2019/07/12

Ventileerimismonoloog

Ma vihkan siin maailmas kahte asja: üks on seinakalendrid ja teine ei tule mul suure vihaga kohe meeldegi. Mul on see mingi lapsepõlvetrauma. Igakord, kui mõni koosnööparter kingiks seinakalendri saadab, tõusevad mul kuklakarvad püsti. Ma aktsepteerin inimeste arvamust, et seinakalendrite näol on tegu vajalike asjadega. See arvamus on minu meelest vale, aga ma aktsepteerin seda.
Tootmises on meil inimesed sama moodi kalendrite järgi hullud. See on kõige hullem asi, mida toidutootmise ruumidesse üles panna. Esiteks võib kärnane kuupäevamarker salati sisse kukkuda, teiseks on meil ruumides suhteline õhuniiskus ülikõrge ja öösiti käib ruumidest üle surve-vahupesu, mis silmakõrguselt kõik üle ujutab. Seetõttu on teiseks kvartaliks kalendrid üsna räsitud, narmendava, kopitanud ja kõige halvemal juhul ka kergelt hallitava olekuga. Ma ajan nagu tikutulega taga toiduainetööstustele mõeldud kalendrit, mis kannataks survepesu ja supipotti kukkumist. Pole. Keegi ei tee selliseid. Toidainetööstuste jaoks tehakse valdkonna eripärasid arvestades spetsiaalselt igasuguseid imevidinaid alates pastakates kuni haavaplaastriteni. Kalendreid mitte. Nii pean ma päevast päeva neid narmendavaid jubedusi taluma. Kalendrete ära keelamine tähendaks automaatselt kanade mässu. Uskumatu, kui tähtsad need inimestele on. Isegi kastipesijal olevat kogu aeg vaja vaadata, mis päev täna on.

Kontoris on täpselt minu selja taha üles pandud klassikaline kolme paneeliga seinakalender. See olevat korruse parim koht kalendri jaoks. Nagu kassid tulevad ennast alati kõige suurema kassivihkaja jalgade vastu hõõruma, on meie kontori kalender sattunud kalendrifoobiku külje alla. Kui inimesed seda vaatavad, on minul tunne nagu oleks mul till hambavahel või midagi, sest kuigi nad kalendrit uurivad, jõllitaks nad nagu pingsalt mind.
Mina seda kalendrit üles pannud ei ole ja mina seda ei kasuta. Sellest hoolimata on rahvas mind millegi pärast selle hoolduse eest vastutavaks hakatud pidama. Kui ma enam etteheiteid selle kohta, miks kuupäevamarker edasi lükkamata on, enam kuulata ei jaksanud, viskasin markeri hoopis prügikasti. Nüüd on uus probleem: ma ei tõmba piisavalt kiiresti kuu möödudes lehte kalendrist välja. See on kolme paneeliga kalender, see tähendab, et kogu aeg on silme ees kolm kuud. Teoreetiliselt piisaks, kui ma iga kolme kuu tagant kolm lehte välja tõmbaks. Ega ma nii laisk ka ei ole. Tõmban hoopis iga kahe kuu järel kaks lehte. Ikka on vähe. Ma ei jaksa enam.

Seesama. Ai, kuidas ma tahaks selle ahju visata

2019/07/10

Minu Ahvenamaa. Kiireülevaade sellest, mis ei olnud saarel

Tallink teeb suviti Läänemere saartele päevakruiise-eriväljumisi. Sel aastal oli esimest korda kavas ka Ahvenamaa. Kui muidu Tallink endast mulle ülimalt professionaalse ettevõtte mulje jätnud on, siis nende süsteemid tunduvad olevat liinireiside jaoks välja optimeeritud. Need erikruiisid oleks nagu mitte mitmesajamiljonikäibega suurfirma, vaid käputäie hipide, kes Töötukassa survel ja tööhõivereformi tulemusena on esimest korda elus pidanud tööle hakkama, korraldatud. Hoolimata suurest  segadusest on erikruiis tunduvalt mõistlikum viis kiirelt Ahvenamaale saamiseks kui Tallinki liinireisid, millega minnes tuleb ennast poole öö pealt üles ajada, et vara hommikul teel Stockholmi laevalt maha hüpata. Ma juba kogenud Tallinki päevakruiisija.


Laps: Oo, siin saab snaipida!







Võtsin mõned graniitkivid ka kaasa. Noh, juhuks kui majaehituseks läheb või midagi :D

Käisime Ahvenamaa peasaare kõik turistide kohustuslikud kohad läbi. Vastava jutu saab piltide juurde lugeda suvalisest Ahvenamaa kohta käivast kirjeldusest. Kena koht iseenesest, aga ilmaga ei vedanud üldse. Viimasel fotol on meie kruiisilaeva kartser. Sinna sattumine on pikem lugu. Kuuldes, et me Ahvenamaale läheme, organiseeris mu mees endale tüüpiliselt esiteks ka oma vanemad reisile kaasa, kes omakorda endale tüüpiliselt pool koduküla ka reisile organiseerisid. Osutus, et ühel külameestest on üks laeva tähtsatest ninadest tuttav või sugulane ja nii me laeva telgitagustes ja tekialustes ekskursiooni saime. Kaptenisillast med. punkti ja kartsani. Tuli välja, et sellel laeval ei ole veel sündinud ühtegi last, aga on surnud mitu inimest.

Täna hommikul kajutis ärgates pidi mees kreepsu saama. Tallinn juba paistis. Olime poolteist tundi varem sadamasse jõudmas. Muidu olid kõik väljumised viivituste ja segaduste tähe all kulgenud, eriti autoga reisijate jaoks nagu me olime, aga nüüd korraga poolteist tundi varem kohal. Mees hakkas kohe suure lärmiga mööda kajutit ringi jooksma ja lastele šokolaadi kurku toppima, sest ta arvas, et hommikusöögile me küll enam ei jõua. Autoga reisijad käsutatakse ju alati esmajärjekorras väljumiseks tekile. Mul oli täiesti ükskõik, kuigi tavaliselt olen mina meie pere pannikaosakond. Teatasin resoluutselt, et kui ma maksnud olen, siis hommikusööki ma tahan ja mind ei huvita, kui meie auto ka üle rambi ääre merre lükatakse. Viskasime kiirelt oma kohvid ja toidud restoranis hinge alla. Autotekile jõudes oli näha, et me ei olnud ainsad, keda sadam ootamatult tabanud oli. Pooled autod seisid tühjalt ja juhtidega sõidukid siis kuidagimoodi üritasid ennast nende vahelt maale vingerdada.
Tuttav külamees teadis sisekanalitest saadud info põhjal rääkida, et öösel oli ühel reisijal kopsuturse tekkinud, mistõttu kapten gaasi põhja pressis, et too kiirelt sadamas kiirabile üle anda.

See on siis lühikokkuvõte. Üldiselt on Tallinki erikruiiside sihtkohtadest Gotland parem.

2019/06/29

Ma olen loomaarst

Viimasel IKEAtripil tõin Soomest kena keraamilise seebidosaatorist ja hambaharjatopsidest koosneva vannitoakomplekti. Oleks pidanud kohe mitu tooma, sest neid siin majas ikka kulub. Juba paar nädalalt hiljem märkasin seebidosaatori kadumist. Kuna vannitoapõrand pesemisel kahtlaselt vahutama oli hakanud, panin ühe ja ühe kokku ning prügikasti kontrollides avastasin sealt ka peotäie seebiseid kilde, mille värv kadunud dosaatori omaga ühtis. Põrand vahutas veel pool aastat takkajärgi.


Eile lõhkusid lapsed õhtuse hambapesu käigus ka ühe topsidest ära. Tagajärgi koristades õnnestus mul üks kildudest jalga astuda. Avastasin selle alles järgmisel hommikul, kui kild noorema lapse sõbranna sünnipäevapeol mängutoas tunda hakkas andma. Selleks ajaks oli ta juba päris sügavale sisse tallutud. Käisin mängutoa administraatorilt nõela küsimas, et kild talla alt välja urgitseda. Admin tuustis tagatoas küll tükk aega ringi, aga nõela ikka ei leidnud. Soovitas hoopis keskuse alumisel korrusel olevasse loomakliinikusse pöörduda. Nad olevat seal väga abivalmid ja kindlasti aitavat killu välja võtta.
Tahtsin juba administraatoritädilt koerakostüümi paluda, aga tõin hoopis mängutoa kööginurga sahtlist käärid ja opereerisin ise tualetis killu jalast välja. 10 eurot loomakliiniku visiiditasu nagu naksti kokku hoitud. Isegi verd ei tulnud!


Ma oleks nüüd nagu loomaarst, loom ja idioot, kes endale unise peaga kilde jalga astub kõik ühes isikus.

2019/06/07

Kaktused ja kassid

Vanatüdrukutele meeldivat kaktused ja vanatüdrukutele meeldivat kassid, aga ma ei ole näinud ühtegi kassi, kellele kaktused meeldiks. Elu traagika. Meie maja kassil Jipil on muidu võrdlemisis muretu elu, kui tolmuimeja, küünekäärid ja kaktused välja arvata.
Kass on küll ainus hing siin majas, kes hommikuse äratuskella peale rõõmustab. Tema alustab siis kohe oma rutiinidega. Esiteks tuleb mind voodisse nurrumisega tervitama. Edasi siirdub magamistoa aknast välja vaatama ja kassimuru näksima, mida talle selleks tarbeks aknalaual kasvatan. Lisaks kassimurule ja teistele taimedele on mul aknalaual ka suur klaaspott kaktustega. Jipp, vaeseke, peab ennast selleks igal hommikul hobuserauakujuliseks väänama, et kaktuste ja alla tõmmatud ruloo vahelt ennast muruni manööverdada. Kohe, kui natukenegi valvsust kaotab või eelmisel päeval ennast liiga laiaks söönud on, ei lase kaktus ennast narrida ja tõmbab tal mõnuga küljelt karvu maha.



Ka minu lapsepõlvekass Mirri kaotas kord õnnetul viisil kaktuste läheduses valvsuse. Lapsena oli mul päris korralik kaktuste kollektsioon, mille vahele kass Mirri ennast aknalauale püüdis ära mahutada. Kord hüppas ta aknalauale, kuid tardus siis kohe paigale, sest jäi ühte põõsas istuvat eriti rammusat tihast hüpnotiseeritult silmitsema. Vurrud võbelesid ja Mirri tagumik vajus järjest allapoole, kuni potsatas istuma kõike vihasemate okastega kaktuse otsa. Mirri oli kastreerimata poiss.

Hiljem oli mu elus periood, mil kassidele hoiukodu pakkusin. Kõiki isegi ei mäleta enam. Üks oli must kassipoiss. Muidu viisakas loom, aga kaktuseid ei kannatanud silmaotsastki. Pidevalt aeti neid maha, veeretati ringi ja ahistati kõikvõimalikel muudel viisidel. Ühel õhtul tulin töölt ja leidsin kodust ootamas põrandale tõmmatud kaktuse, millest oli kahesentimeetrine tükk välja hammustatud ning üsna hapu näoga kassi. Kass ei tahtnud paar päeva eriti süüa, aga kaktuseid ka enam kunagi ei puutunud.

Kukkumine

Minu vanem laps tegeleb iluuisutamisega. See on väga kaunis ja väga raske ala. Eelmisel nädalal oli tema uisuklubi hooajalõpu klubisisene võistlusesinemine. Ta oli nii graatsiline ja ilus, kui oma kava tegi...
...ja oma võistlusklassis viimaseks jäi. Objektiivselt võttes oli ta isegi parem, kui talvistel võistlustel, kus ta teise koha sai. Ka eeldab ükskõik mis tasemel uisukava omandamine palju-palju tunde treenimist, aga teised olid seekord paremad ning võistlusklass kõrgema tasemega komplekteeritud.
Ma olen teda väikest viisi püüdnud psühholoogiliselt ette valmistada selleks, kui ta võistlustel või esinedes kukub, kava meelest läheb, muusikaga midagi juhtub ja muudeks sellisteks juhtudeks. Mida kauem ja kõrgemal tasemel ta treenib, seda tõenäolisemalt saabub kord päev, mil ta publiku ees esimest korda kukub. See ei tähenda midagi. Ka olümpiafinaalis kukutakse.
Kaotuseks ei olnud ma teda kunagi varem ette valmistanud. Nii nagu ei ole minu jaoks oluline võit, ei tundunud oluline ka võimalus, et mu laps võib kaotada. See oli viga.
Auhinnatseremoonia ja hilisemad pildistamised pidas ta kenasti vastu, aga pärast uiske jalast võttes ta silmad läikisid ja kodus tõmbas ta oma toa ukse kinni ning teki üle pea.
Sellest viimasest kohast saab tal elus rohkem kasu olema, kui oleks olnud esimesest.

Üks mu 20. eluaastate alguses kolleeg eksis kunagi endale, oma poiss-sõbrale, vanematele, vennale ja tolle elukaaslasele puhkusereisiks lennukipileteid broneerides kuupäevadega. Broneeringu muutmine läks maksma mõned sajad eurod.
"See on sulle odav õppetund ajaks, mil sa hakkad miljonitehinguid tegema," ütles ta isa tookord.

Täna sai mu vanemal tütrel läbi kooliaasta. Ta tunnistusel on vaid viied, ka kõik trimestrihinded. See koolivärk tundub tal nagu iseenesest ja pingutamata tulevat. Kui ta oma võimeid maksimaalselt ära kasutab, jõuab ta ühel hetkel haridusasutuse valiku ja õpingutega tasemeni, kus pingutamata enam ei saa. Ja ka pingutades võib tunnistusele tulla neli või isegi kolm või võib latt olla lausa küündimatult kõrgele tõstetud. Seda ma tahakski oma lastele õpetada. Mitte seda, kuidas veri ninast väljas parim olemise nimel pingutada, vaid kuidas tulla toime kukkumise, kaotamise ja sellega, kui ei piisa isegi sellest, et oled oma parima andnud.


Leian köögilaualt tunnistuse.
Mina: Oo, mis restorani sa tähistama tahaksid minna?
Laps: Hesburgerisse!


2019/05/21

Toidujutte: aga minu puljongikuubik on hoopis öko ja vegan!

Ai, kuidas mulle meeldivad teemad, mis seovad toidu- ja eetikaküsimusi!
Tunnistan ausalt ja häbenemata, ka minu kauvasäiliva toidukraami baaspaketti kuuluvad need madala niiskusesisaldusega kandiliseks soolakäkiks kokku pressitud kurjuse kehastused -- puljongikuubikud. Olen läbi katsetanud ka erinevad surrogaadid: puljongifondid, kui nad uudistootena turule tulid, marketites müüdavad Foodstuudio hirmkallid, aga mitte halvad valmispuljongid ja kõik teised selle liiga mängijad. Ise olen virk söögitegija, aga laisk puljongikeetja. Alati olen tagasi jõudnud oma esimese armastuse -- hinna, mugavuse ja tervislikkuse tasakaalupunkti, I love eco puljongikuubikute juurde.


Kasutan neid siis, kui töölt tulles kiirel õhtul mingi roa, mille kohustuslikuks komponendiks puljong on, järgi isutab. Enamasti risoto. Ma olen täielik risotomaniakk. Kasutan kenasti arborio riisi, parma-tüüpi juustu ja kõiki teisi "kosher" risotokomponente, aga vot kui tööpäeva õhtul on valida, kas:
a) loobuda risotost;
b) soojendada eelmisel õhtul valmis tehtud risotot;
c) hakata risoto jaoks nullist puljongit keetma, mis lükkab roa valmimise aja umbe järgmise hommiku päikesetõusu kanti;
d) keeta sügavkülma ette selline puljongilaar, millest lastelasteni jaguks ja seda siis jupikaupa risoto ja muude vajaduste tarbeks sulatada või
e) võtta appi oma vana sõber I love eco pappkarp kuubikukestega, siis silm ka ei pilgu nende järele poeriiulile kätt sirutamast.



Koostis on omas klassis üsna mõistlik. Ei sisalda maitsetugevdajatena kurikuulsat E621 ega teisi glutamaate. Maitsetugevdajana on koostisosade loendisse ära peidetud pärmiekstrakt, mida teatud koolkonnad küll ka väldivad, aga mina sinna klubisse astunud ei ole. Mitte kõige parematest koostisosadest jäävad eelkõige hoopis silma va vana vastik massi andev toitainetühi maisitärklis, mille kaitseks tuleb küll öelda, et vähemalt selles kuubikus modifitseerimata kujul ja palmiõli, mis jällegi, vähemalt hürdrogeenimata. Pakendil ei ole küll märgitud, aga jääb lootus, et kuna tegu on ökotootega, võiks see olla RSPO palmiõli (huviline siinkohal googeldab vajadusel). Esimesel kohal koostisosade loendis on sool, mida kuubikus lausa 35% on. Jube palju, aga ega seda kuubikut korraga ära sööma ei pea. Pakendi juhise järgi jagub ühest kuubikust poole liitri puljongi jaoks. Minu on see leem veidi kange ning enamasti vähendan kontsentratsiooni poole võrra. Kiire arvutus ütleb, et ühest puljongikuubikust valmistatud potitäies roas on 3.85 grammi soola. Hetkel domineerivad seisukohad, et päevas võiks inimene maksimaalselt 5...6 grammi soola tarbida. Kui see potitäis nüüd veel nelja pereliikme peale ära jagada, võib julgelt veel merevett ka peale juua ilma, et soola ületarbimise risk tekiks. Näitena toodud puljongikuubikuski on kasutatud meresoola, mis jällegi, mikroelementide suurema sisalduse tõttu hetkel tunnustatud seisukohtade kohaselt tavalisele soolale eelistatud on.
Soolaga on üldse nii ja naa. Ma olin pikalt liiga madala vererõhuga hädas. Last oodates õnnestus see hommikul kahe tassi kohviga lõpuks 60/90 peale üles saada ämmaemanda visiidi ajaks. Üks meditsiiniõde avaldas korra mu vereringenäitajatega tutvudes kahtlust, kas ma üldse elus olen.
"Hakka soola sööma rohkem," soovitas mu biokeemikust sõber. Hakkasin. Vererõhk on mul endiselt madal, aga mitte enam ekstreemselt. Elu näitab, et keskmine eestlane, eriti teatud vanuserühmas meesterahvas, siiski pisut liiga palju soola tarbib, niiet soola osast tasub valvsust säilitada.

***

Täna hommikul käisid Vikerraadios kiir(est)toidust rääkimas minu endine ja praegune kolleeg. Muu hulgas rääkis esimene ka teatud mõttes minu luigelauluks jäänud lõpuni korralikult välja arendamata siinsel turul esmakordselt sellisel viisil valmistoidu jaoks mõeldud tasakaalustatud toitumise programmist. Minu praegune kolleeg, meie suurepärane retseptivõlur ja geniaalne kokk, ütles midagi umbes selles vaimus, et rohkem värsket kvaliteetset toorainet ja vähem E-aineid.
"Nüüd katsume rohkem su sõnade, mitte tegude järgi joonduma," ei saanud ma talle tuld andmata jätta, kui ta lõpuks otse-eetrist kontorisse laekus.

***

Kas toidujutud on huvitavad jutud? Kas jutt geneetiliselt modifitseeritud (GMO) "kuldsest" riisist oleks huvitav jutt?

2019/05/12

Mul on unistus

Mul on pikemaajalisem unistus, aga enne seda ka pakilisem probleem. Mu tomatitaimed hakkavad juba õitsema minema, aga nende välja kolimiseks on veel liiga külm. Pealegi on meie kant sellel aastal täiesti putukavaba, vähemal praegu. Ma ei kujuta ette, kes neid tomateid väljaski tolmeldaks. Tomatid tomatiteks, aga varsti hakkavad lindudel pojad kooruma. Pole putukaid, läheb nendegi toitmine keeruliseks.
Ega mul väga saaki nagunii loota pole, sest ostsin paki pildi järgi tomatiseemned, mis kiirelt fotot vaadates oleks amplisse võinud sobida küll. Taimed viskavad aga jõudsalt pikkust juurde ja lausa küsivad kasvuhoonesse ja sidumist. Nii juhtub, kui pakendil olevat infot mitte lugeda.



Siit mu unistuse juurde. Mu süda nutab aia ja kaminaga varustatud klaaskasvuhoone-talveaia järele. Õhtul lähen magama ja vaatan kinnisvarakuulutusi, hommikul ärkan üles ja sirvin tehasemajade katalooge. Mul on juba sada korda läbi mõeldud, mida kõike ma oma aias ja kasvuhoones kasvatada tahan. Oleks mul ainult ruumi, oleks ma taimekasvatusega ammu rikkaks saanud. Kuidas? Hernevõrseid ja sparglit kasvatades. Hernevõrsetest on turul puudus ja nende kilohind on selline, et kuku pikali. Umbes 85 eurot oli vist, kui ma viimati kalkuleerisin. Igatahes olid hernevõrsed too hetk meie tehase kõige kallim tooraine. Väga vähe mõeldakse selliste asjade peale. Ja spargel! Asperaagusena kasvab see aedades nagu umbrohi, aga söögikõlbulikke varsi väga just sealt välja ei üritata pigistada. Põllumajanduskultuurina on spargel vist muidugi tunduvalt kapriissem kui ilutaimena ka, aga jumal, kuidas ma üritaks selle spargliga kui oleks, kus üritada. Samas oma unistuse suunas liikumiseks ma nagu ka midagi ei tee. Päevatöö on mul võrdlemisi intensiivne ja emotsionaalselt väsitav, õhtul vajub kodune olme kogu oma raskusega selga. Energiat ei ole. Nii ma neid suvilakuulutusi muudkui lappan ja vesistan.
Eks siin ole omad agad ka veel. Läbi laste kooli, trennide, sõprade ja stabiilse elu-olu eesmärgil olen veel järgnevad 10-15 aastat Haabneeme külge laulatatud. Siia ma maja hankida aga ei taha, sest Haabneeme elukeskkonnana ei ole enam see, mis siis, kui ma siia kolisin. Viimase aja tavapärasest veelgi kehvem vallajuhtimine on lubanud täiesti kohutavaid detailplaneeringuid, mille tõttu on kogu Haabneeme täis saanud keskmise suurusega kandilisi maju väga väikestel kruntidel. Liiga palju inimesi, kellele ei jätku ruumi ja nagu ennustatakse -- varsti ka põhjavett enam mitte. Mina tahan rohelust, õhku, puhast vett, merd ja oma kaminaga klaaskasvuhoonet!

Mõned nädalad tagasi käisin Toiduliidu aastakonverentsil, kus president ka selle aasta Eesti parimad toiduained välja kuulutas. Ma olen omadega jälle Eesti toidutootmise maailmas ülepeakaela korralikult südame ja kätega sees. Mitte midagi ei tee mulle rohkem rõõmu, kui tunnustus minek neile tootjatele-tegijatele, kes selle oma aastatepikkuse järjekindla süstemaatilise tööga või julge pealehakkamisega on ära teeninud.
Peaauhinna said Mamma kõrvitsa-kohupiimapannkoogid. Kõik kiidavad. Mina kiidan eelkõige tegijaid. Ma olen juba ammu rääkinud, et pidage Mammat silmas. Tegu on väga hästi välja arendatud ja optimeeritud tootmisega, kellel ka toiduohutuse tagamine kenasti juti peal. Vähemalt selline mulje on mul jäänud nii palju kui ma seal käinud olen ning kõrvalt nende arengut jälginud. Ühe läbiva probleemiga ainult: nende tooted maitsesid kõik nagu kumm.
"Ootake, kuni neile mõni hea käega tootearendaja tööle juhtub," hoiatasin ma ikka oma kolleege, "siis alles läheb lahti."
Nüüd on see juhtunud. Istusin parima toiduaine tiitlite jagamisel, vaatasin, kuidas Mamma pannkoogid seal puhast vuuki teevad ja mõtlesin, kes see haruldane leid, nende hea käe ja vaistuga tootearendaja võiks olla. Eelmise nädala  Maalehe artikkel lahendas mõistatuse. Umbes 45-aastane raamatupidaja Margot võttis kätte ja läks hoopis kutsekooli kokaks õppima. Toit oli olnud tema ammune armastus ja kirg. Hakkas uuel erialal tööle ja voilà!, siin ta on: Mamma toode ei maitse enam nagu kumm ning selle aasta parim toiduaine oli sündinud. Uskumatult lahe ja inspireeriv lugu, mida ma uuesti ja uuesti jutustamast ei väsi.

Kõrvitsapannkookide lugu eelmisest nädalast:
https://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/raamatupidaja-viskas-tabelid-nurka-hakkas-kokaks-ja-loi-eesti-parima-toiduaine?id=86121791
Ja kaks ja pool aastat vana artikkel sellest, kuidas see kõik alguse sai:
https://leht.postimees.ee/3839395/keskealisena-praktikandiks-et-elu-oleks-nagu-komm

"Kuidas nad ta üldse seal ilma kogemuseta tööle julgesid võtta," imestas meie tegevjuht kui olin ka talle Mamma pannkookide köögipoolest rääkinud, nii palju kui seda pilti on võimalik ettevõttest väljapool olles objektiivselt kokku panna.
"Vaata, nende tehas asub Raplast mõned kilomeetrid väljas. Seal ei ole just eriliselt pikk pink värava taga. Nad peavad kõik vastu võtma, mis neil uksest sisse tuleb," esitasin natuke vinti peale keerates oma versiooni. Kas see värbamine just päris nii käis, aga ilus lugu on see küll mõlemat pidi. Julgus teha oma elus muutuseid ja oskus võtta tööle just see õige inimene.


2019/05/05

Autohala

See autovärk on üks igavene kahe otsaga asi. See, mis liigub, pidi ka kuluma. Samas olevat seisev auto kõige kiiremini lagunev auto. Ühesõnaga nii või teisiti on üks rist ja viletsus. Kui vaadata põhjuseid, miks ma oma risusse olen viimase poole aasta jooksul pidanud raha sisse pumpama, on auto lagunenudki täpselt kahel põhjusel: mingid jupid on loomuliku kulumise tõttu otsad andnud ja mingid jamad on liiga vähese sõitmisega seostatavad.

Sügisese rehvivahetuse aegu tegi töökoja poiss märkuse, et mul tagumised pidurikettad omadega õhtul ning heietas pikalt veel liiklusohtusest ja selle seosest töökorras piduritega. Tänasin tähelepanujuhtimise eest ja tegin viisakat nägu. Omaette mõtlesin hapult, et see targutav inimtüüp on paras tüütus küll. Sõnumi toomine on alati üks tänuväärne amet olnud. Eks ma olin isegi pidurdusmaa kerget pikenemist tundnud muidugi. Pärast lasin näpuga korra ketastest üle ja pagan, ega seal ketast enam palju ei olnud. Vagu vaos kinni.

Sinnani olin autot kenasti esinduses remontinud, aga see on üks paras nikerdamine. Vaja teiselt poolt linna kuidagi ilma autota tööle saada ja õhtul auto järele tagasi. Üks mu kolleeg oli just enda autot mingis meie tehase taga asuvas remonditöökojas kõpitseda lasknud. Üsna olematu raha eest ja tulemus polnud laita. Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Viisin oma auto samasse kohta.
Remonditöökoja poiss lõi mulle arvutis varuosalao lehe lahti ja küsis, milliseid kettaid-klotse ma tahan. Neid oli kaks lehekülge vähemalt! Vot mis tähendab, kui A-varuosade lõksust end välja murda.
"Tead, mul ei ole õrna aimugi. Vali midagi, mis sa oma naiselegi valiks," ütlesin mina, panin auto võtmed talle lauale ja jalutasin tööle.
Õhtuks oli auto valmis. Pidurdas nagu kulda. Olid mul veel täitsa tasuta diagnostika sellele kollasele mootori hoiatustulele ka teinud, mis vahel vilgu-välgu kippus tegema paar korda kuus. Süüd oli mootori väljalaske mingi bla-bla-bla. Siin see oligi. Vaatasin, et ma sõidan praegu vaid 10 000 km aastas ja lühikesi otsi. Talvel ei saa tööle jõudes vahel mootoritki soojaks. Diiselmootor ei ole sellise kohtlemisega rahul.

Mõned kuud sain õndsat autojamade vaba elu nautida. Siis hakkas lähenema kohutav aprill, mil risu tuli ülevaatusele viia. Kui kollane vilgu-välgu peaks keset ülevaatust põlema lööma, on šansud üsna kehvakesed. Pealegi võib väljalaske bla-bla-bla tähendada midagi, mis reaalselt heitgaasid väga ebasobival hetkel tuksi keerab. Helistasin oma uutele tuttavatele tehase taga: "Mina see A4-ga siin, kelle mootori väljalastke bla-bla-bla tuksis oli. Kui palju maksab, et te väljalaske bla-bla-bla korda teeksite?"
Neid väljalaskeasju pidi kaks tükki mootoris olema. Kui mingi teise liiga varuosa sobib, pidi 2x250 eur minema, aga seda, kas sobib, pidi alles siis teada saama, kui mootor juppideks teha. Parem ikka, kui lasta ennast esinduses paljaks röövida. Jätsin võtmed tehase taha ja jalutasin tööle.
Lõunaajal helistati töökojast. Teise liiga bla-bla-bla ei sobivat kahjuks. Tuleks originaalosade peale minna. Originaal bla-bla-bla maksab 500 eurot. 2x500 eurot pluss töö. Ütlesin, et mõtlen pisut ja helistan tagasi. Mul paluti mitte liiga kaua mõelda, sest mootor on hetkel juppideks. Üldse olevat seal mingid detailid epoliimiga kinni pandud varem. Varem oli see auto ainult esinduses remondis käinud. See selleks.

Helistasin esindusse ja küsisin, kui palju maksab mootori väljalaske bla-bla-bla vahetus. Sain sama hinna. 2x500 eur pluss töö. Mõtlesin, et kui ennast juba paljaks röövida lasta, on seda parem teha esinduses kui mingis tehasetaguses töökojas. Pärast tuleb auto kiiresti nagunii maha müüa. Helistasin tagasi töökotta: "Poisid, liimige see mootor kokku tagasi nagu ta oli ja ärge vahetage midagi. Ma müün selle auto maha."
Selle peale paluti töökojast mul nüüd 15 minutit oodata. Nad võivat üritada veel mingit kasutatud varuosa leida. 15 minut pärast helises telefon.
Võtsin vastu: "Kas teil on häid või halbu uudiseid?"
Hääl telefonis: "Ma ei tea, ma olen kuller tehase värava taga. Need peaks laboritarvikud olema."
Võtsin oma Petri tassid vastu ja ootasin edasi.
20 minuti pärast olid töökojapoisid nagu maa alt leidnud mootori bla-bla-jupid, mis maksid 2x170 eurot. Sellise raha eest võib riske võtta küll. Ütlesin, et nad tuld annaks. Mina rohkem küsimusi ei küsinud. Õhtuks oli auto valmis. Poisid näitasid veel mingeid epoliimiga kinnitatud tükke. Liim oli selgelt juba üsna kuivanud ja vana, niiet ei oskagi kohe mingi muu kohaga kui esindus seda seostada. Mul oli võrdlemisi ükskõik, sest kavatsesin auto nagunii maha müüa. Töökoja poisid läksid kohe elevile ja uurisid, kui palju ma küsin, sest auto pidi väga korralik olema. Ma ütlesin, et lasen esinduses ära hinnata ja kui nemad esinduse pakutust kasvõi 25 eurot rohkem maksavad, võivad nad risu mu õnnisuse saatel endale saada. See, et nad olid valmis ostma autot, mille sisse nad olid pannud jupid, mille kohta ma täpsustavaid küsimusi küsida ei julgenud, andis mulle muidugi lootust. Igatahes olin ma päeval endale valmis vaadanud juba uue auto, väga hea hinnaga vähe sõitnud 2017. aasta bensiinimootoriga Passati. Suurepärane minu elustiiliga sobiv puhta ajalooga auto.
Risu käitus üle ootuste hästi. Mootor oli erk ja vilgu-välgu tuld ei olnud ka näha. Selle tõttu läks mul esialgne müümise tuhin natuke üle. Kui mul paari nädala pärast tekkis aega sellega tegelema hakata, oli mu uus Passat juba kellelegi teisele maha müüdud. Pole ime ka, hea auto oli.

Vahepeal oli kätte jõudnud kevadise rehvivahetuse aeg. Tavaliselt olin suvalisel platsil rehve käinud vahetamas, aga seekord oli mul vaja ka hoiustamiskohta, niiet sõitsin kodule kõige lähemasse ettevõttesse, mis kompleksteenust pakkus. Seal võeti mult viisakalt võtmed ja paluti telginurgas külmetamise asemel kohvimasina ja veeautomaadiga varustatud puhkeruumis oodata. Sinna nahkdiivanile maha istudes sain aru, et olen järjekordsesse man cave`i sattunud. Õnneks olin ma selliste kohtadega juba harjunud. Võtsin laualt suvalise ajakirja ja üritasin scene`i sulanduda.

Üritan suvalise ajakirja abil man cave`i sobituda

Koos hoiustamisega läks rehvivahetusel jälle mingi 70 eurot maksma. Kirusin vaikselt omaette ja lubasin risu maha müüa. Kui palju võib ühe auto peale kulutada?
Õnnetuseks oli kätte jõudnud aprillikuu, millega ka mu ülevaatus pidi läbi saama. Ilmselgelt on kehtiva ülevaatusega autot kergem müüa. Kui oma mootori bla-bla-bla`d vahetamas käisin, olin kodustatud töökojapoistel palunud autot ka sellise pilguga vaadata, kas see ülevaatusekõlbulik on. Poisid kiitsid autot esialgu taevani ja ütlesid, et selles on veel aastaid ja aastaid elu sees, aga tagumised pidurikettad olevat sellised veits piiripealsed. Pole ime ka, kui esimesed pidurikettad just läinud olid, siis eks tagumised võiks umbes sama sammu käia. Siiski meeldib mulle alati võimalusel mitu arvamust kuulata. Uurisin ka rehvivahetuse pealikult, kas ta tagumisi pidurikettaid ülevaatusekõlbulikeks peab. Lasi näpuga üle ketaste ja ütles, et nii ja naa. Võib läbi minna ja võib ka mitte. Nad mõõtvat seal seda pidurivärki mõlemal teljel eraldi. Otsustasin mitte riskida, sest kuna risu müügiplaan oli jälle aktuaalseks muutunud, siis kordusülevaatus on asi, mis auto ajaloost näha jääb ning võib müügihinda mõjutama hakata.

Jälle tehase taha nüüd juba sõbrapoiste juurde. Rutiinne värk. Õhtul helistati: "Teie, khm, nagu te ise ütlesite, risu, on nüüd valmis. Täitsa normaalne auto on."

Eelmisel nädalal käisin ülevaatusel ka ära. Värisesin ooteruumis nagu haavaleht ja üritasin poiste silmadest auto heitgaaside taset lugeda. Ei mingit probleemi. 10 minutit ja asi tehtud. Ei teagi nüüd, kas tuleks auto kiirelt maha müüa või peaks sellest ikka maksimumi välja pigistama?

2019/05/02

Vääriti mõistetud hommikuinimesed

Ma olen alati hommikuinimene olnud. Eile, 1. mai hommikul ärkasin 5:40 ja läksin tööle, et vaadata, mida vahetustes töötav töörahvas siis tööl teeb kui kogu kontorirahvas puhkab. Jubedaks madinaks läks, sest ega keegi oodanud, et mõni juht võiks vabal päeval tehasesse tulla. Eriti kell 6:30 hommikul.
"Muidugi olen ma tööl. Töörahva püha on ju," ütlesin ainult selgituseks ja hakkasin korda majja lööma. Ei ole mul ka kerge töö.
Kella üheksaks oli mul tööl käidud, pesu pesema pandud ja pannkoogidki tehtud. Kell 11:30 lõpetasin esimese lõunauinaku. Kell 15:06 lõpetasin teise lõunaune.
Kahe uinaku vahepeal käisin lastega rabamatkal. Kohalikus Viimsi Soosepa rabas. Ma ei tea, kas me raba üldse üles leidsimegi, sest ka seal oli kord täiesti majja löömata. Tegu ei ole RMK matkarajaga ning igasugused instruktsioonid rajale pääsemise kohta on ääretult puudulikud. Seal, kus oleks pidanud olema infotahvel vastavate juhistega, oli infotahvel, kuhu oli musta markeriga otse puidu peale "Anja oli siin" kirjutatud ja kõik. Hea teada, et Anja seal oli, kuigi mina oleks eelistanud näha, kus internetis lubatud laudtee asub. Mu noorem, 5-aastane laps oli sügisel oma lasteaiarühmaga Soosepa rabas juba käinud ja ta lubas uhkelt teed juhatada. Iga männi juures seletas, kuhu me edasi peame minema.
Lõpuks oli ainust laudtee, mille leidsime, pooleteistmeertine isetekkeline purre üle vana kuivenduskraavi. Muidugi oli metsas niisamagi mõnus jalutada. Päike paistis, õhk oli soe, aga mitte palav ja metsaalune mõnusalt kuiv. Ka ei olnud sääsed ja teised lendavad bandiidid veel kohale jõudnud.
Peale teist lõunauinakut jõudsin oma seiklustest ühele sõbralegi jutustada. Pärast tuli välja, et ta arvas, et olime hoopis eelmisel päeval rabas käinud, kuigi ütlesin selgelt täna. Tema jaoks tundus see kuidagi liiga vara, et tõsi olla.




Täpselt nagu mu ema. Tema ei ole kunagi hommikuinimene olnud. Ükskord helistas mulle pühapäeva ennelõunal kell pool kaksteist. Ma olin selleks ajaks kaks masinatäit pesu pesnud, pannkoogid valmis küpsetanud, nõudepesumasina tühjaks ja uuesti täis laadinud, lõunasöögi ette valmistanud ja ahju pistnud ning midagi veel. Olin just kohvikruusiga voodisse korra pikali visanud, et peale rahmeldamist väheke hinge tõmmata.
"Issand, sa pole veel voodist väljagi saanud," esitas ema oma laituse, kui voodit ja kohvi mainisin. Palju tänu.


Igasuvine linnuterror hakkab ka tuure üles võtma. Talvel pole ühtegi lindu näha ega kuulda. Me paneme naabrinaisega alati esimese lume tulles lindude toidutared välja. Sel aastal käis mul seal täpselt üks külaline: vares. Ma arvasin, et rõdu hakkab küljest kukkuma, aga hoopis vares oli linnumajas sellise lärmiga seemneid nokkimas, et ma arvasin ei tea mida. Naabrinaisel ei käinud vist varestki, sest tema rasvapallid püsisid kevadeni täiesti puutumatuna. Siis, kui Eesti aialinnud olid suve lähenedes põhja lennanud ja lõunapoolt Eestisse uued saabunud, nagu neil kombeks pidi liikuda olema, söödi rasvapallid paari päevaga ära. Ainult tühjad rohelised võrgud rippusid veel majas. Kohe näha, et Läti tihased olid saabunud.
Üleeile õhtul läksin katuseterrassile uurima, kuidas mu lilled kasvavad. Lilledel läks kenasti, aga röövlinnud olid mu aiamööbli üle võtnud. Keegi oli toolil hiirt söömas käinud. Päikese käes pinnalaotuseks kuivanud tühi nahk ja sirge saba olid tooli seljatoele maha jäetud. Suur hunnik oli ka tooli all. Käsutasin mehe kohale, et ta kuivanud hiirejäänused kaminasse viskaks.
"Sa oled ikka linnatüdruk," arvas mees, "ega meil siin mingi krematoorium ei ole," ütles ta ja lasi hiire potist alla.
Mul ükskõik. Peaasi, et lahti sai.






2019/04/21

Minu sõber e-Selver

Ma olin vist viimane inimene Eesti toidupoekettide e-poodide teeninduspiirkonnas, kes veel kulleriga endale toitu ei olnud koju tellinud. Põhjuseid on mitmeid. Kumbki minu kodupoodidest ei ole e-kauplust veel välja arendanud, mulle meeldib ise endale puu- ja köögivilja valida vastavalt sellele, mis nägu nad poes parajasti on ja üldse lettide vahel ringi luusida ning vaadata, mis põnevat kraami näppu jääb. Kahjuks jäi enamasti päris palju. Ükskord läksin küpsetuspaberit ostma. Küpsetuspaber jäigi ostmata, aga selles eest ostsin vist küll kõike muud, sest kassas oli arve üle 30 euro. Järjest selgemaks muutus, et mul on viimane aeg oma toidupoekulusid optimeerima hakata ning selles osas ellu veidi rohkem planeerimist-organiseerimist tuua. E-kaubandusele üle minek tundus selleks sobiv meetod.

Alustasin Prisma e-poega. Päris kõva planeerimist tahtis see asi küll, sest väiksemagi valearvestuse puhul tekkis üsna tõsine oht nälga surra. Prisma pakkus enamasti esimest võimalikku kohaletoimetamise aega 3 päeva peale tellimuse tegemist. Mis sa hädaga ära teed. Nii võtsingi esimese võimaliku aja, milleks oli vahemik 16:00-18:00 tööpäeva õhtul. Kui see suur päev, mil kuller lõpuks toiduga saabuma pidi, käes oli, helistasin pealelõunal mehele ja uurisin, mis kell ta koju jõuab. Ta arvas, et kui kuller vahemikus 16:00-18:00 tuleb, siis jõuab selleks ajaks koju küll. 15:58 helistas kuller, et paari minuti pärast jõuab. Helistasin mehele uurisin, mis seis on. Tema oli endiselt tööl ja siiralt üllatunud, sest kuller pidi ju vahemikus 16:00-18:00 tulema. Olin täiesti unustanud, et mu teise poole jaoks tähendab 16:00-18:00 kell 18:00 või isegi 18:15. Helistasin kullerile tagasi ja palusin kotid trepile jätta, ise lootes, et keegi enne koju jõuab, kui varesed kotid avastavad. Hea, et ma vähemalt jäätist ei olnud tellinud.
Teine kord õnnestus Prismast isegi meie elurütmiga paremini sobiv tarne kellaaeg, see on 18:00-20:00 saada. 17:58 helistas kuller. Võtsin kauba vastu ning siirdusin külapeale tavapärasele laste logistika ringile. Kes trenni, kes sõbranna juurest koju ja nii edasi. Ühel hetkel helistab kuller:
"Siin Prisma e-pood. Tooksime teile kauba ära."
Mina: "Te tõite mulle just kauba ära."
Kuller: "Okei, unustage ära, siis pole midagi."
Mina peale esimese hämmingu kadumist: pekki, siit läks praegu võimalus tasuta toit saada, sest ega kaupa kätte saades mult keegi allkirja ei võtnud. Katsugu tõestada pärast, et ma kaks korda kauba sain.
Üldiselt on elu selline, et kui on mingi süsteem, mis võimaldab ühel osapoolel naha üle kõrvade tõmmata, siis kipub see olema kahepoolne tänav ning varem või hiljem võid sa ka ise sama süsteemi poolt lohku saada tõmmatud. Ühesõnaga ei meeldinud mulle väga see ilma allkirjata kauba kätte andmine ja see, et mulle kaks korda üritati kaupa sokutada.

Proovisin ka teisi e-poode, aga üldiselt lõppes asi ikka nii, et ükskõik, kui põhjalikult ma oma ostunimekirju ette tegin või toidukordi planeerisin, 3 päevaga oli pungil täis külmkapp ikka samas punktis: järgi ei ole muud peale porgandi ja valguse. Märkimisväärset raha kokkuhoidu hoolimata pidevast silme ees terendavad näljasurmast ka nagu ei täheldanud. Lõingi käega ja hakkasin jälle kott näpus nagu meie esivanemad muiste poes käima.

Viimasel neljapäeval, selle aasta aprillikuise pika nädalavahetuse eelõhtul, olin jälle Selveris ja tige nagu herilane. Mul olid laupäevaks külalised planeeritud. Tahtsin grilli ja pashat teha. Mida aga poes ei olnud, oli kaelakarbonaad, mis oleks vähem kui kaks päeva aegunud ja vahukoor. Pashahuvilistele mõeldes olid külmikud küll kampaaniahinnaga kolme sorti kohupiima täis laotud, aga seal, kus vahukoor oleks pidanud olema, oli pool meetrit tühja auku. Kui laupäeval grilli ja pashat tahta, on vaja hiljemalt reedel liha marinaadi ja pasha nõrguma panna. Otsustasin reede hommikul probleemiga edasi tegeleda ja läksin koju. Reede hommikul, ma ei tea miks, aga igaks juhuks kontrollisin e-Selveri tarneaegu. Väga ei lootnud, aga mis sa kostad, sama päeva õhtuks oli täitsa võimalik kaup kätte saada. Ladusin kiiresti kaelakarbonaadi ja vahukoore virtuaalsesse ostukorvi. Siis mõtlesin, et kuna ma eelmisel päeval Selveris tünga sain, võin ju natuke pervert ka olla ja lisasin kaks 50-liirtist kotti mulda, kolm kotti kassiliiva, kolm kahekilost kotti jahu, kaks liitrit rapsiõli, poolteist liitrit piima ja  kolm pudelit tualetipuhastustvahendit. Mõtlesin, et telliks kaks suurt plokki WC-paberit ka, aga siis hakkas juba kullerist kahju.

Selleks ajaks, kui kuller kohale jõudis, oli mul ka natuke häbi hakanud. Aitasin tal kotte kanda ja ütlesin vabandavalt, et jah, mina olengi see pervert, kes e-poest 100 liitrit mulda tellib. Kuller ei olnudki pahane. Ütles ainult, et tal oli hea meel kui nägi, et ma ei elagi viiekordses liftita kortermajas, nagu ta tellimust vaadates kartnud oli. Tema üks kolleeg oli kunagi pidanud kümme kotti kassiliiva Kopli kitsa koridoriga kortermaja kolmandale korrusele tarima. Üldse olevat Järve Selveri kassiliiva müük tänu sealt komplekteeritavatele e-poe tellimustele kahekordistanud. Ja mina mõtlesin, et olen ainus, kes süsteemi nõrga koha on avastanud.
Nüüd kõik e-Selverist mulda tellima! 50-liitrine kott maksab ainult 2.50. Aitame kullerid rannahoojaks vormi!

2019/04/10

Ilmaporno ja veel loomaarstipornot

Aprillikuine lumi tuleks karistusseadustikus omaette paragrahvi alla panna. Ma olin juba harja ja kaabitsa isegi jõudnud autost välja tõsta. Täna hommikul kardinaid eest tõmmates oli hea meel vaid ühe asja üle: nädalavahetusel, kui tahtsin noorema lapse talvesaapad taaskastus-annetuskasti viia, oli see nii täis, et saapad ei mahtunud sisse.



Ilmast rääkimise asemel paneks aga parem hoopis paar viimasel ajal kuuldud loomaarstilugu kirja.
Töökaaslase ema viis äsja adopteeritud täiskasvanud kassi loomakliinikusse steriliseerimisele. Natukese aja pärast helistab arst, et teate, see kass pole emane, vaid isane hoopis ja ta on varem juba kartreeritud. 30 eurot peate ikka maksma, sest kass on juba uinutatud. Koostööpartneril läks aga teistpidi. Tal oli kass Albert, keda peeti isaseks nii kaua, kuni ta pojad sai.

2019/04/06

Kassiga ortopeedil




Meie kassist Jipist on selle umbes kahe ja poole aasta jooksul, mis ta meil on elanud, palju rõõmu olnud, aga algusest peale on olnud üks mure ka -- Jipi tagumine sild ei vea korralikult. Juba siis, kui ta esimesi nädalaid kassipojana meie juures elas, hakkasin märkama, et ta ei hüppa nii kõrgele ega kaugele, kui kassipojad selles vanuses tavaliselt hüppavad. Mingil hetkel lisandus lonkamine. Vahel püsti tõustes ei saanud ta nagu tagumisi jalgu korralikult alla, kusagilt maha hüpates võis hakata ühte või teist tagumist jalga lonkama. Vahel ei tulnud seda terve kuu ette, siis juhtus jälle mitmel päeval järjest. Raske on hinnata kui tihti, aga tundus nagu, et probleem on süvenev. Jipp on alati kõndinud nagu tank. Kui ta trepist alla tuleb, et saa ma aru, kas see on kass või mees. Kui ta keset ööd aknalaualt alla hüppab, ehmatab terve maja end maavärinahirmus üles. Kass ise ei oli aktiivne ja mängu täis, alati valmis perega midagi koos toimetama ning ei andnud mingil viisil mõista, et ta midagi kurta tahaks. Ka hakkas kohati tunduma, et kõhu alla tagumiste jalgade piirkonnas on moodustunud ja suureneb naha all mingi kummaline mass. Äi arvas, et äkki song. Mina mõtlesin, et äkki kasvaja ja ei tahtnud mõtet lõpuni mõelda... Jipp ei ole veel kolmeaastanegi.

Jipikese saime kolmekuuselt Pesaleidjast, kuhu ta oma õe ja emaga mõned nädalad varem tänavalt sattunud oli. Jipi ema hinnanguline vanus oli alla aasta, ta oli oma pesakonna saanud veel isegi täiskasvanuks saamata. Aasta hiljem Pesaleidja lehte vaadates oli Jipi ema juures märge, et ta on uut kodu leidmata läinud teisele poole vikerkaaresilda. Vähem, kui kaheaastaselt. Pesaleidja ei hukka kasse. Tänavakassidel võib olla igasuguseid peidetud tervisemuresid.

Mina olin mures, mees oli mures. Katsusime lapsi mitte muretsema panna. Helistasin Hoiupaiga Loomakliinikusse. Mul on sellesse kohasse usku. Üks kirurg rääkis kunagi, miks arstid vahel kriisikolletes ja konfliktipiirkondades vabatahtlikena praktiseerimas käivad. Lühikese ajaga saab sealt kogemuse ja kooli nagu ei kusagilt mujalt. Kui väikeloomakliinikute maailmas kusagil üldse sõjaseisukorras praktiseerida saab, siis varjupaigas. Vähemalt praktika peaks neil arstidel korralik olema.
Rääkisin mure ära ja sain ortopeedi aja. Registratuurist hoiatati veel, et tegu pidi olema venekeelse arstiga. Minu pärast oleks ta võinud kasvõi hiina keelt rääkida, kui ainult kasse remontida oskab.

Täna pealelõunal oligi aeg Jippi arstivisiidiks puuri hakata ajama. Algul üritasin heaga, aga siis panin puuri ikka tagumise külje peale püsti ja surusin kassi sisse nagu pudeliharja lillevaasi. Selle käigus lasi Jipp suurest ärevusest vist veerandi karvu maha, vähemalt nägi esik välja nagu oleks seal lammast pügatud. Autos lasi ta maha teise veerandi karvadest. Hoiupaiga väravas võttis mind vastu vana tuttav eelisest korrast, kui Jippi sealses kliinikus vaktsineerimas käisime -- koletuslik vabakäigu vasikas kassinahas. Tegu on väikese lehma mõõtu kassiga, kes Hoiupaiga loomakliiniku ja tuleb välja, et nüüd ka selle hoovi üle võtnud ning nüüd maja juhib (pikem lugu siin: http://www.hulkuvkass.ee/2018/02/kassiga-loomaarstil.html). Täna oli kassinahas vasikale isegi elegantne punane kauboirätike kaela seotud.

Administraator lubas lahkesti, et tuleb meile läbivaatustuppa tõlgiks kaasa. Ise arvasin, et pole vaja, aga hea, et siiski tuli, sest kui erialatermineid lendama hakkas, ei saanud ma pooltest sõnadest aru. Samas eesti keelde ümber panduna ka mitte. Alustuseks palus ortopeed ruumi ukse sulgeda ja transpordipuuri oma lahti teha, et kass põrandale kõndima saaks. Asjatu lüke, sest kass istus puuri tagamises otsas ja lasi veel küljes olevaid karvu kasvavast ärevusest järjest kiiremini maha. Lõpuks võttis arst puurist kinni ja kallutas Jipi välja. Täitsa ime, et kassile veel mõned karvad olid külge jäänud. Ega puurist välja kallutatuna kass muidugi kõndima ei hakanud. Istus värisedes keset põrandat ja ootas, millal ta ära süüakse. Õnneks tuli sel hetkel appi vabakäigu vasikas kassinahas, kes oma punase kaelarätiga vastuvõtutoa klaasuksest mööda jalutas. Jipp arvas, et ta võiks enne ära söödud saamist hoopis kass-vasika nahka panna ning aktiveerus tänu sellele pisut. Ta ei salli teisi kasse silmaotsastki. Kõndimiskatse käigus ta muidugi ei longanud. Kartsin juba simulanditiitli külge saada, aga õnneks väänas ortopeed kassi järgemööda mõlemale küljele maha ning asus ta liigeseid kompima. Diagnoos tuli kiire: mõlema tagumise põlvekedra nihestus. Pidi olema tavaline eriti väiksemate koeralaadsete toodete puhul, aga esimene kord nende praktikas selline kass. Võimalik, et pärilik, võimalik, et trauma tagajärjel tekkinud, näiteks sünnitrauma. Ravi operatiivne, aga operatsiooni võib edasi lükata sümptomite sagenemiseni. Kass on veel väga noor. Uurisin, kas kassil on valus. Ei pidavat olema, ainult ebamugav. Küsisin veel operatsiooniga seotud riskide kohta, aga neid ei pidanud olema mingeid. Uurisin igaks juhuks uuesti valu kohta, aga sain sama vastuse: Jipil ei ole valusid, ainult ebamugav.

Arst tahtis veel teada, palju Jipp kaalub.

Mina: no nii kolm kilo.
Loomaarsti kaal: 4.9 kg.
Mina: Ups.
Tuli välja, et see imelik asi Jipi kõhul, mis mulle muret tegi, on tavaline pekk. Jipp peaks umbes kilo alla võtma. Ega see ülekaalgi vast liigestele parim asi maailmas ei ole.
Veel soovitati enne operatsiooni ühes Tallina kliinikus, kus parem aparatuur, enne operatsiooni veel kompleksdiagnostika teha üllatuste vältimiseks. Minul viskas häirekella põlema veterinaari väide, et operatsiooniga ei kaasne mingeid riske. Riskid võivad olla madalad, aga mitte kunagi olematud. Narkoos ise on juba risk rääkimata sellest, et ükski skalpelliga inimene ei ole eksimatu. Kuna Jipike esimene sellise diagnoosiga kass neil on, siis kogemus kasside peal ilmselgelt puudub.


Kõhupekk vahetult enne ortopeedivisiiti kujundaelemas

Ma lähen käin nüüd jooksmas ära ja siis teen seda, mida üks intelligentne inimene tavaliselt teeb sattudes probleemi ette, mille lahendamiseks tal puuduvad vajalikud sügavad erialased teadmised ja kogemus: hakkan internetist kontrollimatut päritolu küsitava väärtusega materjali välja kaevama.

2019/03/29

Minu 51 küsimust

Siit tuleb minu egotripp.

1. Kas päikese- või suusareisid?
Päikese.

2. Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Põrandapesu.

3. Mis on su lemmikpitsa peal?
Erinevad juustud.

4. Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Blogis siis vist? Ei. Blogimisega alustades otsustasin, et proovin seda teha viisil, mis lahmivaid solvanguid ligi ei tõmba. Kui ei õnnestu, siis ei õnnestu, aga see on hea harjutus vähemalt. Klikiarvu piisavalt suureks minnes keegi tõenäoliselt ikka halvasti ütleb, aga siis saab harjutada, kuidas sellistele asjadele võimalikult mõistlikult reageerida.

5. Kas näeksid end kunagi veganina?
Jah. Olen 15 aastat tagasi eetilistel kaalutlustel mõnda aega taimetoitlane olnud.

6. Parim raamat?
Gabriel Garcia Marquez`i "Sada aastat üksildust" Hemingway "Saared hoovuses" tihedalt kannul.

7. Milles oled sa koba?
Laulmises.

8. Kas oled ebausklik?
Jah, aga ebatraditsioonilisel viisil. Nimelt usun, et paljudel asjadel on põhjuse-tagajärje seos olemas, mida kohe näha ei osata ning seetõttu ebausuks ristitakse.

9. Mis on õnneliku suhte saladus?
Armastus.

10. Lemmikaastaaeg?
Kõik meeldivad. Vaheldust on vaja.

11. Mida sa meeste puhul ei mõista?
Võistlus- ja võiduiha.

12. Kas sa oled realist või unistaja?
Ise pean ennast unistajaks, aga mulle heidetakse tihti ette, et "Te olete kahe jalaga nii maa peal, et see on lausa hirmutav".

13. Mis sul parasjagu elus käsil on?
Liiga palju.

14. Kes on sinu lemmikblogija?
Merje. Tule tagasi palun!

15. Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
See pole vanasõna, vaid mu enda poolt sõnastatud lause, aga parem proovida ja pettuda, 
kui üldse mitte proovida.

16. Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Feissar.

17. Suurim iluapsakas naiste puhul?
Jään vastuse võlgu.

18. Meeste suurim stiiliapsakas?
Ka ei oska vastata.

19. Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?
Iga kord neid ei osta, aga kodus peab olema:
1. mingi parmesanitüüpi kõva juust;
2. hass avokaadosid;
3. piima (laste pärast).

20. Lapsepõlve hüüdnimi?
On kasutusel siiani.

21. Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Kõik, mis merest tuleb. Wakamest tuunikalani.
Ei armasta varssellerit. Kui, siis puljongiks keedetuna.

22. Kas kontsad või tennised?
Tennised. Mul ei ole kontsaga jalanõusid peale töökingade, mis on õigupoolest tööandja poolt antud sanitaarrieetuse osa.



23. Emaduse parim külg?
Kui ta tuleb ja sulle kaks kätt ümber kaela paneb.

24. Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Närvi ei aja, aga ootamine teeb rahutuks.

25. Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Astmelise tulumaksu asemel alandaksin baastoidukaupade ja esmatarbekaupade käibemaksu. Kartuli, piima, jahu ja hambapasta oma näiteks. See aitaks elavdada sisetarbimist ning tagaks, et vaesem elanikkond, kelle kuludest sellised asjad suurema osa moodustavad, rohkem kätte jäänud raha näiteks alkoholi asemel nö üldlevinud arusaamade järgi mõistlikele asjadele kulutaksid. Eeldusel, et kohalikul turul olev piim ja kartul on ka kohalike põllumeeste toodang, oleks see ka neile kasulik.

26. Mis on mehe juures oluline?
Mulle imponeerivad lai silmaring ja laiad õlad.

27. Suurim eneseületus?
Mulle ei meeldi autot juhtida. Eriti linnaliikluses sõitmine ei ole mu meelistegevusi.

28. Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Laene, eriti kiirlaene. Ravimeid ja toidulisandeid.

30. Kas lõhefilee või burger?
Mõlemad! Ja nüüd palun veel üks ports.

31. Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Laiskus.

32. Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Mul ei ole käekotti. Ühtegi. Muidu kuuluvad väravast väljudes standardvarustusse telefon akupangaga, võtmed ja rahakott. Hoian käes või panen taskusse.

Aga vot, mis välja tuleb kui asjad ära nummerdada.

2019/03/16

Ich bin ein Berliner

Mina ütlesin: Berliin!
Mees ütles: igav!
Mu parim sõber ütles: vabanda, aga pole minu linn...
Nii ma 8. märtsil oma sellekevadisele linnapuhkusele suundusin. Ganz allein. Täiesti üksi.

Lennukiks oli Bombardier. Olen sellega varem Leetu lennanud. Kustumatud mälestused. Ma tean, mis on Bernoulle’i seadus, aga iga kord Bombardieris ei suuda ära imestada, mis imeväega selline asi õhus saab püsida.



Kliimat oskavad berliinlased märtsikuus eestlastest paremini teha. Naistepäeval õitsesid parkides kevadlilled ja linnas polnud lumehaisugi. Õhtu oli soe. Mitte Vahemereäärne soe-soe, aga rahvas istus välikohvikutes ja ei olnud põhjust nuriseda.




Toiduga on nii ja naa. Saksamaal olles söön põhimõtteliselt nende soolakringlit, wursti ja seda kurikuulsat toorest kotletitainast Metti. Mett lõhnas nagu kassitoit ja hommikusöögist rippus poole päevani toores liha hambavahelt, aga tuleb tunnistada, et mulle maitseb.

The Mett
Currywursti müüdi kahte moodi: mit/ohne Darm. Ehk koos darmiga/ilma darmita.
“Eine Currywurst MIT Darm, bitte,” esitasin tellimuse sportlikust huvist, mis mulle ette antakse. Pärast googeldasin. Darm tähendab sisikonda. Ma rohkem ei uuri ja elan edasi usus, et silmas on peetud vorsti sooles, mitte vorsti soolikate sisuga.

Jalutasin linnas ja õhtul pimedas sõitsin metrooga Berliini müüri vaatama, nüüd tuntud kui Easti Side Gallery. Lootsin natuke tunda neid võnkeid, mida JFK kuulsat Ich bin ein Berliner /ma olen berliinlane!/ kõnet kuulates selle kohaga seoses tunda eeldasin. Mingeid võnkeid ma ei tundnud, hoopis hirmu. Metroorongi oodates olin muidu aktiivses jaamas ainus inimene. Kesköine liharong tuli kohe meelde. Kui rongilt üle jõe East Side Gallery poole jalutasin, siis minu möödudes hakkasid seal magavad kodutud kuidagi kahtlaselt aktiveeruma. Ma ei tea, kas ma kujutan seda ette, aga vähemalt mina tundsin ikka veel Ida-Berliinis müüritaguste aastate taaka.

Kesköine liharong

Müür
Pilt müüril
Kui ma muidu East Side Gallery ja Ida-Berliini hipsergeto atmosfääri võlu ei mõistnud, siis mõnda asja hakkasin siin ilmas paremini mõistma küll. JFK Ich bin ein Berliner on endiselt mu lemmikkõne läbi aegade. Väike vabatõlge:

/Vabadusel on oma komplikatsioonid
ja demokraatia ei ole täiuslik.
Aga me ei ole kunagi oma inimeste sisse piiramiseks
pidanud müüri üles seadma./

Suure osa järgmisest päevast veetsin Berliini botaanikaaias. Ma ei hakka muud ütlema, kui et neid kasvuhooneid peab nägema. Eriti talvel. Pilet maksis vaid kuus eurot. Pärast avastasin, et Berliini ühistranspordi kahe päeva piletiga, mis mul taskus oli, oleksin sellest veel kaks eurot alla saanud, aga kahju küll ei ole. See raha läks rohkem kui õigesse kohta.



Zoe Beck on drakulataime vader

Need koikalad olid hiiglaslikud
Pühapäeval oli aega tagasi lennata. Kaks tundi Bombardieris ja olingi kodus. Selline ta oli, minu esimene Berliin. Siiani tundub liiga hea ja sujuv, et tõsi olla.

Veel killuke ajalugu, Berliini Tegeli lennujaam. Ehitatud 1948. aastal ja täitsa dim koht endiselt, kuid seoses lennuohutusnõuetega täiesti funktsionaalsuse kaotanud. Terminali omapärane kuju tingib selle, et iga kahe värava kohta on üles seatud oma turvakontrollipunkt


Niggerisupp ja omopere

Meil on tööl selline mõnus kodune paabel. On vähe päevi, mil ma kokku neljas keeles suhtlema ei peaks. Elu on huvitav, ettevõtte sisekliima hea ning kõik tunduks nagu toimivat. Kuni möödunud nädalani, mil hakkasid tekkima kahtlused...

Alates kolmapäevast kuni töönädala lõpuni serveeriti meile lõunaks suppi. Lõpuks hakkas tootmisjuht uurima, mis õige tehases teoksil, et menüü nii ühekülgseks on muutunud.
Kokkade pealik laiutas abitult käsi. Mis tema teha saavat? Meil on nüüd nii palju neid niggereid, et tuleb suppi keeta.



Tegelikult asi selles, et suhsiosakonnal on viimasel ajal suured nigiride tellimused olnud. Nigiride tegemisel jääb lõhe kõhuääri ja servatükke üle, mis on küll väärt kraam, aga millega peale supi tegemise väga palju peale hakata pole.

Täna saatis töökaaslane foto laos olevast kastist sildiga "omopere". Kast oli täis vaakumisse pakitud värske jahutatud liha tükke. Ilusad lõigud muidu.



Seletus on pikem. Töötajate toitlustuseks mõeldud kraami kutsutakse meil hellitavalt pere toiduks või oma pere toiduks. Väike kiirustamine kombineerituna vähese keeleoskusega ja omopere lihatükid olidki sündinud.

Niggerisupp ja omopere liha. Mida kõike elus nägema-kuulma ei pea. Nädala lause tuleb hoopis Juku Kalle Raidilt uue võimaliku koalitsiooni kohta: ...see on nüüd küll huvitav radioaktiivne tagumik, millel on kolm kannikat. /sõnaskasutust sündsuse huvides korrigeeritud/

2019/03/14

Emakeelepäevatervitusi SmartPOSTilt

Viimasel nädalal olen SmarPOSTiga õige tihedas infovahetuses olnud. Küll üsna ühepoolses. Eelmisel kolmapäeval tellisin Raamatuvahetusest vanemale lapsele järgmise kohustusliku kirjanduse raamatu. Mõtlesin, et ehk jõuab nädalavahetuseks kohale ja laps saab puhkepäevadel rahulikult lugema hakata. Tema suureks õuduseks -- minu lugemiskirest pole lapsed suurt midagi pärinud -- sain juba järgmisel õhtul sõnumi, et raamat on saabunud kohalikku pakiautomaati. Paar tundi hiljem, lapse suureks rõõmuks, saabus sõnum, mis keelas pakile järele minna, kuna automaat olevat tuksis.
Järgmisel hommikul saabus sõnum, et automaat on nüüd korras ja pakk ikka kenasti ootamas. Ma ei jõudnud veel last alarmeeridagi, kui uus sõnum teatas, et automaat on jälle rikkis. See hakkas juba mingi imeliku mängu moodi välja nägema. Laupäeval, kus mind SMSi teel pakiautomaadi töökorda seadmisest uuesti teavitati, olin mina juba otsaga Saksamaal ning palusin mehel raamatu ära tuua. Kuna rohkem sõnumeid ei saabunud, asi vist õnnestus.





Pühapäeval Saksamaalt koju tulles tellisin Kaubamajast paar asjakest. Jälle SmartPOSTiga. Juba esmaspäeva õhtuks oli pakk kohal. Teisipäeval olid mul külalised ja pakile järele ma minna ei saanud. Kolmapäeval saabus mulle sõnum, mis palus paki võimalikult kiiresti välja võtta, sest Viimsi automaadis pidi nii palju pakke olema, et ei mahu kuidagi ära. Veidi kehva tonaalsusega palve, aga eks nii inimestel kui ettevõtetel ole päevi, mis asjad sujuvad konarlikumalt kui mõnel teisel. Otsustasin hädasolijaid aidata ja teisi pakiootajaid säästa ning läksin peale tööd kiirelt oma saadetisele järele.

Pakiautomaati ümbritses vihaselt sumisevate inimeste grupp, kes kõik oma pakke nõudsid ning õnnetu SmartPOSTi töötaja, kes käsi laiutades seletas, et pakke ei saa, kuna automaat on jälle rikkis. Minu meelest pole see mingi pakiautomaat, vaid juhuslikkuse alusel toimiva algoritmiga avaneva aeglukuga seif. Hea meelega oleks kangi haaranud ning meie pakid jõuga selle õela masina seest vabastanud. Tõenäoliselt oleks mind selle teo eest kätel kui Viimsi uut kohalikku kangelast kaubanduskeskusest hõisates välja kantud. Mida käepärast ei olnud, oli kang. Nii lahkusin koos teiste vihaste klientidega umbmääraseid sajatusi pobisedes sündmuskohalt. Kodus olin juba õhtusöögi jõudnud valmis teha, kui sain sõnumi, mis post factum ka automaadi rikkest teatas.



Täna pealelõunal sain uue sõnumi, mis teatas, et see koletuslik masin on töökorda seatud ning palus lahkelt tulla "pakiautomaadi juurde oma pakile". Ootame teid oma pakile. Head emakeelepäeva meile kõigile! Lendasin siis oma pakile. Automaadi juurde jõudes ma väga palju ei lootnud. Õigesti tegin, sest juba kaugelt paistis selle ekraanilt kahtlaselt pöörlev laadimisrattake ja teade andmete sünkroniseerimistoimingust.





Hea, et mul seegi kord kangi käepärast ei olnud. Siis sündis aga ime! Sünkroniseerimine või mis iganes jõudis lõpuni ja ma sain oma tavaari kätte. Täiesti ebaoptimaalse suurusega kappi paigutatuna, aga mis siis!



Tahaks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga pakist oli muidugi see asi puudu, mille pärast ma tellimise üldse tegin. Komplekteeritud oli vaid juuksehari, mille selle pärast juurde ostsin, et 30-eurost tasuta saatmise piirmäära täis saada. Tõeline e-kaubanduse võidukäik.