2018/08/10

Närvisüsteem

Imelugu, kuidas mõni pisike asi sedavõrd ärritav on, samas kui mõni major sõnnik isegi suunurka võbelema ei pane.

Asjad, mis mind viimase nädala jooksul imekombel ärritanud ei ole:
1. Töökaaslane, kes minuga samas kandis elab, palus ennast hommikul tööle viia. Ajasime autos mõnusasti juttu, kui korraga kostab kusagilt lop-lop-lop.
Mina töökaaslasele: "Kas sa kuuled lop-lop-lop?"
Töökaaslane: "Jah, ma kuulen lop-lop-lop."
Veendunud oma vaimses tervise korrasolekus tõmbasin tee äärde ja peatasin auto, et selle füüsilise tervise korrasolekus veenduda. Astusin välja ja jalutasin ringi ümber auto. Rehvid täis, suitsu ega muud patoloogilist ei paista. Istusin tagasi rooli. Kohe, kui mootori uuesti käima panin, kostab jälle lop-lop-lop. Mootori jahutusventilaatori rihm äkki ribadeks, mõtlesin murelikult ja hoidsin jahutusvedeliku temperatuurinäidikul silma peal valvsalt. Ainsa foori taga, mis mu teele jäi seistes tegi auto: põnks! ja siis veel: põnks! Hakkasin rihma asemel mingit mootorijama kahtlustama.

Korraga tundsin, et rool on raske. Keset kõige väiksema raadiusega ringristmiku muidugi. Järgmisel hetkel süttis armatuurlaual ka aku märgutuli põlema. Mitte see pisike sentimeetrise läbimõõduga, vaid suur punane ja tikutopsisuurune! Issand, kui hea meel mul oli!
"Eh, kõigest generaatori rihm!" hõikasin õnnelikult töökaaslasele. Kui mul on valida ribadeks lastud generaatori või ventilaatori rihma või veel hullem, pekkis mootor vahel, siis on geneka rihm iga kell publiku lemmikuks. Seda, miks mul äkki ka roolivõimendus kadunud oli, ma seletada ei osanud. Äkki hakkab auto elektroonika omast tarkusest aku laadimise kadudes elektritarbijaid välja lülitama ja roolivõim osutus esimeseks valikuks. Lükkasin ohutuled põlema, surusin kogu keharaskusega roolile, palvetasin vaikselt, et vähemalt pidurivõimendus ära ei kaoks ja sõitsin musklijõul nagu KAMAZi juht muiste elegantselt laia kaarega kurve võttes viimase kilomeetri töökoha parklasse. Avasin kapoti, mille põhjas vedeles pikk jupp surnud narmendavat kummimadu, kes oma eelmises elus tõenäoliselt generaatori rihm oli olnud.
Helistasin mehele: "Kallis mees, mul lendas generaatori rihm just ribadeks. Roolivõim kadus ka ära. Mõtle kui tore, et see ventika rihm ei olnud! Helista Eerole, kas tal töökojas vabu aegu on." Eero on meie pere kodustatud automehaanik. Kiire, odav ja hea. Lisaks sama küla mees.
"Su autol pole mingit ventika rihma, mootori jahutus töötab elektri pealt," nullis mees esiteks mu rõõmu. Teiseks arvas ta, et igal juhul tuleb kasutada esindust, mitte kodustatud remondimeest. Kolmandaks keelas ta mul mittelaadiva akuga ise teenindusse sõita, sest: "kurat seda teab, mis niimoodi veel pekki võib minna" ja lasi kindlustusfirmal mulle treileri saata.

Treiler oli kohal kiiremini, kui keskmisel kiirabibrigaalil sünnitaja juurde jõudmiseks kulub. Sõitsin jälle muskleid pingutades roolivõimuta autoga treila peale. Kui mu auto kontori parklast teadmata perspektiiviga nukralt välja lohistati, ei olnud ma üllatuslikult isegi mitte häiritud.
Aa, esinduse poiss selgitas pärast, et lisaks genekale on Audi otsustanud sama rihma taha ühendada ka roolivõimu ja veel mingid asjad. Ju on siis nii odavam, kompaktsem ja kui rihm katki läheb, ka hoopis põnevam, sest iial ei tea, mis asjad enam ei tööta. Vähemalt pole mootori jahutus sama rihma taga. See töötab kõigest aku pealt, mida selle rihmaga laetakse.

Puksiiri numbrimärk on üle prahi ja juht laheda jutuga tüüp

2. Nädalavahetusel läksin poodi, et grillile viskamiseks midagi head osta. Poest väljudes nägin üle tee meie suunas tuigerdavat narkomaani või väga-väga joobes inimest. Olin koos noorema lapsega. Panin lapse autosse, kõndisin ümber auto, istusin sisse ja lasin igaks juhuks uksed nupust lukku. Pool sekundit hiljem oli see mees mu auto juures, vahtis mind uduste silmadega läbi ukseklaasi ja kangutas lingist juhi ust lahti. Sõitsin minema ja narkomaan tuigerdas edasi poodi, kus talle arvatavasti politsei telliti. Ebameeldiv, aga mul ei läinud isegi pulss üles. Laps ei saanud ka õnneks aru, et mingi jama oli just napilt mööda läinud meist.

Asjad, mis mind viimase nädala jooksul ärritanud on:
1. Käisime lastega Kaubamajas, et sõbranna vanemale lapsele sünnipäeva- ja uuele beebile katsikukink valida. Pärast tahtsin kiirelt kaupsi toidupoest ka läbi hüpata. Kiirelt ei olnud seal midagi. Pood oli palav nagu põrgu eeskoda ja kassasabad ulatusid Estonia puiesteele. Kuigi algne plaan seda ette ei näinud, haarasin järjekorras küpsemise asemel iseteeninduskassa puldi ja ladusin ostukorvi kokku kuhjatud asjad puldiga piiksutades kilekotti. Mingi vanema lapse valitud 35-sendine rõve putukakujuline komm ei läinud puldist kuidagi läbi. Ma ei saaks öelda, et mul ei olnud suurest vihast kiusatust see varastada. Tagasi ei hoidnud mind mitte ausus, vaid teadmine, et kui ma elus mingi vale liigutuse teen, kukun ma igal juhul sisse. Ütlesin lapsele, et seekord ta oma jõledat kommi ei saa ja tahtsin poest minema tormata, aga loomulikult lendasin otse otsukontrolli. Mul oli kohe nii hea meel, et ma seda putukat ei varastanud. Pistelise kontrolli korras skännis müüja mu kotist kolm toodet ja ütles, et neljandaks valib ta kilekoti. Pekki, kilekott. Selle olin ma loomulikult skaneerimata unustanud. Täitsa kogemata seejuures. Tuleb välja, et elu ei nuhtle mind enam siis, kui ma midagi valesti teen, vaid ka siis, kui mul on olnud ainult mõte, et äkki võiks midagi valesti teha. Pagana 19-sendise kotiga. Jube piinlik oli. On siiani, kuigi juhtunust on juba kaks päeva möödas.

2. Mu kass oksendas just voodi alla. Kassi okse koristamine juba iseenesest üks ütlemata vahva tegevus. Eriti vahva on seda voodi all roomates teha. Kes tahab kassi osta?

Täiendus: kõige põnevam teema jäigi ülal puudutamata. Kas otsukontrollis sisse kukkununa sain ka šokolaadi? Jah, sain. Kaks tükki lausa. Arvatavasti selle pärast, et mul oli kaks last kaasas. Isegi valelikule varganäole halastatakse, kui tal lapsed on.

1 comment:

  1. hingake sisse, hingake välja, võtke uus kass

    ReplyDelete