Meie Halloween

Viimsis on Halloween populaarne. Meil on juba 9 komplekti lapsi ukse taha kommi nõudmas ja pommiga ähvardamas käinud. Kell on vaevalt seitse läbi alles! Kass ei jõua turris seljakarvu siletakski lasta, kui uus seltskond luukeresid sisse sajab.



Täiendus: nr 10 nr 11 pundid juhtusid just korraga ukse taha. Nr 10 küsisid päris lahedaid viktoriiniküsimusi Halloweeni kohta. Kui üle 13 seltskonna kokku peaks tulema, siis nr 14 saab ainult makrat, set meie kommivarud seda üle ei ela. Seejuures soetasime me mehega mõlemad komme, sest mulle Halloween meeldib ja ma tahtsin selleks puhuks poe kõige ägedamaid pulgakomme osta.
"Hull olev või? Kui sa nii häid komme jagad, tulevad nad järgmisel aastal ju uuesti!" arvas mees ja ostis kõige odavamaid lutsukaid. Nagunii tulevad. Lastele Halloween meeldib. Nüüd hakkavad lutsukatki otsa saama. Lastel on ikka hea elu. Alguses Halloween, siis kohe Mardid ja Kadrid, siis päkapikutrall ja jõulu kommipakid. Pole ime, et Eesti lapsed ülekaalus on.



Ausalt öeldes mina Halloweeni kui võõrpüha ei põlga. See on normaalne, et ajad ja kombed muutuvad. Ma ei kujuta ette, kui ma oleks pidanud täna õhtul veel kõigi 11 pundi etlemised ka ära kuulama kui see oleks mardipäev olnud. Lisaks ei loobi Halloweeni luukered vilja ja muud jama tuppa maha. Ka võimaldab Halloweenitemaatika kostüümide ettevalmistamisel tuduvalt rohkem fantaasiat rakendada, kui kardripäeval traditsiooniliselt ema vana kittel selga tõmmata. Kaalun isegi järgmise aasta 31. oktoobril oma lemmiksuperkangelasena nr 2, Dr Harley Quinn`ina tööle minna.

Harley Quinn, wiki

Minu kõige lemmikum on Mystique X-meestest, aga alasti ainult sinise kehavärviga kaetult kontoris istuda oleks vist liiast, kuigi palgatõusule võiks kiirendavalt mõjuda.

Mystique, ka wikist

Minu London

Kõik eestlased lendavad vist praegu Londonisse. Koolivahejaks sain endale ja oma vanemale tütrele edasi-tagasi piletid Londonisse kokku 150 euro eest. Koolivaheajal! Üldiselt mulle suured linnad ei meeldi, aga kohati hakkas juba tekkima tunne, et lähen siin Viimsi provitsimetsade vahel kopitama ja väike vaheldus mõnes Euroopa metropolis on mandumise vältimiseks hädavajalik. Ja London on suuuur! Algul võttis hinge kinni, aga umbes ööpäevaga sain linna rütmi ja hingamise kenasti kätte. Seda, kuidas Londonis niimoodi üle tee minna, et elu iga kord silme eest läbi ei jookseks, ma kolme päeva jooksul selgeks ei saanudki. Õnneks olid kriitilisematesse kohtadesse turistide jaoks kenasti suunavad kirjad look right (vaata paremale)-> ja <-look left (vaata vasakule) maalitud. Tolku oli vähe. Iga kord teele astudes pööras mu pea ikka nagu Pavlovi koeral vales suunas. Ja need pistikupesad. Hea, et mul meeles oli endale inglise naelu hankida, aga selle elektrisüsteemi unustasin küll täiesti ära. Esimesel õhtul, kui telefoni tahtsin laadima panna, tuli meelde. BPP - bastard power plugs.

Nurga pealt poest skoorisin endale kuue naela eest adapteri. See on vist parim müügiartikkel turistidele.
"I`ll have that please,"  (ma võtan selle palun) pöördusin müüja poole soovitud jubin käes.
"Of course you can have that," (muidugi võid sa selle saada) lubati mulle lahkelt.
Kes üldse nii räägib? Oli see nüüd kuulus inglise huumor, viisakus või ülbus? Üldse räägitakse seal saarel hirmus naljakalt. Mitte häälduse või sõnavara poolest, aga just väljenduselt.

Please note

this Toaster is

for bread only.

Thank you!

Teatas kiri hotelli hommikusöögi-buffe`s (Pöörake tähelepanu, et see Röster on mõeldud vaid saia jaoks). Tundub, et Rösterit austatakse Ühendkuningriigis rohkem kui saia, vähemalt suurtähe kasutuse põhjal. Paratamatult hakkasin ma ette kujutama, milliseid teisi osi inglise hommikusöögist sellest Rösterist on läbi lastud enne, kui silt seinale seati.
Do not walk on the grass. We have just reseeded it. (Ära kõnni murul. Me just külvasime selle uuesti). Selline silt oli väikeses armas pargis ühe kiriku kõrval. Ainult rahvas, kelle hulgast Shakespeare on võrsunud, viitsib vist keeldude puhul nii pikka juttu teha. "Röster on ainult saiale" ja "ära kõnni murul" teataks eestlane sellistes olukordades. See äsja uuesti külvatud muru oli umbes jaanipäevast saadik muidu niitmata.

Pargid on Londonis ilusad. Kusjuures, seal kasvavad välitingimustes palmid ja elavad papagoid. Siis tulevad inglased veel oma kliima üle kurtma. Neil kolmel oktoobrikuu teise poole päeval, mis ma Londonis veetsin, paistis lauspäike ja kohati kannatas isegi t-särgi väel olla.
St. James`i pargi papagoid koos sealsete oravatega on muidugi kohe näha, et vana impeeriumi kodanikud ja pole ühtegi maailmasõda kaotama pidanud. Nii oravad kui papagoid lendasid meile kohe bandega peale ning käitusid nagu me oleks neile võlgu, kuni neile kioskist paki soolamata india pähkleid tõime.

Õhtune Hyde Park

Impeeriumi kodanik

Nii nagu enamasti elus, on ka Londonis väga palju häid asju tasuta. Kuna ma juba kord selline olen, et sõidan suurlinna ja siis hakkan sealt rohelust otsima, võtsin lisaks parkidele ja botaanikaaiale ka Walkie-Talkie torni 35. korruse Sky Gardeni ette. Vaade on parem, kui London eye pealt. Selleks, et tasuta sky garden`ist kuulda, maksin esiteks 60 naela kahe London eye ja Thames`i tuuri pileti eest, kus giid meid sellisest suurepärasest kohast teavitas ning sinna minna soovitas. See giid oli tõesti üle prahi.
Ka paljud muuseumid on Londonis tasuta, nagu pargidki.
"Pole ime, kui nad aegade jooksul nii palju kunsti on kokku röövinud," arvas üks mu sõber selle kohta.
Minu üle prahi giid Thames`i tuurilt aga arvas midagi muud, kui mööda jõge kruiisides kaldal kõrguvale Kleopatra nõelale osutas.
"See obelisk, nagu paljud teised esemed, kingiti meile egiptlaste poolt... kingiti sõdades...."

Sky Garden

Vaade

Ja lobby

Autentsust on aga vähe järel, mõtlesin ma vaadates, kuidas kaks omavahel Lõuna-Ameerika hispaania keelt kõnelevat naist mulle inglise hommikusööki serveerivad. Suure linna eelis on see, et kui avatud meelega läheneda, siis endale midagi meelepärast leiavad sealt kõik. Mina sain oma pargid ja botaanikaaia, mu laps aga õhtu Soho ja Covent Gardeni hipsterpoodides kolada.

Kohustuslik turistikas

Londoni botaanikaaia palmimaja. Midagi minu hingele. Hommepäev koliks sisse

Vaid üks osa ühest botaanikaaia kasvuhoonetest

Tagasi kodus oli ikka hea olla. Kuigi kolm päeva omapead olnud mees, noorem laps ja kass olid maja peapeale pööranud. Ma olen alati rääkinud, et kui liimida või meisterdada, tuleb ajaleht alla võtta. Meil on nüüd ajaleht superliimiga elutoa põranda külge liimitud.
Mina koristasin, tegin süüa ja kass võttis mu seljakoti pealt Londoni metroo lõhnu. See on tema viis reisida.

Pöllö

Mul saab järgmise nädala lõpus täis neli kuud oma uues töökohas. Sellest viimased kuu aega olen kasutanud tööandja poolt pakutavat võimalust tasuta soome keelt õppida. Karma lajatas juba esimeses tunnis. Kui ma kunagi lõbustasin end sellega, et lasin oma Läti kolleegidel enda järel korrata Ülejõe ja muid taolisi sõnu, siis kohe esimeses tunnis pani õpetaja mu nina alla lehe pealkirjaga äänitamisharjoituksia (hääldusharjutused) ja lasi mul lugeda: Pöllö on yölintu. Pöllö syö hiiriä. Pöllön silmät ovat pyöreät (öökull on öölind. Öökull sööb hiiri. Öökulli silmad on ümmargused).

Täpselt samasugune mörin, nagu omal ajal minu kiusatud lätlaste kurgust kostus, tuli nüüd minu omast. Ma saan nüüd aru küll, miks soomlased nii vähe räägivad. Neid sõnu on võimatu välja hääldada ja kui sa ka mõne lause suudad endast välja pigistada, siis on seda võimatu grammatiliselt korrektselt teha.

Lisaks sõnalõksud. Eestlastel on kõik asjad väiksemad kui soomlastel. Kui Eestis võib hoonesse olenevalt suurusest sisse kolida üks kuni mitu perekonda, siis soome huone tähendab vaid ühte tuba. Lisaks soomlaste asunto (korter) eestlaste asula vastu jne. Ainult üks asi on Eestis suurem: madu. Kui mul soomekeelse kirjavahtusega algust tehes pidevalt silme ees mingid boad ka kobrad roomasid, kui keegi soome keeles kurtis, et salatilehtede vahelt mato (t hääldub pehme d-na) on leitud, siis soomlased pidasid vaid väikest kapsaussi või tõuku silmas.

Aga armsaid sõnu on ka soome keeles rohkem, kui meil. Minu kaks lemmitut on marsu merisea ja mummila vanaema kodu kohta.

Kuna ma järgmisel nädalal Londonis plaanin olla, siis jagas soome keele õpetaja mulle materjalid ette ära, et saaksin nende kallal iseseisvat tööd teha. Hakkasin neid vaikselt läbi vaatama ja minu silmad läksid järjekordselt ümmarguseks nagu pöllöl muiste. Tekstis kiitis keegi Tiina, kuidas ta oma noorele sugulasele kummitädiks on (kummitäti, teine t hääldub nagu d). Google translate leidis kiire selgituse: kummitäti on ristiema.
Ühe asjaga on veel väga raske harjuda. Ükskõik, kui väga soomlased oma lemmiklooma ka ei armastaks, nad ei räägi temast kui elusolendist, vaid ütlevad ikka looma kohta ikka "see", mitte "ta".

Üldiselt hakkab mul see soome keele asi vaikselt tulema. Aru saan ma selle järgi, et enam ei pea ma nii suurt osa oma meilindusest google translaatorist läbi laskma ja eelkõige mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma mõistan, kui palju mul veel õppida on.

Küsimata hoolitsus

Rist ja viletsus, kohalik raamatukogutädi on mu lapsendanud. Ma olen aastaid olnud siinse raamatukogu innukas, kuid mitte väga eeskujulik külastaja. Mulle meeldib lugeda, aga mulle meeldib elus ka väga paljude muude asjadega tegeleda. Nii jõuan oma parajasti käes oleva raamatuhunniku tagastamiseni alles siis, kui raamatukogust tuleva ähvardus-meeldetuletuskirjad juba õige kurjaks on läinud. Õnneks on meie raamatukogul olemas tagastuskast. Õnnistatud leiutis. Õhtupimeduses hiilin ma häbipuna palgeil kasti juurde, lasen raamatud vaikselt sisse ja jooksen siis hästi kiiresti minema.

Kuid, oh häda!, üsna ruttu muutub raamatunälg jälle nii suureks, et olen sunnitud ennast siiski raamatukoguhoidjatele füüsiliselt näole andma. Viimased korrad on üks laenutuse prouadest mind vidukil silmadega õige imelikult üle leti uurinud. Eile, mil ma mingi ime läbi kõik raamatud tähtaja sees tagastada suutsin ja seetõttu seda isiklikult tegin, tahtis raamatukoguhoidja teada, kas need ka läbi lugesin.

Mina: "Jah, seekord oli väga õnnestunud valik mul juhtunud."

Raamatukoguhoidja: "Teate, sellisel juhul ma panen teid ühe raamatu ootenimekirja, mis teile võiks sobida."

Vabandage mu prantslast, aga kurat ja põrgu. See naine oli mõistnud, et minu sees möllab taltsutamatu kirg raamatute järele ning arvatavasti tundis ta raamatukoguhoidja püha kutsumist proovida seda kirge taltsutada. Raamatu ootelistis olemine on väga ebameeldiv. Kui muidu kaasneb raamatu laenutamisega üks painav kohustus, see õigel ajal tagasi viia, mis sul pidevalt kuklas tiksub, südant närib ning ööl ja päeval magada ei lase, siis raamatu ootenimekirjas olemine tähendab lisaks seda, et kui raamat eelmise lugeja poolt tagastatakse, pead selle raamatukogust nädala jooksul ära tooma. Topeltkohustus. Nagu mul niigi neid vähe oleks. Asi läks aina hullemaks.

Raamatukoguhoidja: " Siis siin on veel üks raamat, mille järjekorda ma Teid panen. /nimetab mulle täiesti mitte midagi ütleva autori ja pealkirja/ See autor kirjutab muidu kriminulle. Isegi mehed loevad."

MA EI LOE KRIMINULLE. Ma ei taha olla raamatu ootenimekirjas. Eriti ei taha ma olla kahe raamatu ootenimekirjas. Ma tean ise väga täpselt, mida ma lugeda tahan. Kindlasti pean ma pärast ka aru andma, kuidas mulle organiseeritud raamatud meeldisid. Mul on vist jälle magneesiumipuudus tekkimas, et ma sisemiselt niimoodi ärritusin.

Täpselt nagu mu ema. Tema tassib mulle ka pidevalt jõuludeks ja sünnipäevadeks mingeid raamatuid. Mitte neid, mis mulle meeldivad, vaid neid, mida tema meelest mul vaja lugeda oleks. Inimesele tema hobiga seotud asjade toppimine on üks ääretult riskantne tegevus, sest arvatavasti tunneb ta oma armastatud teemat nagunii paremini ja teab ka täpselt, mida ta tahab. Umbes, nagu siis, kui inimesele, kes armastab väga süüa teha, kingitaks köögikombain, kuigi ta ise on tegelikult ammu enda jaoks välja mõelnud, millise firma mis mudelit ta tahaks. Siis vedeleb see suvaline monstrum ta kööginurgas, võtab ruumi ja kindlasti tuleb heasoovlik kinkija veel puhtast südamest uurima, et kas pole nüüd mitte hea süüa teha. See on emotsionaalselt väga frustreeriv, kui keegi üritab heast südamest su eest hoolitseda, aga väga valel moel.

"Aga kõik sünnipäevad on ju sellised," ütles üks mu sõber peale mu hala ära kuulamist väga tabavalt.

Mu elus on veel raskusi. Pidev pesuvoor. Mu majapidamises on korraga kasutusel neli komplekti voodipesu, mida järjepidevalt pesta, kuivatada ja lapata tuleb, lisaks muu riidekraam.

"Miks sul neli komplekti voodipesu kasutuses on?" uuris mu sõbranna kahtlustavalt, "kas kassil on ka oma voodi?"

Ei. Kummalgi lapsel on üks voodi, minul on kolm patja ja kaks tekki ning mehel üks padi ja üks tekk.

"Miks sa kolme padja ja kahe tekiga magad?" uuris sõbranna edasi.

Üks tekk on mul jalgade, teine ülakeha jaoks. Kui külm on, saab kaks tekki üksteise otsa panna. Kui on palav, saab jalgade teki maha ajada. Pealegi meeldib mul vahel tekk üle pea magada. Siis jäävad varbad kohe paljaks, kui just tekki diagonaali ei keera, mida ma vahel hotellides tegema olen sunnitud. Üks padi on mul pea alla, teine pea peale panekuks. Siis ei pea tekki üle pea vedama. Kolmas padi on tegelikult mehe teine padi, mille ta mulle iga õhtu magama tulles pähe viskab. Nii kasutan ma seda varupadjana juhuks, kui mu oma patjadest mõni öö jooksul ära peaks kaduma.

Hommikul voodit tehes panen ma varupadja alati kenasti mehe kohale tagasi, sest kahe padjaga on ju niiii hea magada. Millegi pärast tema sellest aru ei saa ja virutab õhtul magama tulles padja jälle tigedalt minu poole.

Nüüd tuleb publikuküsimus: mis on minul ja lahkel raamatukoguhoidjal ühist?

Plokkflööt

Eelmisel sügisel tuli ühel päeval mu vanem laps, sel ajal teise klassi õpilasena koju ja teatas, et tal on järgmiseks päevaks muusikaõpetusse plokkflööti vaja. See, et säärased tellimused jumalast normaalsed on, sai mulle juba esimese klassi esimesel nädalal, kui ma öösel kell 11 taskulambi valgel aleviku keskuses kuuseheki all partisani kombel roomates käbisid otsisin, selgeks. Tol korral oli laps selle, et loodusõpetuses kuusekäbisid vaja on, lihtsalt ära unustanud. See tuli talle alles magama minnes meelde. Terve Viimsi emad olid samal õhtud vist sama kuuseheki aluse käbisid otsides läbi roomanud, sest mul läks päris mitukümmend meetrit, kuni ma ühe käbijunni leidsin.

Plokkflöödiga oli umbes sama teema. Mingi kiri oli jah mõned nädalad varem e-koolis olnud, et laste on võimalus plokkflööti õppima asuda. Kuna minu lapsed pole minu omast eriti kõrgemat musikaalsust pärinud, siis otsustasin, et tänan pakkumast, aga meie pere seda võimalust ei kasuta. Isegi, kui lapsed oleks pärinud minu ja oma isa musikaalsused kokku, oleks seis sama nigel. 12. tunnil tuli muidugi välja, et "võimalus plokkflööti õppida" tähendab, et kõik õpivad seda muusikatunnis kollektiivselt. Ühele koolilapse vanemale, kes on harjunud lahendama ülesandeid järgmiseks päevaks on kooli vaja keskaegset mõõka, helelillasid ujumislesti või orava vurrukarvu, pole ühe plokkflöödi mõnetunnise etteteatamisega välja võlumine muidugi mingi väljakutse. Nii saabus meie ebamusikaalsesse kodusse esimene instrument.

"Lapsed saavad ellu ühe oskuse kaasa!" oli õpetaja entusiastlikult lubanud. Mulle sobis, sest öeldakse, et haritud inimene räägib vähemalt kahte võõrkeelt ja mängib ühte pilli. Täna on mu vanem laps viimased pool tundi oma toas flöödil "Meeril oli talleke" harjutanud. Peale aastast flöödi õppimist. Kui ma päevikust ei oleks vaadanud, arvaksin, et tegu on hoopis "Mu koduke on tillukesega". Isegi kass käib ja vaatab mind abipaluvalt ja ta on muidu tervet peret eile õhtust saadik ignoreerinud, sest me otsustasime teda vannitada. Kogu mu armastuse juures, aga kahjuks siit küll ellu mingit oskust kaasa tulemas ei ole. Kui ikka pole antud, siis võib kool ju parimat tahta, aga geenide vastu ei saa. Me õpime parem kahe asemel kolm võõrkeelt selgeks või midagi.