2019/05/21

Toidujutte: aga minu puljongikuubik on hoopis öko ja vegan!

Ai, kuidas mulle meeldivad teemad, mis seovad toidu- ja eetikaküsimusi!
Tunnistan ausalt ja häbenemata, ka minu kauvasäiliva toidukraami baaspaketti kuuluvad need madala niiskusesisaldusega kandiliseks soolakäkiks kokku pressitud kurjuse kehastused -- puljongikuubikud. Olen läbi katsetanud ka erinevad surrogaadid: puljongifondid, kui nad uudistootena turule tulid, marketites müüdavad Foodstuudio hirmkallid, aga mitte halvad valmispuljongid ja kõik teised selle liiga mängijad. Ise olen virk söögitegija, aga laisk puljongikeetja. Alati olen tagasi jõudnud oma esimese armastuse -- hinna, mugavuse ja tervislikkuse tasakaalupunkti, I love eco puljongikuubikute juurde.


Kasutan neid siis, kui töölt tulles kiirel õhtul mingi roa, mille kohustuslikuks komponendiks puljong on, järgi isutab. Enamasti risoto. Ma olen täielik risotomaniakk. Kasutan kenasti arborio riisi, parma-tüüpi juustu ja kõiki teisi "kosher" risotokomponente, aga vot kui tööpäeva õhtul on valida, kas:
a) loobuda risotost;
b) soojendada eelmisel õhtul valmis tehtud risotot;
c) hakata risoto jaoks nullist puljongit keetma, mis lükkab roa valmimise aja umbe järgmise hommiku päikesetõusu kanti;
d) keeta sügavkülma ette selline puljongilaar, millest lastelasteni jaguks ja seda siis jupikaupa risoto ja muude vajaduste tarbeks sulatada või
e) võtta appi oma vana sõber I love eco pappkarp kuubikukestega, siis silm ka ei pilgu nende järele poeriiulile kätt sirutamast.



Koostis on omas klassis üsna mõistlik. Ei sisalda maitsetugevdajatena kurikuulsat E621 ega teisi glutamaate. Maitsetugevdajana on koostisosade loendisse ära peidetud pärmiekstrakt, mida teatud koolkonnad küll ka väldivad, aga mina sinna klubisse astunud ei ole. Mitte kõige parematest koostisosadest jäävad eelkõige hoopis silma va vana vastik massi andev toitainetühi maisitärklis, mille kaitseks tuleb küll öelda, et vähemalt selles kuubikus modifitseerimata kujul ja palmiõli, mis jällegi, vähemalt hürdrogeenimata. Pakendil ei ole küll märgitud, aga jääb lootus, et kuna tegu on ökotootega, võiks see olla RSPO palmiõli (huviline siinkohal googeldab vajadusel). Esimesel kohal koostisosade loendis on sool, mida kuubikus lausa 35% on. Jube palju, aga ega seda kuubikut korraga ära sööma ei pea. Pakendi juhise järgi jagub ühest kuubikust poole liitri puljongi jaoks. Minu on see leem veidi kange ning enamasti vähendan kontsentratsiooni poole võrra. Kiire arvutus ütleb, et ühest puljongikuubikust valmistatud potitäies roas on 3.85 grammi soola. Hetkel domineerivad seisukohad, et päevas võiks inimene maksimaalselt 5...6 grammi soola tarbida. Kui see potitäis nüüd veel nelja pereliikme peale ära jagada, võib julgelt veel merevett ka peale juua ilma, et soola ületarbimise risk tekiks. Näitena toodud puljongikuubikuski on kasutatud meresoola, mis jällegi, mikroelementide suurema sisalduse tõttu hetkel tunnustatud seisukohtade kohaselt tavalisele soolale eelistatud on.
Soolaga on üldse nii ja naa. Ma olin pikalt liiga madala vererõhuga hädas. Last oodates õnnestus see hommikul kahe tassi kohviga lõpuks 60/90 peale üles saada ämmaemanda visiidi ajaks. Üks meditsiiniõde avaldas korra mu vereringenäitajatega tutvudes kahtlust, kas ma üldse elus olen.
"Hakka soola sööma rohkem," soovitas mu biokeemikust sõber. Hakkasin. Vererõhk on mul endiselt madal, aga mitte enam ekstreemselt. Elu näitab, et keskmine eestlane, eriti teatud vanuserühmas meesterahvas, siiski pisut liiga palju soola tarbib, niiet soola osast tasub valvsust säilitada.

***

Täna hommikul käisid Vikerraadios kiir(est)toidust rääkimas minu endine ja praegune kolleeg. Muu hulgas rääkis esimene ka teatud mõttes minu luigelauluks jäänud lõpuni korralikult välja arendamata siinsel turul esmakordselt sellisel viisil valmistoidu jaoks mõeldud tasakaalustatud toitumise programmist. Minu praegune kolleeg, meie suurepärane retseptivõlur ja geniaalne kokk, ütles midagi umbes selles vaimus, et rohkem värsket kvaliteetset toorainet ja vähem E-aineid.
"Nüüd katsume rohkem su sõnade, mitte tegude järgi joonduma," ei saanud ma talle tuld andmata jätta, kui ta lõpuks otse-eetrist kontorisse laekus.

***

Kas toidujutud on huvitavad jutud? Kas jutt geneetiliselt modifitseeritud (GMO) "kuldsest" riisist oleks huvitav jutt?

2019/05/12

Mul on unistus

Mul on pikemaajalisem unistus, aga enne seda ka pakilisem probleem. Mu tomatitaimed hakkavad juba õitsema minema, aga nende välja kolimiseks on veel liiga külm. Pealegi on meie kant sellel aastal täiesti putukavaba, vähemal praegu. Ma ei kujuta ette, kes neid tomateid väljaski tolmeldaks. Tomatid tomatiteks, aga varsti hakkavad lindudel pojad kooruma. Pole putukaid, läheb nendegi toitmine keeruliseks.
Ega mul väga saaki nagunii loota pole, sest ostsin paki pildi järgi tomatiseemned, mis kiirelt fotot vaadates oleks amplisse võinud sobida küll. Taimed viskavad aga jõudsalt pikkust juurde ja lausa küsivad kasvuhoonesse ja sidumist. Nii juhtub, kui pakendil olevat infot mitte lugeda.



Siit mu unistuse juurde. Mu süda nutab aia ja kaminaga varustatud klaaskasvuhoone-talveaia järele. Õhtul lähen magama ja vaatan kinnisvarakuulutusi, hommikul ärkan üles ja sirvin tehasemajade katalooge. Mul on juba sada korda läbi mõeldud, mida kõike ma oma aias ja kasvuhoones kasvatada tahan. Oleks mul ainult ruumi, oleks ma taimekasvatusega ammu rikkaks saanud. Kuidas? Hernevõrseid ja sparglit kasvatades. Hernevõrsetest on turul puudus ja nende kilohind on selline, et kuku pikali. Umbes 85 eurot oli vist, kui ma viimati kalkuleerisin. Igatahes olid hernevõrsed too hetk meie tehase kõige kallim tooraine. Väga vähe mõeldakse selliste asjade peale. Ja spargel! Asperaagusena kasvab see aedades nagu umbrohi, aga söögikõlbulikke varsi väga just sealt välja ei üritata pigistada. Põllumajanduskultuurina on spargel vist muidugi tunduvalt kapriissem kui ilutaimena ka, aga jumal, kuidas ma üritaks selle spargliga kui oleks, kus üritada. Samas oma unistuse suunas liikumiseks ma nagu ka midagi ei tee. Päevatöö on mul võrdlemisi intensiivne ja emotsionaalselt väsitav, õhtul vajub kodune olme kogu oma raskusega selga. Energiat ei ole. Nii ma neid suvilakuulutusi muudkui lappan ja vesistan.
Eks siin ole omad agad ka veel. Läbi laste kooli, trennide, sõprade ja stabiilse elu-olu eesmärgil olen veel järgnevad 10-15 aastat Haabneeme külge laulatatud. Siia ma maja hankida aga ei taha, sest Haabneeme elukeskkonnana ei ole enam see, mis siis, kui ma siia kolisin. Viimase aja tavapärasest veelgi kehvem vallajuhtimine on lubanud täiesti kohutavaid detailplaneeringuid, mille tõttu on kogu Haabneeme täis saanud keskmise suurusega kandilisi maju väga väikestel kruntidel. Liiga palju inimesi, kellele ei jätku ruumi ja nagu ennustatakse -- varsti ka põhjavett enam mitte. Mina tahan rohelust, õhku, puhast vett, merd ja oma kaminaga klaaskasvuhoonet!

Mõned nädalad tagasi käisin Toiduliidu aastakonverentsil, kus president ka selle aasta Eesti parimad toiduained välja kuulutas. Ma olen omadega jälle Eesti toidutootmise maailmas ülepeakaela korralikult südame ja kätega sees. Mitte midagi ei tee mulle rohkem rõõmu, kui tunnustus minek neile tootjatele-tegijatele, kes selle oma aastatepikkuse järjekindla süstemaatilise tööga või julge pealehakkamisega on ära teeninud.
Peaauhinna said Mamma kõrvitsa-kohupiimapannkoogid. Kõik kiidavad. Mina kiidan eelkõige tegijaid. Ma olen juba ammu rääkinud, et pidage Mammat silmas. Tegu on väga hästi välja arendatud ja optimeeritud tootmisega, kellel ka toiduohutuse tagamine kenasti juti peal. Vähemalt selline mulje on mul jäänud nii palju kui ma seal käinud olen ning kõrvalt nende arengut jälginud. Ühe läbiva probleemiga ainult: nende tooted maitsesid kõik nagu kumm.
"Ootake, kuni neile mõni hea käega tootearendaja tööle juhtub," hoiatasin ma ikka oma kolleege, "siis alles läheb lahti."
Nüüd on see juhtunud. Istusin parima toiduaine tiitlite jagamisel, vaatasin, kuidas Mamma pannkoogid seal puhast vuuki teevad ja mõtlesin, kes see haruldane leid, nende hea käe ja vaistuga tootearendaja võiks olla. Eelmise nädala  Maalehe artikkel lahendas mõistatuse. Umbes 45-aastane raamatupidaja Margot võttis kätte ja läks hoopis kutsekooli kokaks õppima. Toit oli olnud tema ammune armastus ja kirg. Hakkas uuel erialal tööle ja voilà!, siin ta on: Mamma toode ei maitse enam nagu kumm ning selle aasta parim toiduaine oli sündinud. Uskumatult lahe ja inspireeriv lugu, mida ma uuesti ja uuesti jutustamast ei väsi.

Kõrvitsapannkookide lugu eelmisest nädalast:
https://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/raamatupidaja-viskas-tabelid-nurka-hakkas-kokaks-ja-loi-eesti-parima-toiduaine?id=86121791
Ja kaks ja pool aastat vana artikkel sellest, kuidas see kõik alguse sai:
https://leht.postimees.ee/3839395/keskealisena-praktikandiks-et-elu-oleks-nagu-komm

"Kuidas nad ta üldse seal ilma kogemuseta tööle julgesid võtta," imestas meie tegevjuht kui olin ka talle Mamma pannkookide köögipoolest rääkinud, nii palju kui seda pilti on võimalik ettevõttest väljapool olles objektiivselt kokku panna.
"Vaata, nende tehas asub Raplast mõned kilomeetrid väljas. Seal ei ole just eriliselt pikk pink värava taga. Nad peavad kõik vastu võtma, mis neil uksest sisse tuleb," esitasin natuke vinti peale keerates oma versiooni. Kas see värbamine just päris nii käis, aga ilus lugu on see küll mõlemat pidi. Julgus teha oma elus muutuseid ja oskus võtta tööle just see õige inimene.


2019/05/05

Autohala

See autovärk on üks igavene kahe otsaga asi. See, mis liigub, pidi ka kuluma. Samas olevat seisev auto kõige kiiremini lagunev auto. Ühesõnaga nii või teisiti on üks rist ja viletsus. Kui vaadata põhjuseid, miks ma oma risusse olen viimase poole aasta jooksul pidanud raha sisse pumpama, on auto lagunenudki täpselt kahel põhjusel: mingid jupid on loomuliku kulumise tõttu otsad andnud ja mingid jamad on liiga vähese sõitmisega seostatavad.

Sügisese rehvivahetuse aegu tegi töökoja poiss märkuse, et mul tagumised pidurikettad omadega õhtul ning heietas pikalt veel liiklusohtusest ja selle seosest töökorras piduritega. Tänasin tähelepanujuhtimise eest ja tegin viisakat nägu. Omaette mõtlesin hapult, et see targutav inimtüüp on paras tüütus küll. Sõnumi toomine on alati üks tänuväärne amet olnud. Eks ma olin isegi pidurdusmaa kerget pikenemist tundnud muidugi. Pärast lasin näpuga korra ketastest üle ja pagan, ega seal ketast enam palju ei olnud. Vagu vaos kinni.

Sinnani olin autot kenasti esinduses remontinud, aga see on üks paras nikerdamine. Vaja teiselt poolt linna kuidagi ilma autota tööle saada ja õhtul auto järele tagasi. Üks mu kolleeg oli just enda autot mingis meie tehase taga asuvas remonditöökojas kõpitseda lasknud. Üsna olematu raha eest ja tulemus polnud laita. Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Viisin oma auto samasse kohta.
Remonditöökoja poiss lõi mulle arvutis varuosalao lehe lahti ja küsis, milliseid kettaid-klotse ma tahan. Neid oli kaks lehekülge vähemalt! Vot mis tähendab, kui A-varuosade lõksust end välja murda.
"Tead, mul ei ole õrna aimugi. Vali midagi, mis sa oma naiselegi valiks," ütlesin mina, panin auto võtmed talle lauale ja jalutasin tööle.
Õhtuks oli auto valmis. Pidurdas nagu kulda. Olid mul veel täitsa tasuta diagnostika sellele kollasele mootori hoiatustulele ka teinud, mis vahel vilgu-välgu kippus tegema paar korda kuus. Süüd oli mootori väljalaske mingi bla-bla-bla. Siin see oligi. Vaatasin, et ma sõidan praegu vaid 10 000 km aastas ja lühikesi otsi. Talvel ei saa tööle jõudes vahel mootoritki soojaks. Diiselmootor ei ole sellise kohtlemisega rahul.

Mõned kuud sain õndsat autojamade vaba elu nautida. Siis hakkas lähenema kohutav aprill, mil risu tuli ülevaatusele viia. Kui kollane vilgu-välgu peaks keset ülevaatust põlema lööma, on šansud üsna kehvakesed. Pealegi võib väljalaske bla-bla-bla tähendada midagi, mis reaalselt heitgaasid väga ebasobival hetkel tuksi keerab. Helistasin oma uutele tuttavatele tehase taga: "Mina see A4-ga siin, kelle mootori väljalastke bla-bla-bla tuksis oli. Kui palju maksab, et te väljalaske bla-bla-bla korda teeksite?"
Neid väljalaskeasju pidi kaks tükki mootoris olema. Kui mingi teise liiga varuosa sobib, pidi 2x250 eur minema, aga seda, kas sobib, pidi alles siis teada saama, kui mootor juppideks teha. Parem ikka, kui lasta ennast esinduses paljaks röövida. Jätsin võtmed tehase taha ja jalutasin tööle.
Lõunaajal helistati töökojast. Teise liiga bla-bla-bla ei sobivat kahjuks. Tuleks originaalosade peale minna. Originaal bla-bla-bla maksab 500 eurot. 2x500 eurot pluss töö. Ütlesin, et mõtlen pisut ja helistan tagasi. Mul paluti mitte liiga kaua mõelda, sest mootor on hetkel juppideks. Üldse olevat seal mingid detailid epoliimiga kinni pandud varem. Varem oli see auto ainult esinduses remondis käinud. See selleks.

Helistasin esindusse ja küsisin, kui palju maksab mootori väljalaske bla-bla-bla vahetus. Sain sama hinna. 2x500 eur pluss töö. Mõtlesin, et kui ennast juba paljaks röövida lasta, on seda parem teha esinduses kui mingis tehasetaguses töökojas. Pärast tuleb auto kiiresti nagunii maha müüa. Helistasin tagasi töökotta: "Poisid, liimige see mootor kokku tagasi nagu ta oli ja ärge vahetage midagi. Ma müün selle auto maha."
Selle peale paluti töökojast mul nüüd 15 minutit oodata. Nad võivat üritada veel mingit kasutatud varuosa leida. 15 minut pärast helises telefon.
Võtsin vastu: "Kas teil on häid või halbu uudiseid?"
Hääl telefonis: "Ma ei tea, ma olen kuller tehase värava taga. Need peaks laboritarvikud olema."
Võtsin oma Petri tassid vastu ja ootasin edasi.
20 minuti pärast olid töökojapoisid nagu maa alt leidnud mootori bla-bla-jupid, mis maksid 2x170 eurot. Sellise raha eest võib riske võtta küll. Ütlesin, et nad tuld annaks. Mina rohkem küsimusi ei küsinud. Õhtuks oli auto valmis. Poisid näitasid veel mingeid epoliimiga kinnitatud tükke. Liim oli selgelt juba üsna kuivanud ja vana, niiet ei oskagi kohe mingi muu kohaga kui esindus seda seostada. Mul oli võrdlemisi ükskõik, sest kavatsesin auto nagunii maha müüa. Töökoja poisid läksid kohe elevile ja uurisid, kui palju ma küsin, sest auto pidi väga korralik olema. Ma ütlesin, et lasen esinduses ära hinnata ja kui nemad esinduse pakutust kasvõi 25 eurot rohkem maksavad, võivad nad risu mu õnnisuse saatel endale saada. See, et nad olid valmis ostma autot, mille sisse nad olid pannud jupid, mille kohta ma täpsustavaid küsimusi küsida ei julgenud, andis mulle muidugi lootust. Igatahes olin ma päeval endale valmis vaadanud juba uue auto, väga hea hinnaga vähe sõitnud 2017. aasta bensiinimootoriga Passati. Suurepärane minu elustiiliga sobiv puhta ajalooga auto.
Risu käitus üle ootuste hästi. Mootor oli erk ja vilgu-välgu tuld ei olnud ka näha. Selle tõttu läks mul esialgne müümise tuhin natuke üle. Kui mul paari nädala pärast tekkis aega sellega tegelema hakata, oli mu uus Passat juba kellelegi teisele maha müüdud. Pole ime ka, hea auto oli.

Vahepeal oli kätte jõudnud kevadise rehvivahetuse aeg. Tavaliselt olin suvalisel platsil rehve käinud vahetamas, aga seekord oli mul vaja ka hoiustamiskohta, niiet sõitsin kodule kõige lähemasse ettevõttesse, mis kompleksteenust pakkus. Seal võeti mult viisakalt võtmed ja paluti telginurgas külmetamise asemel kohvimasina ja veeautomaadiga varustatud puhkeruumis oodata. Sinna nahkdiivanile maha istudes sain aru, et olen järjekordsesse man cave`i sattunud. Õnneks olin ma selliste kohtadega juba harjunud. Võtsin laualt suvalise ajakirja ja üritasin scene`i sulanduda.

Üritan suvalise ajakirja abil man cave`i sobituda

Koos hoiustamisega läks rehvivahetusel jälle mingi 70 eurot maksma. Kirusin vaikselt omaette ja lubasin risu maha müüa. Kui palju võib ühe auto peale kulutada?
Õnnetuseks oli kätte jõudnud aprillikuu, millega ka mu ülevaatus pidi läbi saama. Ilmselgelt on kehtiva ülevaatusega autot kergem müüa. Kui oma mootori bla-bla-bla`d vahetamas käisin, olin kodustatud töökojapoistel palunud autot ka sellise pilguga vaadata, kas see ülevaatusekõlbulik on. Poisid kiitsid autot esialgu taevani ja ütlesid, et selles on veel aastaid ja aastaid elu sees, aga tagumised pidurikettad olevat sellised veits piiripealsed. Pole ime ka, kui esimesed pidurikettad just läinud olid, siis eks tagumised võiks umbes sama sammu käia. Siiski meeldib mulle alati võimalusel mitu arvamust kuulata. Uurisin ka rehvivahetuse pealikult, kas ta tagumisi pidurikettaid ülevaatusekõlbulikeks peab. Lasi näpuga üle ketaste ja ütles, et nii ja naa. Võib läbi minna ja võib ka mitte. Nad mõõtvat seal seda pidurivärki mõlemal teljel eraldi. Otsustasin mitte riskida, sest kuna risu müügiplaan oli jälle aktuaalseks muutunud, siis kordusülevaatus on asi, mis auto ajaloost näha jääb ning võib müügihinda mõjutama hakata.

Jälle tehase taha nüüd juba sõbrapoiste juurde. Rutiinne värk. Õhtul helistati: "Teie, khm, nagu te ise ütlesite, risu, on nüüd valmis. Täitsa normaalne auto on."

Eelmisel nädalal käisin ülevaatusel ka ära. Värisesin ooteruumis nagu haavaleht ja üritasin poiste silmadest auto heitgaaside taset lugeda. Ei mingit probleemi. 10 minutit ja asi tehtud. Ei teagi nüüd, kas tuleks auto kiirelt maha müüa või peaks sellest ikka maksimumi välja pigistama?

2019/05/02

Vääriti mõistetud hommikuinimesed

Ma olen alati hommikuinimene olnud. Eile, 1. mai hommikul ärkasin 5:40 ja läksin tööle, et vaadata, mida vahetustes töötav töörahvas siis tööl teeb kui kogu kontorirahvas puhkab. Jubedaks madinaks läks, sest ega keegi oodanud, et mõni juht võiks vabal päeval tehasesse tulla. Eriti kell 6:30 hommikul.
"Muidugi olen ma tööl. Töörahva püha on ju," ütlesin ainult selgituseks ja hakkasin korda majja lööma. Ei ole mul ka kerge töö.
Kella üheksaks oli mul tööl käidud, pesu pesema pandud ja pannkoogidki tehtud. Kell 11:30 lõpetasin esimese lõunauinaku. Kell 15:06 lõpetasin teise lõunaune.
Kahe uinaku vahepeal käisin lastega rabamatkal. Kohalikus Viimsi Soosepa rabas. Ma ei tea, kas me raba üldse üles leidsimegi, sest ka seal oli kord täiesti majja löömata. Tegu ei ole RMK matkarajaga ning igasugused instruktsioonid rajale pääsemise kohta on ääretult puudulikud. Seal, kus oleks pidanud olema infotahvel vastavate juhistega, oli infotahvel, kuhu oli musta markeriga otse puidu peale "Anja oli siin" kirjutatud ja kõik. Hea teada, et Anja seal oli, kuigi mina oleks eelistanud näha, kus internetis lubatud laudtee asub. Mu noorem, 5-aastane laps oli sügisel oma lasteaiarühmaga Soosepa rabas juba käinud ja ta lubas uhkelt teed juhatada. Iga männi juures seletas, kuhu me edasi peame minema.
Lõpuks oli ainust laudtee, mille leidsime, pooleteistmeertine isetekkeline purre üle vana kuivenduskraavi. Muidugi oli metsas niisamagi mõnus jalutada. Päike paistis, õhk oli soe, aga mitte palav ja metsaalune mõnusalt kuiv. Ka ei olnud sääsed ja teised lendavad bandiidid veel kohale jõudnud.
Peale teist lõunauinakut jõudsin oma seiklustest ühele sõbralegi jutustada. Pärast tuli välja, et ta arvas, et olime hoopis eelmisel päeval rabas käinud, kuigi ütlesin selgelt täna. Tema jaoks tundus see kuidagi liiga vara, et tõsi olla.




Täpselt nagu mu ema. Tema ei ole kunagi hommikuinimene olnud. Ükskord helistas mulle pühapäeva ennelõunal kell pool kaksteist. Ma olin selleks ajaks kaks masinatäit pesu pesnud, pannkoogid valmis küpsetanud, nõudepesumasina tühjaks ja uuesti täis laadinud, lõunasöögi ette valmistanud ja ahju pistnud ning midagi veel. Olin just kohvikruusiga voodisse korra pikali visanud, et peale rahmeldamist väheke hinge tõmmata.
"Issand, sa pole veel voodist väljagi saanud," esitas ema oma laituse, kui voodit ja kohvi mainisin. Palju tänu.


Igasuvine linnuterror hakkab ka tuure üles võtma. Talvel pole ühtegi lindu näha ega kuulda. Me paneme naabrinaisega alati esimese lume tulles lindude toidutared välja. Sel aastal käis mul seal täpselt üks külaline: vares. Ma arvasin, et rõdu hakkab küljest kukkuma, aga hoopis vares oli linnumajas sellise lärmiga seemneid nokkimas, et ma arvasin ei tea mida. Naabrinaisel ei käinud vist varestki, sest tema rasvapallid püsisid kevadeni täiesti puutumatuna. Siis, kui Eesti aialinnud olid suve lähenedes põhja lennanud ja lõunapoolt Eestisse uued saabunud, nagu neil kombeks pidi liikuda olema, söödi rasvapallid paari päevaga ära. Ainult tühjad rohelised võrgud rippusid veel majas. Kohe näha, et Läti tihased olid saabunud.
Üleeile õhtul läksin katuseterrassile uurima, kuidas mu lilled kasvavad. Lilledel läks kenasti, aga röövlinnud olid mu aiamööbli üle võtnud. Keegi oli toolil hiirt söömas käinud. Päikese käes pinnalaotuseks kuivanud tühi nahk ja sirge saba olid tooli seljatoele maha jäetud. Suur hunnik oli ka tooli all. Käsutasin mehe kohale, et ta kuivanud hiirejäänused kaminasse viskaks.
"Sa oled ikka linnatüdruk," arvas mees, "ega meil siin mingi krematoorium ei ole," ütles ta ja lasi hiire potist alla.
Mul ükskõik. Peaasi, et lahti sai.






2019/04/21

Minu sõber e-Selver

Ma olin vist viimane inimene Eesti toidupoekettide e-poodide teeninduspiirkonnas, kes veel kulleriga endale toitu ei olnud koju tellinud. Põhjuseid on mitmeid. Kumbki minu kodupoodidest ei ole e-kauplust veel välja arendanud, mulle meeldib ise endale puu- ja köögivilja valida vastavalt sellele, mis nägu nad poes parajasti on ja üldse lettide vahel ringi luusida ning vaadata, mis põnevat kraami näppu jääb. Kahjuks jäi enamasti päris palju. Ükskord läksin küpsetuspaberit ostma. Küpsetuspaber jäigi ostmata, aga selles eest ostsin vist küll kõike muud, sest kassas oli arve üle 30 euro. Järjest selgemaks muutus, et mul on viimane aeg oma toidupoekulusid optimeerima hakata ning selles osas ellu veidi rohkem planeerimist-organiseerimist tuua. E-kaubandusele üle minek tundus selleks sobiv meetod.

Alustasin Prisma e-poega. Päris kõva planeerimist tahtis see asi küll, sest väiksemagi valearvestuse puhul tekkis üsna tõsine oht nälga surra. Prisma pakkus enamasti esimest võimalikku kohaletoimetamise aega 3 päeva peale tellimuse tegemist. Mis sa hädaga ära teed. Nii võtsingi esimese võimaliku aja, milleks oli vahemik 16:00-18:00 tööpäeva õhtul. Kui see suur päev, mil kuller lõpuks toiduga saabuma pidi, käes oli, helistasin pealelõunal mehele ja uurisin, mis kell ta koju jõuab. Ta arvas, et kui kuller vahemikus 16:00-18:00 tuleb, siis jõuab selleks ajaks koju küll. 15:58 helistas kuller, et paari minuti pärast jõuab. Helistasin mehele uurisin, mis seis on. Tema oli endiselt tööl ja siiralt üllatunud, sest kuller pidi ju vahemikus 16:00-18:00 tulema. Olin täiesti unustanud, et mu teise poole jaoks tähendab 16:00-18:00 kell 18:00 või isegi 18:15. Helistasin kullerile tagasi ja palusin kotid trepile jätta, ise lootes, et keegi enne koju jõuab, kui varesed kotid avastavad. Hea, et ma vähemalt jäätist ei olnud tellinud.
Teine kord õnnestus Prismast isegi meie elurütmiga paremini sobiv tarne kellaaeg, see on 18:00-20:00 saada. 17:58 helistas kuller. Võtsin kauba vastu ning siirdusin külapeale tavapärasele laste logistika ringile. Kes trenni, kes sõbranna juurest koju ja nii edasi. Ühel hetkel helistab kuller:
"Siin Prisma e-pood. Tooksime teile kauba ära."
Mina: "Te tõite mulle just kauba ära."
Kuller: "Okei, unustage ära, siis pole midagi."
Mina peale esimese hämmingu kadumist: pekki, siit läks praegu võimalus tasuta toit saada, sest ega kaupa kätte saades mult keegi allkirja ei võtnud. Katsugu tõestada pärast, et ma kaks korda kauba sain.
Üldiselt on elu selline, et kui on mingi süsteem, mis võimaldab ühel osapoolel naha üle kõrvade tõmmata, siis kipub see olema kahepoolne tänav ning varem või hiljem võid sa ka ise sama süsteemi poolt lohku saada tõmmatud. Ühesõnaga ei meeldinud mulle väga see ilma allkirjata kauba kätte andmine ja see, et mulle kaks korda üritati kaupa sokutada.

Proovisin ka teisi e-poode, aga üldiselt lõppes asi ikka nii, et ükskõik, kui põhjalikult ma oma ostunimekirju ette tegin või toidukordi planeerisin, 3 päevaga oli pungil täis külmkapp ikka samas punktis: järgi ei ole muud peale porgandi ja valguse. Märkimisväärset raha kokkuhoidu hoolimata pidevast silme ees terendavad näljasurmast ka nagu ei täheldanud. Lõingi käega ja hakkasin jälle kott näpus nagu meie esivanemad muiste poes käima.

Viimasel neljapäeval, selle aasta aprillikuise pika nädalavahetuse eelõhtul, olin jälle Selveris ja tige nagu herilane. Mul olid laupäevaks külalised planeeritud. Tahtsin grilli ja pashat teha. Mida aga poes ei olnud, oli kaelakarbonaad, mis oleks vähem kui kaks päeva aegunud ja vahukoor. Pashahuvilistele mõeldes olid külmikud küll kampaaniahinnaga kolme sorti kohupiima täis laotud, aga seal, kus vahukoor oleks pidanud olema, oli pool meetrit tühja auku. Kui laupäeval grilli ja pashat tahta, on vaja hiljemalt reedel liha marinaadi ja pasha nõrguma panna. Otsustasin reede hommikul probleemiga edasi tegeleda ja läksin koju. Reede hommikul, ma ei tea miks, aga igaks juhuks kontrollisin e-Selveri tarneaegu. Väga ei lootnud, aga mis sa kostad, sama päeva õhtuks oli täitsa võimalik kaup kätte saada. Ladusin kiiresti kaelakarbonaadi ja vahukoore virtuaalsesse ostukorvi. Siis mõtlesin, et kuna ma eelmisel päeval Selveris tünga sain, võin ju natuke pervert ka olla ja lisasin kaks 50-liirtist kotti mulda, kolm kotti kassiliiva, kolm kahekilost kotti jahu, kaks liitrit rapsiõli, poolteist liitrit piima ja  kolm pudelit tualetipuhastustvahendit. Mõtlesin, et telliks kaks suurt plokki WC-paberit ka, aga siis hakkas juba kullerist kahju.

Selleks ajaks, kui kuller kohale jõudis, oli mul ka natuke häbi hakanud. Aitasin tal kotte kanda ja ütlesin vabandavalt, et jah, mina olengi see pervert, kes e-poest 100 liitrit mulda tellib. Kuller ei olnudki pahane. Ütles ainult, et tal oli hea meel kui nägi, et ma ei elagi viiekordses liftita kortermajas, nagu ta tellimust vaadates kartnud oli. Tema üks kolleeg oli kunagi pidanud kümme kotti kassiliiva Kopli kitsa koridoriga kortermaja kolmandale korrusele tarima. Üldse olevat Järve Selveri kassiliiva müük tänu sealt komplekteeritavatele e-poe tellimustele kahekordistanud. Ja mina mõtlesin, et olen ainus, kes süsteemi nõrga koha on avastanud.
Nüüd kõik e-Selverist mulda tellima! 50-liitrine kott maksab ainult 2.50. Aitame kullerid rannahoojaks vormi!

2019/04/10

Ilmaporno ja veel loomaarstipornot

Aprillikuine lumi tuleks karistusseadustikus omaette paragrahvi alla panna. Ma olin juba harja ja kaabitsa isegi jõudnud autost välja tõsta. Täna hommikul kardinaid eest tõmmates oli hea meel vaid ühe asja üle: nädalavahetusel, kui tahtsin noorema lapse talvesaapad taaskastus-annetuskasti viia, oli see nii täis, et saapad ei mahtunud sisse.



Ilmast rääkimise asemel paneks aga parem hoopis paar viimasel ajal kuuldud loomaarstilugu kirja.
Töökaaslase ema viis äsja adopteeritud täiskasvanud kassi loomakliinikusse steriliseerimisele. Natukese aja pärast helistab arst, et teate, see kass pole emane, vaid isane hoopis ja ta on varem juba kartreeritud. 30 eurot peate ikka maksma, sest kass on juba uinutatud. Koostööpartneril läks aga teistpidi. Tal oli kass Albert, keda peeti isaseks nii kaua, kuni ta pojad sai.

2019/04/06

Kassiga ortopeedil




Meie kassist Jipist on selle umbes kahe ja poole aasta jooksul, mis ta meil on elanud, palju rõõmu olnud, aga algusest peale on olnud üks mure ka -- Jipi tagumine sild ei vea korralikult. Juba siis, kui ta esimesi nädalaid kassipojana meie juures elas, hakkasin märkama, et ta ei hüppa nii kõrgele ega kaugele, kui kassipojad selles vanuses tavaliselt hüppavad. Mingil hetkel lisandus lonkamine. Vahel püsti tõustes ei saanud ta nagu tagumisi jalgu korralikult alla, kusagilt maha hüpates võis hakata ühte või teist tagumist jalga lonkama. Vahel ei tulnud seda terve kuu ette, siis juhtus jälle mitmel päeval järjest. Raske on hinnata kui tihti, aga tundus nagu, et probleem on süvenev. Jipp on alati kõndinud nagu tank. Kui ta trepist alla tuleb, et saa ma aru, kas see on kass või mees. Kui ta keset ööd aknalaualt alla hüppab, ehmatab terve maja end maavärinahirmus üles. Kass ise ei oli aktiivne ja mängu täis, alati valmis perega midagi koos toimetama ning ei andnud mingil viisil mõista, et ta midagi kurta tahaks. Ka hakkas kohati tunduma, et kõhu alla tagumiste jalgade piirkonnas on moodustunud ja suureneb naha all mingi kummaline mass. Äi arvas, et äkki song. Mina mõtlesin, et äkki kasvaja ja ei tahtnud mõtet lõpuni mõelda... Jipp ei ole veel kolmeaastanegi.

Jipikese saime kolmekuuselt Pesaleidjast, kuhu ta oma õe ja emaga mõned nädalad varem tänavalt sattunud oli. Jipi ema hinnanguline vanus oli alla aasta, ta oli oma pesakonna saanud veel isegi täiskasvanuks saamata. Aasta hiljem Pesaleidja lehte vaadates oli Jipi ema juures märge, et ta on uut kodu leidmata läinud teisele poole vikerkaaresilda. Vähem, kui kaheaastaselt. Pesaleidja ei hukka kasse. Tänavakassidel võib olla igasuguseid peidetud tervisemuresid.

Mina olin mures, mees oli mures. Katsusime lapsi mitte muretsema panna. Helistasin Hoiupaiga Loomakliinikusse. Mul on sellesse kohasse usku. Üks kirurg rääkis kunagi, miks arstid vahel kriisikolletes ja konfliktipiirkondades vabatahtlikena praktiseerimas käivad. Lühikese ajaga saab sealt kogemuse ja kooli nagu ei kusagilt mujalt. Kui väikeloomakliinikute maailmas kusagil üldse sõjaseisukorras praktiseerida saab, siis varjupaigas. Vähemalt praktika peaks neil arstidel korralik olema.
Rääkisin mure ära ja sain ortopeedi aja. Registratuurist hoiatati veel, et tegu pidi olema venekeelse arstiga. Minu pärast oleks ta võinud kasvõi hiina keelt rääkida, kui ainult kasse remontida oskab.

Täna pealelõunal oligi aeg Jippi arstivisiidiks puuri hakata ajama. Algul üritasin heaga, aga siis panin puuri ikka tagumise külje peale püsti ja surusin kassi sisse nagu pudeliharja lillevaasi. Selle käigus lasi Jipp suurest ärevusest vist veerandi karvu maha, vähemalt nägi esik välja nagu oleks seal lammast pügatud. Autos lasi ta maha teise veerandi karvadest. Hoiupaiga väravas võttis mind vastu vana tuttav eelisest korrast, kui Jippi sealses kliinikus vaktsineerimas käisime -- koletuslik vabakäigu vasikas kassinahas. Tegu on väikese lehma mõõtu kassiga, kes Hoiupaiga loomakliiniku ja tuleb välja, et nüüd ka selle hoovi üle võtnud ning nüüd maja juhib (pikem lugu siin: http://www.hulkuvkass.ee/2018/02/kassiga-loomaarstil.html). Täna oli kassinahas vasikale isegi elegantne punane kauboirätike kaela seotud.

Administraator lubas lahkesti, et tuleb meile läbivaatustuppa tõlgiks kaasa. Ise arvasin, et pole vaja, aga hea, et siiski tuli, sest kui erialatermineid lendama hakkas, ei saanud ma pooltest sõnadest aru. Samas eesti keelde ümber panduna ka mitte. Alustuseks palus ortopeed ruumi ukse sulgeda ja transpordipuuri oma lahti teha, et kass põrandale kõndima saaks. Asjatu lüke, sest kass istus puuri tagamises otsas ja lasi veel küljes olevaid karvu kasvavast ärevusest järjest kiiremini maha. Lõpuks võttis arst puurist kinni ja kallutas Jipi välja. Täitsa ime, et kassile veel mõned karvad olid külge jäänud. Ega puurist välja kallutatuna kass muidugi kõndima ei hakanud. Istus värisedes keset põrandat ja ootas, millal ta ära süüakse. Õnneks tuli sel hetkel appi vabakäigu vasikas kassinahas, kes oma punase kaelarätiga vastuvõtutoa klaasuksest mööda jalutas. Jipp arvas, et ta võiks enne ära söödud saamist hoopis kass-vasika nahka panna ning aktiveerus tänu sellele pisut. Ta ei salli teisi kasse silmaotsastki. Kõndimiskatse käigus ta muidugi ei longanud. Kartsin juba simulanditiitli külge saada, aga õnneks väänas ortopeed kassi järgemööda mõlemale küljele maha ning asus ta liigeseid kompima. Diagnoos tuli kiire: mõlema tagumise põlvekedra nihestus. Pidi olema tavaline eriti väiksemate koeralaadsete toodete puhul, aga esimene kord nende praktikas selline kass. Võimalik, et pärilik, võimalik, et trauma tagajärjel tekkinud, näiteks sünnitrauma. Ravi operatiivne, aga operatsiooni võib edasi lükata sümptomite sagenemiseni. Kass on veel väga noor. Uurisin, kas kassil on valus. Ei pidavat olema, ainult ebamugav. Küsisin veel operatsiooniga seotud riskide kohta, aga neid ei pidanud olema mingeid. Uurisin igaks juhuks uuesti valu kohta, aga sain sama vastuse: Jipil ei ole valusid, ainult ebamugav.

Arst tahtis veel teada, palju Jipp kaalub.

Mina: no nii kolm kilo.
Loomaarsti kaal: 4.9 kg.
Mina: Ups.
Tuli välja, et see imelik asi Jipi kõhul, mis mulle muret tegi, on tavaline pekk. Jipp peaks umbes kilo alla võtma. Ega see ülekaalgi vast liigestele parim asi maailmas ei ole.
Veel soovitati enne operatsiooni ühes Tallina kliinikus, kus parem aparatuur, enne operatsiooni veel kompleksdiagnostika teha üllatuste vältimiseks. Minul viskas häirekella põlema veterinaari väide, et operatsiooniga ei kaasne mingeid riske. Riskid võivad olla madalad, aga mitte kunagi olematud. Narkoos ise on juba risk rääkimata sellest, et ükski skalpelliga inimene ei ole eksimatu. Kuna Jipike esimene sellise diagnoosiga kass neil on, siis kogemus kasside peal ilmselgelt puudub.


Kõhupekk vahetult enne ortopeedivisiiti kujundaelemas

Ma lähen käin nüüd jooksmas ära ja siis teen seda, mida üks intelligentne inimene tavaliselt teeb sattudes probleemi ette, mille lahendamiseks tal puuduvad vajalikud sügavad erialased teadmised ja kogemus: hakkan internetist kontrollimatut päritolu küsitava väärtusega materjali välja kaevama.

2019/03/29

Minu 51 küsimust

Siit tuleb minu egotripp.

1. Kas päikese- või suusareisid?
Päikese.

2. Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Põrandapesu.

3. Mis on su lemmikpitsa peal?
Erinevad juustud.

4. Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Blogis siis vist? Ei. Blogimisega alustades otsustasin, et proovin seda teha viisil, mis lahmivaid solvanguid ligi ei tõmba. Kui ei õnnestu, siis ei õnnestu, aga see on hea harjutus vähemalt. Klikiarvu piisavalt suureks minnes keegi tõenäoliselt ikka halvasti ütleb, aga siis saab harjutada, kuidas sellistele asjadele võimalikult mõistlikult reageerida.

5. Kas näeksid end kunagi veganina?
Jah. Olen 15 aastat tagasi eetilistel kaalutlustel mõnda aega taimetoitlane olnud.

6. Parim raamat?
Gabriel Garcia Marquez`i "Sada aastat üksildust" Hemingway "Saared hoovuses" tihedalt kannul.

7. Milles oled sa koba?
Laulmises.

8. Kas oled ebausklik?
Jah, aga ebatraditsioonilisel viisil. Nimelt usun, et paljudel asjadel on põhjuse-tagajärje seos olemas, mida kohe näha ei osata ning seetõttu ebausuks ristitakse.

9. Mis on õnneliku suhte saladus?
Armastus.

10. Lemmikaastaaeg?
Kõik meeldivad. Vaheldust on vaja.

11. Mida sa meeste puhul ei mõista?
Võistlus- ja võiduiha.

12. Kas sa oled realist või unistaja?
Ise pean ennast unistajaks, aga mulle heidetakse tihti ette, et "Te olete kahe jalaga nii maa peal, et see on lausa hirmutav".

13. Mis sul parasjagu elus käsil on?
Liiga palju.

14. Kes on sinu lemmikblogija?
Merje. Tule tagasi palun!

15. Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
See pole vanasõna, vaid mu enda poolt sõnastatud lause, aga parem proovida ja pettuda, 
kui üldse mitte proovida.

16. Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Feissar.

17. Suurim iluapsakas naiste puhul?
Jään vastuse võlgu.

18. Meeste suurim stiiliapsakas?
Ka ei oska vastata.

19. Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?
Iga kord neid ei osta, aga kodus peab olema:
1. mingi parmesanitüüpi kõva juust;
2. hass avokaadosid;
3. piima (laste pärast).

20. Lapsepõlve hüüdnimi?
On kasutusel siiani.

21. Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Kõik, mis merest tuleb. Wakamest tuunikalani.
Ei armasta varssellerit. Kui, siis puljongiks keedetuna.

22. Kas kontsad või tennised?
Tennised. Mul ei ole kontsaga jalanõusid peale töökingade, mis on õigupoolest tööandja poolt antud sanitaarrieetuse osa.



23. Emaduse parim külg?
Kui ta tuleb ja sulle kaks kätt ümber kaela paneb.

24. Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Närvi ei aja, aga ootamine teeb rahutuks.

25. Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Astmelise tulumaksu asemel alandaksin baastoidukaupade ja esmatarbekaupade käibemaksu. Kartuli, piima, jahu ja hambapasta oma näiteks. See aitaks elavdada sisetarbimist ning tagaks, et vaesem elanikkond, kelle kuludest sellised asjad suurema osa moodustavad, rohkem kätte jäänud raha näiteks alkoholi asemel nö üldlevinud arusaamade järgi mõistlikele asjadele kulutaksid. Eeldusel, et kohalikul turul olev piim ja kartul on ka kohalike põllumeeste toodang, oleks see ka neile kasulik.

26. Mis on mehe juures oluline?
Mulle imponeerivad lai silmaring ja laiad õlad.

27. Suurim eneseületus?
Mulle ei meeldi autot juhtida. Eriti linnaliikluses sõitmine ei ole mu meelistegevusi.

28. Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Laene, eriti kiirlaene. Ravimeid ja toidulisandeid.

30. Kas lõhefilee või burger?
Mõlemad! Ja nüüd palun veel üks ports.

31. Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Laiskus.

32. Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Mul ei ole käekotti. Ühtegi. Muidu kuuluvad väravast väljudes standardvarustusse telefon akupangaga, võtmed ja rahakott. Hoian käes või panen taskusse.

Aga vot, mis välja tuleb kui asjad ära nummerdada.

2019/03/16

Ich bin ein Berliner

Mina ütlesin: Berliin!
Mees ütles: igav!
Mu parim sõber ütles: vabanda, aga pole minu linn...
Nii ma 8. märtsil oma sellekevadisele linnapuhkusele suundusin. Ganz allein. Täiesti üksi.

Lennukiks oli Bombardier. Olen sellega varem Leetu lennanud. Kustumatud mälestused. Ma tean, mis on Bernoulle’i seadus, aga iga kord Bombardieris ei suuda ära imestada, mis imeväega selline asi õhus saab püsida.



Kliimat oskavad berliinlased märtsikuus eestlastest paremini teha. Naistepäeval õitsesid parkides kevadlilled ja linnas polnud lumehaisugi. Õhtu oli soe. Mitte Vahemereäärne soe-soe, aga rahvas istus välikohvikutes ja ei olnud põhjust nuriseda.




Toiduga on nii ja naa. Saksamaal olles söön põhimõtteliselt nende soolakringlit, wursti ja seda kurikuulsat toorest kotletitainast Metti. Mett lõhnas nagu kassitoit ja hommikusöögist rippus poole päevani toores liha hambavahelt, aga tuleb tunnistada, et mulle maitseb.

The Mett
Currywursti müüdi kahte moodi: mit/ohne Darm. Ehk koos darmiga/ilma darmita.
“Eine Currywurst MIT Darm, bitte,” esitasin tellimuse sportlikust huvist, mis mulle ette antakse. Pärast googeldasin. Darm tähendab sisikonda. Ma rohkem ei uuri ja elan edasi usus, et silmas on peetud vorsti sooles, mitte vorsti soolikate sisuga.

Jalutasin linnas ja õhtul pimedas sõitsin metrooga Berliini müüri vaatama, nüüd tuntud kui Easti Side Gallery. Lootsin natuke tunda neid võnkeid, mida JFK kuulsat Ich bin ein Berliner /ma olen berliinlane!/ kõnet kuulates selle kohaga seoses tunda eeldasin. Mingeid võnkeid ma ei tundnud, hoopis hirmu. Metroorongi oodates olin muidu aktiivses jaamas ainus inimene. Kesköine liharong tuli kohe meelde. Kui rongilt üle jõe East Side Gallery poole jalutasin, siis minu möödudes hakkasid seal magavad kodutud kuidagi kahtlaselt aktiveeruma. Ma ei tea, kas ma kujutan seda ette, aga vähemalt mina tundsin ikka veel Ida-Berliinis müüritaguste aastate taaka.

Kesköine liharong

Müür
Pilt müüril
Kui ma muidu East Side Gallery ja Ida-Berliini hipsergeto atmosfääri võlu ei mõistnud, siis mõnda asja hakkasin siin ilmas paremini mõistma küll. JFK Ich bin ein Berliner on endiselt mu lemmikkõne läbi aegade. Väike vabatõlge:

/Vabadusel on oma komplikatsioonid
ja demokraatia ei ole täiuslik.
Aga me ei ole kunagi oma inimeste sisse piiramiseks
pidanud müüri üles seadma./

Suure osa järgmisest päevast veetsin Berliini botaanikaaias. Ma ei hakka muud ütlema, kui et neid kasvuhooneid peab nägema. Eriti talvel. Pilet maksis vaid kuus eurot. Pärast avastasin, et Berliini ühistranspordi kahe päeva piletiga, mis mul taskus oli, oleksin sellest veel kaks eurot alla saanud, aga kahju küll ei ole. See raha läks rohkem kui õigesse kohta.



Zoe Beck on drakulataime vader

Need koikalad olid hiiglaslikud
Pühapäeval oli aega tagasi lennata. Kaks tundi Bombardieris ja olingi kodus. Selline ta oli, minu esimene Berliin. Siiani tundub liiga hea ja sujuv, et tõsi olla.

Veel killuke ajalugu, Berliini Tegeli lennujaam. Ehitatud 1948. aastal ja täitsa dim koht endiselt, kuid seoses lennuohutusnõuetega täiesti funktsionaalsuse kaotanud. Terminali omapärane kuju tingib selle, et iga kahe värava kohta on üles seatud oma turvakontrollipunkt


Niggerisupp ja omopere

Meil on tööl selline mõnus kodune paabel. On vähe päevi, mil ma kokku neljas keeles suhtlema ei peaks. Elu on huvitav, ettevõtte sisekliima hea ning kõik tunduks nagu toimivat. Kuni möödunud nädalani, mil hakkasid tekkima kahtlused...

Alates kolmapäevast kuni töönädala lõpuni serveeriti meile lõunaks suppi. Lõpuks hakkas tootmisjuht uurima, mis õige tehases teoksil, et menüü nii ühekülgseks on muutunud.
Kokkade pealik laiutas abitult käsi. Mis tema teha saavat? Meil on nüüd nii palju neid niggereid, et tuleb suppi keeta.



Tegelikult asi selles, et suhsiosakonnal on viimasel ajal suured nigiride tellimused olnud. Nigiride tegemisel jääb lõhe kõhuääri ja servatükke üle, mis on küll väärt kraam, aga millega peale supi tegemise väga palju peale hakata pole.

Täna saatis töökaaslane foto laos olevast kastist sildiga "omopere". Kast oli täis vaakumisse pakitud värske jahutatud liha tükke. Ilusad lõigud muidu.



Seletus on pikem. Töötajate toitlustuseks mõeldud kraami kutsutakse meil hellitavalt pere toiduks või oma pere toiduks. Väike kiirustamine kombineerituna vähese keeleoskusega ja omopere lihatükid olidki sündinud.

Niggerisupp ja omopere liha. Mida kõike elus nägema-kuulma ei pea. Nädala lause tuleb hoopis Juku Kalle Raidilt uue võimaliku koalitsiooni kohta: ...see on nüüd küll huvitav radioaktiivne tagumik, millel on kolm kannikat. /sõnaskasutust sündsuse huvides korrigeeritud/

2019/03/14

Emakeelepäevatervitusi SmartPOSTilt

Viimasel nädalal olen SmarPOSTiga õige tihedas infovahetuses olnud. Küll üsna ühepoolses. Eelmisel kolmapäeval tellisin Raamatuvahetusest vanemale lapsele järgmise kohustusliku kirjanduse raamatu. Mõtlesin, et ehk jõuab nädalavahetuseks kohale ja laps saab puhkepäevadel rahulikult lugema hakata. Tema suureks õuduseks -- minu lugemiskirest pole lapsed suurt midagi pärinud -- sain juba järgmisel õhtul sõnumi, et raamat on saabunud kohalikku pakiautomaati. Paar tundi hiljem, lapse suureks rõõmuks, saabus sõnum, mis keelas pakile järele minna, kuna automaat olevat tuksis.
Järgmisel hommikul saabus sõnum, et automaat on nüüd korras ja pakk ikka kenasti ootamas. Ma ei jõudnud veel last alarmeeridagi, kui uus sõnum teatas, et automaat on jälle rikkis. See hakkas juba mingi imeliku mängu moodi välja nägema. Laupäeval, kus mind SMSi teel pakiautomaadi töökorda seadmisest uuesti teavitati, olin mina juba otsaga Saksamaal ning palusin mehel raamatu ära tuua. Kuna rohkem sõnumeid ei saabunud, asi vist õnnestus.





Pühapäeval Saksamaalt koju tulles tellisin Kaubamajast paar asjakest. Jälle SmartPOSTiga. Juba esmaspäeva õhtuks oli pakk kohal. Teisipäeval olid mul külalised ja pakile järele ma minna ei saanud. Kolmapäeval saabus mulle sõnum, mis palus paki võimalikult kiiresti välja võtta, sest Viimsi automaadis pidi nii palju pakke olema, et ei mahu kuidagi ära. Veidi kehva tonaalsusega palve, aga eks nii inimestel kui ettevõtetel ole päevi, mis asjad sujuvad konarlikumalt kui mõnel teisel. Otsustasin hädasolijaid aidata ja teisi pakiootajaid säästa ning läksin peale tööd kiirelt oma saadetisele järele.

Pakiautomaati ümbritses vihaselt sumisevate inimeste grupp, kes kõik oma pakke nõudsid ning õnnetu SmartPOSTi töötaja, kes käsi laiutades seletas, et pakke ei saa, kuna automaat on jälle rikkis. Minu meelest pole see mingi pakiautomaat, vaid juhuslikkuse alusel toimiva algoritmiga avaneva aeglukuga seif. Hea meelega oleks kangi haaranud ning meie pakid jõuga selle õela masina seest vabastanud. Tõenäoliselt oleks mind selle teo eest kätel kui Viimsi uut kohalikku kangelast kaubanduskeskusest hõisates välja kantud. Mida käepärast ei olnud, oli kang. Nii lahkusin koos teiste vihaste klientidega umbmääraseid sajatusi pobisedes sündmuskohalt. Kodus olin juba õhtusöögi jõudnud valmis teha, kui sain sõnumi, mis post factum ka automaadi rikkest teatas.



Täna pealelõunal sain uue sõnumi, mis teatas, et see koletuslik masin on töökorda seatud ning palus lahkelt tulla "pakiautomaadi juurde oma pakile". Ootame teid oma pakile. Head emakeelepäeva meile kõigile! Lendasin siis oma pakile. Automaadi juurde jõudes ma väga palju ei lootnud. Õigesti tegin, sest juba kaugelt paistis selle ekraanilt kahtlaselt pöörlev laadimisrattake ja teade andmete sünkroniseerimistoimingust.





Hea, et mul seegi kord kangi käepärast ei olnud. Siis sündis aga ime! Sünkroniseerimine või mis iganes jõudis lõpuni ja ma sain oma tavaari kätte. Täiesti ebaoptimaalse suurusega kappi paigutatuna, aga mis siis!



Tahaks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga pakist oli muidugi see asi puudu, mille pärast ma tellimise üldse tegin. Komplekteeritud oli vaid juuksehari, mille selle pärast juurde ostsin, et 30-eurost tasuta saatmise piirmäära täis saada. Tõeline e-kaubanduse võidukäik.

2019/03/09

Nagu pudel keset jalgpalliväljakut

Kolmapäeval leidsin kinnisvaraportaalist veel täiuslikuma rannamaja, kui kõik need kokku, millest siiani unistanud olin. Hommikul olin just raadiost kuulnud, et järgmine mingisugune lotojackpot on 40 miljonit eurot. Kui see pole saatuse märguanne, mis siis üldse veel olla võiks?
Registreerisin ennast Eesti Loto lehel kasutajaks ja panin kaks eurot pileti alla magama. Töökaaslane, ise järjekindel lotomängija, kommenteeris, et jackpoti võit pidi olema nagu keset jalgpalliväljakut seisev korgita Coca-Cola pudel, kuhu lind üle lennates täpselt sisse laseb.
Eile oli loosimine. Midagi ei võitnud. Mina panin pudeli ilusti püsti, aga lind ei teinud oma tööd. Arvatavasti lödistas oma kraami parklas kellegi auto peale ja jalgpalliväljakule ei jõudnudki, sest jackpot jäi üldse välja minemata. Nii palju saatuse märguannetest.

2019/02/22

Reedesed lood

Raske nädal on olnud, aga vähemalt on reede meil siin lõbusate lugude saatel möödunud kontoris. Tegevjuhil on silmapõletik. Õnneks vaid ühes silmas. Ühelt poolt vaadates näeb välja nagu kaks nädalat jutti odekolonni joonud eluheidik muiste. Sai õnneks rohu peale ja päeva lõpus hakkas juba mõlemalt küljelt vaadates jälle inimesega sarnanema.
"Puhkus," ütlesin mina, "puhkus on see, mida su asotsiaalne silm vajab."
Ma tean omast käest hästi. Kui ma oma endise elukaaslasega tuttavaks sain, nakatusin üsna pea peale seda silmapõletikku. Mõlemapoolsesse. Teisele või kolmandale kohtamisele minnes voolas mu tursunud silmadest ojadena mäda. Poiss ei lasknud ennast sellest häirida ja juba mõned päevad hiljem elasime koos. Oleks võinud siiski lasta, nii oleks väga palju halbu asju olemata olnud.
Võib ka teisiti. Üks mu tuttav pissis ennast esimesel kohtamisel täis. Tal oli olnud tööl kiire närviline päev ja nii ei jõudnud ta midagi süüa. Romantilisel jalutuskäigus rannas sõitis madal veresuhkur kombinatsioonis kõikuva vererõhuga sisse. Nii ta pildi tasku panigi. Minestades läksid lihased lõdvaks ja...
Poiss oli härrasmees. Kutsus takso, et tüdruk EMOsse kontrolli viia ning pani viisakalt oma jakigi talle autosse istumise alla. Täna on neil kaks last ja 10 aastat abielu. Viimast tuleb kindlasti veel juurde. Äkki esimestki.

***

Lõunalauas läks jutt millegi pärast autopesulatele. Mul oli kohe lugu, kuidas ma omal ajal Viimsi Statoili omasse kinni jäin. Täpselt nii, et uksed olid kahe posti vahel ja autost välja ka ei saanud. Õnneks oli pesutänavas tankla telefoninumber kirjas. Helistamise peale tegid nad pesulale restardi ning ma sain õnnelikult vabaks.
Meie tootmisjuhil läks veel õnnetumalt. Tema jäi kinni sellisesse kohta, kus pesuharjad seinale kirjutatud hädaabinumbri ära varjasid. Autost oleks välja saanud, kuid kokku jooksnud pesuprogramm pritsis väljas autošampooni ja vett kahte lehte laiali. Nutitelefonieelsel ajastul ei jäänud tal muud üle, kui päästetud saamiseks 1188 infotelefonile helistada ja paluda end selle tankla üldnumbrile suunata.
Raamatupidaja trumpas ka tootmisjuhi üle. Tema puhul tegi pesuprogramm sellise valearvestuse, et harjad purustasid autol klaasi ning möirates ja vett pritsides tema peale järjest lähenesid ja lähenesid. Raamatupidaja ei osanud muud teha, kui sama kõvasti vastu möirata. Ei tea, kas see aitas või mitte, aga hambad tal autopesuharjadega seekord pestud ei saanud õnneks. Peale seda pidi ta kahjunõude esitamiseks juhtumi kohta lühikese kirjelduse paberile panema, aga nagu ta ise ütles, ei saanud ta värisevate käte tõttu poolt sõna ka kirja.
Ka tegevjuhil oli oma lugu varuks. Juba rohkem kui paarkümmend aastat vana. Tema oli oma kaheaastase lapsega auto automaatpesulasse läinud. Laps tagaistmel muudkui seletas oma pool pudikeeles, et vesi ja vesi. Isa kiitis takka, et jajaa, vesi jah, vesi peseb autot. Laps ikka, et vesi ja vesi. Kuni isa avastas, et auto aken oli lahti jäänud.

***

Mis oleks reede ilma töönädala lõpetamiseks sobiva väsinud mõistuse korda saadetud ämbrita? Tellisin tehasesse paar tööohutust ja heakorda reguleerivat märgist. Tarnija soovis enne tellimuse täitmist ettemaksu. Saatsin enda meelest ettemaksuarve raamatupidamisele edasi. Suures ettevõttes töötamisest, kus iga arvet pidi mitu inimest kinnitama, on mul tänaseni sisse jäänud harjumus arve juurde alati selgitus lisada, millega tegu. Õnnetuseks vajutasin kirja saatmisel forward asemel reply ja läkitasin oma kommentaaridega arve saatjale tagasi. Koostööpartner oli õige segaduses, mina häbisse suremas. Tegelikult läks hästi. Olin peaaegu e-kirja tagasi saates lõppu lisamas olnud, et palun võimalusel arve kiiret tasumist. Need saatanad seal ei kavatsegi enne maksmist tööle hakata. Eks elu on mind eelnevalt õpetanud kirjalikus suhtluses selliseid sõnastusi vältima.
Ma ei ole ainus. Meie logistikajuht rääkis järgmise loo: üks klient tellis kunagi võrdlemisi keerukaid tooteid, ebameeldivalt väikestes kogustes ja ettearvamatu rütmiga. Logistikajuht, kellele tellimusüksus allus, saatis kliendi soovi tootmisjuhile edasi koos olukorda suhtumist väljendava lausega: kogu aeg need idioodid tahavad midagi. Tootmisjuht kaotas valvsuse ja saatis omakorda kirja logistikajuhi märkust kustutamata jättes oma meeskonnale ning lõpuks ka kliendile endale tagasi.
Esmaspäeval küsin, kas klient ennast peale seda parandas või meil ei ole enam seda klienti.

***

Ahjaa. Mu sõbranna isa on Kesk-Aafrikas puhkusereisil. Teda olevat täna gorilla kapsaga visanud.

2019/02/21

Arvamusjuttu, peaaegu: valimised

Alustuseks ei suuda ma kohe ennast tagasi hoida ja ikka pean mõne mehe haavadele veel soola riputama selle pildi jagamisega:



Plagiaator ei vääri mitte aasta võltsimise tiitlit, vaid PR-käki oma. Selle asemel, et hämades oma urgu taganeda, oleks Rainer-poiss hoopis pidanud selja sirgu ajama ning tunnistama, et jah, tegin jah. Inetu tegu, aga olin siis noor ja rumal, kui bakatöö maha kirjutasin. Makatöö tegin juba ausalt. Inimese loomuses on proovida lihtsamalt läbi saada. Kes meist ei oleks kunagi spikerdanud? Täna enam nii ei teeks. Nüüd otsin ülikooliga koostöös lahendusi, kui võimalik, kirjutan uue lõputöö. Damage control. Päris kahjudeta ta ei pääseks, aga mainekahju on võimalik minimeerida.

Kui Kitse-Repinskit omal skandaal skandaali järel tabas, oli ainus, millest ta enam-vähem puhtalt välja tuli see, mille kohta ta puhtsüdamliku ülestunnistuse tegi. Kunagi, vist lausa teismelisena oli ta ajalehte pannud kuulutuse, kus ta ühe pühakoja nimel annetusi korjas. Ise seletas ta seda nooruse rumaluse ja meeleheitliku olukorraga. Ida-Virumaal oli tol ajal keeruline elu, kaevandusi suleti, tema vanemad jäid töötuks. See oli ainus viis, mida lapsemõistus oskas pere aitamiseks välja mõelda. Valeannetuste skandaal rauges kiirelt, samas, kui muude teemadega Repinskile veel pikalt puid alla pandi.
Seatembud on muidugi mõlemad, nii Repinski kui Vakra omad.
Kodukootud PR-spetsialist minus siinkohal sel teemal lõpetab.

Tegin millalgi ERRi valimiskompassi testi ka ära. Vastus pehmelt öeldes üllatav.



Siis lülitasin tulemuse radarivaatele ümber. Pilt läks kohe mõistetavamaks.



Tõesti. Minu jaoks on kõige olulisemad majandusküsimused, keskkond ja loodust säästev jätkusuutlik areng. Selliste väärtuste kombinatsioonile toetuva platvormiga erakonda meil ei olegi. Kelle poolt ma siis hääletan? Viimsi kohaliku kogemustega poliitiku poolt, kes laupäeviti oma abikaasaga korv käeotsas taluturul käib ja mulle FB-s like pani, kui ma kohalikus grupis terviseradade kirjutamata viisakusreeglite teemal sõna võtsin. Personaalne lähenemine toimib, kuigi ukselt uksele valijaid mööda käimise aeg mööda on saanud.

2019/02/18

Minu uus aurupesur

Ma läksin ka säästurežiimile. Nimelt tuli müügile täpselt selline mereäärne krunt, millest ma ammu unistanud olen. Nüüd on krunt pakkumises, aga raha pole. Panga ust ka jälle kaapima ei taha minna. Mereäärse maja nimel võib natuke nälgida küll, nii olen juba teist nädalat närutamas ja senti veeretamas olnud. Kuidas mul siis läinud on?

Reedel käisin tööohutuskoolitusel. Koolitajaks oli mu endine kolleeg. Väike, väike on see maailm. Muu auditoorium koosnes suures osas lasteaiakasvatajatest. Nad kurtsid, kuidas päike neil tööruumid talumatult kuumaks kütab ja nad aianurgast surnud hiiri on pidanud korjama. Ma mõtlesin, kuidas me oleme tegelenud töötajatega, kes Sprite`iga segatud desinfitseerimisvahendit puhastuskemikaalide ruumis käivad joomas salaja, sest noh, pidi hästi laksama ja kuidas ma kunagi olen pidanud elustamisega lõppenud tööõnnetust vormistama. Eks kõigil ole omad mured ja lõpuks on nad ka kõik sama suured.
Koolituse lõpus tuli teemaks aevastamine ja köhimine. Mul alati olnud kahtlus, et tööohutuskoolituste raames seda teemat käsitletakse. Miks? Sest ma olen ise aastaid toiduohutuskursust lugenud ja pidevalt saabuvad mulle sinna rikutud inimesed. Nimelt on keegi neid õpetanud varrukasse aevastama. Seda räägitakse juba lasteaias, et aevastage ja köhige käisesse, mitte kätte, sest lapsed ei torma kohe käsi pesema, katsuvad pärast täisaevastatud käega mänguasju, sõpru ja lakuvad sõrmi ka veel sinna otsa. Üldjoontes olevat nakkuse vältimiseks käisesesse aevastamine seetõttu kätte aevastamisest parem praktika. Mitte toidumaailmas. Meditsiinis ja toiduohutuses on varrukate puhtus üks kriitilisema tähtsusega asju üldse. Kui käsi saab pesta ja kummikindaid vahetada, siis tööriideid pestakse kätest tunduvalt harvem. Kui varrukas täis aevastada, siis inimene läheb istub sellega liini taha tagasi ning hakkab mööda võileibu, pannkooke, kartulisalati karpe jmt nühkima. Kui see ei ole nakkusohtlik, siis mis veel võiks olla?
Kõige parem lahendus on tegelikult üldse mitte kätte ega varrukasse aevastada, vaid pea pisut kõrvale keerata ja seda õlga teha. Tööl vähemalt. Nii ma siis kuulasin käed rinnal vaenulikult risti seda aevastage varrukasse juttu ja palusin luba ka omalt poolt paar sõna ütelda. Kirjeldasin siis lühidalt oma aastatepikkust eepilist võitlust käisesse aevastamisega. Mu sõnad langesid viljakale pinnale. Lektor, kelle käe alt aastas vist sajad inimesed läbi käivad, lubas ennast parandada ning edaspidi inimesi vaid õlga aevastama õpetada. Ka ruumis viibinud lasteaiakasvatajad noogutasid mõistvalt, et infektsioonide levimise vältimiseks ja toiduohutuse tagamiseks on õlga aevastamine tõesti parimaks kompromissiks. Mul on tunne, et sõna hakkab levima.

Kuna mu aevastamise ristiretkele lõpuks ometi lõpp paistma hakkas, lahkusin koolituselt õige heas tujus ja otsustasin, et säästurežiimist hoolimata on põhjust ennast premeerida. Astusin Kärcheri poodi sisse. See on meie pere lemmikpoode alates sellest, kui mees endale survepesuri ostis. Peale seda ostis naabrimees veel vägevama survepesuri. Selle peale ostis minu oma terrassipesuri. Naabrimees ostis kaks korda võimsama terrassipesuri. Õnneks ei olnud minu meest kodus, kui naaber seda näitama tuli. Naabrimees oli küll pisut pettunud, aga jumal temaga.
Igatahes kui mind siin maailmas lisaks varrukasse aevastamisele midagi veel sisemiselt põlema ajab, on need blokeeritud evakuatsiooniväljapääsud tootmisruumides ja ökased vuugivahed koduses keskkonnas. Viimastel päevadel kevadine madal terav päike viimaseid veel eriti õelalt välja tooma asunud. Üks mu sõbranna kutsub seda tõehetke päikeseks. Parim aeg aurupesuri soetamiseks. Ma olen neid tegelikult ammu seal poes nillimas käinud. Nii teadsingi juba, millise riiuli juurde minna. Ja ohoo, mis ma näen? Üks aurupesur 139 euro peale alla hinnatud. Sealsamas kõrval on teine samasuguste tehniliste parameetritega, aga 239 eurot. Odavam on sellise väikese tolmuimeja moodi, kallim meenutab suure sangaga prügikasti. Juba oli mulle läheneda jõudnud ka innukas müügimees.
"Kas neil kahel erineva hinna, kuid samade tehniliste parameetritega aurupesuril on ainult see vahe, et üks on uuema disainiga ja te tahate vanad kiiresti odavalt maha müüa, sest muidu ei taha keegi uuemat osta?" võtsin poisi kohe tangide vahele.
"Põhimõtteliselt jah," ei hakanud müügimees väga vingerdama, "aga mul on tegelikult kodus see uuem. Naisele nimelt ei meeldi teise välimus."
Isegi mina tean seda müügimeeste nippi. Kui sa mingi toote vastu huvi tunned, on tal see kas endal kodus, ta on seda juba mitu aastat kasutanud või ämmale jõuludeks kinkinud.
"Tegelikult tahtsin ma hoopis tekstiilipesurit osta. Ütle mulle, milline su ämmal on?"
Müügimees ei paistnud naljast aru saavat. Lõin käega, võtsin aurupesuri vanema mudeli kaenlasse ning hakkasin kassa suunas liikuma. Olin otsuse juba enne poodi sisenemist ära teinud. Müügimees ei olnud vist nii kerget saaki oodanud ja ei tahtnud kuidagi rollist välja tulla. Püsis mul truult sabas ning vuristas samal ajal ette loendit asjadest, mida kõike aurupesuriga võimalik puhastada on. Ma katsusin teda küll aeg-ajalt "Jajah, ma ostan selle nagunii" vahele pobisedes rahustada, aga lõpuks pidin ikka mingeid põrandaplaate, mida aurupesuriga nühitud oli, ukse juures vaatamas käima.

Nii veetsin ma lõbusa nädalavahetuse erinevaid objekte aurutades. Päris uueks küll midagi ei teinud, aga sauna põrand läks päris heaks. Seda ajalehte, mille mu vanem laps kunagi superliimiga põranda külge kleepis, ka lahti ei saanud, aga selle eest on mul nüüd üks väga valge ajaleht põranda külge liimitud. Parem ikka, kui enne.

2019/02/03

Arvamusjuttu: maailmadirektorid suusaradel

Endomondo ütleb, et olen sellel talvel umbes 40 kilomeetrit suusatanud. Tõenäoliselt on see oma veerand kogu mu elu jooksult suusatatud distantsist. Mulle on niiii meeldima hakanud! Jaanuari keskel, kui lumi lõpuks ka Viimsisse jõudis, pakkisin suusad autosse ja läksin ametlikule suusarajale. Rada oli kehvas seisus, aga selle eest näidati tol päeval isegi natuke päikest. Nautisin loodust, ilma, oma keha vastupidavust ja lihaste jõudu. Kuni mulle fleksi rihma otsas olev koer jalgadesse jooksis. Nii kaua see suusaidüll kesta saigi. Rihm oli risti üle raja ning koeral õnnestus sellega veel maha tõmmata umbes kümneaastane suusatamist õppiv poiss.

Viimsi Facebooki grupp lõhestati koos lume saabumisega kaheks: suusatajad koeraomanike, jalutajate ja jooksjate vastu. Päris hea vaheldus tavapärasele koeraomanike ja jooksjate, rulluisutajate ning jalutajate vastasseisule. Rikkusin oma reeglit mitte sekkuda perspektiivitutesse vaidlustesse, mis konsensuseni jõudmise asemel enamasti nõiajahiks kipuvad muutuma ning ütlesin oma arvamuse välja. Viimsis oli sel hetkel kaks ametlikku suusarada: Tädu ja Karulaugu. Esimene hea ja lai, kuhu mahuks kenasti ära nii suusatajad kui kõndijad, kui viimased viisakalt raja serva hoiaks nagu igale poole paigutatud sildid ka teha paluvad. Kuigi Tädu rada on keset metsa, kuhu viib mõlemast suunast mitu kilomeetrit pikka laia valgustatud kergliiklusteed, millel jalutades või joostes ühtegi vingatsist suusatajat segamas ei ole. Karulaugu rada seevastu funktsioneerib ka vallasisese küladevahelise ühendusteena, on kitsas ja ääretult populaarne koht, kuhu õigupoolest poleks väga mõtet ametlikku suusarada tehagi, sest head rada sellise liikluskoormuse juures sinna nagunii teha ei õnnestu. Las jääb kõndijatele-jooksjatele. Selle arvamuse eest hakkasid mind vihkama nii suusatajad kui kõndijad. Ma muidugi ei õppinud. Kirjutasin veel, et suusarajal kelgutamine on lausa ohtlik, mille peale tuli vastus, et Tädu rajal ei ole see kunagi ohtlik olnud. Siis ma juba õppisin ning ei hakanud vastu kirjutama, et kui kelguga rajal künkast alla laskma minna, tasub EMOs kohe kaks kohta ära broneerida: ühe lapsele ja teisele mööduvale suusatajale. Eriti, kui juhtub olema kehvema nähtavusega koht rajal või algaja suusataja, kes suuska ka laugetel laskumistel veel hästi ei kontrolli.

Veel võttis teemas sõna mu mehe koeraomanikust ekssõbranna, kes olevat oma koera kunagi suvaliseks kohas keset metsa jalutanud ning siis mööduvalt suusatajalt sõimata saanud, et mis see tallab tema sissesõidetud suusarajal. Ma juba kujutan ette kuidas see oli. Suusataja arvas, et läheb sõidab endale kõrvalises kohas, kus saaks kulgeda ilma, et ükski koerajalutaja, jooksja või kelgutaja ette jääks, klassikajälje sisse. Koeraomanik arvas, et läheb kõrvalisse kohta jalutama, kus tema koer kedagi ei sega. Nii nad keset metsa kokku saidki.

Eile jõudsin peale nädalast pausi umbes kaheksa paiku õhtul jälle Tädusse suusatama. Rada oli küll valgustatud, aga tühi ja pime mets raja kõrval natuke hirmus. Keegi tegi metsast minu möödudes veel huhuhuhu! ka. Ausõna, mul ei olnud mingit tahtmist kontrollima minna, kes see oli, kas see öökull või mõni marutaudine elajas. Vaatasin ainult, et oma ringi tehtud ja enne tagasi autosse saaks kui püksi teen ehmatusest. Et neid lahtiseid ülbeid koeri ei ole ka kunagi siis läheduses siiberdamas, kui neid tõesti vaja oleks...

Ruumi jätkuks kõigile... Pimedal ajal on ainult metsas zombid, kes suusatajate pihta huhuhu! teevad

2019/01/29

Minu võtmekimp

Millest selline teema? Selle pärast, et mis võiks veel paremini inimese igapäevase olmeringi ja olemuse kokku võtta. Siin ta on, minu tänane eluring ühte rõngasse köidetuna ja kellaringis loetuna.



Ülevalt esimene, koduhoovi väravapult. Suur ja kahe funktsiooni mitteomava nupuga. Parimaks garantiiks sellele, et ma võtmeid kunagi koju ei unustaks. Ilma selleta ei pääse ma autoga liikudes kodust väljagi. Täpselt, nagu mu kodune elu. Kohmakas ja mittetoimivate nuppudega, aga ometi oma, töötav ja päeva lõpus turvatsooni naasmist võimaldav.

Järgmiseks töökoha lukusüsteemi kiip. Avab uksed ja väravad. Väravad saab küll ka helistades lahti. Enamasti ma seda võimalust kasutangi. Nii ei ole telefonis mu lemmikkontaktiks number üks mitte mees, lapsed, ema või sõbranna, vaid hoopis värav. Ükskord hommikul unise peaga tööle jõudes helistasin värava asemel kogemata mehele. Taipasin üsna kiiresti oma viga ning lõpetasin kõne. Telefon oli siiski juba kutsuma jõudnud hakata. Poole tunni pärast helistas mees tagasi. Mina ei saanud parajasti vastata ja olin unustanud, et mina kogemata esimesena helistasin. Kuna varahommikused kõned enamasti midagi kriitilist tähendavad, siis saatsin igaks juhuks mehele sõnumi küsimusega, mida ta tahtis.
"Midagi, sina helistasid esimesena," vastas mees.
"Oi, vabandust, ma arvasin sa oled tehase värav," tuli mulle hommikune eksitus meelde.
"Ei, ma olen täna lao uks," oli mees pisut solvunud  ja üritas omal viisil sarkastiline olla.

Edasi tuleb mu tööarvuti doc sationi võti. Ma üritan oma isiklikku elu ja tööd rangelt lahus hoida. Esimene on mulle liiga väärtuslik ja teist on liiga palju. Nii väldin ma iga hinna eest töö ning tööarvuti, kui selle esindaja koju toomist. Tööarvuti on võtmega töölaual kinni.

Minu koduvõti.

Tühi rõngas. Selle küljes oli eelmise töökoha uksekiip ja tööandja logoga võtmehoidja. Võtmehoidja tuli küljest ära ning kukkus auto istme alla. On jäänud seal välja urgitsemata. Kiibi andsin lahkudes tagasi. Tühja rõngast ei ole tahtnud võtmekimbust eemaldada. See on veel osa mu hingest ja lähiminevikust.

Võti sildiga LABOR. Silt räägib enda eest.

Rattaluku võti. Kuigi sõidan endise Eesti rattakrossi meistri endise treening- ja võistlusrattaga, on ratas minu jaoks eelkõige transpordi- kui treeningvahend. Selle pärast on seda tihti vaja poe, postkontori või raamatukogu ees lukku panna. Põhjus, miks ma seda talvel kui mitte rattahooajal oma võtmekimbust eemaldanud pole, on järgmises lõigus.

Postkastivõti. Postkasti lukk on poolpidune, selle pärast avan seda enamasti rattaluku võtmega.

Võtmehoidjaks on kuldne LEGO-klots. Ostetud neli või viis aastat tagasi Kopenhaageni LEGO poest seal perega linnapuhkust veetes. Algul oli uhke ja särav, nüüd hakkab pisut kuluma, aga püüab endiselt kõigi koolieelikute ihalevad pilgud endale. Minu Kopenhaagenist on pisut kirjutatud selles vanas postituses:
http://www.hulkuvkass.ee/2015/05/kuidas-narkodiiler-mind-korrale-kais.html

Selline ta on, minu võtmekimp, garneeringuks eelmise suve tšillipiprakaun minu katuseaia lopsakast tšillisaagist.

2019/01/24

Kummalisi mõttekäike

Oi, täna on suure moraaliga lugu tulemas. Mu elus on nüüd inimene, kelle fantaasia on sama piiritu kui minugi oma, aga loovusaste isegi minu omast kordades kõrgem. Tegutseb reklaamialal.
"Tead, mul tuli ükspäev teistmoodi teoora pähe," asus ta jutustama, "mõtle, kui mitte inimesed, vaid hoopis bakterid valitsevad maailma. Bakterid on loonud inimesed toiduahela täienduseks ennast teenima. Inimesed on asjast lihtsalt valesti aru saanud. Nüüd on saabunud hetk, kus looming on hakanud looja vastu töötama, seda hävitama ja kontrollima. Nagu inimesed kardavad, et tehisintellekt seda ühel päeval inimkonnaga teha võib – masinal tekib eneseteadvus, ta hakkab inimest oma eksistentsile ohtlikuks pidama ning asub teda hävitama."
Milline fantastiline teooria! Oma vestluskaaslase veidrikuks tembeldamise asemel läksin kohe teemaga kaasa.
"Inimesed kardavad seda, et tehisintellekt nende vastu üles tõuseb vaid selle pärast, et omistavad talle need omadused, mis neil endalgi on: võimuiha, soovi maailma valitseda ja väiklased hirmud," arvasin mina, "Mingit põhjust ei ole eeldada, et tehisintellekt miljonist võimalikust omadusest just neid jooni hakkab ilmutama."
"See on selle pärast, et inimene loob masina enda sarnaseks," vastas bakteriteoreetik.
"Jah, võimalik, nagu Jumal tegi inimese oma näo järgi," jäin nõusse.

See on nagu mingi loodusseadus, et teistele armastatakse omistada samu jooni, motivaatoreid ja käitumismustreid nagu endal. Libe tee. Ma olen selle pärast oma kassi juba mitu korda kogemata peaaegu ära tapnud. Kass paistab arvavat, et ma näen pimedas sama hästi kui tema. Vahel magab ta voodis minu kohal ning ei kavatsegi liigutada. Ma siis magama tulles hüppan pimedas mauhti voodisse ja kass jääb alla.

Pild TEDist