Meidän perheen hiihtoloma/Meie pere suusapuhkus

Alustuseks tuleb kaelast saada kohustuslik pühadejärgne halamine jõulukinkide üle. Ma sain jõuluks rösteri! Ma töötan võileivatehases... Eelmisel aastal kingiti mulle huulepulk. Ma ei ole kunagi huuli värvinud, vist ei oskagi. Parem on mitte proovida, sest pärast oleks ma kindlasti nagu jokker, aga röster ületab isegi huulepulga.

Häid jõulukinke sain muidugi ka. Nii üllatav, kui see ka pole, parima tegi Viimsi vald. Enne jõule avati mu tänava otsas tasuta uisuplats. Suusakeskuse hooaeg avati sealsamas üle tee ka, aga sinna ma millegi pärast kohe kuidagi ei jõudnud, kuigi olin kolm ööd pidanud kunstlume tootmisega kaasnvat kauget undamist kannatama ning oleks võinud ju ka tulemusest osa saama minna. Mida ma teha sain? Iga kord, kui hakkasin suusakeskuse poole minema, tuli uisuplats esimesena vastu ja see lausa hüüdis: Kass, tule, tuleee…
Kui ma mõnda spordiala üldse armastan, siis on see uisutamine. Kolme päeva pärast sulas liuväli üles, aga suusamäe kunstlumi mitte. Nii jõudsin lõpuks õnnelikult suusaliftini. Edasi nii õnnelikult ei läinud, sest mägi oli pisut jäine ning ma ei saanud alla jõudes hästi pidama. Kütsin kohe suusatõstuki järjekorda piiravasse plastikust võrkaeda sisse. Rahvas hüppas kahte lehte laiali ja minu suusad jäid aia silmustesse kinni. Üks hea meesterahvas aitas lahti harutada. Jube piinlik oli. Igatahes oli vaim nüüd meie pere jõulu ja uueaasta vaheliseks Himose suusapuhkuseks valmis. Mu mees on väga perekeskne inimene. Pere ise on definitsiooni küsimus. Nii võttis ta meie perepuhkusele kaasa oma vanemad, õe, õe mehe ja nende lapsed. Õe mees on lõunamaalane. Minu meelest ta kardab lund. Pärast tuli jutu käigus välja, et lisaks kardab ta kiirust ja kõrgust ka. Seda viimast tegelikult minagi. Tõeline mäesuusatšempioni materjal ühesõnaga.

Tere, Eesti tali

Eks neid asju, mida sellisel minipuhkusel nautida, on peale suusatamise veel palju. Mulle meeldib näiteks reisidel suurele seltskonnale süüa teha. Kui esimesel õhtul olin just külmene inimesele valmistanud veist, kana, searibi, ahjukartuleid ja salati, avastasin, et meie rendimaja nõudepesumasin ei lähe tööle. Õnneks oli mehe vanemate ja õe pere maja kohe meie oma kõrval, niiet tassisin mustad nõud sinna.

Ka sain maha oma esimese soomekeelse telefonikõnega. Mehe õde suutis oma mehega nende maja võtme snepperluku abil sisse lukustada. Majutuskeskuse vastuvõtu telefonile vastas naisterahvas, kes inglise keelt ei rääkinud. Kuna me soome keele tunnis veel mineviku moodustamist õppinud ei ole, tuli olla loov. Õnneks olime õppinud käänamist. Nii seletasingi meie ongelma iseloomu umbes nii: uks on kinni, meie oleme õues ja võti on majas. Saadi aru küll. Kindlasti suutsin ma nendes umbes 10 lauses, mis kulusid viisakusväljendite vahetamiseks, probleemi selgitamiseks ja varuvõtme üleandmise asjaolude kooskõlastamiseks umbes 12 viga teha ja kui ma oleks pidanud need 10 lauset kirjalikult koostama, oleks vigu veel kaks korda rohkem olnud, aga ma olen nii uhke enda üle.

Laste üle olen ka uhke. Nemad oskavad mul nüüd lisaks uisutamisele, mida minu lapsed loomulikult juba geneetiliselt oskama peavad, ka mäesuuskadega sõita. Juba esimese päeva õhtuks läksid mõlemad lups-lups oma vanusele sobiva nõlvakese suusaliftiga kõrvalise abita üles, liuglesid kenasti suuskadel alla ja kohe uuele ringile. Enda kohta ma päris sama öelda ei saa, sest noh, see kiirusekartus... Vähemalt olen jälle sammukese lähemal mäesuusa alistamisele. Peale seda, kui juba natuke välja hakkas tulema ja ma sinisel mäel liiga uljaks kätte läksin ning külje maha panin, sain aru, et mäega ei tohi võidelda. Mäega tuleb kaasa minna ja oma liikumist vaid natuke suunata. Kui mäele liiga palju vastu hakata raiuma, karistab mägi sind kohe ära.

Soome tali

Lõunamaalane jäi ka rahule. Sõitis kaks päeva suusad hoo pidurdamiseks v-asendis rohelistelt nõlvadelt alla ja ainult mõmises heameelest. Korra surusime talle suusalifti kaardi taskusse ja saatsime ja ka sinisele nõlvale, millest ta nagu jahukott alla rullis. Pärast ütles, et need suusakepid olevat asja ära rikkunud. Ma enne soovitasin tal keppidega hoogu pidurdada, kui see liiga suureks läheb. Eks ta siis torkaski keset kõige kiiremat laskumist kepid sirgelt lumme. Pole ime, kui nii kukerpall tuli. Läks aga tagasi oma roheliste nõlvade juurde ja õhtul oli teda sealt päris raske ära saada. Ütles, et järgmisel aastal tahab kindlasti uuesti tulla, aga siis ikka nädalaks. Üldse olevat kaks päeva mäel liiga vähe. Tal just hakkas tulema. Oleks kolmas päeva veel olnud, kus ta siis oleks järskudel nõlvadel alles kütnud.
Vähemalt midagi asjalikku oskasin talle ka õpetada: kuidas autole klaasipesuvedelikku lisada. Iseasi, palju tal sellest edaspidi kasu on, sest ilmselgelt ei ole ta seda siiani Aafrikas pidanud tegema.

Mehe vanemad mul mäesuuska ei sõida, küll aga on üsnagi murdmaasuusad jalas sündinud kunagi. Äi olevat omal ajal Eesti meistrikatel isegi kuues olnud. Nüüd aga polnud oma 20 aastat suusasaabast jalga saanud. Himosel oli neil murdmaavarustus kaasas ja üks valgustatud murdmaarada kenasti avatud ka. Õnnetuseks kukkus äi parklas suuskadel kohe ninali, mis pani ta asjale käega lööma. Ma võtsin siis ämma kampa ja sõitsime niisama kilomeetrikese murdmaad. Vaatasime loodust ja nautisime melu. Ämm sai sellest silma kohe nii särama ja hamba verele, et meelitas oma mehe ka uuesti suuskadele. Ja mis sa kostad, 20 aastat poleks vahepeal nagu olnudki. Tegid kahekesi kohe mitu ringi nagu nooruses.

Täna õhtul saime koju tagasi. Kuigi keegi on siin vahepeal kogu lume ära söönud, on ikkagi kodus nii hea. Ka oli vahepeal valguse puudumise kätte ära surnud mu eksperimentaalne väike tubane talvine köögiviljakasvatus. Peaksin lõpuks endale selle taimelambi taimeri seadistamise selgeks tegema. Kassikaamera valve all üksi koju jäetud Jipike oli selle eest tublim olnud. Ta ei olnudki ennast vahepeal kolmeks päevaks ohtra varuga ette pandud toidust liiga paksuks söönud ega isegi ühtegi veekaussidest ümber ajanud. Kuigi ta vist hakkas juba vaikselt seisundist "millal need inimesed ükskord tagasi tulevad" seisundisse "ah, mida iganes, ongi parem kui need tropid mu majast kaovad, polegi mul neid vaja" jõudma, on ta ikkagi rahul, et kõik jälle vanaviisi on.

Mina ootan, et tali tagasi tuleks. Mäesuusk mäesuusaks, aga murdmaarajale tahaks küll veel saada.

Ma nägin unes, et olin jääkaru

"Ma olen täna halvasti maganud. Ma nägin öösel imelikku unenägu," alustasin hommikul kontoris oma öistest seiklustest jutustamist, "ma nägin unes, et olin jääkaru."
"Emane või isane?" pistis uudishimulik kolleeg kohe kõrvaltoast pea välja.
"Tead, ma ei vaadanud, mul olid muud mured. Ma kolin jääkarukarja juht. Me liikusime üle maasitiku. Umbes üle sellise, nagu meil praegu on. Must maa kerge lumekirme all. Jõudsime karjaga üksiku järve äärde. Vesi oli rahulik ja läbipaistmatu, peal heljumas äsja sadanud lumi. Teised jääkarud tahtsid ujuma minna, aga mina teadsin, et vee all on midagi halba. Jäin valvama, kuni teised ujuvad. Kui nad ujutud said, läksin ise vette. Sukeldusin, et vaadata, mis see halb vee all on. Seal oli uppunud lagunenud tööstushoone, betoonist tugipostid pea järve pinnani kõrgele püsti. Nüüd mõistad, miks mul polnud aega kontrollida, mis soost ma olen. Järgmine kord jääkaruna ausõna kummardun ja kontrollin soo kohe ära."

Rääkisin unenäost ka oma parimale sõbrale. "Jääkarudel ei ole karja. Nad on üksikud, isegi emased. Toidupuudus ei võimalda karjade teket," sain tagasisideks.
Kui minu mõttelennul piire ei ole, on vähemalt sõber mul kahe jalaga alati maapeal.

Drastilised meetmed

Ma olen nüüd juba päris mitu kuud soome keele kursustel käinud. Kuigi koduste tööde tegemisega võiks pisut paremini olla, ei saa öelda, et ma südamega asja juures ei oleks. Sellegi poolest pöördub 3/4  soomlastest minu poole endiselt inglise keeles. See on selgeks märgiks, et aeg on drastilised meetmed kasutusele võtta ning alustada keeleõpet meetodil, millega kõik neid keeli valdavad eestlased, keda mina tunnen, kunagi soome ja inglise keeled selgeks on saanud – tuimalt telekat vahtides. Hakkasin täna endale soome kanaleid tellima ja avastasin, et ainus inglise või eesti subtiitritega soomekeelne kanal Telia valikus on kristlikku jumalasõna edastav TV7. Mida kõike ma oma töö nimel siin maailmas tegema ja vaatama valmis küll olen... Vähemalt pole muret, et sellisel viisil soome keelt õppides kogemata roppuseid või slängi omandada võiksin. Jõuluaega võib TV7 tegelikult täitsa teemasse ajaviide olla.

Täna arutasime soome keele tunnis soomlaste jõulutavasid. Natuke on eestlastega sarnast ja natuke ei ole ka. Näiteks kui soomlaste jõuluvana on oma jõulueide või -mooriga pikas ja õnnelikus suhtes olev aus abielumees, siis eestlaste oma tundub vanapoiss olevat. Vene näärivana peab hoopis armukest.

Siiani olen vähemalt kolmel-neljal õhtul nädalas proovinud vaadata lihtsas soome keeles päevauudiseid, selkouutiseid, mille sihtgrupiks muidu pagulased on. Lisaks keeleõppele paneva need ka maailma natuke teise pilguga vaatama. Päevauudiste edastamisega seletatakse selkouutistes lahti ka Soomes toimuvaid nähtuseid, mis keskmise pagulase taustaga keerulised ja arusaamatud võiva olla. Nagu mis asi on suusavõistlus või koerarakend. Pikem lõik oli pühendatud roolijoodiku mõistele. Riikides, kus alkohol on keelatud, aga roolis peale naiste vist väga palju keelatud asju ei ole, võivad roolijoodik ning liiklusreeglite rikkumine segaseks jääda küll.

Peale bodypumpi

96 tundi on mööda saanud sellest, kui me mehega neljapäevases bodypumpis käisime. Mina üle 10 aasta esimest korda ja mees üldse elus esimest korda. Kui ma esialgu mehe valutavat biitsepsit naersin, siis poolteist päeva hiljem mul väga palju naljatuju enam ei olnud. Laupäeva hommikuks olid mul Estoniasse Pähklipurejale piletid. Teisele rõdule. Ma ei tea, mis imeväel ma ennast sinna üles vedasin, sest mu trennist valusad jalad ei paindunud sisuliselt üldse. Mees rääkis kunagi, et neil olevat maal olnud kukk, keda Kindraliks hüüti. Kindral murdis kunagi noorena mõlemad jalad. Kui need kokku kasvasid, kõndis ta endiselt nagu kindral jalgu 90 kraadi all ette sirgelt üles tõstes. Ma kõndisin terve nädalavahetuse umbes samamoodi.

Kui teatrist koju sõitsime, arvas mees: "Näed siis, selleks pidin ma 40 saama, et esimest korda elus balletti vaatama minna."
Ta sai üle-eelmisel nädalavahetusel 40. Õigemini on ta minu meelest viimased kolm nädalavahetust 40 saanud, sest sellel juubelil ei taha otsa ega äärt tulla.
"Sa pidid selleks ka 40 saama, et esimest korda bodypumpi minna," vastasin mina. Mees lubas hakata koostama loendit asjadest, mida ta neljakümneselt esimest korda teeb.
Teatrist koju jõudes hakkasin lõunasöögiks kartuleid koorima. Üks veeres köögikapi alla. Palusin mehel see välja võtta, sest minu jalad ei võimaldanud kükitamist mingi valemiga. Mees keeldus, sest tema käsi ei minevat sirgeks. Perekond sandid. Ma ei teagi, kas ma rohkem julgen mehega koos trenni minna, sest lõpuks on nii, et kui kartul kapi alla veereb, tuleb oodata, mil see kevadel idanema läheb, et siis selle võrseid pidi välja saaks tõmmata.