Kuus käiku soomlaseks saamiseni

Esmaspäeval tahtis meie tegevjuht teada, kas mu järgmise päeva õhtu vaba on.
"Ainult siis, kui su ettepanek sisaldab vähemalt ühte Michelini tärni," vastasin mina naljaga, nagu ma seda tihti teen.
Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Michelini tärniga söögikohta Eestis küll veel ei ole, kuid on midagi pea samaväärset. Äsja Michelini tärniga peakoka avatud restoran Noblesseri sadamalinnakus.

Põhjus õhtusöögiks oli järgmine: aeg oli piisavalt küps, et mind minu uue tööandja emafirma omanikele-juhtidele, kes parajasti Eestis käimas olid, presenteerida. Kui nad restoranivalikut kiites uurisid, miks just see koht, said nad kuulda, et see oli vähim tase, millega Alli nõus oli. Vabandavalt seletasin, et Michelinijutt oli nali ja ega ma muidu mingi ebamaine printsess ole. Eelmisel nädalal ronisin näiteks peadpidi tehase reovee biopuhastisse. Bakterite toodetud soojasid solgiaure sisse hingates mõtlesin veel omaette, kas see ongi nüüd see, mille nimel ma kõik need aastat ülikoolis käisin.

Ka sellest õhtusöögist ei olnud ma absoluutselt vaimustuses. Minu elus on olnud liiga palju töövälist aega, mida ma oma laste ja isikliku elu arvelt tööga seotud sotsiaalsetele kohustustele olen kulutanud, Michelini tärn või mitte. Lisaks puuduvad mul praeguses töökohas igasugused ettevõttesisesed tööalased ambitsioonid. Ja muidugi keelebarjäär. Olin seltskonnas ainus, kes soome keelt ei rääkinud. Tõotas tulla piinarikas õhtu. Vaevalt olin oma tagumiku restorani lounge`iosa diivanile maha ja aperitiiviklaasi kätte saanud, kui mu üks lemmikkolleege ammuse seiga jutustamisega kogu pinge eelseisvalt õhtult maha võttis.

Ta oli sel ajal alles noore kokapoisina restoranis alustanud. Hügieeninõuded olid sel ajal pisut teised kui täna ja nii õnnestus ühel kassil pidevalt restorani kööki toiduvarguse eesmärgil sisse lipsata. Mu tulevasel töökaaslasel sai kassi sulitempudest kord mõõt nii täis, et võttis kassil natist kinni ning tõstis ta korraks köögi kirstsügavkülma oma tegude üle järele mõtlema. Öösel kell kolm ärkas kodus voodis ehmatusega üles, sest talle oli õudusega pähe torganud, et kass jäigi sügavkülma. Võttis ratta ning kihutas läbi öise linna tööle tagasi. Sügavkülmakirstu avamisel vaatas talle suurte silmadega vastu küll elus, aga täiesti pulkas kass. Kokapoiss võttis kassi ja tõstis restorani ukse taha. Kass seisis endiselt pulkas jalad sirgelt vastu maad ja vaatas teda suurte silmadega. Alles pool minutut hiljem kogus ennast nii palju, et jooksu panna. Selles ajaks oli ka politsei kohal, sest restorani turvasüsteem oli häiresse läinud.
Edasi liikusime restorani söögisaali. See mis meid ootas, ei olnud toit, vaid sümfoonia, romaan ja terve Louvre kuueks käiguks serveerituna.

Soomlased tundsid huvi, kui palju erinevate geograafiliste piirkondade murded Eestis omavahel erinevad. Eks pisut ikka, aga vist mitte nii palju, kui Soomes. Seal olevat kõne järgi päris mitme regiooni inimesi võimalik eristada. Tampere omasid näiteks. Tampere ja Turu elanike vahel valitsevat juba vana konkurents. Umbes nagu meil hiidlased ja saarlased. Alguse sai see Soome kodusõja ajal punaste ja valgete vahelisest vaenust. Nii võivat Tampere omad teha mis tahavad, aga Turus neid omaks ikka ei võeta. Kord olevat üks tamperelane Turu elektroonikapoest tahtnud telekat osta.
"Me ei müü Tamperest pärit inimestele," sai ta resoluutseks vastuseks.
Mees läks koju, vahetas riided, kleepis ette habeme ja pani pähe päikeseprillid. Teist korda elektroonikapoodi jõudis sai ta vaevalt televiisori peale osutada, kui talle jälle öeldi, et nad ei teeninda tamperelasi. Mees pani nüüd selga naiseriided, pähe paruka, raseeris jalad ning läks kolmandat korda telekat nõudma. Ta ei jõudnud suudki lahti teha, kui talle teatati:
"Teile öeldi juba, et me ei müü tamperelastele!"
"Ma ei öelnud ju sõnagi, kuidas te aru saite, et ma Tamperest olen?" tahtis löödud klient teada.
"Sest see, mida te osta tahate, ei ole telekas, vaid mikrolaineahi."

Võimetus mikrolaineahju ära tunda, ei pruugi siiski olla ainult tamperelaste, vaid üleüldine soomlaste probleem. Üks teine mu töökaaslastest töötas kunagi Viru hotellis. Korra hakkas ühest numbritoast kohutavat laibahaisu tulema. Asja uurides selgus, et nädal tagasi oli seal ööbinud soomlane lihapiruka toa seifi jätnud. Ju ta tahtis seda mikrolaineahjus soojaks teha, aga ei saanud täis peaga aru, et tegu oli hoopis seifiga. Keeras lootusrikkalt nuppu, aga pirukat pärast enam seifist kätte ei saanud. Soomlased, muide, ei solvunud selle loo peale üldse. Eks nad oskavad ka iseenda üle nalja teha, sest järgmiseks rääkisid nad hoopis sellise loo.

Kord südatalvel oli Soome saabunud ameeriklaste delegatsioon. Neid vastu võtnud soome äripartnerid jätsid enne lennujaamateele lumehangedesse verivorste maha. Ameeriklastega lennujaamast ära sõites panid nad verivorstidest möödudes rõõmsalt kisama: "Peatage auto, hanges on jääkaru junnid!"
Tormasid siis kõik autos välja "jääkaru junne" korjama ja sööma. Ise kiitsid, et ja-jaa, jääkarujunnid on Soome delikatess. Pakkusid ka ameeriklastele, kes neid nagu pooletoobiseid vaatasid.

Neid ja teisi tol õhtusöögil räägitud pisut vulgaarseid nalju olen ma pärast mitmetele eestlastele jutustanud. Seda tehes olen ma kahest asjast aru saanud. Vähesed eestlased muigavad neid jutte kuulates, aga mina soomlastega naersin nii, et mul tulid pisarad silma. Kõiki neid lugusid kuulasin ja mõistsin ma soome keeles räägituna, mille kohta ma arvasin, et ma seda ei oska. Tundub, et kolm kuud Soome juurtega firmas on juba tõhusat tööd teinud.

Kohtumine

Ma oleks peaaegu rattaga põdrale otsa sõitnud. Sööstis nagu peatusest väljuv rong metsast minu ette teele. Pärast ära ka ei läinud, vaid jäi mind ehmunult raiesmikult uudistama. Peatasin ratta ja vaatasin vastu. Suur loom. Ilus loom. Põder ei läinud ikka ära.
"Hea küll," mõtlesin mina, "eks ma teen sust pildi ära siis."

Huvitav, kui oleks läinud mõned meetrid teisiti, mis näoga mind sõitsin rattaga põdrale otsa jutu peale EMOs vaadatud oleks.

Täna öösel magasin ma halvasti

Ma suren, kui oma lugusid ei saa jutustada. Kuigi neid koguneb mu sisse liiga palju, ma mitte ei paisu puruks, vaid veidral kombel tõmban hoopis kokku.

Täna öösel magasin ma halvasti. Mu laps on haige, selle pärast magab ta minuga, minu voodipoolel. Valel poolel magades nägin kaks korda halba und. Esimest unenägu ma ei mäleta. Lapsest saadik olen näinud korduvaid unenägusid, ainult viimasel aastal-paaril mitte. Teises unenäos oli maja, kus ma öösiti kogu oma elu olen rännanud. Ma ei tea, kus see füüsilises maailmas on, iga kord on ta pisut muutunud, aga ma tunnen ta alati ära. Ühte maja tiiba tean ma halvasti. Suures majas liikudes juhin ma teisi või käin üksi, aga selles tiivas, maja kõige elegantsemas, peab keegi mulle välisukseni teed näitama. Teejuht läheb ise välja, aga mina mitte kunagi või harva ja hoopis hiljem. Nii ka täna öösel.

Kõrvallugudes muutununa tuli unenägu mu juurde üle pika aja tagasi. Ma ei ole pikka aega ka enam mina ise olnud. Asjad, mida ma varem olen intuitiivselt teadnud ja teinud, on asendunud kogemuse baasilt tegutsemisega.

Ma ei tunne ennast enam oma kehas hästi. Mul paluti kirjeldada, millist supervõimet ma sooviksin omada, aga ma unustasin seda teha, sest supervõime on alati midagi enesestmõistetavat olnud. Ma ronisin mööda siledaid seinu üles. See on tegelikult lihtne, sest alati leidub ebatasasusi, kuhu oma sõrmed haakida või toetuspindu, milleni ulatumiseks tuleb end vaid välja sirutada. Silmad leidavad need üles, mõistus analüüsib ja keha teeb läbi, mis talle ette antakse. Ammu ei ole ma enam mööda seina roninud. Kas see ongi vananemine?

Tunnen, et uue nädalaga algavad muutused. Vaist, mu eksimatu sõber, abimees ja needus, kuigi töntsistunud nagu mu mõistus ja keha, ega sa mind esimest korda ei peta?

Täna öösel jõudis vist surmale päris lähedale üks armastus. See kõige tähtsam asi siin maailmas. Eile tahtsin ma Sulle kirjutada, et mu armastus on igavene, aga näed, mida öö on toonud. Seekord ei ole hommik õhtust targem.

IKEAga maailmameistriks

Kevadel käisime Espoo IKEAS perega voodipesu varumas. Mulle jäi seal üks suurepärane rõdumööbli komplekt silma. Kaks tooli ja laud maksid kokku ainult 60 eurot. Seejuures oli nende karkass mingist rauasulamist ja kõik kinnitused topeltkruvidega. Sellise raha eest oli disaini ja konstruktsiooni rohkem kui küll. Ma olen alati rääkinud, et kui endal silmad ja mõistus peas on ning igasuks pahna valimatult mitte kokku krabada, pole vaja odavaid asju karta. 3000 euro eest võib igaüks laua valmis teha. 30 euro eest ainult tippdisainer.

Mu kallis mees hakkas aga mööblikomplektiga seoses solvavaid kommentaare loopima. Nii kadus mul igasugune tuju selle soetamiseks. Terve suve kujutlesin ma ennast sellel elegantsel mööblil hommikuti kohvi joomas, lõunat söömas ja õhtul teetassiga. Lõpuks otsustasin siiski asja ära teha. Parem september, kui üldse mitte kunagi. Kuna meil niipea Riiga ega Helsingisse asja pole, otsisin netist vahendaja, kes lisatasu eest IKEAst Eestisse mööblit toob. Sisimas arvestasin võimalusega, et tegu on aferistide firmaga ja mul tõmmatakse nahk haledalt üle kõrvade. Kuna pidin ettemaksuks tasuma vaid 13 eurot, olin valmis riskima. Reede õhtul oli mööblibuss nagu lubatud nädal peale tellimuse tegemist mu värava taga.
Ma olen selle väikese ilusa prantsuspärase komplektikesega ülimalt rahul.

Palun vabandada tohletavaid hernetaimi ja triikimata kardinaid. Ka kolin selle mööbli ümber oma väiksemale rõdule, kuhu see proportsioonide poolest paremini sobib

Transpordikulude optimeerimiseks tellisin lisaks rõdumööblile veel voodilinu ja ühe välitingimustesse mõeldud metallist riiuli oma aiandustarvete terrassinurgas hoiustaiseks. Täna hommikul panin riiuli kokku. Päris tüütu töö oli. Sain rakud pihku ja see riiulikolakas kukkus mulle täiega parema jala peale. Kohe nii, et nahk narmendas ja korralik sinikas on soolas.
Õhtul käisin kõigi pooleks nädalavahetuseks oma kodudesse kinni pandud põhjatallinlaste lemmiküritusel, Tallinna Sügisjooksul 10 kilomeetrit jooksmas. Finišeerisin isikliku rekordiga. Pole ime, et IKEA asjad nii populaarsed on. Homme antakse start 21 ja 42 kilomeetri jooksudele. Kes tahab riiulit laenata?

Miks ma täna juba viis tassi kohvi olen joonud

Ma sain lõpuks selle aasta esimed omakorjatud seened pannile! Küll vähe, sest suurem osa eilsel rattaringil leitud seentest olid kas tohletanud, mulle tundmatud riisikad või kasvasid eramaal, aga parem kui üldse mitte midagi. Seenelt tagasi tulles lipsas kass õue. Ta ei tohi küll õues käia, aga kuna ta väga ontlikult kohe ukse kõrvale auto alla passima jäi, lõin käega ning otsustasin probleemiga natuke hiljem tegeleda, sest seened oli vaja pannile lõigata.

Õhtul läksin vara voodisse, sest olin juba hommikul kella viiest üleval olnud. Olin juba magama jäänud, kui korraga välgatas, et kass on ju veel õues. Oligi kuidagi rahulik õhtu olnud kodus. Kõigel on oma hind ja nii pidin end voodist välja ajama poole une pealt. Kass juba ootaski välisukse juures ja tegi rõõmsalt "kurr!", aga tuppa ei tulnud. Ma siis jooksin veerand tundi poolpaljalt hoovis mänguhiirt nööriga järel lohistades kassi ja naabrite rõõmuks ringi. Kass tegi muudkui "kurr-kurr!", aga kätte ka ei andnud. Lõpuks lõin käega ja käskisin mehel, kes pikemalt arvuti taga tööd oli jäänud tegema, enne magama minekut probleemiga tegeleda. Öösel korra ärgates magas kass mu jalgade juures. Ju siis oli asi korda saanud.