2018/12/03

Peale bodypumpi

96 tundi on mööda saanud sellest, kui me mehega neljapäevases bodypumpis käisime. Mina üle 10 aasta esimest korda ja mees üldse elus esimest korda. Kui ma esialgu mehe valutavat biitsepsit naersin, siis poolteist päeva hiljem mul väga palju naljatuju enam ei olnud. Laupäeva hommikuks olid mul Estoniasse Pähklipurejale piletid. Teisele rõdule. Ma ei tea, mis imeväel ma ennast sinna üles vedasin, sest mu trennist valusad jalad ei paindunud sisuliselt üldse. Mees rääkis kunagi, et neil olevat maal olnud kukk, keda Kindraliks hüüti. Kindral murdis kunagi noorena mõlemad jalad. Kui need kokku kasvasid, kõndis ta endiselt nagu kindral jalgu 90 kraadi all ette sirgelt üles tõstes. Ma kõndisin terve nädalavahetuse umbes samamoodi.

Kui teatrist koju sõitsime, arvas mees: "Näed siis, selleks pidin ma 40 saama, et esimest korda elus balletti vaatama minna."
Ta sai üle-eelmisel nädalavahetusel 40. Õigemini on ta minu meelest viimased kolm nädalavahetust 40 saanud, sest sellel juubelil ei taha otsa ega äärt tulla.
"Sa pidid selleks ka 40 saama, et esimest korda bodypumpi minna," vastasin mina. Mees lubas hakata koostama loendit asjadest, mida ta neljakümneselt esimest korda teeb.
Teatrist koju jõudes hakkasin lõunasöögiks kartuleid koorima. Üks veeres köögikapi alla. Palusin mehel see välja võtta, sest minu jalad ei võimaldanud kükitamist mingi valemiga. Mees keeldus, sest tema käsi ei minevat sirgeks. Perekond sandid. Ma ei teagi, kas ma rohkem julgen mehega koos trenni minna, sest lõpuks on nii, et kui kartul kapi alla veereb, tuleb oodata, mil see kevadel idanema läheb, et siis selle võrseid pidi välja saaks tõmmata.

1 comment:

  1. Aitäh naeru pursatuste eest. Kujutan elavalt ette "Kindrali" moodi käimist :) :)

    ReplyDelete