2018/10/14

Küsimata hoolitsus

Rist ja viletsus, kohalik raamatukogutädi on mu lapsendanud. Ma olen aastaid olnud siinse raamatukogu innukas, kuid mitte väga eeskujulik külastaja. Mulle meeldib lugeda, aga mulle meeldib elus ka väga paljude muude asjadega tegeleda. Nii jõuan oma parajasti käes oleva raamatuhunniku tagastamiseni alles siis, kui raamatukogust tuleva ähvardus-meeldetuletuskirjad juba õige kurjaks on läinud. Õnneks on meie raamatukogul olemas tagastuskast. Õnnistatud leiutis. Õhtupimeduses hiilin ma häbipuna palgeil kasti juurde, lasen raamatud vaikselt sisse ja jooksen siis hästi kiiresti minema.

Kuid, oh häda!, üsna ruttu muutub raamatunälg jälle nii suureks, et olen sunnitud ennast siiski raamatukoguhoidjatele füüsiliselt näole andma. Viimased korrad on üks laenutuse prouadest mind vidukil silmadega õige imelikult üle leti uurinud. Eile, mil ma mingi ime läbi kõik raamatud tähtaja sees tagastada suutsin ja seetõttu seda isiklikult tegin, tahtis raamatukoguhoidja teada, kas need ka läbi lugesin.
Mina: "Jah, seekord oli väga õnnestunud valik mul juhtunud."
Raamatukoguhoidja: "Teate, sellisel juhul ma panen teid ühe raamatu ootenimekirja, mis teile võiks sobida."
Vabandage mu prantslast, aga kurat ja põrgu. See naine oli mõistnud, et minu sees möllab taltsutamatu kirg raamatute järele ning arvatavasti tundis ta raamatukoguhoidja püha kutsumist proovida seda kirge taltsutada. Raamatu ootelistis olemine on väga ebameeldiv. Kui muidu kaasneb raamatu laenutamisega üks painav kohustus, see õigel ajal tagasi viia, mis sul pidevalt kuklas tiksub, südant närib ning ööl ja päeval magada ei lase, siis raamatu ootenimekirjas olemine tähendab lisaks seda, et kui raamat eelmise lugeja poolt tagastatakse, pead selle raamatukogust nädala jooksul ära tooma. Topeltkohustus. Nagu mul niigi neid vähe oleks. Asi läks aina hullemaks.
Raamatukoguhoidja: " Siis siin on veel üks raamat, mille järjekorda ma Teid panen. /nimetab mulle täiesti mitte midagi ütleva autori ja pealkirja/ See autor kirjutab muidu kriminulle. Isegi mehed loevad."
MA EI LOE KRIMINULLE. Ma ei taha olla raamatu ootenimekirjas. Eriti ei taha ma olla kahe raamatu ootenimekirjas. Ma tean ise väga täpselt, mida ma lugeda tahan. Kindlasti pean ma pärast ka aru andma, kuidas mulle organiseeritud raamatud meeldisid. Mul on vist jälle magneesiumipuudus tekkimas, et ma sisemiselt niimoodi ärritusin.

Täpselt nagu mu ema. Tema tassib mulle ka pidevalt jõuludeks ja sünnipäevadeks mingeid raamatuid. Mitte neid, mis mulle meeldivad, vaid neid, mida tema meelest mul vaja lugeda oleks. Inimesele tema hobiga seotud asjade toppimine on üks ääretult riskantne tegevus, sest arvatavasti tunneb ta oma armastatud teemat nagunii paremini ja teab ka täpselt, mida ta tahab. Umbes, nagu siis, kui inimesele, kes armastab väga süüa teha, kingitaks köögikombain, kuigi ta ise on tegelikult ammu enda jaoks välja mõelnud, millise firma mis mudelit ta tahaks. Siis vedeleb see suvaline monstrum ta kööginurgas, võtab ruumi ja kindlasti tuleb heasoovlik kinkija veel puhtast südamest uurima, et kas pole nüüd mitte hea süüa teha. See on emotsionaalselt väga frustreeriv, kui keegi üritab heast südamest su eest hoolitseda, aga väga valel moel.
"Aga kõik sünnipäevad on ju sellised," ütles üks mu sõber peale mu hala ära kuulamist väga tabavalt.

Mu elus on veel raskusi. Pidev pesuvoor. Mu majapidamises on korraga kasutusel neli komplekti voodipesu, mida järjepidevalt pesta, kuivatada ja lapata tuleb, lisaks muu riidekraam.
"Miks sul neli komplekti voodipesu kasutuses on?" uuris mu sõbranna kahtlustavalt, "kas kassil on ka oma voodi?"
Ei. Kummalgi lapsel on üks voodi, minul on kolm patja ja kaks tekki ning mehel üks padi ja üks tekk.
"Miks sa kolme padja ja kahe tekiga magad?" uuris sõbranna edasi.
Üks tekk on mul jalgade, teine ülakeha jaoks. Kui külm on, saab kaks tekki üksteise otsa panna. Kui on palav, saab jalgade teki maha ajada. Pealegi meeldib mul vahel tekk üle pea magada. Siis jäävad varbad kohe paljaks, kui just tekki diagonaali ei keera, mida ma vahel hotellides tegema olen sunnitud. Üks padi on mul pea alla, teine pea peale panekuks. Siis ei pea tekki üle pea vedama. Kolmas padi on tegelikult mehe teine padi, mille ta mulle iga õhtu magama tulles pähe viskab. Nii kasutan ma seda varupadjana juhuks, kui mu oma patjadest mõni öö jooksul ära peaks kaduma.

Hommikul voodit tehes panen ma varupadja alati kenasti mehe kohale tagasi, sest kahe padjaga on ju niiii hea magada. Millegi pärast tema sellest aru ei saa ja virutab õhtul magama tulles padja jälle tigedalt minu poole.
Nüüd tuleb publikuküsimus: mis on minul ja lahkel raamatukoguhoidjal ühist?

2 comments:

  1. Ma sain mitte 4, vaid 5 komplekti.
    Mul on oma isiklik raamatukoguhoidja, kes mulle raamatuid kõrvale paneb. Aga ta ei sunni midagi peale ja teiseks ei küsi ilmtingimata arvamust loetust. Ning teiseks ta teab mu maitset, üldjuhul lähevad ta valikud täitsa täppi. Me oleme ajapikku lausa sõbrannadeks saanud.
    Samas kui mõni teine raamatukoguhoidja sealt majast hakkaks mulle midagi omal algatusel toppima, siis mulle ka vist ei meeldiks. Nad ei tea mind ka nii hästi, et valikud sobiksid.

    ReplyDelete
  2. Ma loobusin umbes kakskümmend aastat tagasi koorega kohvi joomisest peaasjalikult sellepärast, et kohvikumüüja oli hakanud mind ära tundma ja pani juba enne, kui ma küsidagi jõudsin, koorega ilma suhkruta kohvi mulle valmis. Mingil seletamatul põhjusel häiris mind, et ta teab, mida ma tahan. Esialgu hakkasin segaduse tekitamiseks aeg-ajalt teed võtma ja millalgi kujunes mul harjumus juua kohvi ilma kooreta. Selleks ajaks oli see kohvik (kahjuks) kadunud ja ükski teine müüja ei õppinud mind enam nii hästi ära, nii et musta kohvi joomisest pole mul olnud vajadust vabaneda.

    ReplyDelete