2018/08/25

Kolgata tee kultuuri juurde

Mu noorem laps käis eelmise hooaja Kaie Kõrbi balletistuudios kaks korda nädalas tantsimas. Lapsele meeldisid tema roosad balletisussikesed ja stuudio hooaja lõpuetenduselt Alexela  kontserdimajas tuhandele inimesele tantsides saadud adrenaliinilaks. Mulle meeldib Kaie Kõrbi suhtumine, et igast lapsest ei pea saama baleriini, aga balletitundidest saadud hea rüht ja muud hüved ei jookse ka elus mööda külgi maha. Laste huvitegevus võiks pideva piina asemel pigem emotsionaalset rahulolu pakkuda. Hea, kui sellega ka mingi areng kaasa tuleb.

Terve suve on laps siiski järgmisel hooajal jätkamise osas võrdlemisi kahtlev olnud. Kuni tänaseni. Nimel leidis ta eile Telia filmiriiulist 2016. aasta täispika multifilmi Baleriin. Eile vaatas ta seda kaks korda, täna kolm ja sundis korra ka mind vaatama. Ei olnud maha visatud aeg. Selles mõttes natuke ebatraditsioonilise lähenemisega, et kui muidu saavutab multifilmide kangelane enamasti edu läbi hea õnne ja õigete väärtuste eest seismise, siis baleriini viis tippu hoopis räige valetamine ning ränk töö. Aitab ehk elus natuke pettumusi vältida, sest varem või hiljem tuleb ikka see olukord, kus ei võida mitte parim, vaid see, kes kohe alguses konkurendile alatult koti pähe tõmbab.

Igatahes räägib laps nüüd vaimustunult, kuidas tema alati ikkagi edasi painutab, kui põlvede tagant isegi natuke valus on. Mul on tunne, et meil on siiski tarvis tantsutarvete poest ka järgmiseks hooajaks uued balletitrikoo ja -sukkpüksid ära tuua. Lisaks nõuab laps teatrisse balletti vaatama. Ma olen selles osas natuke loodusõnnetus, et pole vist viimased 20 aastat Estonias käinud. Lapsena rikuti mind kultuuriga ära. Mind veeti nii palju mööda teatreid, et nagu näha piisas aastakümneteks ette ära. Vähemalt on mu 5-aastane mind nüüd kultuuri juurde jälle tagasi toomas. Võtsin piletimaailma lehe lahti ja tahtsin broneerima asuda. Tuleb välja, et balleti nägemiseks on Eestis kaks võimalust: ootad talve või võtad jalad selga ja sõidad Tartusse. Estonias oli esimene võimalus enne jõule Pähklipurejat vaatama minna. Sõbranna ka kiitis seda väga. Ta on Pähklipurejat juba kaks korda näinud, väga ilus ja hea jõulumeeleolu looja olevat. Ma natuke pelgasin, et äkki 5-aastase jaoks liiga pikk vaatamine, aga tema rahustas mind, et alati saab ju varem ära minna. Kui ma pileti hinda vaatan, siis selle raha eest küll väga poole pealt lahkuda ei tahaks.

Ostsin perele detsembri alguseks Pähklipurejale piletid ära. Daiboh, kui kumbki lastest selleks ajaks mingi okseviiruse või asja üles peaks korjama. Piletid maksid kokku 50 eurot, ma ei olnud kohtade osas nõudlik ning lisaks on Estonias praegu täispiletitele allahindlus. Ega kultuuri juurde jõudmise ei peagi vist lihtne ja odav lõbu olema.



1 comment:

  1. Oi, nii tuttav. Mu suuremal lapsel tekkis ka umbes viiesena suur tantsuhuvi, selline kõikehõlmav, kaerajaanist balletini. Ükskord üritasin kolme vaatusega balletietenduselt peale teist vaatust temaga jalga lasta, aga ei läinud läbi, ta ei jäänud uskuma, et lugu selles kohas lõppes ;-)

    ReplyDelete