2019/09/17

Ma läksin kutsekooli

Ma läksin kutsekooli kokaks õppima. Õigemini küll abikoka programmi, aga eks inimene peab kusagilt alustama ja baas ole ju suures osas sama. Augustis sisseastumisavaldust tehes mõtlesin ja kahtlesin küll viimase hetkeni, sest tegu on võrdlemisi suure koormusega, mida töö ja pere ning muude tegemiste kõrvale võtta. Ma töötan koos väga heade kokkadega Eestist ja Soomest, lausa parimatega. Tundsin, et nendega võrdväärse dialoogi hoidmiseks on mul vaja siiski teada, mida tähendab pliidi ees seista. Nagu pliidi-pliidi, mitte selle pisikese leige kuubikukese ees, millega sa heal juhul pühade puhul pool suguseltsi saad ära toita. Saatsin avalduse ära. Lootus kustus kiirelt. Kokku oli eestikeelses grupis 12 kohta. Minu avaldus registreeriti numbriga 304. Valikukriteeriumides oli kirjas, et eelistatud on hariduseta ja üle 50-aastased kandidaadid. Sellest hoolimata sain vastuvõtukinnituse. Ma ei ole kindel, kas esimese ringi valikuna, aga parem on olla teises ringis valitud, kui üldse mitte valitud.
Õppima asumise kinnitamisega viivitasin jälle viimase hetkeni, sest see koormuse, pere, töö ja muude huvide teema. Lõpuks ütlesin ikkagi: si! Annaks, et ma kenasti selle kooli ka ära lõpetaks. Pere, töö ja muud ikkagi...

Sellel nädalal algas ka õppetöö. Kool ja töö kombineerituna laste alanud kooli- ja lasteaia-aastaga on peale pannud korraliku tempo, aga tundub, et kokakool läheb asja ette. Oleme küll alles köögi üldise töökorralduse ja hügieeniteemade juures, aga kuigi olen kaua-kaua toiduhügieenikoolitusi teinud, sain täna juba esimese viie minutiga koolis teada uue nipi, kuidas desinfitseerimist läbi viia. Ja tõenäoliselt ei vaata ma enam kunagi ühtegi nõudepesumasinat sama pilguga. Kooli õppeköökide sisustus on tasemel. Suur osa eraettevõtteid ei saa eales endale selliseid seadmeid lubada. Üks mu kutseharitud sõbranna teadis rääkida, et mängus olevat miskid "eurorahad". Tundub, et ka meid haritakse sama raha eest, sest ruumidesse, kuhu me liigume, liigub meiega kaasa lamineeritud plakat logode ja kirjadega selle organisatsiooni-struktuuri kohta, kes käimasolevat pidu kinni maksab. Juhuks, kui keegi inspektor raha kasutust kontrollima tuleb. Neid ei olevat juba aastaid, seal majas nähtud, aga nii igaks juhuks. Ma olen kunagi ühel Maaülikooli koolitusel sellist inspektorit kohanud. Sadas poole loengu pealt mu kõrvale tahapinki ja asus uurima, ega ma selle koolituse eest maksnud ei ole. Jäi minu eitava vastusega rahule ja jalutas välja tagasi. Õppejõud hüüdis veel ukse pealt järele, et kui sa poole loengu pealt ära lähed, siis tunnistust ei saa! Inspektor hüüdis vastu, et ma olen PRIAst!

See selleks. Kutseharidus on täna Eestis tasemel haridus. Kes veel auga kutseharitud on? Kes veel sel sügisel kooli läks?


2019/09/13

Mõtteharjutus

Tõeline 13 ja reede. Juba kella poole seitsmeks hommikul olid mu kingad ja olin ma ise korralikult sinised.





Kella kaheksases kohvilauas tekitas mu sinine käsi (vt. fotot ülal) nii mõnedki küsimused ja rohkem kui ühe vandenõuteooria:
a) vihastasin ennast siniseks;
b) käsin rahaautot röövimas ja sain rahakohvrite turvamehhanismiks oleva sinise värviga pihta;
c) olen nakatunud järjest laienevasse avataritõppe;
d) üritasin smurfiküla hävitada.

Õige vastus on loetelus tõepoolest olemas. Kes arvab ära?







a) vihastasin ennast siniseks;
b) käsin rahaautot röövimas ja sain rahakohvrite turvamehhanismiks oleva sinise värviga pihta;
c) olen nakatunud järjest laienevasse avataritõppe;
d) üritasin smurfiküla hävitada.

Jah, ennast siniseks vihastada on tõesti võimalik. Toidu-, farmaatsia- ja teistest ühipuhast tootmist eeldavates tehastes on tootmisruumid enamasti puhtusklasside järgi tsoonideks jagatud. Meie majas märgitakse kõrgendatud hügieeninõuetega ruume sinise värvi abil. Täna nägin lühikese ajaga nii palju reeglite rikkumisi, et võtsin suure vihaga spreipudeli sinise epovärviga ning asusin puhta tsooni uste ette tõmmatud kuluma kippuvaid siniseid triipe jämedamaks maalida ise samal ajal emotsionaalset hügieenireeglite kohta loengut pidades. Mulle meeldib eelkõige läbi eeskuju ja seejärel näitlikustamist kasutades õpetada.

See pagana värv ei tule mingi valemiga maha. Ma ei saa aru, kuidas põrandamärgistus üldse ära kuluda sai? Nädalavahetusel on meil perega plaanis spaa-trip Võrru. Kui kaheksa tundi basseinis ka värvi maha ei võta, on targem ennast vist juba üleni ära värvida. Jääb vähemalt ühtlane.


2019/08/19

Rakvere Ööjooks

Ma magasin eile ööunele lisaks päeval kümme tundi. Kaks korda tõusin, et süüa ja magasin edasi. Teadsin, et olen väsinud, aga ma ei uskunud, et nii väsinud. Olen sel suvel puhkamata. Möödunud nädalal said tööl ühele poole kaks suuremat projekti ja ööl vastu pühapäeva käisin Rakveres poolmaratoni jooksmas. Endomondo ütleb, et mais, juunis ja juulis olin päris tubli olnud ning mingigi regulaarsusega jooksmas käinud. Mai- ja juulikuus kummaski kokku umbes 26 kilomeetrit ja juulis lausa pea 50 kilomeetri jagu jookse. Nädal enne Ööjooksu avastasin õudusega, et augustis ei ole ma veel kordagi trenni jõudnud. Läksin ja sörkisin prooviks 10 kilomeetrit maha. Tulemus oli selline, et võis eeldada, et rahulikus tempos ma need Ööjooksu 21.1 kilomeetrit läbida suudan, aga ega seda väga jooksmiseks nimetada ei saa.

Nii see üritus umbes läkski. Kunagi kevadel olin end Rakvere Ööjooksu 21.1 kilomeetri distantsile kirja pannud lolli lootusega korralikult trenni teha ja salaplaaniga kord elus poolmaratonilt ka normaalne aeg kirja saada. Ööjooks on kurikuulus ning mõningates jooksuringkondades boikoti all selle pärast, et seal joostakse valesti mõõdetud ja välja lubatust lühema raja tõttu utoopilisi aegu. Nii kui nime kirja sain tuli välja, et sel aastal olid uued rajad uutel trassidel maha mõõdetud. Poolmaraton 21.1 kilomeetri asemel igaks juhuks isegi 21.5-kilomeetrisena. Sinna mu ilus plaan vufeldades isiklik rekord joosta ka läks.

Jooks ise oli kerge. Kuna ettevalmistust mul ei olnud ja kaalun rohkem kui kunagi varem, siis alustasin ülikonservatiivselt ning sörkisin kogu raja mugavustsooni väga turvalises osas läbi. Seina, haamrit ja sellist tunnet, et meeter veel ja siis on surm, et tulnud kordagi. 19. kilomeetril jaksasin veel fotograafilegi kelmikalt poseerida. Tänu sellele on netiavarustes nüüd liikumas kaunis pilt minust ja megasinikast minu kintsupekil. Ühest asjast sain ma aru: ma ei ole jooksja, minust ei saa kunagi jooksjat ning tõenäoliselt ei realiseeru kunagi ka mu plaan kord elus täispikk maraton läbida. Mulle ei ole antud loomulikku kiirust. Poolmaratone võib tahtejõu pealt joosta, aga maratoni jaoks peaks ikka mingit sihipärast süsteemset ettevalmistust tegema, mida ma ka ennast kunagi tegemas ei näe.

Jõudu ja võhma jäi Ööjooksu finišis veel üle, lõpetasin isegi kiirendusega, aga ega üle paari-kolme kilomeetri ei oleks jalad enam liikunud. Jube janu oli ka, kuigi olin kõigis teeninduspunktides kenasti jootnud ennast. Finišis tulid kenad vabatahtlikud mind kohe nagu ahjukana fooliumteki sisse keerama. Teenus, mida tavaliselt ainult maratonilõpetajatele osutatakse. Ma fooliumtekist suurt ei hoolinud, aga juua oleks küll tahtnud. Ükskõik kui tasemel spordivõistluse korraldus on, stardieelse ja finišijärgse jootmisega on alati mingi ikaldus. Jalutasin juba staadionilt välja, aga juua polnud ikka saanud. Kõmpisin tagasi fooliumipoiste juurde ja nõudsin juua.  Need käskisid mul veel edasi jalutada, siis saavat. Staadionilt väljudes lendasid mulle peale järgmised vabatahtlikud, kes seekord mulle õunu üritasid pihku pressida. Nüüd ei hakanud ma isegi viisakusest neid vastu võtma vaid nõudsin otsesõnu: "No andke ometi inimesele vett!"
Selle peale jooksis kiiresti lähemale üks naisterahvas, kes ulatas mulle pudeli ülimagusa sinise spordijoogiga. Lõin käega ja ronisin üle linnamäe autosse. Seal kätt sponsormaterjalide kotti pistes jäi mulle esiteks pihku pooleliitrine pudel Coca-Colat, mille mu roolis olev töökaaslane tänulikult ära jõi ja siis teine pudel gaseerimata veega. See oli nagu jumala kingitus. Üldse olid sponsormaterjalid Ööjooksul tasemel.

Tegu oli minu 3. poolmaratoniga ning kahtlemata kõige kergemaga neist. Aeg oli paremuselt teine. Paradoksaalsel kombel olen ma, kui internetis leiduvat statistikat uskuda, oma parima aja välja jooksnud hoopis Viimsi poolmaratonilt, mis on viimased aastad ikka üks paganama raskel rajal põrgukuumuses joostud jooks olnud.

Mis edasi? Olin vaikselt mänginud mõttega ka Tallina Sügisjooksul ennast poolmaratonile kirja panna. Nüüd tean, et lähen siiski oma tavapärast 10 kilomeetrit jooksma, mitte 21.1 Mingit mõistlikku aega ma poolmaratonilt nagunii kirja ei saaks. Järgmise aasta jooksukalendrisse jätan sisse oma traditsioonilised Maijooksu ja Tallinna Sügisjooksu, sest varsti saab juba 10 aastat täis, mil neil üritustel igal aastal käinud olen. Järjepidevus on elus ka üht-teist väärt. Kindlasti jooksen läbi ka Viimsi jooksu, sest kodukandi üritusi tuleb ikka toetada. Iseenesest oleks ilus ennast hoia ka sellises vormis, et ma korra aastas ikka poolmaratoni läbida suudaks. Päris tugitoolist seda ei tee. Jooksen siis, kui on tunnet, vahel jätan ka kuu-kaks vahele. Liikumist tuleb nautida. Talvel tahaks veidi suusatada, suvel on rulluisud mu esimeseks armastuseks.

Kui eile õhtul kell 8 ärkasin, hakkas üle mitme nädala vaikselt puhanud inimese tunne tekkima. Panin pesu pesema, käisin poes ja asusin siis äädikakärbestega võitlema. Mul on köögiviljakuivati. Sel aastal mõtlesin ämma kasvuhoonest pärit viinamarjadest rosinaid teha. Rosinaid ei saanud, küll aga midagi veinitaolist ja palju rõõmu kohalikele kärbestele.

Siin ta on, ülevalgustatud öine tarvas minu kõige kergema 21.1 km eest.
Täiendus 20.08: Sportose statistika ütleb, et olen kokku siiski neli, mitte kolm poolmaratoni jooksnud. Nüüd, kus lihasvalu on möödunud, hakkab mõte vaikselt jälle ka täispika maratoni suunas liikuma. Ei ole inimesele seda mõistust ikka antud...

2019/07/31

Saatke mulle jäneseid

Mul on Viimsis uus lemmikoht: coopi e-poe toidukapp. Kappi toitu tellides ei ole mingit tarneaja päevade kaupa ootamist ega kodus kulleri passimist. Kauba saab kätte juba mõne tunniga ja järele saab minna endale sobival hetkel 3,5-tunnise akna jooksul. Viimsi toidukapp asub meie kodust kahe kilomeetri kaugusel. Täpselt paras väikeseks jalutuskäiguks lastega.

Täna õhtul toidukapist tellimust välja võttes imestasin esiteks, kuidas ma seekord küll nii palju asju tellisin. Kottide sisule kapi ees kiirkontrolli tehes osutus, et enda meelest olin tellinud 7 porgandit, aga saanud olin 7 kg porgandit, vot kuidas. Tavaliselt saab coopi e-poest puu- ja köögivilja tükikaupa korvi lisada, aga ilmselgelt mitte neid neetud porgandeid.

Helistasin mehele ja ütlesin, et mul on kauba koju tassimisel abi vaja. Ta lubas rattaga vastu tulla poolele teele. Palusin tal seljakoti ka kaasa võtta. Kohale jõudis ta ilma kotita.
"Miks ma oleks pidanud koti kaasa võtma?" tahtis ta teada.
Selle pärast:



Saatke palun mulle jäneseid keegi.

Minu Kiiev

Kaks tundi lendu Tallinnast, Ukraina piiril tempel riiki sisenemise kuupäevaga passi ja piirivalvuri "Welcome to Ukraine!", vist ainus inglisekeelne lause, mida sellel reisil kuulsin. Nii algas minu nädalalõpupuhkus Kiievis.


Vaene, uskumatult vaene on see riik, seejuures nägin ma vaid selle kõige rikkamat osa. Google ütleb Kiievi keskmiseks netopalgaks üle 400 euro, mujal Ukrainas jääb see olenevalt piirkonnast 200 ja 350 euro vahele. Sealt kõik need inimesed, kes meie tehases rasketes tingimustes madalat või ei mingit kvalifikatsiooni nõudvat tööd teha tahavad, siis tulevadki. Tulevad bussiga, sest lennata olevat kallis. Minu edasi-tagasi lennukipilet Ukrainasse maksis 75 eurot.

Aju jooksis paari tunniga errorisse. See keel. Nagu vene keel ja ei ole ka. Kesktasemel vene keelt osates pole probleem mõista kirjalikke ukrainakeelseid igapäevatekste nagu restoranimenüüd või kultuurimälestiste kirjeldusi, aga kui nad suulises kõnes ukraina keelele üle lähevad, mida nad tihti teevad, sest kuigi, kui nad mõnda võõrkeelt üldse räägivad, siis räägivad nad vene keelt, nad seda rääkida ei taha, siis ausalt, mitte midagi ei saa aru, mida need pehmelt hääldatud sõnad tähendavad. Tagasiteel lennujaama mängis mu uberis kohalik venekeelne raadioprogramm, mis soovitas ukraina keelt õppida. See oleva imelihtne. Vabas tõlkes umbes sellisel põhjusel: ukraina keeles sa ei pea kuinagi kahtlema, kas on õige öelda heeeelistatake või helistatakse. Ukraina keeles telefoneeritakse.

Ma lugesin neid ukrainakeelseid menüüsid, silte ja seletusi, mis olid arusaadavad, aga midagi oli väga valesti. Siis ma sain aru: sellel rahval on kolm erinevat i-tähte, aga puudub õ. See oligi mu silmi ja aju väsitanud ning eksitanud. Nagu soomlased, ei mingit õ-d. Nii mõneski muus asjas on ukrainlased soomlaste moodi: nad armastavad suhkrut. Toidud ja joogid on uskumatult magusaks tehtud. Seda ütlen ma oma tutvusringkonna suurima magusaarmastajana, kes soovib teesse nii palju suhkrut, et see enam ei lahustu. Kohvile, mille saab isegi peaväljaku äärest kätte alla euroga, antakse kaasa kolm pakki portsionsuhkrut ning palutakse lahkelt juurde küsida kui tarvis peaks olema. Need suhkrud pole ka mitte mingid lihtsad suhkrud, vaid oma poolteist korda tavapärasest jämedamad pakikesed.

Toidud on muidu head ja odavad. Sõin väljas ja ühegi toidukorra eest üle viie euro ei maksnud, seejuures tellisin alati vähemalt kaks käiku ja joogi. Minu lemmik oli kohaliku magusatootja Rosheni esinduskauplus. Roshen on ise ennast üles töötanud Ukraina poliitiku, Ukraina oma Willy Wonka, Petro BoROSHENko elutöö ja omand. Endise Kalevi kasvandikuna ei oska muud teha kui müts maha võtta nende toodete sortimendi mitmekesisuse ning kasutatavate tootmistehnoloogiate kvaliteedi ees. Kaupluses olid üleval ka ilupildid Rosheni tootmistest. Liini naised fotografeerimise jaoks kõik kenasti tärgeldatud kitlites, aga kui pildi alumisse serva, töölaudade alla vaadata, olid nende töökingad ikka päris kulunud moega.

Toidutootmine tundub seal heal tasemel olevat. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kitsepiimajogurt, mille pakendil oli lisaks tavapärasele koostisosade loendile ja toitumisalasele teabele ära toodud ka piimhappebakterite minimaalne kontsentratsioon. Toidutehnoloog minu sees laulis. Euroopa ja Eesti seadused seda ei nõua ja tootjad ei ole seda vaevaks võtnud seda näidata isegi nendel toodetel, mida probiootikumide allikana turustatakse, nagu Helluse ja Gefiluse sarjad. Kui sa toodet kui probiootikumi müüd, oleks viisakas tarbijale ka öelda, kui palju seal seda head asja siis ka sees on, mille eest raha lüpstakse.

Koht toiduturistile: Araabia turg öösel

Inimesed on tagasihoidlikud, abivalmid ja vaiksed. Õhtuti käis peatänaval küll ööelu sinna juurde kuuluva muusikaga, aga muidu oli inimhäälte mürafoon madal. Keegi ei karju. Nagu üks mu sõber ütles: kui muidu Eestis ja Nõukogude Liidus hävitati sihipäraselt intelligente, siis Ukrainas hävitati lihtsalt inimesi vaimsele eliidile keskendumata. Sisemist väärikust on seal palju alles. Kas ukrainlane on venelane? Ei. Pigem on keskmises eestlases rohkem slaavilikke jooni kui keskmises ukrainlases.

Kiievist on näha, et see linn on kunagi väga rikas olnud. Pea iga maja pakub arhitektuurilist naudingut. Ja massiivsed, massiivsed on nende ehitised. Muuseume armastab see rahvas ka. Minu meelest oli pea igas majas mingi muuseum. Veemuuseum, pedagoogide muuseum, sõjamuuseum, mida iganes. Kõige kummalisem, mida kohtasin oli meduuside muuseum peaväljakul Maidanil, otse oranži revolutsiooni ohvrite isetekkelise memoriaali kõrval.

Kõigi veidrate muuseumide ema: meduusimuuseum
Veel linnaolustikku: All- ja ülalinna ühendav mägiraudtee funikolaari ootepaviljon. Kaunis ja praktiline
Kogemata juhtusin Kiievisse täpselt valimiste ajal. Ühes jõeäärses poolhüljatud pargis jalutades hakkas korraga teel peale sõjaväelaste ahelik. Park ise oli inimtühi, ainult sõjaväelased, mitme kilomeetri ulatuses. Lõdvestunud olekuga, aga tekitas ikkagi tunde, et midagi kahtlast on teoksil. Korraga oli keset pargi jalutusrada sein. Lihtsalt niisama. Küllap selle taga oli kas tee mäeküljelt jõe poole varisenud, mingi pooleli jäänud ehitusobjekt või midagi muud taolist. Google maps ütles, et seinast mööda saamiseks tuleks teha poolekilomeetrine ring mäenõlval ronides. Iseenesest oleks ka seinast üle saanud ronida. Hakkasin selleks juba esimesi arglikke liigutusi tegema, kui minu juurde jõudis teine mittekohalik, kes seina umbes samasuguste kaalutlustega hindas. Tegu ei olnud päris turistiga, aga kindlasti mitte ukrainlasega, kuigi kohalikke olisid paistis ta minust paremini tundvat. Ka inglise keel oli tal hea. Tema ütles, et igal teisel päeval roniks ka tema sellest seinast üle, aga mitte täna, sest kas ma märkasin neid rahvuskaartlasi, kes pargis mitmekilomeetrise perimeetri olid ära kartnud? Täna olevat raada, Ukraina parlamendi valimised ja see ei ole päev, mil endale mingitki provotseerivat käitumist lubada. Parlamendihoone on pargist vaid kilomeetri kaugusel. Läksime ringi.

Oma ööbimiskohta, Airbnb korterisse tagasi jalutades pidin läbima ka Kiievi peaväljaku, kurikuulsa Maidani. Selleks päevaks oli mul ringi minemistest juba villand ning läksin kõige otsemat teed lootes, et äkki täna siiski Maidanil revolutsiooniks ei lähe nagu seal vahel kombeks kipub olema. Väljak ja selle ümbrus oli valimiste puhuks liiklusele suletud. Pered olid sinna aega veetma ja tähtsat päeva tähistama tulnud.

Verine on olnud Ukraina ajalugu. Kuna muu hulgas kohustuslikud turistiasjad ka ära teha proovisin, käisin ka teise maailmasõja memoriaalsis. Ma olen ultraradikaalne patsifist ja see koht mõjus mulle ääretult masendavalt. Ukraina on viljakas maa, aga nii lollis kohas, et kõigil on koguaeg vaja olnud sinna nokkima ja sõdima minna. Kui eestlased hakkavad oma sõjaajalooga enamasti kusagilt veeuputuse-eelsest perioodist peale, rääkides uhkusega muistsest vabadusvõitlusest, Lembitust, Liivi sõjast ja muudest lõpuks 20. sajandisse Esimese maailmasõjani ja Vabadussõjani välja jõudes, siis ukrainlased tunduvad nii palju rappida olevat saanud aegade jooksul, et seda, mis enne püssirohu leiutamist juhtus, ei pea nad isegi kõneväärseks.

Juulikuine ilm oli Kiievis kuum ja kuiv. Kui Eestis palaval suvepäeval tuul puhub, on see jahutav. Kui Kiievis tuul puhus, mida väga tihti ei juhtunud, oli see noaga lõikavalt kuum kontinentaalne kõrbetuul. Õhk seisis. Käisin jahutust otsimas linna läbiva Dnepri jõesaarekeste liivarandadel. Saared olid ise kaunid ja puhkealadena potentsiaalikad, kuid puhkealad täiesti välja arendamata. Kui õige palavaks läks, googeldasin, kas Dnepris on ohutu ujuda. Sain vastuseks, et üldjuhul on. Mulle sellest piisas ja libistasin end jõkke. Vees oli küll korralikult sinivetikat sees, aga nendega oskan ma käituda. Hiljem vaatasin, kust kohast see üldjuhul ujumiseks ohutu Dnepr siis ka Kiievisse jõuab. Otse Tšenobõli külje alt Pripjatist. Öösiti helenama ei ole ma siiani hakanud siiski.

Linn ja Dnepr

Olin kaalunud ka Tšernobõli ja Pripjati eksursioonile minekut. Tripadvisor soovitas seda soojalt pakkudes hinnaks umbes 100 eurot. Terve päeva oleks pidanud selle jaoks muidugi ära planeerima. Kui laupäeval mööda kuntsniketänavat, kaunist Andrijivskõi uzvizi alla jõe poole jalutasin jälle, jäi mulle maja seinal silma kollase ja mustaga tuumaohu märk, mille kõrval lahkelt kahte asja pakuti: Pripjati ekskursioone ja hea palgaga tööd inglisekeelsele giidile nendel ekskursioonidel. See oli ainus töökuulutus, mida kogu Ukrainas olemise ajal nägin. Ise pakuks, et tsooni hea palgaga giidide leidmisel ei ole probleemiks mitte niivõrd sealne kiirgus kui ukrainlaste vähene inglise keele oskus. Läksin sisse asja uurima. Ekskursiooni, mitte töö kohta siis. Küsisin, kas järgmise päeva tuurile veel kohti on ja kui palju see maksab. Olevat ja hind oli 149 eurot. See on see, kui sa asjade organiseerimisega viimasele hetkele jääd. Aegsasti broneerides oleks tuuri saanud ka 79 euro eest. Tänasin ja ütlesin, et mõtlen veel pisut. Neiu leti taga ütles, et ega kaua mõelda ei saa, sest nad peavad järgmise päeva külastajate dokumendid 20 minuti pärast juba tsooni ära saatma. Passi ma linnas jalutases nagunii kaasas ei kandnud, niiet sinna see jäi. Ja nagunii, kui lennukipilet vaid 75 eurot ning ekskursioon varakult broneerides 79 eurot maksab, tasub juba uuesti kohale minna 149 euro maksime asemel või nii.

Ahjaa, minu Airbnb korter. Heas piirkonnas üsna kesklinnas, kolm ööd kokku 60 eurot. Hästi sisustatud. Ukraina mõistes väga korralik koht. Ikka õnnestus mul seal esimest korda elus näha prussakat eluruumides. Varem olen ma prussakat kaks korda näinud: Tallinna Loomaaia troopikamajas, kus neid söödana kasvatati ja Tallina Kaubamaja toitupoes.
Viimasel ööl enne magama jäämist nägin silmanurgast seinal mingit liikumist. Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. Ikka oleks nagu midagi liikunud. Klõpsasin tule põlema ja oleks röökides peaaegu lakke roninud, kui prussakas samasse kohta teel ei oleks olnud. Kloppisin voodipesu läbi, tagusin kõigest jõust rusikaga seintele ja voodile, et need jälgid elajad aru saaks, kui hirmus ma olen ning oma nina vähemalt sel ööl sealt korterist eemale hoiaks.
Review`d ma korterile ei jäta. Mida ma kirjutada saaksin? Seda, et ma seal prussakat nägin, oleks ebaaus kirjutamata jätta. Kui ma kirjutan sõna prussakas, ei rendi seda korterit enam keegi. Ja see riik oma inimestega on vaene, nii vaene...

Minu Airbnb kortermaja koridor. Veidi hipster nagu päris palju Kiievist seda on. Mitte trenditeadlikusest, aga asjaolude sunnil

***

Ukraina võõrtööjõust Eestis

Mõned nädalad tagasi lõikas üks meie renditud ukrainlane sushi jaoks poolkülmunud kala tükeldades halvasti pöidlasse. Vigadest tuleb õppida ja samal päeval sai selle tööoperatsiooni jaoks soetatud metallrõngastest erinevates suurustes turvakindad. Seda vahetust, kes juhtunut pealt nägi, ei ole küll mingi probleem neid kandma panna, kuigi see töötamise mõnevõrra ebamugavamaks teeb, sest kui ma veerand tundi hiljem sündmuskohale jõudsin, oli kogu osakond lubivalgete nägudega ja minestuse äärel. Verd oli päris koledasti lahmanud.

Hunt kriimsilm ja tema seitse ametit. Muu hulgas tegelen ma ka tööohutuse ja sellega seotud paberimajandusega. Minu sõnum tööõnnetuste korral on ühene ja selge: kõik intsidendid lähevad ametlikule ja nõuetekohasele vormistamisele, isegi, kui ettevõte sellega Tööinspektsiooni fookuse alla satub. See tähendab minu jaoks küll päris korralikku bürokraatilist lisakoormust, aga kuna ma selle vastutuse enda kanda olen võtnud, tahan ma seda teha ausalt. Eestis on kahjuks ikka veel liigagi levinud tööõnnetuste maha vaikimine. Tööõnnetuste nõuetekohane uurimine ja vormistamine aitab luua statistilist baasi tuleviku otsusteks ning töökeskkonda ohutumaks muuta. Lisaks aitab kokku hoida ettevõtte raha: kui muidu jääb osa töövõimetusega (haiguslehega) seotud kuludest kanda tööandjal, siis korralikult raporteeritud tööõnnetuse puhul maksab töövõimetusehüvitise 100% riik. Muide, Tööinspektsioon käis meil oma reidil ka ära. Väga konstruktiivne oli. Rääkisin avatult, mida oleme teinud ja mis tahaks parendamist, nemad tegid omad märkused, jagasid ka head nõu ja panid kirja, mis kohad nende meelest tuleks korda teha. Viie päevaga said need asjad ka tehtud ning kõik oma eludega edasi minna. Tööinspektorit ei tasu karta.

Tagasi Ukraina noakangelase juurde. Ka talle lasin selgelt öelda, et traumapunktis räägid ausalt ära, mis juhtus, kus sa töötad ja et juhtus tööl. Tagasilöök tuli täiesti ootamatust kohast. Tal puudus tervisekindlustus. Esimesest haiglast saadeti ta tagasi, mis on mõnevõrra üllatav, sest kindlustus kindlustuseks, vältimatu abi on vältimatu abi. Teises asuti teda õmblema alles siis, kui seal lähedal elav kolleeg oli kohale läinud ning 115-eurose arve tasunud. Me ostame ukrainlased vahendusfirmalt täispaketina sisse. Tööloa, elamispinna ja tervisekindlustusega. Me maksame selle eest, et meil hommikul korras paberitega töötaja liini ääres oleks. Tervisekindlustuse puudumine olevat olnud kahetsusväärne eksitus. Meil, kui tööandjal ei ole võimalus renditöötaja tervisekindlustuse olemasolu mingil viisil kontrollida. Samas kui moraalne ja mingil viisil vist ka juriidiline vastutus lasub ikka meil.

See oli teine rendiukrainlasega juhtunud tööõnnetus, mida nägin. Esimesel juhul läks arsti juures kõik sujuvalt, olin Tööinspektsiooni ära vormistanud paberid, kui korraga teatas kannatanu, et soovib ütluseid muuta. Et tegelikult ei kukkunud ta mitte tööl vaid mujal. Ta kukkus turvakaamera ees, kolme inimese juuresolekul, aga ikka soovib ta öelda, et see ei juhtunud tööl. Ettevõtte nimel keeldusin rangelt sellise asjaga kaasa tulemast. Töötaja võib proovida väita mida tahab, aga meie jaoks oli intsident tõestatult töökohal toimunud. Miks peaks inimene soovima välise surveta valetada, kui on alguses tõtt rääkinud?

Mõni aeg tagasi tuli meile tööle uus personalispetsialist, kel oli eelnevast kogemus, mis mänge vahendusfirmad ukraina töölistega mängivad ja võttis kohe ette töölubade kontrolli. Tulemused olid masendavad. Hommikul seisis tehase ukse taga ports ukrainlaseid, puuduva tööloa tõttu keeldusime sisse laskmast. Olematatud tööload ja tervisekindlustus, mille eest raha oli küsitud...

Iga kord, kui saabub uus sats ukrainlaseid, tuleb riietusruumides prussakatõrje teha. Kahjuritõrjefirma räägib, et kõigil ukrainlaseid kasutavatel ettevõtetel on sama probleem. Rendifirmad majutavat töötajaid mingites urgates, sealt need jälgid loomad ka tööle kaasa tulevad. Tootmisesse prussakad õnneks ei trügi, sest sinna saamiseks peaks nad läbima toiduohutuse eesmärgil kuue kraadini maha jahutatud ruumid. Eks ka tarakanid otsivad eelkõige head ja mugavat elu soojas kohas.

Need ülipikad ja ülenimlikud vahetused ning tööpäevad, mida ukrainlased raha nimel teha soovivad, kuid mida Töölepingu seadus teha ei luba. Kui nad enam ületunde teha ei tohi, tulevad nad ja hiilivad mõne teise liini äärde, sest sealne juht ei tea, et neil on norm juba üle töötatud. Ukrainlane, kes ületundide näol vahendusfirmale piisavat kasumit ei tooda, viiakse teise ettevõttesse tööle... Ületöötamise hind on tööõnnetused ja kvaliteedivead. See ei ole jätkusuutlik.

Ettevõtjal on vaja töötajat, ukrainlasel tööd ja raha. Suurepärane kombinatsioon, mida on võimalik rakendada vastutustundlikult ja kehtivaid seaduseid järgides. Ettevõtjal, kui tugevamal poolel on siin suurem vastutus ja kohutus selgelt mitte tolereerida ebaõiglaseid praktikaid, kui näeb, et vahendusfirma töötajat ebainimlikult kohtleb. See ei tähenda midagi, et eestlased omal ajal Soomes sama moodi kohati üle mõistuse tingimustes ja vahendusfirmade poolt lüpstuna tööd käisid tegemas. See ei ole asi, mida soosida, millega leppida. See on probleem, millega tuleb julgeda tegeleda. See on kaasaegne orjapidamine.

2019/07/27

Sünnipäevad

Eile sai mu noorem laps kuue- ja täna vanem kümneaastaseks. Jah, mu lapsed on järjestikustel päevadel sündinud. Mina olengi see kõige tõupuhtam sarisünnitaja. Meie traditsioon on, et lapsed saavad endale sünnipäevaks minult temaatilise tordi tellida, mille siis ööl enne sünnipäeva salaja valmis teen. Mille tort täpselt saab, jääb sünnipäevahommikuseks üllatuseks.

Sel aastal soovis noorem hetkel tema sõpruskonnas populaarsete LOL-nukkude teemalist torti. Vanem ei osanud seekord midagi tahta. Arvas üldse, et äkki ei tahagi torti, kuigi nagu tahaks ka. Otsustasin teda pulgakookidega üllatada.

Sünnipäevatordiprojektid on mu iga-aastased lemmikud, sest see annab mulle võimaluse jälle ühel viisil veidi oma loovust välja lasta. LOL-tordi põhja tegin Kalevi Mesikäpaküpsiste ja või segust, katte toorjuustust ja valgest šokolaadist. Pulgakookide sisu on Kalevi klassikalistest küpsistest ja toorjuustust, glasuuriks valge šokolaad. Kaunistatud marketiletist leitud valmislahendustega. Koguseid ei oska kirja panna. Kondiitritoodete tegemisel töötan tunde järgi.




Tulemus pole ehk just pinteresti tipp, aga mina olen õnnelik, sest lapsed küll olid. Kondiitrioodete valmistamine on üks igavesti teraapiline asi. Sõna otseses mõttes köögipool nägi välja nii:






2019/07/12

Ventileerimismonoloog

Ma vihkan siin maailmas kahte asja: üks on seinakalendrid ja teine ei tule mul suure vihaga kohe meeldegi. Mul on see mingi lapsepõlvetrauma. Igakord, kui mõni koosnööparter kingiks seinakalendri saadab, tõusevad mul kuklakarvad püsti. Ma aktsepteerin inimeste arvamust, et seinakalendrite näol on tegu vajalike asjadega. See arvamus on minu meelest vale, aga ma aktsepteerin seda.
Tootmises on meil inimesed sama moodi kalendrite järgi hullud. See on kõige hullem asi, mida toidutootmise ruumidesse üles panna. Esiteks võib kärnane kuupäevamarker salati sisse kukkuda, teiseks on meil ruumides suhteline õhuniiskus ülikõrge ja öösiti käib ruumidest üle surve-vahupesu, mis silmakõrguselt kõik üle ujutab. Seetõttu on teiseks kvartaliks kalendrid üsna räsitud, narmendava, kopitanud ja kõige halvemal juhul ka kergelt hallitava olekuga. Ma ajan nagu tikutulega taga toiduainetööstustele mõeldud kalendrit, mis kannataks survepesu ja supipotti kukkumist. Pole. Keegi ei tee selliseid. Toidainetööstuste jaoks tehakse valdkonna eripärasid arvestades spetsiaalselt igasuguseid imevidinaid alates pastakates kuni haavaplaastriteni. Kalendreid mitte. Nii pean ma päevast päeva neid narmendavaid jubedusi taluma. Kalendrete ära keelamine tähendaks automaatselt kanade mässu. Uskumatu, kui tähtsad need inimestele on. Isegi kastipesijal olevat kogu aeg vaja vaadata, mis päev täna on.

Kontoris on täpselt minu selja taha üles pandud klassikaline kolme paneeliga seinakalender. See olevat korruse parim koht kalendri jaoks. Nagu kassid tulevad ennast alati kõige suurema kassivihkaja jalgade vastu hõõruma, on meie kontori kalender sattunud kalendrifoobiku külje alla. Kui inimesed seda vaatavad, on minul tunne nagu oleks mul till hambavahel või midagi, sest kuigi nad kalendrit uurivad, jõllitaks nad nagu pingsalt mind.
Mina seda kalendrit üles pannud ei ole ja mina seda ei kasuta. Sellest hoolimata on rahvas mind millegi pärast selle hoolduse eest vastutavaks hakatud pidama. Kui ma enam etteheiteid selle kohta, miks kuupäevamarker edasi lükkamata on, enam kuulata ei jaksanud, viskasin markeri hoopis prügikasti. Nüüd on uus probleem: ma ei tõmba piisavalt kiiresti kuu möödudes lehte kalendrist välja. See on kolme paneeliga kalender, see tähendab, et kogu aeg on silme ees kolm kuud. Teoreetiliselt piisaks, kui ma iga kolme kuu tagant kolm lehte välja tõmbaks. Ega ma nii laisk ka ei ole. Tõmban hoopis iga kahe kuu järel kaks lehte. Ikka on vähe. Ma ei jaksa enam.

Seesama. Ai, kuidas ma tahaks selle ahju visata

2019/07/10

Minu Ahvenamaa. Kiireülevaade sellest, mis ei olnud saarel

Tallink teeb suviti Läänemere saartele päevakruiise-eriväljumisi. Sel aastal oli esimest korda kavas ka Ahvenamaa. Kui muidu Tallink endast mulle ülimalt professionaalse ettevõtte mulje jätnud on, siis nende süsteemid tunduvad olevat liinireiside jaoks välja optimeeritud. Need erikruiisid oleks nagu mitte mitmesajamiljonikäibega suurfirma, vaid käputäie hipide, kes Töötukassa survel ja tööhõivereformi tulemusena on esimest korda elus pidanud tööle hakkama, korraldatud. Hoolimata suurest  segadusest on erikruiis tunduvalt mõistlikum viis kiirelt Ahvenamaale saamiseks kui Tallinki liinireisid, millega minnes tuleb ennast poole öö pealt üles ajada, et vara hommikul teel Stockholmi laevalt maha hüpata. Ma juba kogenud Tallinki päevakruiisija.


Laps: Oo, siin saab snaipida!







Võtsin mõned graniitkivid ka kaasa. Noh, juhuks kui majaehituseks läheb või midagi :D

Käisime Ahvenamaa peasaare kõik turistide kohustuslikud kohad läbi. Vastava jutu saab piltide juurde lugeda suvalisest Ahvenamaa kohta käivast kirjeldusest. Kena koht iseenesest, aga ilmaga ei vedanud üldse. Viimasel fotol on meie kruiisilaeva kartser. Sinna sattumine on pikem lugu. Kuuldes, et me Ahvenamaale läheme, organiseeris mu mees endale tüüpiliselt esiteks ka oma vanemad reisile kaasa, kes omakorda endale tüüpiliselt pool koduküla ka reisile organiseerisid. Osutus, et ühel külameestest on üks laeva tähtsatest ninadest tuttav või sugulane ja nii me laeva telgitagustes ja tekialustes ekskursiooni saime. Kaptenisillast med. punkti ja kartsani. Tuli välja, et sellel laeval ei ole veel sündinud ühtegi last, aga on surnud mitu inimest.

Täna hommikul kajutis ärgates pidi mees kreepsu saama. Tallinn juba paistis. Olime poolteist tundi varem sadamasse jõudmas. Muidu olid kõik väljumised viivituste ja segaduste tähe all kulgenud, eriti autoga reisijate jaoks nagu me olime, aga nüüd korraga poolteist tundi varem kohal. Mees hakkas kohe suure lärmiga mööda kajutit ringi jooksma ja lastele šokolaadi kurku toppima, sest ta arvas, et hommikusöögile me küll enam ei jõua. Autoga reisijad käsutatakse ju alati esmajärjekorras väljumiseks tekile. Mul oli täiesti ükskõik, kuigi tavaliselt olen mina meie pere pannikaosakond. Teatasin resoluutselt, et kui ma maksnud olen, siis hommikusööki ma tahan ja mind ei huvita, kui meie auto ka üle rambi ääre merre lükatakse. Viskasime kiirelt oma kohvid ja toidud restoranis hinge alla. Autotekile jõudes oli näha, et me ei olnud ainsad, keda sadam ootamatult tabanud oli. Pooled autod seisid tühjalt ja juhtidega sõidukid siis kuidagimoodi üritasid ennast nende vahelt maale vingerdada.
Tuttav külamees teadis sisekanalitest saadud info põhjal rääkida, et öösel oli ühel reisijal kopsuturse tekkinud, mistõttu kapten gaasi põhja pressis, et too kiirelt sadamas kiirabile üle anda.

See on siis lühikokkuvõte. Üldiselt on Tallinki erikruiiside sihtkohtadest Gotland parem.

2019/06/29

Ma olen loomaarst

Viimasel IKEAtripil tõin Soomest kena keraamilise seebidosaatorist ja hambaharjatopsidest koosneva vannitoakomplekti. Oleks pidanud kohe mitu tooma, sest neid siin majas ikka kulub. Juba paar nädalalt hiljem märkasin seebidosaatori kadumist. Kuna vannitoapõrand pesemisel kahtlaselt vahutama oli hakanud, panin ühe ja ühe kokku ning prügikasti kontrollides avastasin sealt ka peotäie seebiseid kilde, mille värv kadunud dosaatori omaga ühtis. Põrand vahutas veel pool aastat takkajärgi.


Eile lõhkusid lapsed õhtuse hambapesu käigus ka ühe topsidest ära. Tagajärgi koristades õnnestus mul üks kildudest jalga astuda. Avastasin selle alles järgmisel hommikul, kui kild noorema lapse sõbranna sünnipäevapeol mängutoas tunda hakkas andma. Selleks ajaks oli ta juba päris sügavale sisse tallutud. Käisin mängutoa administraatorilt nõela küsimas, et kild talla alt välja urgitseda. Admin tuustis tagatoas küll tükk aega ringi, aga nõela ikka ei leidnud. Soovitas hoopis keskuse alumisel korrusel olevasse loomakliinikusse pöörduda. Nad olevat seal väga abivalmid ja kindlasti aitavat killu välja võtta.
Tahtsin juba administraatoritädilt koerakostüümi paluda, aga tõin hoopis mängutoa kööginurga sahtlist käärid ja opereerisin ise tualetis killu jalast välja. 10 eurot loomakliiniku visiiditasu nagu naksti kokku hoitud. Isegi verd ei tulnud!


Ma oleks nüüd nagu loomaarst, loom ja idioot, kes endale unise peaga kilde jalga astub kõik ühes isikus.

2019/06/07

Kaktused ja kassid

Vanatüdrukutele meeldivat kaktused ja vanatüdrukutele meeldivat kassid, aga ma ei ole näinud ühtegi kassi, kellele kaktused meeldiks. Elu traagika. Meie maja kassil Jipil on muidu võrdlemisis muretu elu, kui tolmuimeja, küünekäärid ja kaktused välja arvata.
Kass on küll ainus hing siin majas, kes hommikuse äratuskella peale rõõmustab. Tema alustab siis kohe oma rutiinidega. Esiteks tuleb mind voodisse nurrumisega tervitama. Edasi siirdub magamistoa aknast välja vaatama ja kassimuru näksima, mida talle selleks tarbeks aknalaual kasvatan. Lisaks kassimurule ja teistele taimedele on mul aknalaual ka suur klaaspott kaktustega. Jipp, vaeseke, peab ennast selleks igal hommikul hobuserauakujuliseks väänama, et kaktuste ja alla tõmmatud ruloo vahelt ennast muruni manööverdada. Kohe, kui natukenegi valvsust kaotab või eelmisel päeval ennast liiga laiaks söönud on, ei lase kaktus ennast narrida ja tõmbab tal mõnuga küljelt karvu maha.



Ka minu lapsepõlvekass Mirri kaotas kord õnnetul viisil kaktuste läheduses valvsuse. Lapsena oli mul päris korralik kaktuste kollektsioon, mille vahele kass Mirri ennast aknalauale püüdis ära mahutada. Kord hüppas ta aknalauale, kuid tardus siis kohe paigale, sest jäi ühte põõsas istuvat eriti rammusat tihast hüpnotiseeritult silmitsema. Vurrud võbelesid ja Mirri tagumik vajus järjest allapoole, kuni potsatas istuma kõike vihasemate okastega kaktuse otsa. Mirri oli kastreerimata poiss.

Hiljem oli mu elus periood, mil kassidele hoiukodu pakkusin. Kõiki isegi ei mäleta enam. Üks oli must kassipoiss. Muidu viisakas loom, aga kaktuseid ei kannatanud silmaotsastki. Pidevalt aeti neid maha, veeretati ringi ja ahistati kõikvõimalikel muudel viisidel. Ühel õhtul tulin töölt ja leidsin kodust ootamas põrandale tõmmatud kaktuse, millest oli kahesentimeetrine tükk välja hammustatud ning üsna hapu näoga kassi. Kass ei tahtnud paar päeva eriti süüa, aga kaktuseid ka enam kunagi ei puutunud.

Kukkumine

Minu vanem laps tegeleb iluuisutamisega. See on väga kaunis ja väga raske ala. Eelmisel nädalal oli tema uisuklubi hooajalõpu klubisisene võistlusesinemine. Ta oli nii graatsiline ja ilus, kui oma kava tegi...
...ja oma võistlusklassis viimaseks jäi. Objektiivselt võttes oli ta isegi parem, kui talvistel võistlustel, kus ta teise koha sai. Ka eeldab ükskõik mis tasemel uisukava omandamine palju-palju tunde treenimist, aga teised olid seekord paremad ning võistlusklass kõrgema tasemega komplekteeritud.
Ma olen teda väikest viisi püüdnud psühholoogiliselt ette valmistada selleks, kui ta võistlustel või esinedes kukub, kava meelest läheb, muusikaga midagi juhtub ja muudeks sellisteks juhtudeks. Mida kauem ja kõrgemal tasemel ta treenib, seda tõenäolisemalt saabub kord päev, mil ta publiku ees esimest korda kukub. See ei tähenda midagi. Ka olümpiafinaalis kukutakse.
Kaotuseks ei olnud ma teda kunagi varem ette valmistanud. Nii nagu ei ole minu jaoks oluline võit, ei tundunud oluline ka võimalus, et mu laps võib kaotada. See oli viga.
Auhinnatseremoonia ja hilisemad pildistamised pidas ta kenasti vastu, aga pärast uiske jalast võttes ta silmad läikisid ja kodus tõmbas ta oma toa ukse kinni ning teki üle pea.
Sellest viimasest kohast saab tal elus rohkem kasu olema, kui oleks olnud esimesest.

Üks mu 20. eluaastate alguses kolleeg eksis kunagi endale, oma poiss-sõbrale, vanematele, vennale ja tolle elukaaslasele puhkusereisiks lennukipileteid broneerides kuupäevadega. Broneeringu muutmine läks maksma mõned sajad eurod.
"See on sulle odav õppetund ajaks, mil sa hakkad miljonitehinguid tegema," ütles ta isa tookord.

Täna sai mu vanemal tütrel läbi kooliaasta. Ta tunnistusel on vaid viied, ka kõik trimestrihinded. See koolivärk tundub tal nagu iseenesest ja pingutamata tulevat. Kui ta oma võimeid maksimaalselt ära kasutab, jõuab ta ühel hetkel haridusasutuse valiku ja õpingutega tasemeni, kus pingutamata enam ei saa. Ja ka pingutades võib tunnistusele tulla neli või isegi kolm või võib latt olla lausa küündimatult kõrgele tõstetud. Seda ma tahakski oma lastele õpetada. Mitte seda, kuidas veri ninast väljas parim olemise nimel pingutada, vaid kuidas tulla toime kukkumise, kaotamise ja sellega, kui ei piisa isegi sellest, et oled oma parima andnud.


Leian köögilaualt tunnistuse.
Mina: Oo, mis restorani sa tähistama tahaksid minna?
Laps: Hesburgerisse!


2019/05/21

Toidujutte: aga minu puljongikuubik on hoopis öko ja vegan!

Ai, kuidas mulle meeldivad teemad, mis seovad toidu- ja eetikaküsimusi!
Tunnistan ausalt ja häbenemata, ka minu kauvasäiliva toidukraami baaspaketti kuuluvad need madala niiskusesisaldusega kandiliseks soolakäkiks kokku pressitud kurjuse kehastused -- puljongikuubikud. Olen läbi katsetanud ka erinevad surrogaadid: puljongifondid, kui nad uudistootena turule tulid, marketites müüdavad Foodstuudio hirmkallid, aga mitte halvad valmispuljongid ja kõik teised selle liiga mängijad. Ise olen virk söögitegija, aga laisk puljongikeetja. Alati olen tagasi jõudnud oma esimese armastuse -- hinna, mugavuse ja tervislikkuse tasakaalupunkti, I love eco puljongikuubikute juurde.


Kasutan neid siis, kui töölt tulles kiirel õhtul mingi roa, mille kohustuslikuks komponendiks puljong on, järgi isutab. Enamasti risoto. Ma olen täielik risotomaniakk. Kasutan kenasti arborio riisi, parma-tüüpi juustu ja kõiki teisi "kosher" risotokomponente, aga vot kui tööpäeva õhtul on valida, kas:
a) loobuda risotost;
b) soojendada eelmisel õhtul valmis tehtud risotot;
c) hakata risoto jaoks nullist puljongit keetma, mis lükkab roa valmimise aja umbe järgmise hommiku päikesetõusu kanti;
d) keeta sügavkülma ette selline puljongilaar, millest lastelasteni jaguks ja seda siis jupikaupa risoto ja muude vajaduste tarbeks sulatada või
e) võtta appi oma vana sõber I love eco pappkarp kuubikukestega, siis silm ka ei pilgu nende järele poeriiulile kätt sirutamast.



Koostis on omas klassis üsna mõistlik. Ei sisalda maitsetugevdajatena kurikuulsat E621 ega teisi glutamaate. Maitsetugevdajana on koostisosade loendisse ära peidetud pärmiekstrakt, mida teatud koolkonnad küll ka väldivad, aga mina sinna klubisse astunud ei ole. Mitte kõige parematest koostisosadest jäävad eelkõige hoopis silma va vana vastik massi andev toitainetühi maisitärklis, mille kaitseks tuleb küll öelda, et vähemalt selles kuubikus modifitseerimata kujul ja palmiõli, mis jällegi, vähemalt hürdrogeenimata. Pakendil ei ole küll märgitud, aga jääb lootus, et kuna tegu on ökotootega, võiks see olla RSPO palmiõli (huviline siinkohal googeldab vajadusel). Esimesel kohal koostisosade loendis on sool, mida kuubikus lausa 35% on. Jube palju, aga ega seda kuubikut korraga ära sööma ei pea. Pakendi juhise järgi jagub ühest kuubikust poole liitri puljongi jaoks. Minu on see leem veidi kange ning enamasti vähendan kontsentratsiooni poole võrra. Kiire arvutus ütleb, et ühest puljongikuubikust valmistatud potitäies roas on 3.85 grammi soola. Hetkel domineerivad seisukohad, et päevas võiks inimene maksimaalselt 5...6 grammi soola tarbida. Kui see potitäis nüüd veel nelja pereliikme peale ära jagada, võib julgelt veel merevett ka peale juua ilma, et soola ületarbimise risk tekiks. Näitena toodud puljongikuubikuski on kasutatud meresoola, mis jällegi, mikroelementide suurema sisalduse tõttu hetkel tunnustatud seisukohtade kohaselt tavalisele soolale eelistatud on.
Soolaga on üldse nii ja naa. Ma olin pikalt liiga madala vererõhuga hädas. Last oodates õnnestus see hommikul kahe tassi kohviga lõpuks 60/90 peale üles saada ämmaemanda visiidi ajaks. Üks meditsiiniõde avaldas korra mu vereringenäitajatega tutvudes kahtlust, kas ma üldse elus olen.
"Hakka soola sööma rohkem," soovitas mu biokeemikust sõber. Hakkasin. Vererõhk on mul endiselt madal, aga mitte enam ekstreemselt. Elu näitab, et keskmine eestlane, eriti teatud vanuserühmas meesterahvas, siiski pisut liiga palju soola tarbib, niiet soola osast tasub valvsust säilitada.

***

Täna hommikul käisid Vikerraadios kiir(est)toidust rääkimas minu endine ja praegune kolleeg. Muu hulgas rääkis esimene ka teatud mõttes minu luigelauluks jäänud lõpuni korralikult välja arendamata siinsel turul esmakordselt sellisel viisil valmistoidu jaoks mõeldud tasakaalustatud toitumise programmist. Minu praegune kolleeg, meie suurepärane retseptivõlur ja geniaalne kokk, ütles midagi umbes selles vaimus, et rohkem värsket kvaliteetset toorainet ja vähem E-aineid.
"Nüüd katsume rohkem su sõnade, mitte tegude järgi joonduma," ei saanud ma talle tuld andmata jätta, kui ta lõpuks otse-eetrist kontorisse laekus.

***

Kas toidujutud on huvitavad jutud? Kas jutt geneetiliselt modifitseeritud (GMO) "kuldsest" riisist oleks huvitav jutt?

2019/05/12

Mul on unistus

Mul on pikemaajalisem unistus, aga enne seda ka pakilisem probleem. Mu tomatitaimed hakkavad juba õitsema minema, aga nende välja kolimiseks on veel liiga külm. Pealegi on meie kant sellel aastal täiesti putukavaba, vähemal praegu. Ma ei kujuta ette, kes neid tomateid väljaski tolmeldaks. Tomatid tomatiteks, aga varsti hakkavad lindudel pojad kooruma. Pole putukaid, läheb nendegi toitmine keeruliseks.
Ega mul väga saaki nagunii loota pole, sest ostsin paki pildi järgi tomatiseemned, mis kiirelt fotot vaadates oleks amplisse võinud sobida küll. Taimed viskavad aga jõudsalt pikkust juurde ja lausa küsivad kasvuhoonesse ja sidumist. Nii juhtub, kui pakendil olevat infot mitte lugeda.



Siit mu unistuse juurde. Mu süda nutab aia ja kaminaga varustatud klaaskasvuhoone-talveaia järele. Õhtul lähen magama ja vaatan kinnisvarakuulutusi, hommikul ärkan üles ja sirvin tehasemajade katalooge. Mul on juba sada korda läbi mõeldud, mida kõike ma oma aias ja kasvuhoones kasvatada tahan. Oleks mul ainult ruumi, oleks ma taimekasvatusega ammu rikkaks saanud. Kuidas? Hernevõrseid ja sparglit kasvatades. Hernevõrsetest on turul puudus ja nende kilohind on selline, et kuku pikali. Umbes 85 eurot oli vist, kui ma viimati kalkuleerisin. Igatahes olid hernevõrsed too hetk meie tehase kõige kallim tooraine. Väga vähe mõeldakse selliste asjade peale. Ja spargel! Asperaagusena kasvab see aedades nagu umbrohi, aga söögikõlbulikke varsi väga just sealt välja ei üritata pigistada. Põllumajanduskultuurina on spargel vist muidugi tunduvalt kapriissem kui ilutaimena ka, aga jumal, kuidas ma üritaks selle spargliga kui oleks, kus üritada. Samas oma unistuse suunas liikumiseks ma nagu ka midagi ei tee. Päevatöö on mul võrdlemisi intensiivne ja emotsionaalselt väsitav, õhtul vajub kodune olme kogu oma raskusega selga. Energiat ei ole. Nii ma neid suvilakuulutusi muudkui lappan ja vesistan.
Eks siin ole omad agad ka veel. Läbi laste kooli, trennide, sõprade ja stabiilse elu-olu eesmärgil olen veel järgnevad 10-15 aastat Haabneeme külge laulatatud. Siia ma maja hankida aga ei taha, sest Haabneeme elukeskkonnana ei ole enam see, mis siis, kui ma siia kolisin. Viimase aja tavapärasest veelgi kehvem vallajuhtimine on lubanud täiesti kohutavaid detailplaneeringuid, mille tõttu on kogu Haabneeme täis saanud keskmise suurusega kandilisi maju väga väikestel kruntidel. Liiga palju inimesi, kellele ei jätku ruumi ja nagu ennustatakse -- varsti ka põhjavett enam mitte. Mina tahan rohelust, õhku, puhast vett, merd ja oma kaminaga klaaskasvuhoonet!

Mõned nädalad tagasi käisin Toiduliidu aastakonverentsil, kus president ka selle aasta Eesti parimad toiduained välja kuulutas. Ma olen omadega jälle Eesti toidutootmise maailmas ülepeakaela korralikult südame ja kätega sees. Mitte midagi ei tee mulle rohkem rõõmu, kui tunnustus minek neile tootjatele-tegijatele, kes selle oma aastatepikkuse järjekindla süstemaatilise tööga või julge pealehakkamisega on ära teeninud.
Peaauhinna said Mamma kõrvitsa-kohupiimapannkoogid. Kõik kiidavad. Mina kiidan eelkõige tegijaid. Ma olen juba ammu rääkinud, et pidage Mammat silmas. Tegu on väga hästi välja arendatud ja optimeeritud tootmisega, kellel ka toiduohutuse tagamine kenasti juti peal. Vähemalt selline mulje on mul jäänud nii palju kui ma seal käinud olen ning kõrvalt nende arengut jälginud. Ühe läbiva probleemiga ainult: nende tooted maitsesid kõik nagu kumm.
"Ootake, kuni neile mõni hea käega tootearendaja tööle juhtub," hoiatasin ma ikka oma kolleege, "siis alles läheb lahti."
Nüüd on see juhtunud. Istusin parima toiduaine tiitlite jagamisel, vaatasin, kuidas Mamma pannkoogid seal puhast vuuki teevad ja mõtlesin, kes see haruldane leid, nende hea käe ja vaistuga tootearendaja võiks olla. Eelmise nädala  Maalehe artikkel lahendas mõistatuse. Umbes 45-aastane raamatupidaja Margot võttis kätte ja läks hoopis kutsekooli kokaks õppima. Toit oli olnud tema ammune armastus ja kirg. Hakkas uuel erialal tööle ja voilà!, siin ta on: Mamma toode ei maitse enam nagu kumm ning selle aasta parim toiduaine oli sündinud. Uskumatult lahe ja inspireeriv lugu, mida ma uuesti ja uuesti jutustamast ei väsi.

Kõrvitsapannkookide lugu eelmisest nädalast:
https://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/raamatupidaja-viskas-tabelid-nurka-hakkas-kokaks-ja-loi-eesti-parima-toiduaine?id=86121791
Ja kaks ja pool aastat vana artikkel sellest, kuidas see kõik alguse sai:
https://leht.postimees.ee/3839395/keskealisena-praktikandiks-et-elu-oleks-nagu-komm

"Kuidas nad ta üldse seal ilma kogemuseta tööle julgesid võtta," imestas meie tegevjuht kui olin ka talle Mamma pannkookide köögipoolest rääkinud, nii palju kui seda pilti on võimalik ettevõttest väljapool olles objektiivselt kokku panna.
"Vaata, nende tehas asub Raplast mõned kilomeetrid väljas. Seal ei ole just eriliselt pikk pink värava taga. Nad peavad kõik vastu võtma, mis neil uksest sisse tuleb," esitasin natuke vinti peale keerates oma versiooni. Kas see värbamine just päris nii käis, aga ilus lugu on see küll mõlemat pidi. Julgus teha oma elus muutuseid ja oskus võtta tööle just see õige inimene.


2019/05/05

Autohala

See autovärk on üks igavene kahe otsaga asi. See, mis liigub, pidi ka kuluma. Samas olevat seisev auto kõige kiiremini lagunev auto. Ühesõnaga nii või teisiti on üks rist ja viletsus. Kui vaadata põhjuseid, miks ma oma risusse olen viimase poole aasta jooksul pidanud raha sisse pumpama, on auto lagunenudki täpselt kahel põhjusel: mingid jupid on loomuliku kulumise tõttu otsad andnud ja mingid jamad on liiga vähese sõitmisega seostatavad.

Sügisese rehvivahetuse aegu tegi töökoja poiss märkuse, et mul tagumised pidurikettad omadega õhtul ning heietas pikalt veel liiklusohtusest ja selle seosest töökorras piduritega. Tänasin tähelepanujuhtimise eest ja tegin viisakat nägu. Omaette mõtlesin hapult, et see targutav inimtüüp on paras tüütus küll. Sõnumi toomine on alati üks tänuväärne amet olnud. Eks ma olin isegi pidurdusmaa kerget pikenemist tundnud muidugi. Pärast lasin näpuga korra ketastest üle ja pagan, ega seal ketast enam palju ei olnud. Vagu vaos kinni.

Sinnani olin autot kenasti esinduses remontinud, aga see on üks paras nikerdamine. Vaja teiselt poolt linna kuidagi ilma autota tööle saada ja õhtul auto järele tagasi. Üks mu kolleeg oli just enda autot mingis meie tehase taga asuvas remonditöökojas kõpitseda lasknud. Üsna olematu raha eest ja tulemus polnud laita. Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Viisin oma auto samasse kohta.
Remonditöökoja poiss lõi mulle arvutis varuosalao lehe lahti ja küsis, milliseid kettaid-klotse ma tahan. Neid oli kaks lehekülge vähemalt! Vot mis tähendab, kui A-varuosade lõksust end välja murda.
"Tead, mul ei ole õrna aimugi. Vali midagi, mis sa oma naiselegi valiks," ütlesin mina, panin auto võtmed talle lauale ja jalutasin tööle.
Õhtuks oli auto valmis. Pidurdas nagu kulda. Olid mul veel täitsa tasuta diagnostika sellele kollasele mootori hoiatustulele ka teinud, mis vahel vilgu-välgu kippus tegema paar korda kuus. Süüd oli mootori väljalaske mingi bla-bla-bla. Siin see oligi. Vaatasin, et ma sõidan praegu vaid 10 000 km aastas ja lühikesi otsi. Talvel ei saa tööle jõudes vahel mootoritki soojaks. Diiselmootor ei ole sellise kohtlemisega rahul.

Mõned kuud sain õndsat autojamade vaba elu nautida. Siis hakkas lähenema kohutav aprill, mil risu tuli ülevaatusele viia. Kui kollane vilgu-välgu peaks keset ülevaatust põlema lööma, on šansud üsna kehvakesed. Pealegi võib väljalaske bla-bla-bla tähendada midagi, mis reaalselt heitgaasid väga ebasobival hetkel tuksi keerab. Helistasin oma uutele tuttavatele tehase taga: "Mina see A4-ga siin, kelle mootori väljalastke bla-bla-bla tuksis oli. Kui palju maksab, et te väljalaske bla-bla-bla korda teeksite?"
Neid väljalaskeasju pidi kaks tükki mootoris olema. Kui mingi teise liiga varuosa sobib, pidi 2x250 eur minema, aga seda, kas sobib, pidi alles siis teada saama, kui mootor juppideks teha. Parem ikka, kui lasta ennast esinduses paljaks röövida. Jätsin võtmed tehase taha ja jalutasin tööle.
Lõunaajal helistati töökojast. Teise liiga bla-bla-bla ei sobivat kahjuks. Tuleks originaalosade peale minna. Originaal bla-bla-bla maksab 500 eurot. 2x500 eurot pluss töö. Ütlesin, et mõtlen pisut ja helistan tagasi. Mul paluti mitte liiga kaua mõelda, sest mootor on hetkel juppideks. Üldse olevat seal mingid detailid epoliimiga kinni pandud varem. Varem oli see auto ainult esinduses remondis käinud. See selleks.

Helistasin esindusse ja küsisin, kui palju maksab mootori väljalaske bla-bla-bla vahetus. Sain sama hinna. 2x500 eur pluss töö. Mõtlesin, et kui ennast juba paljaks röövida lasta, on seda parem teha esinduses kui mingis tehasetaguses töökojas. Pärast tuleb auto kiiresti nagunii maha müüa. Helistasin tagasi töökotta: "Poisid, liimige see mootor kokku tagasi nagu ta oli ja ärge vahetage midagi. Ma müün selle auto maha."
Selle peale paluti töökojast mul nüüd 15 minutit oodata. Nad võivat üritada veel mingit kasutatud varuosa leida. 15 minut pärast helises telefon.
Võtsin vastu: "Kas teil on häid või halbu uudiseid?"
Hääl telefonis: "Ma ei tea, ma olen kuller tehase värava taga. Need peaks laboritarvikud olema."
Võtsin oma Petri tassid vastu ja ootasin edasi.
20 minuti pärast olid töökojapoisid nagu maa alt leidnud mootori bla-bla-jupid, mis maksid 2x170 eurot. Sellise raha eest võib riske võtta küll. Ütlesin, et nad tuld annaks. Mina rohkem küsimusi ei küsinud. Õhtuks oli auto valmis. Poisid näitasid veel mingeid epoliimiga kinnitatud tükke. Liim oli selgelt juba üsna kuivanud ja vana, niiet ei oskagi kohe mingi muu kohaga kui esindus seda seostada. Mul oli võrdlemisi ükskõik, sest kavatsesin auto nagunii maha müüa. Töökoja poisid läksid kohe elevile ja uurisid, kui palju ma küsin, sest auto pidi väga korralik olema. Ma ütlesin, et lasen esinduses ära hinnata ja kui nemad esinduse pakutust kasvõi 25 eurot rohkem maksavad, võivad nad risu mu õnnisuse saatel endale saada. See, et nad olid valmis ostma autot, mille sisse nad olid pannud jupid, mille kohta ma täpsustavaid küsimusi küsida ei julgenud, andis mulle muidugi lootust. Igatahes olin ma päeval endale valmis vaadanud juba uue auto, väga hea hinnaga vähe sõitnud 2017. aasta bensiinimootoriga Passati. Suurepärane minu elustiiliga sobiv puhta ajalooga auto.
Risu käitus üle ootuste hästi. Mootor oli erk ja vilgu-välgu tuld ei olnud ka näha. Selle tõttu läks mul esialgne müümise tuhin natuke üle. Kui mul paari nädala pärast tekkis aega sellega tegelema hakata, oli mu uus Passat juba kellelegi teisele maha müüdud. Pole ime ka, hea auto oli.

Vahepeal oli kätte jõudnud kevadise rehvivahetuse aeg. Tavaliselt olin suvalisel platsil rehve käinud vahetamas, aga seekord oli mul vaja ka hoiustamiskohta, niiet sõitsin kodule kõige lähemasse ettevõttesse, mis kompleksteenust pakkus. Seal võeti mult viisakalt võtmed ja paluti telginurgas külmetamise asemel kohvimasina ja veeautomaadiga varustatud puhkeruumis oodata. Sinna nahkdiivanile maha istudes sain aru, et olen järjekordsesse man cave`i sattunud. Õnneks olin ma selliste kohtadega juba harjunud. Võtsin laualt suvalise ajakirja ja üritasin scene`i sulanduda.

Üritan suvalise ajakirja abil man cave`i sobituda

Koos hoiustamisega läks rehvivahetusel jälle mingi 70 eurot maksma. Kirusin vaikselt omaette ja lubasin risu maha müüa. Kui palju võib ühe auto peale kulutada?
Õnnetuseks oli kätte jõudnud aprillikuu, millega ka mu ülevaatus pidi läbi saama. Ilmselgelt on kehtiva ülevaatusega autot kergem müüa. Kui oma mootori bla-bla-bla`d vahetamas käisin, olin kodustatud töökojapoistel palunud autot ka sellise pilguga vaadata, kas see ülevaatusekõlbulik on. Poisid kiitsid autot esialgu taevani ja ütlesid, et selles on veel aastaid ja aastaid elu sees, aga tagumised pidurikettad olevat sellised veits piiripealsed. Pole ime ka, kui esimesed pidurikettad just läinud olid, siis eks tagumised võiks umbes sama sammu käia. Siiski meeldib mulle alati võimalusel mitu arvamust kuulata. Uurisin ka rehvivahetuse pealikult, kas ta tagumisi pidurikettaid ülevaatusekõlbulikeks peab. Lasi näpuga üle ketaste ja ütles, et nii ja naa. Võib läbi minna ja võib ka mitte. Nad mõõtvat seal seda pidurivärki mõlemal teljel eraldi. Otsustasin mitte riskida, sest kuna risu müügiplaan oli jälle aktuaalseks muutunud, siis kordusülevaatus on asi, mis auto ajaloost näha jääb ning võib müügihinda mõjutama hakata.

Jälle tehase taha nüüd juba sõbrapoiste juurde. Rutiinne värk. Õhtul helistati: "Teie, khm, nagu te ise ütlesite, risu, on nüüd valmis. Täitsa normaalne auto on."

Eelmisel nädalal käisin ülevaatusel ka ära. Värisesin ooteruumis nagu haavaleht ja üritasin poiste silmadest auto heitgaaside taset lugeda. Ei mingit probleemi. 10 minutit ja asi tehtud. Ei teagi nüüd, kas tuleks auto kiirelt maha müüa või peaks sellest ikka maksimumi välja pigistama?

2019/05/02

Vääriti mõistetud hommikuinimesed

Ma olen alati hommikuinimene olnud. Eile, 1. mai hommikul ärkasin 5:40 ja läksin tööle, et vaadata, mida vahetustes töötav töörahvas siis tööl teeb kui kogu kontorirahvas puhkab. Jubedaks madinaks läks, sest ega keegi oodanud, et mõni juht võiks vabal päeval tehasesse tulla. Eriti kell 6:30 hommikul.
"Muidugi olen ma tööl. Töörahva püha on ju," ütlesin ainult selgituseks ja hakkasin korda majja lööma. Ei ole mul ka kerge töö.
Kella üheksaks oli mul tööl käidud, pesu pesema pandud ja pannkoogidki tehtud. Kell 11:30 lõpetasin esimese lõunauinaku. Kell 15:06 lõpetasin teise lõunaune.
Kahe uinaku vahepeal käisin lastega rabamatkal. Kohalikus Viimsi Soosepa rabas. Ma ei tea, kas me raba üldse üles leidsimegi, sest ka seal oli kord täiesti majja löömata. Tegu ei ole RMK matkarajaga ning igasugused instruktsioonid rajale pääsemise kohta on ääretult puudulikud. Seal, kus oleks pidanud olema infotahvel vastavate juhistega, oli infotahvel, kuhu oli musta markeriga otse puidu peale "Anja oli siin" kirjutatud ja kõik. Hea teada, et Anja seal oli, kuigi mina oleks eelistanud näha, kus internetis lubatud laudtee asub. Mu noorem, 5-aastane laps oli sügisel oma lasteaiarühmaga Soosepa rabas juba käinud ja ta lubas uhkelt teed juhatada. Iga männi juures seletas, kuhu me edasi peame minema.
Lõpuks oli ainust laudtee, mille leidsime, pooleteistmeertine isetekkeline purre üle vana kuivenduskraavi. Muidugi oli metsas niisamagi mõnus jalutada. Päike paistis, õhk oli soe, aga mitte palav ja metsaalune mõnusalt kuiv. Ka ei olnud sääsed ja teised lendavad bandiidid veel kohale jõudnud.
Peale teist lõunauinakut jõudsin oma seiklustest ühele sõbralegi jutustada. Pärast tuli välja, et ta arvas, et olime hoopis eelmisel päeval rabas käinud, kuigi ütlesin selgelt täna. Tema jaoks tundus see kuidagi liiga vara, et tõsi olla.




Täpselt nagu mu ema. Tema ei ole kunagi hommikuinimene olnud. Ükskord helistas mulle pühapäeva ennelõunal kell pool kaksteist. Ma olin selleks ajaks kaks masinatäit pesu pesnud, pannkoogid valmis küpsetanud, nõudepesumasina tühjaks ja uuesti täis laadinud, lõunasöögi ette valmistanud ja ahju pistnud ning midagi veel. Olin just kohvikruusiga voodisse korra pikali visanud, et peale rahmeldamist väheke hinge tõmmata.
"Issand, sa pole veel voodist väljagi saanud," esitas ema oma laituse, kui voodit ja kohvi mainisin. Palju tänu.


Igasuvine linnuterror hakkab ka tuure üles võtma. Talvel pole ühtegi lindu näha ega kuulda. Me paneme naabrinaisega alati esimese lume tulles lindude toidutared välja. Sel aastal käis mul seal täpselt üks külaline: vares. Ma arvasin, et rõdu hakkab küljest kukkuma, aga hoopis vares oli linnumajas sellise lärmiga seemneid nokkimas, et ma arvasin ei tea mida. Naabrinaisel ei käinud vist varestki, sest tema rasvapallid püsisid kevadeni täiesti puutumatuna. Siis, kui Eesti aialinnud olid suve lähenedes põhja lennanud ja lõunapoolt Eestisse uued saabunud, nagu neil kombeks pidi liikuda olema, söödi rasvapallid paari päevaga ära. Ainult tühjad rohelised võrgud rippusid veel majas. Kohe näha, et Läti tihased olid saabunud.
Üleeile õhtul läksin katuseterrassile uurima, kuidas mu lilled kasvavad. Lilledel läks kenasti, aga röövlinnud olid mu aiamööbli üle võtnud. Keegi oli toolil hiirt söömas käinud. Päikese käes pinnalaotuseks kuivanud tühi nahk ja sirge saba olid tooli seljatoele maha jäetud. Suur hunnik oli ka tooli all. Käsutasin mehe kohale, et ta kuivanud hiirejäänused kaminasse viskaks.
"Sa oled ikka linnatüdruk," arvas mees, "ega meil siin mingi krematoorium ei ole," ütles ta ja lasi hiire potist alla.
Mul ükskõik. Peaasi, et lahti sai.