Kuus käiku soomlaseks saamiseni

Esmaspäeval tahtis meie tegevjuht teada, kas mu järgmise päeva õhtu vaba on.
"Ainult siis, kui su ettepanek sisaldab vähemalt ühte Michelini tärni," vastasin mina naljaga, nagu ma seda tihti teen.
Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Michelini tärniga söögikohta Eestis küll veel ei ole, kuid on midagi pea samaväärset. Äsja Michelini tärniga peakoka avatud restoran Noblesseri sadamalinnakus.

Põhjus õhtusöögiks oli järgmine: aeg oli piisavalt küps, et mind minu uue tööandja emafirma omanikele-juhtidele, kes parajasti Eestis käimas olid, presenteerida. Kui nad restoranivalikut kiites uurisid, miks just see koht, said nad kuulda, et see oli vähim tase, millega Alli nõus oli. Vabandavalt seletasin, et Michelinijutt oli nali ja ega ma muidu mingi ebamaine printsess ole. Eelmisel nädalal ronisin näiteks peadpidi tehase reovee biopuhastisse. Bakterite toodetud soojasid solgiaure sisse hingates mõtlesin veel omaette, kas see ongi nüüd see, mille nimel ma kõik need aastat ülikoolis käisin.

Ka sellest õhtusöögist ei olnud ma absoluutselt vaimustuses. Minu elus on olnud liiga palju töövälist aega, mida ma oma laste ja isikliku elu arvelt tööga seotud sotsiaalsetele kohustustele olen kulutanud, Michelini tärn või mitte. Lisaks puuduvad mul praeguses töökohas igasugused ettevõttesisesed tööalased ambitsioonid. Ja muidugi keelebarjäär. Olin seltskonnas ainus, kes soome keelt ei rääkinud. Tõotas tulla piinarikas õhtu. Vaevalt olin oma tagumiku restorani lounge`iosa diivanile maha ja aperitiiviklaasi kätte saanud, kui mu üks lemmikkolleege ammuse seiga jutustamisega kogu pinge eelseisvalt õhtult maha võttis.

Ta oli sel ajal alles noore kokapoisina restoranis alustanud. Hügieeninõuded olid sel ajal pisut teised kui täna ja nii õnnestus ühel kassil pidevalt restorani kööki toiduvarguse eesmärgil sisse lipsata. Mu tulevasel töökaaslasel sai kassi sulitempudest kord mõõt nii täis, et võttis kassil natist kinni ning tõstis ta korraks köögi kirstsügavkülma oma tegude üle järele mõtlema. Öösel kell kolm ärkas kodus voodis ehmatusega üles, sest talle oli õudusega pähe torganud, et kass jäigi sügavkülma. Võttis ratta ning kihutas läbi öise linna tööle tagasi. Sügavkülmakirstu avamisel vaatas talle suurte silmadega vastu küll elus, aga täiesti pulkas kass. Kokapoiss võttis kassi ja tõstis restorani ukse taha. Kass seisis endiselt pulkas jalad sirgelt vastu maad ja vaatas teda suurte silmadega. Alles pool minutut hiljem kogus ennast nii palju, et jooksu panna. Selles ajaks oli ka politsei kohal, sest restorani turvasüsteem oli häiresse läinud.
Edasi liikusime restorani söögisaali. See mis meid ootas, ei olnud toit, vaid sümfoonia, romaan ja terve Louvre kuueks käiguks serveerituna.

Soomlased tundsid huvi, kui palju erinevate geograafiliste piirkondade murded Eestis omavahel erinevad. Eks pisut ikka, aga vist mitte nii palju, kui Soomes. Seal olevat kõne järgi päris mitme regiooni inimesi võimalik eristada. Tampere omasid näiteks. Tampere ja Turu elanike vahel valitsevat juba vana konkurents. Umbes nagu meil hiidlased ja saarlased. Alguse sai see Soome kodusõja ajal punaste ja valgete vahelisest vaenust. Nii võivat Tampere omad teha mis tahavad, aga Turus neid omaks ikka ei võeta. Kord olevat üks tamperelane Turu elektroonikapoest tahtnud telekat osta.
"Me ei müü Tamperest pärit inimestele," sai ta resoluutseks vastuseks.
Mees läks koju, vahetas riided, kleepis ette habeme ja pani pähe päikeseprillid. Teist korda elektroonikapoodi jõudis sai ta vaevalt televiisori peale osutada, kui talle jälle öeldi, et nad ei teeninda tamperelasi. Mees pani nüüd selga naiseriided, pähe paruka, raseeris jalad ning läks kolmandat korda telekat nõudma. Ta ei jõudnud suudki lahti teha, kui talle teatati:
"Teile öeldi juba, et me ei müü tamperelastele!"
"Ma ei öelnud ju sõnagi, kuidas te aru saite, et ma Tamperest olen?" tahtis löödud klient teada.
"Sest see, mida te osta tahate, ei ole telekas, vaid mikrolaineahi."

Võimetus mikrolaineahju ära tunda, ei pruugi siiski olla ainult tamperelaste, vaid üleüldine soomlaste probleem. Üks teine mu töökaaslastest töötas kunagi Viru hotellis. Korra hakkas ühest numbritoast kohutavat laibahaisu tulema. Asja uurides selgus, et nädal tagasi oli seal ööbinud soomlane lihapiruka toa seifi jätnud. Ju ta tahtis seda mikrolaineahjus soojaks teha, aga ei saanud täis peaga aru, et tegu oli hoopis seifiga. Keeras lootusrikkalt nuppu, aga pirukat pärast enam seifist kätte ei saanud. Soomlased, muide, ei solvunud selle loo peale üldse. Eks nad oskavad ka iseenda üle nalja teha, sest järgmiseks rääkisid nad hoopis sellise loo.

Kord südatalvel oli Soome saabunud ameeriklaste delegatsioon. Neid vastu võtnud soome äripartnerid jätsid enne lennujaamateele lumehangedesse verivorste maha. Ameeriklastega lennujaamast ära sõites panid nad verivorstidest möödudes rõõmsalt kisama: "Peatage auto, hanges on jääkaru junnid!"
Tormasid siis kõik autos välja "jääkaru junne" korjama ja sööma. Ise kiitsid, et ja-jaa, jääkarujunnid on Soome delikatess. Pakkusid ka ameeriklastele, kes neid nagu pooletoobiseid vaatasid.

Neid ja teisi tol õhtusöögil räägitud pisut vulgaarseid nalju olen ma pärast mitmetele eestlastele jutustanud. Seda tehes olen ma kahest asjast aru saanud. Vähesed eestlased muigavad neid jutte kuulates, aga mina soomlastega naersin nii, et mul tulid pisarad silma. Kõiki neid lugusid kuulasin ja mõistsin ma soome keeles räägituna, mille kohta ma arvasin, et ma seda ei oska. Tundub, et kolm kuud Soome juurtega firmas on juba tõhusat tööd teinud.