Kuidas ma ausa tööga rikkaks ei saanud ja trennis käisin

2016. aastal sõitsin ma tööle minnes igal hommikul sellest ehitatavast tehasest mööda. Olin sel hetkel oma tööst võrdlemisi tüdinud ja hoidsin tööturul seetõttu silma peal. Teadsin, et ehitatav tehas otsib tehnoloogi. Teadsin ka, mida alustavas tootmises töötamine tähendab: ekspresspilet hullumajja ja maohaavad, selle pärast jätsin CV saatmata. 2018 müüs Kristjan Rahu minu hommikuseks teeviidaks olnud tehase austraallastele ja maksis müügitulust igale oma töötajale boonusena 50 000 eurot. Ma olen alati rääkinud, et ausa tööga siin maailmas rikkaks ei saa. Ilmselgelt on mul aeg sõnad tagasi võtta. Mina olen see, kes ei saa. On ka neid, kes võivad saada. Ma kujutan ette, et kõige enam oleks või sees näiteks tehase koristaja, kes juhtuks hetkel ka beebiootel olema. Lisaks boonusele on teda ootamas nüüd mesine rasedus- ja sünnituspuhkuse ning vanemahüvitis.
Kuigi ma Rahu isetutes motiivides ei kahtle, oleks sel mehel järgmistel valimistel poole Lasnamäe hääled kindlustatud ja tee peaministri toolile võrdlemisi sile.
Kui ka 80% preemia saanutest raha maha elavad, nagu paljud ennustavad, kuid vähemalt mõni noor pere nüüd korteri sissemaksuks raha saab, on minu meelest Rahu oma raha hästi kulutanud.

***

Mees heidab mulle pidevalt ette, et me koos midagi ei tee. Minu meelest me elame ja kasvatame lapsi koos, mis on juba päris suur koostegemine, aga hea küll. Pakkusin välja, et lähme siis koos trenni. Viimsis avati paar kuud tagasi uus spordiklubi, mis reklaamib ennast kui eliidi sportimisasutust ja mille kuutasu ning nimi on sellised, et hantlid peavad seal vist küll puhtast kullast olema. Proovitrenn maksab siiski vaid 5 eurot. Mõtlesin, et selle raha eest võib kuldkange tõstma minna küll. Käisime seal eile bodypumpis. Viimsilased võivad ju rikkad ja tõusikud olla, aga nii lollid nad ikka pole, et spordiklubi kuutasuks 90 eurot maksta, sest olime mehega trennis ainsad inimesed. Ka naiste riietusruumis polnud peale minu kedagi. Kui uusaastalubadused varsti treeningsaale ummistama hakkavad, võib seis muidugi muutuda. Klubi ise oli muidu kena ja puhas. Kangid päris kullast ja matid hõbeniitidega traageldatud küll polnud, aga treeningvahendid olid korralikud ja uued küll. Mees ei olnud mul kunagi varem bodypumpis käinud. Mina vist viimati kümme aastat tagasi, aga vähemalt olin ma nii tark, et kui treener soovitas kahekilosed hantlid võtta, võtsin mina kilosed. Mees, nagu üks mees ikka, pidi ikka samu raskuseid kasutama, mida treenergi. Kui koju jõudsime, palusin tal prügi välja viima.
"Ma ei tea," arvas mees, "ma kardan ma ei jaksa nüüd peale trenni konteineri kaant tõsta."
Minu kogemus ütleb, et teise päeva hommik peale trenni on see, mil lihased kõige magusamalt piimhapet täis on. Kui ta homme hommikul kuhugi minna plaanib, siis oleks tal vist targem ööseks autosse jääda, sest homme ta sinna enam nii lihtsalt ei liigu.

Vargapolt

Otsustasin dieedile jääda. Ma olen juba kaks tundi dieeti pidanud ja raske on. Kas see dieet on kehtivate loodusseaduste juures üldse mingi võimalik asi? Olukorda ei tee kergemaks, et mul õnnestus saada eile lastud põdra hakkliha, mille kohe kotlettideks tegin. Nüüd käin ringi ja üritan teha nägu, et külmkappi pole olemas. Kotletikauss ei aita kaalulangetusele just kaasa, aga taimetoitlaseks võib niimoodi küll hakata. Peale värsket ulukiliha marketi farmitoodang enam väga ei isuta.
Varsti saabub uusaastalubaduste aeg. Ma mängin jälle mõttega teoks teha ammune plaan sügisel oma esimene täismaraton läbida. Olen nüüd paar õhtut üle pika aja jälle püüdlikult jooksmas käinud. Ei jaksa oma massi kaasa vedada. Ideaalsest maratonikaalust on 8 kg üle. Kui kaalulangetustempoks valida 1..1.5 kg kuus, arvesse võtta jõule ja paari-kolme muud tagasilööki, mis sellistel teekondadel paratamatud on, võiks sügiseks vormi saada.

Jooksmiseks ilm ideaalne. Keha ei pea ennast enam jahutama, aga kopsud ei lähe pakase sisse hingamisest veel krampi, tee sätendab jääkristallides nii ilusti, aga pole õnneks libe. Talv on hakanud saabuma ülitäpselt. Mõned päevad tagasi sain just talverehvid alla. Otsustasin sel aastal pisut võrdõiguslikust katsetada. Käisin kohalikus rehvitelgis elava järjekorra pikkust piilumas, hindasin selle talutavaks, sõitsin koju ja tassisin panipaigast rehvid välja. Korraga käis peas läbi mõte, et peaks kontrollima, kas vargapolt on ikka tavalisel kohal, et rehvivahetuses mitte selle otsimisega asjatult kõigi aega viita. Mu naabrimees kevadel just kurtis, et ta oli auto vargapoldi ära kaotanud. Teiste üle ei ole küll ilus naerda, aga...

Tõmbasin pagasiruumi katte üles, tõstsin varuratta välja, kompisin pesa, kus vargapolt olema peaks, aga ei midagi. Pöörasin auto teistpidi, raputasin varuratast, isegi esmaabikotti vaatasin, aga peale poolt tundi tuuseldamist otsustasin, et selleks päevaks võrdõiguslikkusest aitab ja hõikasin mehe appi.
"No kuidas sa leia? Ma võin sulle kinnisilmi ka näidata, kus su vargapolt on," ajas mees ennast puhevile. Tõstis pagasiruumi katte üles ja varuratta välja, vaatas vargapoldi pesasse ning siis küsivalt minu otsa: "Siin ei ole ju vargapolti. Kus vargapolt on?"
Pööras auto teistpidi, raputas varuratast, vaatas isegi esmaabikotti, süüdistas vaheldumisi mind ja kevadel rehve vahetanud töökoda hooletuses (tema ise kusjuures käis kevadel minu autoga rehve vahetamas) ja peale poolt tundi tuuseldamist andis alla. Veeretasin rehvid tagasi panipaika ja otsustasin järgmisel päeval esindusse helistada. Kui mul hästi läheb, on neil äkki mingi varupolt. Kui neil hästi läheb, saavad nad mulle uued veljed müüa. Hakkasin juba tuppa minema, kui mees korra ratta juurde kummardus.
"Kuule, su rattad ei käigi vargapoldiga kinni, kõik on tavalised."
Kui mitut blondiini on vaja, et üks vargapolt üles leida? Kui lühike saab ühe inimese mälu olla? Kui palju on töökoja poisid omaette naernud, kui ma rehve vahetama minnes olen neile pöidlaga üle õla näidanud, et vargapolt on pagasnikus tavalises kohas?

Jõulukalender

Oi, mul on täna nii isadepäeva ja jõuluaja lähenemisega haakuv lugu! Mees läks reedel poodi. Uuris, kas lapsed tahavad kaasa tulla. Vanem tahtis, noorem mitte.
Mees tuli vanema lapsega poest ja oli talle jõulukalendri ära ostnud. Nooremale mitte. Ma olen alates noorema lapse sünnist nagu poliitrevolutsionäär muiste aina võrdsusest jahunud. Kui üks laps saab jõulukalendri, siis peab ka teine saama. Vahet pole, et 1. detsembrini, mil kalender käiku lastakse, veel kolm nädalat aega on. See, kes ilma jäi, ei tunneta ajalist mõõdet vaid ebaõiglust. Kui üks saab jõulukalendri, peab kodurahu huvides ka teine saama. Täna tõime noorema lapsega poest ka talle jõulukalendri ära. Legoteemalise. Õnneks oli 29 euro pealt 20 peale alla hinnatud. Nüüd saab tarbimisühiskonna manti veel üle püsiväärtuse, kannatlikkuse, treenimiseks kasutada. Kord tunnis uuritakse, mitu ööd veel ära magada tuleb, et küüned jõulukalendri esimesele luugile taha saaks ajada.

Teiseks olen ma alati rääkinud, et kallis mees, palun vaata ka, mida sa lastele ostad. Vanem laps valis muidugi selle, mis hetkel kõigile teismelistele ja eelteismelistele peale läheb. Jõuluskeptikute jõulukalendri. Peal pildid poodud ja oksendavatest päkapikkudest ning muust antijõulusümboolikast. Kalender on nii populaarne,et kui täna poes käisin, olid kõik juba ära müüdud. Luukide taga on peidus ebaõnneküpsised, mis võiks olla vastandiks häid ja inspireerivaid sõnumeid sisaldavatele klassikalistele õnneküpsistele.
Musta huumori austajad ja muidu ühiskonna sotsiaal-kultuuriliste trendide vaatlemisest huvitatud, jälgide Alli Kassi Juhtumiste Facebooki lehte, sest mul on kõhutunne, et detsembrist saan ma sinna päris tihti postitada fotosid piiripealsest huumorist ja sarkasmist, mis antijõulukalendri luukide tagant välja hakkab tulema.

Hajameelsus ja muud fragmendid

Tavaliselt on meil nii, et mina viin hommikul vanema lapse kooli ja mees noorema lasteaeda. Vahel, kui mul on vaja vara tööl olla, viib mees mõlemaid. Kui temal, siis mina. Normaalne ja õiglane pere logistilise koormuse jagamine. Eile mees paluski, et ma täna hommikul noorema lapse ka tema asemel aeda viiks. Juba rühma ukse juures sain aru, et midagi on valesti. Õhus oli tunda habemeajamisvahu, testosterooni ja pannkookide lõhna. Haarasin ühel lähedal seisval isal varrukast ja uurisin toimuva kohta. Minu hirmsamad kahtlused said kinnitust: isadepäeva pannkoogihommik! Päästsin, mis päästa annab, astusin rühma sisse, teatasin enesekindlalt, et olen asendusliige ja hakkasin koos meestega pannkooke tegema. Lapsel oli lõbus ja tundub, et vähemalt mingit teda läbi elu saatvat traumat sellest päevast ei tule. Huvitav on see, et kui lugu tuttavatele rääkisin, ei olnud esimene reaktsioon mitte analüüsida, mis asjaoludel mees mind lapsega niimoodi üle lasi ja kas need asjaolud on üldtunnustatud moraalinormide kohaselt piisavalt tugevad põhjused, vaid et kuidas ma emana ometi ei teadnud, mis sündmused lasteaias planeeritud on.
Praegu on jälle see õnnis aeg, mil lasteaia jõulupakkide teema saag on hoogsalt käima tõmmatud ja ma ei jõua seda lasteaia meilindust väga pingsalt jälgida kui aus olla. Eelmisel aastal oli pildistamisega sama jama. See info kadus minu jaoks kuhugi müra sisse ära. Nii läks laps fotopäeval oma lemmiksukkpükstes, mis kunagi küll täitsa soliidsed, aga tänaseks kaunis kulunud on, aeda. Hea küll, mõtlesin mina, las siis kõik saavad pilti vaadates aru, et sellel lapsel pole ema. Nüüd on siis teada, et ema pole selle pärast, et ta peab isana funktsioneerima.

***

See unustamine on probleem. Ma ei tea, kas see on selle pärast, et ma jälle ei maga viimasel ajal või mu elus on liiga palju asju. Pühapäeval mõtlesin nii kaua võimalust kasutada, kuni jää ja lumi selle nalja lõpetavad ning sõitsin rulluiskudega poodi. Minu süsteem on vahetusjalatsid kaasa võtta ja uisud poe tuulekotta jätta. Seekord jäid jalanõud koju. Valikud olid halvad:
a) tagasi koju minna ja pool õhtut edasi-tagasi siiberdamisele kulutada;
b) uiskudega poodi minna ja turvamehe sõimuga riskida;
c) minna sokkis poodis ja leppida sellega, et mind natuke napakaks peetakse.

Läksin sokkis poodi. See on tegelikult hämmastav, kui vähe me inimeste jalgu vaatame. Ise sokkis olles ma muidugi vaatasin, aga minu jalgu ei teinud keegi märkama. Olgu, kui suurem mass lähenes, tõmbasin ennast korra saiariiuli taha varju ka. Kassasabas hakkasid ainult jalad külmetama, muidu möödus poeskäik vahejuhtumiteta.

***

Ma töötan toiduparadiisis. Kui ma töölt õhtul nelja sorti võileibadega koju tulen, nõuab noorem laps esimese asjana, et ma talle vorstisaia teeksin.

***

Mu soome keel edeneb vaikselt. Sellel nädalal olen teada saanud, et soomekeeles ei ole sellist sõna nagu sigadus. Ja kui naaber aeda värvib ning sa tahad talle jõudu tööle! soovida, siis selle jaoks pole ka väljendit. Eks jõudu tööle! võib muidugi soovida ikka, aga mõni tundlikuma natuuriga soomlane võib seda mõnitamisena käsitleda. Järjekordne uus sõna mu sõnavaras kategooriast soomlaste väikesed asjad on eestlaste suured, on maja. Maja on soomlaste onn või hurtsik. Eestlane võtab maja ostmiseks 30 aastaks laenu. Üks asi on ainult eestlastel väiksem kui soomlastel. Kui mu soome keele õpetaja üks kasvandik Soome spordilaagrisse sõitis, siis vaatas treener teda õige imelikult, kui noormees kurtis, et tal on ebamugav magada ja kas oleks võimalik kõrgemat lisa patja saada. Siis kadus korra kõrvaltuppa ja tuli teine madrats kaenla all tagasi. Eestlane on printsess herneteral ja patja soomekeeles madrats.

***

Meie kass Jipp on ülekaalus. Pole ka ime, sest ta sööb iga päev kaks kuni neli korda hommikust. Iga kord, kui järgmine pereliige trepist alla tuleb, teeb Jipp iga karvaga selgeks, et ta ei ole veel hommikusööki saanud. Juba kaks päeva tegelikult. Kõik lähevad õnge. Vahel suudab Jipp ka vanema lapse sõbrannadele, kes meile peale tunde külla maanduvad, selgeks teha, et tal pole ikka veel hommikusööki saanud. Mingi süsteem tuleb luua. Näiteks väike hommikusöögi lipuke kassi toidukausi kõrval nagu USAs postkastide küljes on. Kui hommikusöök on antud, on lipp pikali. Kui ei ole, siis püsti. Samas üle kahe päeva vist ei kuluks, et Jipp ise lippu püsti hakkaks tõstma.