2018/08/16

Suur tapatöö ja muud

Kuigi on alles neljapäev, on nädal minu jaoks sisuliselt läbi. Täna sain lõpetatud aasta tähtsaima tööalase teema. Küll kehvema tulemusega, kui ma tavapäraselt harjunud olen, aga kirjas linnuke on kirjas linnuke. Preemiaks tulin juba poolest päevaks koju, lasin rihma lõdvaks, mängisin natuke kassiga ja hakkasin pussitama.



Need pagana ohakad. Nad tulevad eikusagilt ja rikuvad elu. Sammud näiteks ilusal augustihommikul, mil koidukumas udu vaikselt mere poole rullub, kohvikruus käes kastemärjal murul ja siis käib kehast nagu elektrilöök läbi, sest oled mõnele sellisele kodumaisele murusse varjunud kaktusele palja jalaga pahaaimamatult peale astunud. Aianduspoodides on küll ohakate juurimiseks spetsiaalsed vahendid müügil, aga mina olen aastate jooksul siiski oma vanale kööginoale, millega neid pahalasi sama edukalt murust välja sonkida annab, truuks jäänud.


Fakt on see, et minust budisti ei saa, kuigi see religioon oma põhimõtetelt mulle väga sümpatiseerib. Mitte ainult ohakate pussitamise pärast. Oma kodu kaitsel olen kõigeks valmis. Budistidel on veendumus, et iga elu väärtus on sama. Nii on patt ühe suurune, tapad sa inimese või lömastad putuka. Selle pärast nad ka eriti liha ei söö, aga kui söömiseks siiski mõne looma tapavad, siis vähemalt lehma, sest kui süü kana või lehma tapmisel on sama suur, on targem selle eest maksimaalne arv inimesi ära toita.
Juhtus siis nii, et ühel päeval otsustasin majaesise kivisillutise pragudesse kogunenud liivast ja tolmust puhtaks pühkida, mille käigus ka sinna juurdunud taimehakatised välja sikutasin. Selle tegevusega hävitasin sama tahtmatult pesatäie või rohkemate maasipelgate kodud. Järgmiseks õhtuks olid hävitustöö eest evakueeruvad sipelgad mul katlamajas. Ülejärgmiseks juba esikus ja üle-ülejärgmiseks köögis. Sealt edasi oleks nad jõudnud trepini, siis teisele korrusele ja lõpuks arvatavasti ka mulle voodisse. Seda ma enam ootama ei jäänud ja tõin ehituspoest sipelgate toidutare ära. Tegu on ääretult julma, kuid sama tõhusa vahendiga. Sipelgas läheb toidutaresse, sööb mürgitatud sööta ja siis tassib tuigerdades seda ka pessa kõigi sugulastega jagamiseks. Päeva või paari pärast on kogu sugukond piinarikkasse surma surnud. Töötab, aga budistide mõistes vist ka massimõrvarelv ja lühim tee põrgusse.

Mis veel sellel nädalal toimunud on? Lapsed vaatasid õhtul Kevadet. Nad on mind ka varem filmitegelastega samastanud. Näiteks merekuningannaga Ponyo multifilmist. Kui Ponyo oma ema, merekuningannat kirjeldas: "nii ilus ja nii hirmus!" ja mu noorem laps selle peale: "nagu minu emme ka!" hõikas, võis seda isegi poolenisti komplimendina võtta. Kevadet vaadates leidsid lapsed aga, et ma pidin köstri moodi olema. Ausalt öeldes hakkaks silm tõmblema ja jumala päike läheks looja küll, kui ma kõiki nende tehtud sigadusi peaks üles lugema.

Peale palavate ilmade taandumist hakkab ka meie kallis kass Jipp vaikselt elule tagasi tulema. Kuumalaine ajal vedeles ta pidevalt ahastuses näoga voodi all või jahedal kivipõrandal ning ei söönud midagi. Nüüd ei tee muud, kui lunib lisa söögiportse ja käitub nagu oleks külmkapp ta ema.

Veel teeks ma ettepaneku see reede paremakäeliste päevaks kuulutada. Esmaspäeval oli rahvusvaheline vasakukäeliste päev. Paremakäelistel on küll käärid ja kruusid, aga oma päeva, näed, ei ole. Nii palju siis diskrimineerimisest.


2 comments:

  1. Köstri moodi? Mille poolest? Juuksed või kehakuju või...? :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ta vist tagasihoidlik vihje selle oli, et ma kohati äkki liiga valjult valvan, et need väikesed inimesed siin majas kenasti hoolt ja vaimutoitu saaks ning ette seatud juti peal püsiks.

      Delete