul ei aita midagi. Nad mäletavalt täpselt, mis värvi kleit õpetajal seljas oli ja kummal pool tahvlit ta mingit teemat rääkides seisis, aga mida ta rääkis, seda mitte. Ma eile just rääkisin telefonis ühe ruumilise tüübiga.
Mina: "Me vist arutasime tegelikult seda teemat juba korra paar nädalat tagasi telefonis, aga räägime siis igaks juhuks üle, kui selguse mõttes vaja on."
Tüüp: "Jaa, ma mäletan küll seda kõnet, ma sõitsin siis Hiiumaale parajasti autoga."

Kui ma omal ajal koolitusi tegema hakkasin, siis mind aitas hästi palju meie kunstiajaloo õpetaja ütlus, et inimestele jääbki õpetatust umbes 10% meelde. Enamasti on 5% see, mida kohe alguses räägitakse ja 5% on see, mida viimasena.

Olgu selle ülejäänud 90%, kuidas on, aga kahe kõrva vahele jäänud 10% soome keele tundidest on igatahes asja ette läinud. Reedel oli meil ettevõtte uusaastapidu.  Üks kontserni aktiivses tegevjuhtimises olevatest soomlastest omanikest pidas avakõne. Ma sain kõigest aru! Pärast tatsupõrandal juhtusin temaga kõrvuti. Võtsin tal õlast kinni, kummardusin lähemale ja röökisin talle üle muusika "Hyva puhe!" (hea kõne) kõrva.
"Kiitos," (tänud!) röökis tema kiitusest ilmselgelt särama lüües vastu.
Tuleb välja, et see raha, mida omanikud meie soome keele kursuse alla magama pannud on, on hästi kulutatud olnud. Meil on nüüd vahendid, millega neid meelitada ning ennast hästi tundma panna!
Jätkuks vaid õpetajal jõudu seda roostes kelku võiduka lõpuni vedada.