2019/10/31

Halloween ja Jokker

Kas kõik eestlased peaksid halloweeni armastama? Ei. Kui eestlane tahab 31. oktoobri õhtul kardinad ees ja tuled kustus halloweenihirmus diivani taga olla, on see eestlase õigus. Et see elektrikatkestus ka õigel õhtul tulla ei oska, eksole. Kas mina armastan halloweeni? Oojaa! Miks? Kui on midagi, mis paneb lapsed värskes õhus koos mittekriminaalse eesmärgiga ringi liikuma ja neile nii palju rõõmu pakub, võin ma veidi nänni selle heaks jagada küll. Mul oli piisavalt kommi, kõrvits, mis oli laternaks uuristatud ja tere tulemast kummitused, kodukäijad ja muud peletised märgina maja ette pandud. Ometi kell oli juba pea kuus, aga ukse taga ei olnud kedagi käinud. Hakkasin juba õnnetuks muutuma, kui tuligi esimene seltskond. Täpselt õigel hetkel, sest olin noorema lapse sõbranna ka meile külla kutsunud ning telekast näidati parajasti järjest tupeseeneküünalde ning SOS-pillide reklaame. Tõenäoliselt päästsid ukse taha saabunud kummitused mind väga piinlikest küsimustest. Ma räägin, halloween on hea asi. Varsti oli peletiste liiklus välisukse juures nii tihe, et kohati hakkas isegi väike järjekord tekkima. Hädavaevu jõudsin kommipakke avada. WC-s käimisest võis ainult unistada. Senine halloweeni rekord oli mul õhtuga 11 seltskonda peletisi ära teenindada. Täna arvasin ma peale 14. kampa, et see oli nüüd küll viimane. 15. ilmus maja taha terrassiukse taha. 16. tulid jälle eesuksest. Siis läksin kustutasin kõrvitsalaterna ära, sest tahtsin rahus pesema minna ükskord. Kass julges ka peale kahte tundi lõpuks kapist välja tulla.

Sellel aastal oli roheline uus oranž
***

Mis eilsesse õhtusse puutub, siis käisin vaatasin kohalikus kinos Jokkeri filmi ära. See oli nii kohutav, et oli lausa väga-väga hea. Väga-väga-väga hea. Alguses hakkasin juba kahtlema, kas see film ikka on päris mulle, aga siis läks lugu mitte läbi musta, vaid ultramusta huumori käima ja sidus ennast tervikuks. Kas see film oli depressiivne? Minu jaoks ei. Tegelikult oli Jokkeri elus ka palju ilusaid asju. Gotham City on alati olnud koht, kus kunagi päike ei paista ja suurlinnaagulid mõjuvad mulle ligitõmbavalt. Film oli kenasti Batmani lugudega, kuigi tegu on hoopis teise taseme linateostega, ära seostatud ning meeldivalt ühiskonnakriitiline. Kas ma soovitan Jokkerit kinno vaatama minna? Kindlasti mitte, aga kindlasti ei tohiks ka proovimata jätta selle vaatamist, kui see ükskord videolevisse jõuab. Tõenäoliselt on see film, mille paljud soovivad pooleli jätta. Teleka ees on seda lihtsam teha, kui kinos.

Järgmise aasta alguses jõuab kinno ka lugu Jokkeri tüdruksõbrast, Harley Quinnist filmis Röövlinnud või kuidas iganes nad selle eesti keelde otsustavad tõlkida. Kuuldavasti olevat Haley ja Jokker lahku läinud ning nüüd alles algab elu! Arvatavasti kordades kergem vaatamine, kui Jokker, aga kui nad mu kõigi aegade lemmikactiontegelast Haley`t uues filmis ära pole rikkunud, saab ka see olema üks pagana hea film.

2019/10/25

MacGyveri sous-vide

Kuidas teha kodustes tingimustes sous-vide`d, kui ei ole vaakumpakendajat, vesivanni ja tegelikult õiget termomeetritki? Mina tegin lühidalt nii:
1. Võtsin umbes poolekilose tüki sea sisefileed, soola, jahvatatud musta pipart, mõned küüslauguküüned ja rosmariinioksad. Sous vide ei tee seast mingit eksootilist elukat ja maitsestamiseks sobib see, mida keegi oma seatüki puhul eelistab;


2. Maitsestasin liha soola ja pipraga ning kerisin koos rosmariini ja küüslauguga mitmekordsesse toidukilesse. Tagant järgi tarkusena oleks küüslauguküüned pikkupidi poolitada. Minu meelest annavad need nii maitset paremini välja, aga kuna ma ei olnud küüslauku enne sellistes tingimustes kasutanud, kartsin, et see võib äkki madalast temperatuurist hoolimata plögaks minna, mis omakorda tekitaks raskuseid selle liha küljest kätte saamisega. Asjatu hirm. Mähkimise vahel tuleb toidukile läbi lõigata nii, et erinevate kihtide lõikekohad kohakuti ei juhtuks. Kui vesi peaks kile vahelt lihani pääsema, on põrgu lahti. Ega sous-vide mingi keedusink ole! Õhumulle ei tohi ka kilesse jääda. Need hakkavad liha kuumutamise ajal veepinnale vedama;



3. Sättisin veega poti pliidile sooja nii, et temperatuur 60°C peal püsiks ja liha potti. Kes tahab, kasutab kraadi, kaks, kolm või neli madalamat temperatuuri. Rare-küpsusastmesse uskujad teavad: less is more. Kodustes tingimustes automaatika puudumisega tuleb stabiilse temperatuuri hoidmisel valvas olla. Reaalselt kõikus mul vee temperatuur 58...61°C vahel. Liha oli potis tund ja veerand või poolteist. Öeldakse, et kuna potis puudub vee tsirkulatsioon, peab professionaalse vesivanniga võrreldes kuumtöötlemise aega pikendama. Eks see ole suuremate tükkide puhul vist rohkem nii. Mina sain oma liha medium well. Meie kodune publik liiga roosat liha söödavaks ei hinda. Termomeetri ots peaks jääma umbes poti keskele liha juurde. Poti põhjas, eriti selle vastas on temperatuur kõrgem kui ülemistes kihtides;




4. Liha iga küljega pruunistamiseks korraks kuumaks aetud õliga pannile ja ongi olemas.
Si!
Pikemalt on lugu nii, et sous-vide on üks elu paradokse. Lisaks roa hõrkude maitseomaduste säilimise aitab sous-vide tagada liha ühtlast kvaliteeti erinevate kokkade käe all ning vaakumis kuumtöötlemine massikadu toidu valmistamisel. Ehk piltlikult öeldes on personali ebakompetentsus ja omanike ahnus sünnitanud gurmeetehnoloogia.
Kui minu kokakooli õpetaja rääkis, et kunagi vaesel ajal olid nad vaakumpakendaja puudumisel proovinud sous-vide liha mitmekordses toidukiles valmistada ja toimis küll, et saanud ka mina asja proovimata jätta. Tänapäeval kasutavad kodukokad toidukile asemel pigem toidu sügavkülmutamiseks mõeldud grip-sulguriga kilekotte. Mul on selle paksu plastiku suhtes sügavalt subjektiivne vastumeelsus. Kodus ma nagunii väga asju ei külmuta. Erialased kiiksud. Toidukile rull on mul aga sahtlis olemas küll.
Lisaks grip-kottidele puudus mul kodus ka sondtermomeeter. Õnneks oli ahi otse pliidi kõrval.


Järgmiseks asun eksperimenteerima kodustes tingimustes kala sous-vide meetodil valmistamisega.

2019/10/13

Jälle need porgandid

Eile enne poe sulgemist üritas Selveri turvamees mind veel porgandite varguses süüdistada. Niigi kukkusin iseteeninduse ostukontrolli. Seal oli kõik korras. Siiski jooksis turvamees mulle veel kaubanduskeskuse ukse juurde järele ta hakkas uurima nende porgandite kohta, mis mul kärus olid. Ma olin viisakalt nagu porgand võid sa ise olla, aga mina ostsin hoopis bataate. Siis vabandas ja läks minema.

Nad pididki praegu Selveris hoolsalt iseteeninduskassades kaamerast oste ja tšekke võrdlema. Iseasi, kas selline taktika ära tasub. Porgandikilo on turvamehe töötunnistki odavam. Raudselt vehiti sel ajal, mil turvamees mind jälgis ja jälitas poest kolm konjakit sisse. Vähemalt on hea teada, et keegigi neid ostutšekke lugeda oskab. Mõne rea võiks küll selgeltnägijate tuleproovi mõistatamiseks anda. Kah. teh. pov. suur. Ostutšekid on nagu mingi spioonide salakeel.

Loodame, et vähemalt õnnestub need bataadid krõbedaks küpsetada.

2019/09/26

Eileõhtused kodused vestlused

Viimsi Facebook`i grupis levivad ärevad teated. Kohalikes metsades on nähtud karu. Mees oli mul väga stoiline: "Aa, Rohuneemes oli või? Siis ta on mööda poolsaart lõppu välja läinud. Nüüd on tupikus. Varsti peab hakkama tagasi liikuma."
Mu mees on Vändra lähedalt pärit. Teated karust ei ole tema jaoks ilmselgelt midagi erakorralist.

Mulle see Viimsi karu meeldib. Meil on metsa all üks isetekkeline prügimägi. Loodetavasti liigub karu toiduotsingul sinna. Uue prügikoormaga saabujad saavad kindlasti sooja vastuvõtu osaliseks.

Tõin eile salatit. Kartulite, kapparite ja muu kraamiga. "Kas sulle kapparid maitsevad?" uurisin mehelt.
"Ma ei tea, mis kapparid on ja ma ei kavatse mingeid ka proovida," oli mees resoluutne.
Panin salati kaussi ja uurisin pärast mehelt, kuidas maitses.
"Nees soolased herned seal sees olid väga head," kiitis mees.

Järgmiseks istus ta arvuti taha ja hakkas mulle uut autot valima. Mina väga ei taha, et ta mulle uut autot valiks. Lisadega uus Audi Q3 olevat praegu väga hea hinnaga. Minu meelest on Q3 kole nagu öö.
"Kas sa valget autot tahaksid?" proovis mees ka mind protsessi kaasata.
"Midaiganes," nullisin ta ürituse.
Mees natukese aja pärast: "Vaata, see Q3 on valge täpselt nagu sulle meeldib."
Lõpuks ütleb kindlasti: "Ma ostsin selle valge siis ära, kui sa ainult seda tahad. Kaua sa jaurad."
Andke veel mehele kappareid.

Ta käis eile T-kategooria, see on traktori juhiloa eksamil. Vana T-kategooria luba oli tal kunagi ära aegunud ja tol hetkel ei olnud aega uuendamisega tegeleda. Tagantjärele sain aru, et ta oli enne eksamit üllatavalt murelik olnud. Tavaliselt on ta kõiges väga enesekindel, eriti arvestades, et ta on alates sellest traktori roolis olnud, mil jalad pedaalideni ulatuma hakkasid. Lõpuks sai ta eksaminaatorilt hea sõidu eest kiitagi, kuigi, nagu ta ise ültes, ega see ei ole ometi võimalik, et ta eksamile nii saaks, et midagi metsa ei läheks. Kui ta kunagi keskkoolis traktori juhiluba tegi, ei töötanud traktoril suunatuled.
"Mis seal ikka," ütles eksamineerija, "tead ju küll, mida sellistel juhtudel teha."
Tegigi sõidueksamit nii, et andis käega aknast pööramismärguandeid.
Seekord ei avanenud eksamile minns parkla tõkkepuu korralikult. Nii pidi ta 18-tonnise traktoriga niimoodi poolikult avanenud puu alt läbi sõitma, et kummalgi pool peeglitest oli vaid mõned sentimeetrit vaba ruumi. Ta on hea gabariiditunnetusega juht õnneks.

Vahepeal oli ka Viimsi gruppi karuprobleemile senneliste grupist elegantne lahendus kopeeritud. Ma kirjutan vabas vormis ümber:
Metsas tasub ohutusele tähelepanu pöörata. Mets kubiseb karudest. Soovitame kinnitada riiete külge kellukese, selle kõlin ei meeldi karudele. Ja ärge käige mööda karude sissetallatud radu. Karu rajad saate kindlaks teha väljaheidete järgi. Karu väljaheited tunnete ära selle järgi, et need sisaldavad kellukesi.

2019/09/17

Ma läksin kutsekooli

Ma läksin kutsekooli kokaks õppima. Õigemini küll abikoka programmi, aga eks inimene peab kusagilt alustama ja baas ole ju suures osas sama. Augustis sisseastumisavaldust tehes mõtlesin ja kahtlesin küll viimase hetkeni, sest tegu on võrdlemisi suure koormusega, mida töö ja pere ning muude tegemiste kõrvale võtta. Ma töötan koos väga heade kokkadega Eestist ja Soomest, lausa parimatega. Tundsin, et nendega võrdväärse dialoogi hoidmiseks on mul vaja siiski teada, mida tähendab pliidi ees seista. Nagu pliidi-pliidi, mitte selle pisikese leige kuubikukese ees, millega sa heal juhul pühade puhul pool suguseltsi saad ära toita. Saatsin avalduse ära. Lootus kustus kiirelt. Kokku oli eestikeelses grupis 12 kohta. Minu avaldus registreeriti numbriga 304. Valikukriteeriumides oli kirjas, et eelistatud on hariduseta ja üle 50-aastased kandidaadid. Sellest hoolimata sain vastuvõtukinnituse. Ma ei ole kindel, kas esimese ringi valikuna, aga parem on olla teises ringis valitud, kui üldse mitte valitud.
Õppima asumise kinnitamisega viivitasin jälle viimase hetkeni, sest see koormuse, pere, töö ja muude huvide teema. Lõpuks ütlesin ikkagi: si! Annaks, et ma kenasti selle kooli ka ära lõpetaks. Pere, töö ja muud ikkagi...

Sellel nädalal algas ka õppetöö. Kool ja töö kombineerituna laste alanud kooli- ja lasteaia-aastaga on peale pannud korraliku tempo, aga tundub, et kokakool läheb asja ette. Oleme küll alles köögi üldise töökorralduse ja hügieeniteemade juures, aga kuigi olen kaua-kaua toiduhügieenikoolitusi teinud, sain täna juba esimese viie minutiga koolis teada uue nipi, kuidas desinfitseerimist läbi viia. Ja tõenäoliselt ei vaata ma enam kunagi ühtegi nõudepesumasinat sama pilguga. Kooli õppeköökide sisustus on tasemel. Suur osa eraettevõtteid ei saa eales endale selliseid seadmeid lubada. Üks mu kutseharitud sõbranna teadis rääkida, et mängus olevat miskid "eurorahad". Tundub, et ka meid haritakse sama raha eest, sest ruumidesse, kuhu me liigume, liigub meiega kaasa lamineeritud plakat logode ja kirjadega selle organisatsiooni-struktuuri kohta, kes käimasolevat pidu kinni maksab. Juhuks, kui keegi inspektor raha kasutust kontrollima tuleb. Neid ei olevat juba aastaid, seal majas nähtud, aga nii igaks juhuks. Ma olen kunagi ühel Maaülikooli koolitusel sellist inspektorit kohanud. Sadas poole loengu pealt mu kõrvale tahapinki ja asus uurima, ega ma selle koolituse eest maksnud ei ole. Jäi minu eitava vastusega rahule ja jalutas välja tagasi. Õppejõud hüüdis veel ukse pealt järele, et kui sa poole loengu pealt ära lähed, siis tunnistust ei saa! Inspektor hüüdis vastu, et ma olen PRIAst!

See selleks. Kutseharidus on täna Eestis tasemel haridus. Kes veel auga kutseharitud on? Kes veel sel sügisel kooli läks?


2019/09/13

Mõtteharjutus

Tõeline 13 ja reede. Juba kella poole seitsmeks hommikul olid mu kingad ja olin ma ise korralikult sinised.





Kella kaheksases kohvilauas tekitas mu sinine käsi (vt. fotot ülal) nii mõnedki küsimused ja rohkem kui ühe vandenõuteooria:
a) vihastasin ennast siniseks;
b) käsin rahaautot röövimas ja sain rahakohvrite turvamehhanismiks oleva sinise värviga pihta;
c) olen nakatunud järjest laienevasse avataritõppe;
d) üritasin smurfiküla hävitada.

Õige vastus on loetelus tõepoolest olemas. Kes arvab ära?







a) vihastasin ennast siniseks;
b) käsin rahaautot röövimas ja sain rahakohvrite turvamehhanismiks oleva sinise värviga pihta;
c) olen nakatunud järjest laienevasse avataritõppe;
d) üritasin smurfiküla hävitada.

Jah, ennast siniseks vihastada on tõesti võimalik. Toidu-, farmaatsia- ja teistest ühipuhast tootmist eeldavates tehastes on tootmisruumid enamasti puhtusklasside järgi tsoonideks jagatud. Meie majas märgitakse kõrgendatud hügieeninõuetega ruume sinise värvi abil. Täna nägin lühikese ajaga nii palju reeglite rikkumisi, et võtsin suure vihaga spreipudeli sinise epovärviga ning asusin puhta tsooni uste ette tõmmatud kuluma kippuvaid siniseid triipe jämedamaks maalida ise samal ajal emotsionaalset hügieenireeglite kohta loengut pidades. Mulle meeldib eelkõige läbi eeskuju ja seejärel näitlikustamist kasutades õpetada.

See pagana värv ei tule mingi valemiga maha. Ma ei saa aru, kuidas põrandamärgistus üldse ära kuluda sai? Nädalavahetusel on meil perega plaanis spaa-trip Võrru. Kui kaheksa tundi basseinis ka värvi maha ei võta, on targem ennast vist juba üleni ära värvida. Jääb vähemalt ühtlane.


2019/08/19

Rakvere Ööjooks

Ma magasin eile ööunele lisaks päeval kümme tundi. Kaks korda tõusin, et süüa ja magasin edasi. Teadsin, et olen väsinud, aga ma ei uskunud, et nii väsinud. Olen sel suvel puhkamata. Möödunud nädalal said tööl ühele poole kaks suuremat projekti ja ööl vastu pühapäeva käisin Rakveres poolmaratoni jooksmas. Endomondo ütleb, et mais, juunis ja juulis olin päris tubli olnud ning mingigi regulaarsusega jooksmas käinud. Mai- ja juulikuus kummaski kokku umbes 26 kilomeetrit ja juulis lausa pea 50 kilomeetri jagu jookse. Nädal enne Ööjooksu avastasin õudusega, et augustis ei ole ma veel kordagi trenni jõudnud. Läksin ja sörkisin prooviks 10 kilomeetrit maha. Tulemus oli selline, et võis eeldada, et rahulikus tempos ma need Ööjooksu 21.1 kilomeetrit läbida suudan, aga ega seda väga jooksmiseks nimetada ei saa.

Nii see üritus umbes läkski. Kunagi kevadel olin end Rakvere Ööjooksu 21.1 kilomeetri distantsile kirja pannud lolli lootusega korralikult trenni teha ja salaplaaniga kord elus poolmaratonilt ka normaalne aeg kirja saada. Ööjooks on kurikuulus ning mõningates jooksuringkondades boikoti all selle pärast, et seal joostakse valesti mõõdetud ja välja lubatust lühema raja tõttu utoopilisi aegu. Nii kui nime kirja sain tuli välja, et sel aastal olid uued rajad uutel trassidel maha mõõdetud. Poolmaraton 21.1 kilomeetri asemel igaks juhuks isegi 21.5-kilomeetrisena. Sinna mu ilus plaan vufeldades isiklik rekord joosta ka läks.

Jooks ise oli kerge. Kuna ettevalmistust mul ei olnud ja kaalun rohkem kui kunagi varem, siis alustasin ülikonservatiivselt ning sörkisin kogu raja mugavustsooni väga turvalises osas läbi. Seina, haamrit ja sellist tunnet, et meeter veel ja siis on surm, et tulnud kordagi. 19. kilomeetril jaksasin veel fotograafilegi kelmikalt poseerida. Tänu sellele on netiavarustes nüüd liikumas kaunis pilt minust ja megasinikast minu kintsupekil. Ühest asjast sain ma aru: ma ei ole jooksja, minust ei saa kunagi jooksjat ning tõenäoliselt ei realiseeru kunagi ka mu plaan kord elus täispikk maraton läbida. Mulle ei ole antud loomulikku kiirust. Poolmaratone võib tahtejõu pealt joosta, aga maratoni jaoks peaks ikka mingit sihipärast süsteemset ettevalmistust tegema, mida ma ka ennast kunagi tegemas ei näe.

Jõudu ja võhma jäi Ööjooksu finišis veel üle, lõpetasin isegi kiirendusega, aga ega üle paari-kolme kilomeetri ei oleks jalad enam liikunud. Jube janu oli ka, kuigi olin kõigis teeninduspunktides kenasti jootnud ennast. Finišis tulid kenad vabatahtlikud mind kohe nagu ahjukana fooliumteki sisse keerama. Teenus, mida tavaliselt ainult maratonilõpetajatele osutatakse. Ma fooliumtekist suurt ei hoolinud, aga juua oleks küll tahtnud. Ükskõik kui tasemel spordivõistluse korraldus on, stardieelse ja finišijärgse jootmisega on alati mingi ikaldus. Jalutasin juba staadionilt välja, aga juua polnud ikka saanud. Kõmpisin tagasi fooliumipoiste juurde ja nõudsin juua.  Need käskisid mul veel edasi jalutada, siis saavat. Staadionilt väljudes lendasid mulle peale järgmised vabatahtlikud, kes seekord mulle õunu üritasid pihku pressida. Nüüd ei hakanud ma isegi viisakusest neid vastu võtma vaid nõudsin otsesõnu: "No andke ometi inimesele vett!"
Selle peale jooksis kiiresti lähemale üks naisterahvas, kes ulatas mulle pudeli ülimagusa sinise spordijoogiga. Lõin käega ja ronisin üle linnamäe autosse. Seal kätt sponsormaterjalide kotti pistes jäi mulle esiteks pihku pooleliitrine pudel Coca-Colat, mille mu roolis olev töökaaslane tänulikult ära jõi ja siis teine pudel gaseerimata veega. See oli nagu jumala kingitus. Üldse olid sponsormaterjalid Ööjooksul tasemel.

Tegu oli minu 3. poolmaratoniga ning kahtlemata kõige kergemaga neist. Aeg oli paremuselt teine. Paradoksaalsel kombel olen ma, kui internetis leiduvat statistikat uskuda, oma parima aja välja jooksnud hoopis Viimsi poolmaratonilt, mis on viimased aastad ikka üks paganama raskel rajal põrgukuumuses joostud jooks olnud.

Mis edasi? Olin vaikselt mänginud mõttega ka Tallina Sügisjooksul ennast poolmaratonile kirja panna. Nüüd tean, et lähen siiski oma tavapärast 10 kilomeetrit jooksma, mitte 21.1 Mingit mõistlikku aega ma poolmaratonilt nagunii kirja ei saaks. Järgmise aasta jooksukalendrisse jätan sisse oma traditsioonilised Maijooksu ja Tallinna Sügisjooksu, sest varsti saab juba 10 aastat täis, mil neil üritustel igal aastal käinud olen. Järjepidevus on elus ka üht-teist väärt. Kindlasti jooksen läbi ka Viimsi jooksu, sest kodukandi üritusi tuleb ikka toetada. Iseenesest oleks ilus ennast hoia ka sellises vormis, et ma korra aastas ikka poolmaratoni läbida suudaks. Päris tugitoolist seda ei tee. Jooksen siis, kui on tunnet, vahel jätan ka kuu-kaks vahele. Liikumist tuleb nautida. Talvel tahaks veidi suusatada, suvel on rulluisud mu esimeseks armastuseks.

Kui eile õhtul kell 8 ärkasin, hakkas üle mitme nädala vaikselt puhanud inimese tunne tekkima. Panin pesu pesema, käisin poes ja asusin siis äädikakärbestega võitlema. Mul on köögiviljakuivati. Sel aastal mõtlesin ämma kasvuhoonest pärit viinamarjadest rosinaid teha. Rosinaid ei saanud, küll aga midagi veinitaolist ja palju rõõmu kohalikele kärbestele.

Siin ta on, ülevalgustatud öine tarvas minu kõige kergema 21.1 km eest.
Täiendus 20.08: Sportose statistika ütleb, et olen kokku siiski neli, mitte kolm poolmaratoni jooksnud. Nüüd, kus lihasvalu on möödunud, hakkab mõte vaikselt jälle ka täispika maratoni suunas liikuma. Ei ole inimesele seda mõistust ikka antud...

2019/07/31

Saatke mulle jäneseid

Mul on Viimsis uus lemmikoht: coopi e-poe toidukapp. Kappi toitu tellides ei ole mingit tarneaja päevade kaupa ootamist ega kodus kulleri passimist. Kauba saab kätte juba mõne tunniga ja järele saab minna endale sobival hetkel 3,5-tunnise akna jooksul. Viimsi toidukapp asub meie kodust kahe kilomeetri kaugusel. Täpselt paras väikeseks jalutuskäiguks lastega.

Täna õhtul toidukapist tellimust välja võttes imestasin esiteks, kuidas ma seekord küll nii palju asju tellisin. Kottide sisule kapi ees kiirkontrolli tehes osutus, et enda meelest olin tellinud 7 porgandit, aga saanud olin 7 kg porgandit, vot kuidas. Tavaliselt saab coopi e-poest puu- ja köögivilja tükikaupa korvi lisada, aga ilmselgelt mitte neid neetud porgandeid.

Helistasin mehele ja ütlesin, et mul on kauba koju tassimisel abi vaja. Ta lubas rattaga vastu tulla poolele teele. Palusin tal seljakoti ka kaasa võtta. Kohale jõudis ta ilma kotita.
"Miks ma oleks pidanud koti kaasa võtma?" tahtis ta teada.
Selle pärast:



Saatke palun mulle jäneseid keegi.

Minu Kiiev

Kaks tundi lendu Tallinnast, Ukraina piiril tempel riiki sisenemise kuupäevaga passi ja piirivalvuri "Welcome to Ukraine!", vist ainus inglisekeelne lause, mida sellel reisil kuulsin. Nii algas minu nädalalõpupuhkus Kiievis.


Vaene, uskumatult vaene on see riik, seejuures nägin ma vaid selle kõige rikkamat osa. Google ütleb Kiievi keskmiseks netopalgaks üle 400 euro, mujal Ukrainas jääb see olenevalt piirkonnast 200 ja 350 euro vahele. Sealt kõik need inimesed, kes meie tehases rasketes tingimustes madalat või ei mingit kvalifikatsiooni nõudvat tööd teha tahavad, siis tulevadki. Tulevad bussiga, sest lennata olevat kallis. Minu edasi-tagasi lennukipilet Ukrainasse maksis 75 eurot.

Aju jooksis paari tunniga errorisse. See keel. Nagu vene keel ja ei ole ka. Kesktasemel vene keelt osates pole probleem mõista kirjalikke ukrainakeelseid igapäevatekste nagu restoranimenüüd või kultuurimälestiste kirjeldusi, aga kui nad suulises kõnes ukraina keelele üle lähevad, mida nad tihti teevad, sest kuigi, kui nad mõnda võõrkeelt üldse räägivad, siis räägivad nad vene keelt, nad seda rääkida ei taha, siis ausalt, mitte midagi ei saa aru, mida need pehmelt hääldatud sõnad tähendavad. Tagasiteel lennujaama mängis mu uberis kohalik venekeelne raadioprogramm, mis soovitas ukraina keelt õppida. See oleva imelihtne. Vabas tõlkes umbes sellisel põhjusel: ukraina keeles sa ei pea kuinagi kahtlema, kas on õige öelda heeeelistatake või helistatakse. Ukraina keeles telefoneeritakse.

Ma lugesin neid ukrainakeelseid menüüsid, silte ja seletusi, mis olid arusaadavad, aga midagi oli väga valesti. Siis ma sain aru: sellel rahval on kolm erinevat i-tähte, aga puudub õ. See oligi mu silmi ja aju väsitanud ning eksitanud. Nagu soomlased, ei mingit õ-d. Nii mõneski muus asjas on ukrainlased soomlaste moodi: nad armastavad suhkrut. Toidud ja joogid on uskumatult magusaks tehtud. Seda ütlen ma oma tutvusringkonna suurima magusaarmastajana, kes soovib teesse nii palju suhkrut, et see enam ei lahustu. Kohvile, mille saab isegi peaväljaku äärest kätte alla euroga, antakse kaasa kolm pakki portsionsuhkrut ning palutakse lahkelt juurde küsida kui tarvis peaks olema. Need suhkrud pole ka mitte mingid lihtsad suhkrud, vaid oma poolteist korda tavapärasest jämedamad pakikesed.

Toidud on muidu head ja odavad. Sõin väljas ja ühegi toidukorra eest üle viie euro ei maksnud, seejuures tellisin alati vähemalt kaks käiku ja joogi. Minu lemmik oli kohaliku magusatootja Rosheni esinduskauplus. Roshen on ise ennast üles töötanud Ukraina poliitiku, Ukraina oma Willy Wonka, Petro BoROSHENko elutöö ja omand. Endise Kalevi kasvandikuna ei oska muud teha kui müts maha võtta nende toodete sortimendi mitmekesisuse ning kasutatavate tootmistehnoloogiate kvaliteedi ees. Kaupluses olid üleval ka ilupildid Rosheni tootmistest. Liini naised fotografeerimise jaoks kõik kenasti tärgeldatud kitlites, aga kui pildi alumisse serva, töölaudade alla vaadata, olid nende töökingad ikka päris kulunud moega.

Toidutootmine tundub seal heal tasemel olevat. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kitsepiimajogurt, mille pakendil oli lisaks tavapärasele koostisosade loendile ja toitumisalasele teabele ära toodud ka piimhappebakterite minimaalne kontsentratsioon. Toidutehnoloog minu sees laulis. Euroopa ja Eesti seadused seda ei nõua ja tootjad ei ole seda vaevaks võtnud seda näidata isegi nendel toodetel, mida probiootikumide allikana turustatakse, nagu Helluse ja Gefiluse sarjad. Kui sa toodet kui probiootikumi müüd, oleks viisakas tarbijale ka öelda, kui palju seal seda head asja siis ka sees on, mille eest raha lüpstakse.

Koht toiduturistile: Araabia turg öösel

Inimesed on tagasihoidlikud, abivalmid ja vaiksed. Õhtuti käis peatänaval küll ööelu sinna juurde kuuluva muusikaga, aga muidu oli inimhäälte mürafoon madal. Keegi ei karju. Nagu üks mu sõber ütles: kui muidu Eestis ja Nõukogude Liidus hävitati sihipäraselt intelligente, siis Ukrainas hävitati lihtsalt inimesi vaimsele eliidile keskendumata. Sisemist väärikust on seal palju alles. Kas ukrainlane on venelane? Ei. Pigem on keskmises eestlases rohkem slaavilikke jooni kui keskmises ukrainlases.

Kiievist on näha, et see linn on kunagi väga rikas olnud. Pea iga maja pakub arhitektuurilist naudingut. Ja massiivsed, massiivsed on nende ehitised. Muuseume armastab see rahvas ka. Minu meelest oli pea igas majas mingi muuseum. Veemuuseum, pedagoogide muuseum, sõjamuuseum, mida iganes. Kõige kummalisem, mida kohtasin oli meduuside muuseum peaväljakul Maidanil, otse oranži revolutsiooni ohvrite isetekkelise memoriaali kõrval.

Kõigi veidrate muuseumide ema: meduusimuuseum
Veel linnaolustikku: All- ja ülalinna ühendav mägiraudtee funikolaari ootepaviljon. Kaunis ja praktiline
Kogemata juhtusin Kiievisse täpselt valimiste ajal. Ühes jõeäärses poolhüljatud pargis jalutades hakkas korraga teel peale sõjaväelaste ahelik. Park ise oli inimtühi, ainult sõjaväelased, mitme kilomeetri ulatuses. Lõdvestunud olekuga, aga tekitas ikkagi tunde, et midagi kahtlast on teoksil. Korraga oli keset pargi jalutusrada sein. Lihtsalt niisama. Küllap selle taga oli kas tee mäeküljelt jõe poole varisenud, mingi pooleli jäänud ehitusobjekt või midagi muud taolist. Google maps ütles, et seinast mööda saamiseks tuleks teha poolekilomeetrine ring mäenõlval ronides. Iseenesest oleks ka seinast üle saanud ronida. Hakkasin selleks juba esimesi arglikke liigutusi tegema, kui minu juurde jõudis teine mittekohalik, kes seina umbes samasuguste kaalutlustega hindas. Tegu ei olnud päris turistiga, aga kindlasti mitte ukrainlasega, kuigi kohalikke olisid paistis ta minust paremini tundvat. Ka inglise keel oli tal hea. Tema ütles, et igal teisel päeval roniks ka tema sellest seinast üle, aga mitte täna, sest kas ma märkasin neid rahvuskaartlasi, kes pargis mitmekilomeetrise perimeetri olid ära kartnud? Täna olevat raada, Ukraina parlamendi valimised ja see ei ole päev, mil endale mingitki provotseerivat käitumist lubada. Parlamendihoone on pargist vaid kilomeetri kaugusel. Läksime ringi.

Oma ööbimiskohta, Airbnb korterisse tagasi jalutades pidin läbima ka Kiievi peaväljaku, kurikuulsa Maidani. Selleks päevaks oli mul ringi minemistest juba villand ning läksin kõige otsemat teed lootes, et äkki täna siiski Maidanil revolutsiooniks ei lähe nagu seal vahel kombeks kipub olema. Väljak ja selle ümbrus oli valimiste puhuks liiklusele suletud. Pered olid sinna aega veetma ja tähtsat päeva tähistama tulnud.

Verine on olnud Ukraina ajalugu. Kuna muu hulgas kohustuslikud turistiasjad ka ära teha proovisin, käisin ka teise maailmasõja memoriaalsis. Ma olen ultraradikaalne patsifist ja see koht mõjus mulle ääretult masendavalt. Ukraina on viljakas maa, aga nii lollis kohas, et kõigil on koguaeg vaja olnud sinna nokkima ja sõdima minna. Kui eestlased hakkavad oma sõjaajalooga enamasti kusagilt veeuputuse-eelsest perioodist peale, rääkides uhkusega muistsest vabadusvõitlusest, Lembitust, Liivi sõjast ja muudest lõpuks 20. sajandisse Esimese maailmasõjani ja Vabadussõjani välja jõudes, siis ukrainlased tunduvad nii palju rappida olevat saanud aegade jooksul, et seda, mis enne püssirohu leiutamist juhtus, ei pea nad isegi kõneväärseks.

Juulikuine ilm oli Kiievis kuum ja kuiv. Kui Eestis palaval suvepäeval tuul puhub, on see jahutav. Kui Kiievis tuul puhus, mida väga tihti ei juhtunud, oli see noaga lõikavalt kuum kontinentaalne kõrbetuul. Õhk seisis. Käisin jahutust otsimas linna läbiva Dnepri jõesaarekeste liivarandadel. Saared olid ise kaunid ja puhkealadena potentsiaalikad, kuid puhkealad täiesti välja arendamata. Kui õige palavaks läks, googeldasin, kas Dnepris on ohutu ujuda. Sain vastuseks, et üldjuhul on. Mulle sellest piisas ja libistasin end jõkke. Vees oli küll korralikult sinivetikat sees, aga nendega oskan ma käituda. Hiljem vaatasin, kust kohast see üldjuhul ujumiseks ohutu Dnepr siis ka Kiievisse jõuab. Otse Tšenobõli külje alt Pripjatist. Öösiti helenama ei ole ma siiani hakanud siiski.

Linn ja Dnepr

Olin kaalunud ka Tšernobõli ja Pripjati eksursioonile minekut. Tripadvisor soovitas seda soojalt pakkudes hinnaks umbes 100 eurot. Terve päeva oleks pidanud selle jaoks muidugi ära planeerima. Kui laupäeval mööda kuntsniketänavat, kaunist Andrijivskõi uzvizi alla jõe poole jalutasin jälle, jäi mulle maja seinal silma kollase ja mustaga tuumaohu märk, mille kõrval lahkelt kahte asja pakuti: Pripjati ekskursioone ja hea palgaga tööd inglisekeelsele giidile nendel ekskursioonidel. See oli ainus töökuulutus, mida kogu Ukrainas olemise ajal nägin. Ise pakuks, et tsooni hea palgaga giidide leidmisel ei ole probleemiks mitte niivõrd sealne kiirgus kui ukrainlaste vähene inglise keele oskus. Läksin sisse asja uurima. Ekskursiooni, mitte töö kohta siis. Küsisin, kas järgmise päeva tuurile veel kohti on ja kui palju see maksab. Olevat ja hind oli 149 eurot. See on see, kui sa asjade organiseerimisega viimasele hetkele jääd. Aegsasti broneerides oleks tuuri saanud ka 79 euro eest. Tänasin ja ütlesin, et mõtlen veel pisut. Neiu leti taga ütles, et ega kaua mõelda ei saa, sest nad peavad järgmise päeva külastajate dokumendid 20 minuti pärast juba tsooni ära saatma. Passi ma linnas jalutases nagunii kaasas ei kandnud, niiet sinna see jäi. Ja nagunii, kui lennukipilet vaid 75 eurot ning ekskursioon varakult broneerides 79 eurot maksab, tasub juba uuesti kohale minna 149 euro maksime asemel või nii.

Ahjaa, minu Airbnb korter. Heas piirkonnas üsna kesklinnas, kolm ööd kokku 60 eurot. Hästi sisustatud. Ukraina mõistes väga korralik koht. Ikka õnnestus mul seal esimest korda elus näha prussakat eluruumides. Varem olen ma prussakat kaks korda näinud: Tallinna Loomaaia troopikamajas, kus neid söödana kasvatati ja Tallina Kaubamaja toitupoes.
Viimasel ööl enne magama jäämist nägin silmanurgast seinal mingit liikumist. Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. Ikka oleks nagu midagi liikunud. Klõpsasin tule põlema ja oleks röökides peaaegu lakke roninud, kui prussakas samasse kohta teel ei oleks olnud. Kloppisin voodipesu läbi, tagusin kõigest jõust rusikaga seintele ja voodile, et need jälgid elajad aru saaks, kui hirmus ma olen ning oma nina vähemalt sel ööl sealt korterist eemale hoiaks.
Review`d ma korterile ei jäta. Mida ma kirjutada saaksin? Seda, et ma seal prussakat nägin, oleks ebaaus kirjutamata jätta. Kui ma kirjutan sõna prussakas, ei rendi seda korterit enam keegi. Ja see riik oma inimestega on vaene, nii vaene...

Minu Airbnb kortermaja koridor. Veidi hipster nagu päris palju Kiievist seda on. Mitte trenditeadlikusest, aga asjaolude sunnil

***

Ukraina võõrtööjõust Eestis

Mõned nädalad tagasi lõikas üks meie renditud ukrainlane sushi jaoks poolkülmunud kala tükeldades halvasti pöidlasse. Vigadest tuleb õppida ja samal päeval sai selle tööoperatsiooni jaoks soetatud metallrõngastest erinevates suurustes turvakindad. Seda vahetust, kes juhtunut pealt nägi, ei ole küll mingi probleem neid kandma panna, kuigi see töötamise mõnevõrra ebamugavamaks teeb, sest kui ma veerand tundi hiljem sündmuskohale jõudsin, oli kogu osakond lubivalgete nägudega ja minestuse äärel. Verd oli päris koledasti lahmanud.

Hunt kriimsilm ja tema seitse ametit. Muu hulgas tegelen ma ka tööohutuse ja sellega seotud paberimajandusega. Minu sõnum tööõnnetuste korral on ühene ja selge: kõik intsidendid lähevad ametlikule ja nõuetekohasele vormistamisele, isegi, kui ettevõte sellega Tööinspektsiooni fookuse alla satub. See tähendab minu jaoks küll päris korralikku bürokraatilist lisakoormust, aga kuna ma selle vastutuse enda kanda olen võtnud, tahan ma seda teha ausalt. Eestis on kahjuks ikka veel liigagi levinud tööõnnetuste maha vaikimine. Tööõnnetuste nõuetekohane uurimine ja vormistamine aitab luua statistilist baasi tuleviku otsusteks ning töökeskkonda ohutumaks muuta. Lisaks aitab kokku hoida ettevõtte raha: kui muidu jääb osa töövõimetusega (haiguslehega) seotud kuludest kanda tööandjal, siis korralikult raporteeritud tööõnnetuse puhul maksab töövõimetusehüvitise 100% riik. Muide, Tööinspektsioon käis meil oma reidil ka ära. Väga konstruktiivne oli. Rääkisin avatult, mida oleme teinud ja mis tahaks parendamist, nemad tegid omad märkused, jagasid ka head nõu ja panid kirja, mis kohad nende meelest tuleks korda teha. Viie päevaga said need asjad ka tehtud ning kõik oma eludega edasi minna. Tööinspektorit ei tasu karta.

Tagasi Ukraina noakangelase juurde. Ka talle lasin selgelt öelda, et traumapunktis räägid ausalt ära, mis juhtus, kus sa töötad ja et juhtus tööl. Tagasilöök tuli täiesti ootamatust kohast. Tal puudus tervisekindlustus. Esimesest haiglast saadeti ta tagasi, mis on mõnevõrra üllatav, sest kindlustus kindlustuseks, vältimatu abi on vältimatu abi. Teises asuti teda õmblema alles siis, kui seal lähedal elav kolleeg oli kohale läinud ning 115-eurose arve tasunud. Me ostame ukrainlased vahendusfirmalt täispaketina sisse. Tööloa, elamispinna ja tervisekindlustusega. Me maksame selle eest, et meil hommikul korras paberitega töötaja liini ääres oleks. Tervisekindlustuse puudumine olevat olnud kahetsusväärne eksitus. Meil, kui tööandjal ei ole võimalus renditöötaja tervisekindlustuse olemasolu mingil viisil kontrollida. Samas kui moraalne ja mingil viisil vist ka juriidiline vastutus lasub ikka meil.

See oli teine rendiukrainlasega juhtunud tööõnnetus, mida nägin. Esimesel juhul läks arsti juures kõik sujuvalt, olin Tööinspektsiooni ära vormistanud paberid, kui korraga teatas kannatanu, et soovib ütluseid muuta. Et tegelikult ei kukkunud ta mitte tööl vaid mujal. Ta kukkus turvakaamera ees, kolme inimese juuresolekul, aga ikka soovib ta öelda, et see ei juhtunud tööl. Ettevõtte nimel keeldusin rangelt sellise asjaga kaasa tulemast. Töötaja võib proovida väita mida tahab, aga meie jaoks oli intsident tõestatult töökohal toimunud. Miks peaks inimene soovima välise surveta valetada, kui on alguses tõtt rääkinud?

Mõni aeg tagasi tuli meile tööle uus personalispetsialist, kel oli eelnevast kogemus, mis mänge vahendusfirmad ukraina töölistega mängivad ja võttis kohe ette töölubade kontrolli. Tulemused olid masendavad. Hommikul seisis tehase ukse taga ports ukrainlaseid, puuduva tööloa tõttu keeldusime sisse laskmast. Olematatud tööload ja tervisekindlustus, mille eest raha oli küsitud...

Iga kord, kui saabub uus sats ukrainlaseid, tuleb riietusruumides prussakatõrje teha. Kahjuritõrjefirma räägib, et kõigil ukrainlaseid kasutavatel ettevõtetel on sama probleem. Rendifirmad majutavat töötajaid mingites urgates, sealt need jälgid loomad ka tööle kaasa tulevad. Tootmisesse prussakad õnneks ei trügi, sest sinna saamiseks peaks nad läbima toiduohutuse eesmärgil kuue kraadini maha jahutatud ruumid. Eks ka tarakanid otsivad eelkõige head ja mugavat elu soojas kohas.

Need ülipikad ja ülenimlikud vahetused ning tööpäevad, mida ukrainlased raha nimel teha soovivad, kuid mida Töölepingu seadus teha ei luba. Kui nad enam ületunde teha ei tohi, tulevad nad ja hiilivad mõne teise liini äärde, sest sealne juht ei tea, et neil on norm juba üle töötatud. Ukrainlane, kes ületundide näol vahendusfirmale piisavat kasumit ei tooda, viiakse teise ettevõttesse tööle... Ületöötamise hind on tööõnnetused ja kvaliteedivead. See ei ole jätkusuutlik.

Ettevõtjal on vaja töötajat, ukrainlasel tööd ja raha. Suurepärane kombinatsioon, mida on võimalik rakendada vastutustundlikult ja kehtivaid seaduseid järgides. Ettevõtjal, kui tugevamal poolel on siin suurem vastutus ja kohutus selgelt mitte tolereerida ebaõiglaseid praktikaid, kui näeb, et vahendusfirma töötajat ebainimlikult kohtleb. See ei tähenda midagi, et eestlased omal ajal Soomes sama moodi kohati üle mõistuse tingimustes ja vahendusfirmade poolt lüpstuna tööd käisid tegemas. See ei ole asi, mida soosida, millega leppida. See on probleem, millega tuleb julgeda tegeleda. See on kaasaegne orjapidamine.

2019/07/27

Sünnipäevad

Eile sai mu noorem laps kuue- ja täna vanem kümneaastaseks. Jah, mu lapsed on järjestikustel päevadel sündinud. Mina olengi see kõige tõupuhtam sarisünnitaja. Meie traditsioon on, et lapsed saavad endale sünnipäevaks minult temaatilise tordi tellida, mille siis ööl enne sünnipäeva salaja valmis teen. Mille tort täpselt saab, jääb sünnipäevahommikuseks üllatuseks.

Sel aastal soovis noorem hetkel tema sõpruskonnas populaarsete LOL-nukkude teemalist torti. Vanem ei osanud seekord midagi tahta. Arvas üldse, et äkki ei tahagi torti, kuigi nagu tahaks ka. Otsustasin teda pulgakookidega üllatada.

Sünnipäevatordiprojektid on mu iga-aastased lemmikud, sest see annab mulle võimaluse jälle ühel viisil veidi oma loovust välja lasta. LOL-tordi põhja tegin Kalevi Mesikäpaküpsiste ja või segust, katte toorjuustust ja valgest šokolaadist. Pulgakookide sisu on Kalevi klassikalistest küpsistest ja toorjuustust, glasuuriks valge šokolaad. Kaunistatud marketiletist leitud valmislahendustega. Koguseid ei oska kirja panna. Kondiitritoodete tegemisel töötan tunde järgi.




Tulemus pole ehk just pinteresti tipp, aga mina olen õnnelik, sest lapsed küll olid. Kondiitrioodete valmistamine on üks igavesti teraapiline asi. Sõna otseses mõttes köögipool nägi välja nii:






2019/07/12

Ventileerimismonoloog

Ma vihkan siin maailmas kahte asja: üks on seinakalendrid ja teine ei tule mul suure vihaga kohe meeldegi. Mul on see mingi lapsepõlvetrauma. Igakord, kui mõni koosnööparter kingiks seinakalendri saadab, tõusevad mul kuklakarvad püsti. Ma aktsepteerin inimeste arvamust, et seinakalendrite näol on tegu vajalike asjadega. See arvamus on minu meelest vale, aga ma aktsepteerin seda.
Tootmises on meil inimesed sama moodi kalendrite järgi hullud. See on kõige hullem asi, mida toidutootmise ruumidesse üles panna. Esiteks võib kärnane kuupäevamarker salati sisse kukkuda, teiseks on meil ruumides suhteline õhuniiskus ülikõrge ja öösiti käib ruumidest üle surve-vahupesu, mis silmakõrguselt kõik üle ujutab. Seetõttu on teiseks kvartaliks kalendrid üsna räsitud, narmendava, kopitanud ja kõige halvemal juhul ka kergelt hallitava olekuga. Ma ajan nagu tikutulega taga toiduainetööstustele mõeldud kalendrit, mis kannataks survepesu ja supipotti kukkumist. Pole. Keegi ei tee selliseid. Toidainetööstuste jaoks tehakse valdkonna eripärasid arvestades spetsiaalselt igasuguseid imevidinaid alates pastakates kuni haavaplaastriteni. Kalendreid mitte. Nii pean ma päevast päeva neid narmendavaid jubedusi taluma. Kalendrete ära keelamine tähendaks automaatselt kanade mässu. Uskumatu, kui tähtsad need inimestele on. Isegi kastipesijal olevat kogu aeg vaja vaadata, mis päev täna on.

Kontoris on täpselt minu selja taha üles pandud klassikaline kolme paneeliga seinakalender. See olevat korruse parim koht kalendri jaoks. Nagu kassid tulevad ennast alati kõige suurema kassivihkaja jalgade vastu hõõruma, on meie kontori kalender sattunud kalendrifoobiku külje alla. Kui inimesed seda vaatavad, on minul tunne nagu oleks mul till hambavahel või midagi, sest kuigi nad kalendrit uurivad, jõllitaks nad nagu pingsalt mind.
Mina seda kalendrit üles pannud ei ole ja mina seda ei kasuta. Sellest hoolimata on rahvas mind millegi pärast selle hoolduse eest vastutavaks hakatud pidama. Kui ma enam etteheiteid selle kohta, miks kuupäevamarker edasi lükkamata on, enam kuulata ei jaksanud, viskasin markeri hoopis prügikasti. Nüüd on uus probleem: ma ei tõmba piisavalt kiiresti kuu möödudes lehte kalendrist välja. See on kolme paneeliga kalender, see tähendab, et kogu aeg on silme ees kolm kuud. Teoreetiliselt piisaks, kui ma iga kolme kuu tagant kolm lehte välja tõmbaks. Ega ma nii laisk ka ei ole. Tõmban hoopis iga kahe kuu järel kaks lehte. Ikka on vähe. Ma ei jaksa enam.

Seesama. Ai, kuidas ma tahaks selle ahju visata

2019/07/10

Minu Ahvenamaa. Kiireülevaade sellest, mis ei olnud saarel

Tallink teeb suviti Läänemere saartele päevakruiise-eriväljumisi. Sel aastal oli esimest korda kavas ka Ahvenamaa. Kui muidu Tallink endast mulle ülimalt professionaalse ettevõtte mulje jätnud on, siis nende süsteemid tunduvad olevat liinireiside jaoks välja optimeeritud. Need erikruiisid oleks nagu mitte mitmesajamiljonikäibega suurfirma, vaid käputäie hipide, kes Töötukassa survel ja tööhõivereformi tulemusena on esimest korda elus pidanud tööle hakkama, korraldatud. Hoolimata suurest  segadusest on erikruiis tunduvalt mõistlikum viis kiirelt Ahvenamaale saamiseks kui Tallinki liinireisid, millega minnes tuleb ennast poole öö pealt üles ajada, et vara hommikul teel Stockholmi laevalt maha hüpata. Ma juba kogenud Tallinki päevakruiisija.


Laps: Oo, siin saab snaipida!







Võtsin mõned graniitkivid ka kaasa. Noh, juhuks kui majaehituseks läheb või midagi :D

Käisime Ahvenamaa peasaare kõik turistide kohustuslikud kohad läbi. Vastava jutu saab piltide juurde lugeda suvalisest Ahvenamaa kohta käivast kirjeldusest. Kena koht iseenesest, aga ilmaga ei vedanud üldse. Viimasel fotol on meie kruiisilaeva kartser. Sinna sattumine on pikem lugu. Kuuldes, et me Ahvenamaale läheme, organiseeris mu mees endale tüüpiliselt esiteks ka oma vanemad reisile kaasa, kes omakorda endale tüüpiliselt pool koduküla ka reisile organiseerisid. Osutus, et ühel külameestest on üks laeva tähtsatest ninadest tuttav või sugulane ja nii me laeva telgitagustes ja tekialustes ekskursiooni saime. Kaptenisillast med. punkti ja kartsani. Tuli välja, et sellel laeval ei ole veel sündinud ühtegi last, aga on surnud mitu inimest.

Täna hommikul kajutis ärgates pidi mees kreepsu saama. Tallinn juba paistis. Olime poolteist tundi varem sadamasse jõudmas. Muidu olid kõik väljumised viivituste ja segaduste tähe all kulgenud, eriti autoga reisijate jaoks nagu me olime, aga nüüd korraga poolteist tundi varem kohal. Mees hakkas kohe suure lärmiga mööda kajutit ringi jooksma ja lastele šokolaadi kurku toppima, sest ta arvas, et hommikusöögile me küll enam ei jõua. Autoga reisijad käsutatakse ju alati esmajärjekorras väljumiseks tekile. Mul oli täiesti ükskõik, kuigi tavaliselt olen mina meie pere pannikaosakond. Teatasin resoluutselt, et kui ma maksnud olen, siis hommikusööki ma tahan ja mind ei huvita, kui meie auto ka üle rambi ääre merre lükatakse. Viskasime kiirelt oma kohvid ja toidud restoranis hinge alla. Autotekile jõudes oli näha, et me ei olnud ainsad, keda sadam ootamatult tabanud oli. Pooled autod seisid tühjalt ja juhtidega sõidukid siis kuidagimoodi üritasid ennast nende vahelt maale vingerdada.
Tuttav külamees teadis sisekanalitest saadud info põhjal rääkida, et öösel oli ühel reisijal kopsuturse tekkinud, mistõttu kapten gaasi põhja pressis, et too kiirelt sadamas kiirabile üle anda.

See on siis lühikokkuvõte. Üldiselt on Tallinki erikruiiside sihtkohtadest Gotland parem.

2019/06/29

Ma olen loomaarst

Viimasel IKEAtripil tõin Soomest kena keraamilise seebidosaatorist ja hambaharjatopsidest koosneva vannitoakomplekti. Oleks pidanud kohe mitu tooma, sest neid siin majas ikka kulub. Juba paar nädalalt hiljem märkasin seebidosaatori kadumist. Kuna vannitoapõrand pesemisel kahtlaselt vahutama oli hakanud, panin ühe ja ühe kokku ning prügikasti kontrollides avastasin sealt ka peotäie seebiseid kilde, mille värv kadunud dosaatori omaga ühtis. Põrand vahutas veel pool aastat takkajärgi.


Eile lõhkusid lapsed õhtuse hambapesu käigus ka ühe topsidest ära. Tagajärgi koristades õnnestus mul üks kildudest jalga astuda. Avastasin selle alles järgmisel hommikul, kui kild noorema lapse sõbranna sünnipäevapeol mängutoas tunda hakkas andma. Selleks ajaks oli ta juba päris sügavale sisse tallutud. Käisin mängutoa administraatorilt nõela küsimas, et kild talla alt välja urgitseda. Admin tuustis tagatoas küll tükk aega ringi, aga nõela ikka ei leidnud. Soovitas hoopis keskuse alumisel korrusel olevasse loomakliinikusse pöörduda. Nad olevat seal väga abivalmid ja kindlasti aitavat killu välja võtta.
Tahtsin juba administraatoritädilt koerakostüümi paluda, aga tõin hoopis mängutoa kööginurga sahtlist käärid ja opereerisin ise tualetis killu jalast välja. 10 eurot loomakliiniku visiiditasu nagu naksti kokku hoitud. Isegi verd ei tulnud!


Ma oleks nüüd nagu loomaarst, loom ja idioot, kes endale unise peaga kilde jalga astub kõik ühes isikus.

2019/06/07

Kaktused ja kassid

Vanatüdrukutele meeldivat kaktused ja vanatüdrukutele meeldivat kassid, aga ma ei ole näinud ühtegi kassi, kellele kaktused meeldiks. Elu traagika. Meie maja kassil Jipil on muidu võrdlemisis muretu elu, kui tolmuimeja, küünekäärid ja kaktused välja arvata.
Kass on küll ainus hing siin majas, kes hommikuse äratuskella peale rõõmustab. Tema alustab siis kohe oma rutiinidega. Esiteks tuleb mind voodisse nurrumisega tervitama. Edasi siirdub magamistoa aknast välja vaatama ja kassimuru näksima, mida talle selleks tarbeks aknalaual kasvatan. Lisaks kassimurule ja teistele taimedele on mul aknalaual ka suur klaaspott kaktustega. Jipp, vaeseke, peab ennast selleks igal hommikul hobuserauakujuliseks väänama, et kaktuste ja alla tõmmatud ruloo vahelt ennast muruni manööverdada. Kohe, kui natukenegi valvsust kaotab või eelmisel päeval ennast liiga laiaks söönud on, ei lase kaktus ennast narrida ja tõmbab tal mõnuga küljelt karvu maha.



Ka minu lapsepõlvekass Mirri kaotas kord õnnetul viisil kaktuste läheduses valvsuse. Lapsena oli mul päris korralik kaktuste kollektsioon, mille vahele kass Mirri ennast aknalauale püüdis ära mahutada. Kord hüppas ta aknalauale, kuid tardus siis kohe paigale, sest jäi ühte põõsas istuvat eriti rammusat tihast hüpnotiseeritult silmitsema. Vurrud võbelesid ja Mirri tagumik vajus järjest allapoole, kuni potsatas istuma kõike vihasemate okastega kaktuse otsa. Mirri oli kastreerimata poiss.

Hiljem oli mu elus periood, mil kassidele hoiukodu pakkusin. Kõiki isegi ei mäleta enam. Üks oli must kassipoiss. Muidu viisakas loom, aga kaktuseid ei kannatanud silmaotsastki. Pidevalt aeti neid maha, veeretati ringi ja ahistati kõikvõimalikel muudel viisidel. Ühel õhtul tulin töölt ja leidsin kodust ootamas põrandale tõmmatud kaktuse, millest oli kahesentimeetrine tükk välja hammustatud ning üsna hapu näoga kassi. Kass ei tahtnud paar päeva eriti süüa, aga kaktuseid ka enam kunagi ei puutunud.

Kukkumine

Minu vanem laps tegeleb iluuisutamisega. See on väga kaunis ja väga raske ala. Eelmisel nädalal oli tema uisuklubi hooajalõpu klubisisene võistlusesinemine. Ta oli nii graatsiline ja ilus, kui oma kava tegi...
...ja oma võistlusklassis viimaseks jäi. Objektiivselt võttes oli ta isegi parem, kui talvistel võistlustel, kus ta teise koha sai. Ka eeldab ükskõik mis tasemel uisukava omandamine palju-palju tunde treenimist, aga teised olid seekord paremad ning võistlusklass kõrgema tasemega komplekteeritud.
Ma olen teda väikest viisi püüdnud psühholoogiliselt ette valmistada selleks, kui ta võistlustel või esinedes kukub, kava meelest läheb, muusikaga midagi juhtub ja muudeks sellisteks juhtudeks. Mida kauem ja kõrgemal tasemel ta treenib, seda tõenäolisemalt saabub kord päev, mil ta publiku ees esimest korda kukub. See ei tähenda midagi. Ka olümpiafinaalis kukutakse.
Kaotuseks ei olnud ma teda kunagi varem ette valmistanud. Nii nagu ei ole minu jaoks oluline võit, ei tundunud oluline ka võimalus, et mu laps võib kaotada. See oli viga.
Auhinnatseremoonia ja hilisemad pildistamised pidas ta kenasti vastu, aga pärast uiske jalast võttes ta silmad läikisid ja kodus tõmbas ta oma toa ukse kinni ning teki üle pea.
Sellest viimasest kohast saab tal elus rohkem kasu olema, kui oleks olnud esimesest.

Üks mu 20. eluaastate alguses kolleeg eksis kunagi endale, oma poiss-sõbrale, vanematele, vennale ja tolle elukaaslasele puhkusereisiks lennukipileteid broneerides kuupäevadega. Broneeringu muutmine läks maksma mõned sajad eurod.
"See on sulle odav õppetund ajaks, mil sa hakkad miljonitehinguid tegema," ütles ta isa tookord.

Täna sai mu vanemal tütrel läbi kooliaasta. Ta tunnistusel on vaid viied, ka kõik trimestrihinded. See koolivärk tundub tal nagu iseenesest ja pingutamata tulevat. Kui ta oma võimeid maksimaalselt ära kasutab, jõuab ta ühel hetkel haridusasutuse valiku ja õpingutega tasemeni, kus pingutamata enam ei saa. Ja ka pingutades võib tunnistusele tulla neli või isegi kolm või võib latt olla lausa küündimatult kõrgele tõstetud. Seda ma tahakski oma lastele õpetada. Mitte seda, kuidas veri ninast väljas parim olemise nimel pingutada, vaid kuidas tulla toime kukkumise, kaotamise ja sellega, kui ei piisa isegi sellest, et oled oma parima andnud.


Leian köögilaualt tunnistuse.
Mina: Oo, mis restorani sa tähistama tahaksid minna?
Laps: Hesburgerisse!


2019/05/21

Toidujutte: aga minu puljongikuubik on hoopis öko ja vegan!

Ai, kuidas mulle meeldivad teemad, mis seovad toidu- ja eetikaküsimusi!
Tunnistan ausalt ja häbenemata, ka minu kauvasäiliva toidukraami baaspaketti kuuluvad need madala niiskusesisaldusega kandiliseks soolakäkiks kokku pressitud kurjuse kehastused -- puljongikuubikud. Olen läbi katsetanud ka erinevad surrogaadid: puljongifondid, kui nad uudistootena turule tulid, marketites müüdavad Foodstuudio hirmkallid, aga mitte halvad valmispuljongid ja kõik teised selle liiga mängijad. Ise olen virk söögitegija, aga laisk puljongikeetja. Alati olen tagasi jõudnud oma esimese armastuse -- hinna, mugavuse ja tervislikkuse tasakaalupunkti, I love eco puljongikuubikute juurde.


Kasutan neid siis, kui töölt tulles kiirel õhtul mingi roa, mille kohustuslikuks komponendiks puljong on, järgi isutab. Enamasti risoto. Ma olen täielik risotomaniakk. Kasutan kenasti arborio riisi, parma-tüüpi juustu ja kõiki teisi "kosher" risotokomponente, aga vot kui tööpäeva õhtul on valida, kas:
a) loobuda risotost;
b) soojendada eelmisel õhtul valmis tehtud risotot;
c) hakata risoto jaoks nullist puljongit keetma, mis lükkab roa valmimise aja umbe järgmise hommiku päikesetõusu kanti;
d) keeta sügavkülma ette selline puljongilaar, millest lastelasteni jaguks ja seda siis jupikaupa risoto ja muude vajaduste tarbeks sulatada või
e) võtta appi oma vana sõber I love eco pappkarp kuubikukestega, siis silm ka ei pilgu nende järele poeriiulile kätt sirutamast.



Koostis on omas klassis üsna mõistlik. Ei sisalda maitsetugevdajatena kurikuulsat E621 ega teisi glutamaate. Maitsetugevdajana on koostisosade loendisse ära peidetud pärmiekstrakt, mida teatud koolkonnad küll ka väldivad, aga mina sinna klubisse astunud ei ole. Mitte kõige parematest koostisosadest jäävad eelkõige hoopis silma va vana vastik massi andev toitainetühi maisitärklis, mille kaitseks tuleb küll öelda, et vähemalt selles kuubikus modifitseerimata kujul ja palmiõli, mis jällegi, vähemalt hürdrogeenimata. Pakendil ei ole küll märgitud, aga jääb lootus, et kuna tegu on ökotootega, võiks see olla RSPO palmiõli (huviline siinkohal googeldab vajadusel). Esimesel kohal koostisosade loendis on sool, mida kuubikus lausa 35% on. Jube palju, aga ega seda kuubikut korraga ära sööma ei pea. Pakendi juhise järgi jagub ühest kuubikust poole liitri puljongi jaoks. Minu on see leem veidi kange ning enamasti vähendan kontsentratsiooni poole võrra. Kiire arvutus ütleb, et ühest puljongikuubikust valmistatud potitäies roas on 3.85 grammi soola. Hetkel domineerivad seisukohad, et päevas võiks inimene maksimaalselt 5...6 grammi soola tarbida. Kui see potitäis nüüd veel nelja pereliikme peale ära jagada, võib julgelt veel merevett ka peale juua ilma, et soola ületarbimise risk tekiks. Näitena toodud puljongikuubikuski on kasutatud meresoola, mis jällegi, mikroelementide suurema sisalduse tõttu hetkel tunnustatud seisukohtade kohaselt tavalisele soolale eelistatud on.
Soolaga on üldse nii ja naa. Ma olin pikalt liiga madala vererõhuga hädas. Last oodates õnnestus see hommikul kahe tassi kohviga lõpuks 60/90 peale üles saada ämmaemanda visiidi ajaks. Üks meditsiiniõde avaldas korra mu vereringenäitajatega tutvudes kahtlust, kas ma üldse elus olen.
"Hakka soola sööma rohkem," soovitas mu biokeemikust sõber. Hakkasin. Vererõhk on mul endiselt madal, aga mitte enam ekstreemselt. Elu näitab, et keskmine eestlane, eriti teatud vanuserühmas meesterahvas, siiski pisut liiga palju soola tarbib, niiet soola osast tasub valvsust säilitada.

***

Täna hommikul käisid Vikerraadios kiir(est)toidust rääkimas minu endine ja praegune kolleeg. Muu hulgas rääkis esimene ka teatud mõttes minu luigelauluks jäänud lõpuni korralikult välja arendamata siinsel turul esmakordselt sellisel viisil valmistoidu jaoks mõeldud tasakaalustatud toitumise programmist. Minu praegune kolleeg, meie suurepärane retseptivõlur ja geniaalne kokk, ütles midagi umbes selles vaimus, et rohkem värsket kvaliteetset toorainet ja vähem E-aineid.
"Nüüd katsume rohkem su sõnade, mitte tegude järgi joonduma," ei saanud ma talle tuld andmata jätta, kui ta lõpuks otse-eetrist kontorisse laekus.

***

Kas toidujutud on huvitavad jutud? Kas jutt geneetiliselt modifitseeritud (GMO) "kuldsest" riisist oleks huvitav jutt?