Glamuur kuubis ehk gurmaanipere õhtusöök

Issand, kuidas ma armastan nõudlike kliente! Ilma irooniata. Meil on neid mitmeid. Osad ebamõistlikult kapriissed, teised nauditavalt. Näiteks telliti meilt hernevõrsetega garneeritud salat, mis koosneb ainult erinevatest ubadest ja teistest kaunviljadest ning mille kastmes on kasutatud valge sõstra ekstrakti. Peale läbirääkimisi lepiti õnneks musta sõstra omaga. Salatis olev põlduba pidi seejuures olema kooritud. Mitte ainult kaunast vabastatud, vaid ka oalt endalt tuli pealmine kiht ära tõmmata. Ja siin ei ole juttu mõnest fine dining restoranist, vaid tööstuslikust tootmisest tonnides. Kuna salat on mõeldud Aasia päritolu tarbijatele, on ka klientide maht seega tonnides.

Sõbranna uuris, mida ma täna õhtusöögiks teen. Glamuuri kuubis.

Mees on mul täna kodust ära, noorem laps sõi õhtuks ühte mu töölt kaasa toodud tootenäidist, mina võin vägivallale kalduda, kui keegi mulle peale tööd veel toitu tuleb pakkuma ja vanem laps nõudis kalapulki. Nii ma neid kolm tükki pannile viskasingi. Nii, nagu Eesti molekulaargastronoomia entusiast Tehnikaülikooli emeriitprofessor Raivo Vokk kartulikrõpsude kohta ütleb, ütlen ka mina kalapulkade kohta: see on okei toit mõistlikes kogustes ja asjaolusid arvestades. See, kes seda ei ole, ei pea ka kartma matsina välja paista. See, kes ei karda hernevõrseid ja muud rohelist süüa, ei pea kartma ka üldjuhul ebatervislikuks peetavaid tooteid.
Toit on inimese suurim naudingute allikas.

Selle nädala esimene tüng

Sügis tuleb, linnud valmistuvad parvlema ja rahvas hakkab vaikselt puhkustelt kontorisse tagasi valguma. Täna oli ka meie alati heatujuline Jori-Pekka oma Soome mökkist kolmenädalaselt puhkuselt tagasi. Külakostist oli kaasa toonud Soome lagritsat. Mina oma kehva soome keelega sain aru, et lagrits on sidrnunheinaga. Lagrits on mu lemmik, kuigi see mu näo punne täis ajab. Sidrunhein on ka mu lemmik ja mõjub punnidele hästi. Pärast lasin igaks juhuks google`i tõlkerobotist ka teksti läbi ja sain teada, et ei olnudki sidrunheinga lagrits, rohutirtsudega lagrits oli hoopis, aga selleks hetkeks olin ma juba pool pakki ära söönud. Krõmpsus küll, aga sidrunhein krõmpsub ju ka. Ühesõnaga õppige keeli sõbrad, tuleb kasuks elus.

Kolgata tee kultuuri juurde

Mu noorem laps käis eelmise hooaja Kaie Kõrbi balletistuudios kaks korda nädalas tantsimas. Lapsele meeldisid tema roosad balletisussikesed ja stuudio hooaja lõpuetenduselt Alexela  kontserdimajas tuhandele inimesele tantsides saadud adrenaliinilaks. Mulle meeldib Kaie Kõrbi suhtumine, et igast lapsest ei pea saama baleriini, aga balletitundidest saadud hea rüht ja muud hüved ei jookse ka elus mööda külgi maha. Laste huvitegevus võiks pideva piina asemel pigem emotsionaalset rahulolu pakkuda. Hea, kui sellega ka mingi areng kaasa tuleb.

Terve suve on laps siiski järgmisel hooajal jätkamise osas võrdlemisi kahtlev olnud. Kuni tänaseni. Nimel leidis ta eile Telia filmiriiulist 2016. aasta täispika multifilmi Baleriin. Eile vaatas ta seda kaks korda, täna kolm ja sundis korra ka mind vaatama. Ei olnud maha visatud aeg. Selles mõttes natuke ebatraditsioonilise lähenemisega, et kui muidu saavutab multifilmide kangelane enamasti edu läbi hea õnne ja õigete väärtuste eest seismise, siis baleriini viis tippu hoopis räige valetamine ning ränk töö. Aitab ehk elus natuke pettumusi vältida, sest varem või hiljem tuleb ikka see olukord, kus ei võida mitte parim, vaid see, kes kohe alguses konkurendile alatult koti pähe tõmbab.

Igatahes räägib laps nüüd vaimustunult, kuidas tema alati ikkagi edasi painutab, kui põlvede tagant isegi natuke valus on. Mul on tunne, et meil on siiski tarvis tantsutarvete poest ka järgmiseks hooajaks uued balletitrikoo ja -sukkpüksid ära tuua. Lisaks nõuab laps teatrisse balletti vaatama. Ma olen selles osas natuke loodusõnnetus, et pole vist viimased 20 aastat Estonias käinud. Lapsena rikuti mind kultuuriga ära. Mind veeti nii palju mööda teatreid, et nagu näha piisas aastakümneteks ette ära. Vähemalt on mu 5-aastane mind nüüd kultuuri juurde jälle tagasi toomas. Võtsin piletimaailma lehe lahti ja tahtsin broneerima asuda. Tuleb välja, et balleti nägemiseks on Eestis kaks võimalust: ootad talve või võtad jalad selga ja sõidad Tartusse. Estonias oli esimene võimalus enne jõule Pähklipurejat vaatama minna. Sõbranna ka kiitis seda väga. Ta on Pähklipurejat juba kaks korda näinud, väga ilus ja hea jõulumeeleolu looja olevat. Ma natuke pelgasin, et äkki 5-aastase jaoks liiga pikk vaatamine, aga tema rahustas mind, et alati saab ju varem ära minna. Kui ma pileti hinda vaatan, siis selle raha eest küll väga poole pealt lahkuda ei tahaks.

Ostsin perele detsembri alguseks Pähklipurejale piletid ära. Daiboh, kui kumbki lastest selleks ajaks mingi okseviiruse või asja üles peaks korjama. Piletid maksid kokku 50 eurot, ma ei olnud kohtade osas nõudlik ning lisaks on Estonias praegu täispiletitele allahindlus. Ega kultuuri juurde jõudmise ei peagi vist lihtne ja odav lõbu olema.

Taasiseseisvumispäeva mõtteid

See vihm, mille nad taasiseseisvumispäevaks tellinud on, on võltsitud! Käisin just seeni hiilimas ja mitte ühtegi ei ole. Ma pean nüüd riisi seente asemel hoopis krevettidega tegema. Oma korjatud seened oleks palju odavamad tulnud ja pealegi lähevad krevetikoored prügikastis haisema, kui kohe välja ei vii. Vähemalt kassil on hea meel. Krevetid on tema maiuspala. Puhastamise kõrvalt mõni krevetisaba talle ikka pudeneb.

Tänase päeva puhul on erinevates allikates toodud mitmeid võrdluseid, kuidas elu alates1991. aastast muutunud on. Keskmine palk oli tol ajal praegusesse vääringusse ümber arvestades 4 eurot ja 50 eurosenti. Täna umbes 250 suurem. Samas on hinnad keskmiselt vaid 50 korda tõusnud. Kirvemeetodil arvutades peaks elu Eestis seega 50 korda parem olema, kui 90. alguses. Eeldades, et tendents on lineaarne, 27 aasta pärast juba 100 korda parem. Viktoriiniküsimus on, kas ving ja hala saab 100 korda valjem või vaiksem olema.

Teooria, et vingumine on tervislik, tundub päris palju toetajaid leidnud olevat. Väidetavalt sunnib see inimesi parema elu nimel tegutsema, mitte heaolutundes paigal tammuma. Mulle tundub hoopis, et eestlane ei vingu sugugi nii palju, kui tal raske, halb või vähe raha on. Eestlane vingub ainult siis, kui ta naabril parajasti kergem, parem või rohkem on.

See aasta on esimene, mil ma oma katuseaiast normaalse tomatisaagi võtan. Isegi linnud pole midagi ära nokkinud. Kas on nüüd nii hea suvi olnud, et linnud on muud kraami ennast kurguni täis pugida saanud või hakkab kass lõpuks oma toitu tagasi teenima

Suur tapatöö ja muud

Kuigi on alles neljapäev, on nädal minu jaoks sisuliselt läbi. Täna sain lõpetatud aasta tähtsaima tööalase teema. Küll kehvema tulemusega, kui ma tavapäraselt harjunud olen, aga kirjas linnuke on kirjas linnuke. Preemiaks tulin juba poolest päevaks koju, lasin rihma lõdvaks, mängisin natuke kassiga ja hakkasin pussitama.

Need pagana ohakad. Nad tulevad eikusagilt ja rikuvad elu. Sammud näiteks ilusal augustihommikul, mil koidukumas udu vaikselt mere poole rullub, kohvikruus käes kastemärjal murul ja siis käib kehast nagu elektrilöök läbi, sest oled mõnele sellisele kodumaisele murusse varjunud kaktusele palja jalaga pahaaimamatult peale astunud. Aianduspoodides on küll ohakate juurimiseks spetsiaalsed vahendid müügil, aga mina olen aastate jooksul siiski oma vanale kööginoale, millega neid pahalasi sama edukalt murust välja sonkida annab, truuks jäänud.

Fakt on see, et minust budisti ei saa, kuigi see religioon oma põhimõtetelt mulle väga sümpatiseerib. Mitte ainult ohakate pussitamise pärast. Oma kodu kaitsel olen kõigeks valmis. Budistidel on veendumus, et iga elu väärtus on sama. Nii on patt ühe suurune, tapad sa inimese või lömastad putuka. Selle pärast nad ka eriti liha ei söö, aga kui söömiseks siiski mõne looma tapavad, siis vähemalt lehma, sest kui süü kana või lehma tapmisel on sama suur, on targem selle eest maksimaalne arv inimesi ära toita.
Juhtus siis nii, et ühel päeval otsustasin majaesise kivisillutise pragudesse kogunenud liivast ja tolmust puhtaks pühkida, mille käigus ka sinna juurdunud taimehakatised välja sikutasin. Selle tegevusega hävitasin sama tahtmatult pesatäie või rohkemate maasipelgate kodud. Järgmiseks õhtuks olid hävitustöö eest evakueeruvad sipelgad mul katlamajas. Ülejärgmiseks juba esikus ja üle-ülejärgmiseks köögis. Sealt edasi oleks nad jõudnud trepini, siis teisele korrusele ja lõpuks arvatavasti ka mulle voodisse. Seda ma enam ootama ei jäänud ja tõin ehituspoest sipelgate toidutare ära. Tegu on ääretult julma, kuid sama tõhusa vahendiga. Sipelgas läheb toidutaresse, sööb mürgitatud sööta ja siis tassib tuigerdades seda ka pessa kõigi sugulastega jagamiseks. Päeva või paari pärast on kogu sugukond piinarikkasse surma surnud. Töötab, aga budistide mõistes vist ka massimõrvarelv ja lühim tee põrgusse.

Mis veel sellel nädalal toimunud on? Lapsed vaatasid õhtul Kevadet. Nad on mind ka varem filmitegelastega samastanud. Näiteks merekuningannaga Ponyo multifilmist. Kui Ponyo oma ema, merekuningannat kirjeldas: "nii ilus ja nii hirmus!" ja mu noorem laps selle peale: "nagu minu emme ka!" hõikas, võis seda isegi poolenisti komplimendina võtta. Kevadet vaadates leidsid lapsed aga, et ma pidin köstri moodi olema. Ausalt öeldes hakkaks silm tõmblema ja jumala päike läheks looja küll, kui ma kõiki nende tehtud sigadusi peaks üles lugema.

Peale palavate ilmade taandumist hakkab ka meie kallis kass Jipp vaikselt elule tagasi tulema. Kuumalaine ajal vedeles ta pidevalt ahastuses näoga voodi all või jahedal kivipõrandal ning ei söönud midagi. Nüüd ei tee muud, kui lunib lisa söögiportse ja käitub nagu oleks külmkapp ta ema.

Veel teeks ma ettepaneku see reede paremakäeliste päevaks kuulutada. Esmaspäeval oli rahvusvaheline vasakukäeliste päev. Paremakäelistel on küll käärid ja kruusid, aga oma päeva, näed, ei ole. Nii palju siis diskrimineerimisest.

Kui mees lapsi hoiab

Peale kahepäevast kodust ära olekut jõudis mu kallis mees koju tagasi, kaasas uus laps. Tema õe 7-aastane poolaraablasest tütar nimelt. Mina sain asjaoludest alles siis teada, kui asjaolud juba uksest sisse astusid. Manasin näole tigeda ilme ja tõmbasin suu vaikivaks kriipsuks kokku. Mitte selle pärast, et mul midagi selle tüdruku meil viibimise vastu oleks. Tema ema on mind sellel suvel lastehoiuga nii palju aidanud, et ma võtaks tema lapsed vabalt koolini meile. Probleem on hoopis selles, et mees ei oska kunagi minu teavitamiseks ette helistada. Eelmine kord, kui ta oma õetütrega sama ootamatult sisse sadas lõppes sellega, et tüdruk rääkis vist tervele Egiptusele, kuidas tädi Alli kodus paljalt ringi käib. Ma ei julge enam Hurghadasse sõitagi, sest pool Araabiamaailma peab mind juba ette kõlvatuks naiseks.

Tüdruk on muidu tore ja hakkaja. Sööb seda, mida ette antakse ja tõmbab WC-s korralikult vett. Seda on rohkem, kui ma oma laste kohta öelda saaks. Kiirelt ehitas ta elutuppa käepäratest vahenditest endale ka magamisaseme-onni. Mees, minu vaikavat olekut endiselt valesti tõlgendades oli äsja pühalikult lubanud terve õhtu lapsi vaadata. Midagi ta samal ajal seal lähedal küll vaatas, aga mitte lapsi, vaid rallitoolis istudes Playstationi ekraani. Ma julge ei praegu isegi voodist püsti tõusta, sest minu tagumiku all on hetkel maja ainus madrats, mida veel kõrbeonni pole veetud.

Närvisüsteem

Imelugu, kuidas mõni pisike asi sedavõrd ärritav on, samas kui mõni major sõnnik isegi suunurka võbelema ei pane.

Asjad, mis mind viimase nädala jooksul imekombel ärritanud ei ole:
1. Töökaaslane, kes minuga samas kandis elab, palus ennast hommikul tööle viia. Ajasime autos mõnusasti juttu, kui korraga kostab kusagilt lop-lop-lop.
Mina töökaaslasele: "Kas sa kuuled lop-lop-lop?"
Töökaaslane: "Jah, ma kuulen lop-lop-lop."
Veendunud oma vaimses tervise korrasolekus tõmbasin tee äärde ja peatasin auto, et selle füüsilise tervise korrasolekus veenduda. Astusin välja ja jalutasin ringi ümber auto. Rehvid täis, suitsu ega muud patoloogilist ei paista. Istusin tagasi rooli. Kohe, kui mootori uuesti käima panin, kostab jälle lop-lop-lop. Mootori jahutusventilaatori rihm äkki ribadeks, mõtlesin murelikult ja hoidsin jahutusvedeliku temperatuurinäidikul silma peal valvsalt. Ainsa foori taga, mis mu teele jäi seistes tegi auto: põnks! ja siis veel: põnks! Hakkasin rihma asemel mingit mootorijama kahtlustama.

Korraga tundsin, et rool on raske. Keset kõige väiksema raadiusega ringristmiku muidugi. Järgmisel hetkel süttis armatuurlaual ka aku märgutuli põlema. Mitte see pisike sentimeetrise läbimõõduga, vaid suur punane ja tikutopsisuurune! Issand, kui hea meel mul oli!
"Eh, kõigest generaatori rihm!" hõikasin õnnelikult töökaaslasele. Kui mul on valida ribadeks lastud generaatori või ventilaatori rihma või veel hullem, pekkis mootor vahel, siis on geneka rihm iga kell publiku lemmikuks. Seda, miks mul äkki ka roolivõimendus kadunud oli, ma seletada ei osanud. Äkki hakkab auto elektroonika omast tarkusest aku laadimise kadudes elektritarbijaid välja lülitama ja roolivõim osutus esimeseks valikuks. Lükkasin ohutuled põlema, surusin kogu keharaskusega roolile, palvetasin vaikselt, et vähemalt pidurivõimendus ära ei kaoks ja sõitsin musklijõul nagu KAMAZi juht muiste elegantselt laia kaarega kurve võttes viimase kilomeetri töökoha parklasse. Avasin kapoti, mille põhjas vedeles pikk jupp surnud narmendavat kummimadu, kes oma eelmises elus tõenäoliselt generaatori rihm oli olnud.
Helistasin mehele: "Kallis mees, mul lendas generaatori rihm just ribadeks. Roolivõim kadus ka ära. Mõtle kui tore, et see ventika rihm ei olnud! Helista Eerole, kas tal töökojas vabu aegu on." Eero on meie pere kodustatud automehaanik. Kiire, odav ja hea. Lisaks sama küla mees.
"Su autol pole mingit ventika rihma, mootori jahutus töötab elektri pealt," nullis mees esiteks mu rõõmu. Teiseks arvas ta, et igal juhul tuleb kasutada esindust, mitte kodustatud remondimeest. Kolmandaks keelas ta mul mittelaadiva akuga ise teenindusse sõita, sest: "kurat seda teab, mis niimoodi veel pekki võib minna" ja lasi kindlustusfirmal mulle treileri saata.

Treiler oli kohal kiiremini, kui keskmisel kiirabibrigaalil sünnitaja juurde jõudmiseks kulub. Sõitsin jälle muskleid pingutades roolivõimuta autoga treila peale. Kui mu auto kontori parklast teadmata perspektiiviga nukralt välja lohistati, ei olnud ma üllatuslikult isegi mitte häiritud.
Aa, esinduse poiss selgitas pärast, et lisaks genekale on Audi otsustanud sama rihma taha ühendada ka roolivõimu ja veel mingid asjad. Ju on siis nii odavam, kompaktsem ja kui rihm katki läheb, ka hoopis põnevam, sest iial ei tea, mis asjad enam ei tööta. Vähemalt pole mootori jahutus sama rihma taga. See töötab kõigest aku pealt, mida selle rihmaga laetakse.

Puksiiri numbrimärk on üle prahi ja juht laheda jutuga tüüp

2. Nädalavahetusel läksin poodi, et grillile viskamiseks midagi head osta. Poest väljudes nägin üle tee meie suunas tuigerdavat narkomaani või väga-väga joobes inimest. Olin koos noorema lapsega. Panin lapse autosse, kõndisin ümber auto, istusin sisse ja lasin igaks juhuks uksed nupust lukku. Pool sekundit hiljem oli see mees mu auto juures, vahtis mind uduste silmadega läbi ukseklaasi ja kangutas lingist juhi ust lahti. Sõitsin minema ja narkomaan tuigerdas edasi poodi, kus talle arvatavasti politsei telliti. Ebameeldiv, aga mul ei läinud isegi pulss üles. Laps ei saanud ka õnneks aru, et mingi jama oli just napilt mööda läinud meist.

Asjad, mis mind viimase nädala jooksul ärritanud on:
1. Käisime lastega Kaubamajas, et sõbranna vanemale lapsele sünnipäeva- ja uuele beebile katsikukink valida. Pärast tahtsin kiirelt kaupsi toidupoest ka läbi hüpata. Kiirelt ei olnud seal midagi. Pood oli palav nagu põrgu eeskoda ja kassasabad ulatusid Estonia puiesteele. Kuigi algne plaan seda ette ei näinud, haarasin järjekorras küpsemise asemel iseteeninduskassa puldi ja ladusin ostukorvi kokku kuhjatud asjad puldiga piiksutades kilekotti. Mingi vanema lapse valitud 35-sendine rõve putukakujuline komm ei läinud puldist kuidagi läbi. Ma ei saaks öelda, et mul ei olnud suurest vihast kiusatust see varastada. Tagasi ei hoidnud mind mitte ausus, vaid teadmine, et kui ma elus mingi vale liigutuse teen, kukun ma igal juhul sisse. Ütlesin lapsele, et seekord ta oma jõledat kommi ei saa ja tahtsin poest minema tormata, aga loomulikult lendasin otse otsukontrolli. Mul oli kohe nii hea meel, et ma seda putukat ei varastanud. Pistelise kontrolli korras skännis müüja mu kotist kolm toodet ja ütles, et neljandaks valib ta kilekoti. Pekki, kilekott. Selle olin ma loomulikult skaneerimata unustanud. Täitsa kogemata seejuures. Tuleb välja, et elu ei nuhtle mind enam siis, kui ma midagi valesti teen, vaid ka siis, kui mul on olnud ainult mõte, et äkki võiks midagi valesti teha. Pagana 19-sendise kotiga. Jube piinlik oli. On siiani, kuigi juhtunust on juba kaks päeva möödas.

2. Mu kass oksendas just voodi alla. Kassi okse koristamine juba iseenesest üks ütlemata vahva tegevus. Eriti vahva on seda voodi all roomates teha. Kes tahab kassi osta?

Täiendus: kõige põnevam teema jäigi ülal puudutamata. Kas otsukontrollis sisse kukkununa sain ka šokolaadi? Jah, sain. Kaks tükki lausa. Arvatavasti selle pärast, et mul oli kaks last kaasas. Isegi valelikule varganäole halastatakse, kui tal lapsed on.

Kitseke ehk kuidas ma raamatu ainult kaane pärast ostsin

Lambaveini lugu olen ma erinevates seltskondades saanud palju rääkida. Ühel maaletoojal, Livikol, kui ma ei eksi ja ma eksin harva, aga siinkohal võin ma seda siiski teha, oli vein, mida ta jaekettidele ei müünud ja ainult HoReCa sektorisse turustas. Põhimõtteliselt, et oleks vein, mida poest ei saa ja saab ainult restoranist. Ühel hetkel andis maaletooja alla ja lubas selle veini Selverisse kampaaniasse. Seda müüdi nädalavahetusega terve alusetäis poe kohta, mis on täiesti fenomenaalne tulemus. Edaspidi jäi see vein kõigi poodide püsisortimenti ning müüb endiselt hästi. Miks? Pakend. Pudeli etiketil on lammas. See köidab tähelepanu ja jääb meelde. Kui naine helistab poest mehele ning kurdab, et ei oska õhtusöögikõrvale veini valida, siis saab mees vastata: "Ah, võta see lambavein," kui on vähemalt korra varem seda proovinud ning lammas on talle enam-vähem paigas hinna-kvaliteedi suhtega meelde jäänud. Mittemidagiütleva sildiga veini kiirelt mälusopist juba naljalt välja ei kaeva. Kui pea tühi, meenutan teinekord isegi lambaveini lugu ja haaran riiulist ühe voonakesega Pinot Noir`.

Üks mu sõbranna tegeleb väikestviisi toidukauba etiketikujundusega. Vahel saadab ta oma pooleliolevate tööde näidiseid, et neid tavatarbija peal enne kliendile presenteerimist pisut katsetada.
"Rohkem värvi, et toode poes pilku püüaks," arvasin ma ühe Eesti väiketootja uute siidrite sildikavandeid vaadates.
"Issand, kas sa tead ka, kui palju see ühe etiketi kallimaks teeb, kui trükis kahe asemel kolme värvi kasutada," halas mu sõbranna selle peale.
Järjekordne kahe poolega medal. Iga sent, mis tootja pakendisse rohkem investeerima peab, võimendub tõesti edasises tarneahelas, sest eks iga lüli tahab vaeselt pudelilt ning lõpptarbijalt seitse nahka koorida ning lõpuks võib üks sent poodi jõudes hinnatõusu mitmesendist hinnatõusu tähendada. Medali teine pool on lambavein. Toote pakendisse investeerimine on küll lisakulu, aga õnnestumise korral ka müügiedu pant.

Paar kuud tagasi seisin ühel reede õhtul kimbatuses veinileti ees ning mõtlesin, et kas tõesti jälle lambavein. Korraga libises mu pilt kõige alumisele riiulile ning ma märkasin kitsekest.  Mul oli kunagi üks kolleeg, kes ütles, et kui tahad poest normaalse hinnaga tooteid saada, tuleb kogu aeg neljakäpakil ringi roomata. Kohe, kui alumiselt riiulilt pilgu kõrgemale tõstad, hakkab pankrot uksele koputama. Ka kitsekesega vein maksis vaid 3.99, sest lisaks alumise riiuli kaubale oli tegu ka kampaaniatootega. Aga see silt! Etiketil kujutatud kitseke oli ühteaegu nii lihtne, aga samas nii iseloomuga. Lisaks oli kasutatud reljeefset trükki, mis sellise hinnaklassi toode puhul on oma kulukuse tõttu ennekuulmatu tegu. Tegu oli Lõuna-Ameerika veiniga. Enamasti ma uue maailma veine ei armasta, sest ma ei kannata väävli maitset. Minu ühe lemmikkirjaniku, Gabriel Garcia Marquezi sõnade kohaselt olevat saatanal tõestatud väävlilised omadused ja sulfiteid täis topitud veinid maitsevad tõesti nagu kurjus ise. Uuest maailmast tulevatele veinidele uhatakse väävlit kohe südamest peale, et need pika logistilise ahela jooksul teel Euroopasse rikki ei läheks. Samas kui tegu on 3.99 maksva veiniga, võib selle maitse osas olla väävlist ka suuremaid muresid. Aga see kits! Kohe teda nähes teadsin, et selle veiniga ma õhtul koju lähen.

Vein maitses natuke paremini, kui 3.99. Nii umbes 4.80, ma ütleks, aga 3.99 eest olin saanud vähemalt 12 eurot väärt sildi. Olen kitsekese saatust ka edaspidi jälginud. Toote turule sisenemise kampaania on läbi. Kitseke, el chivo, on kenasti kaupluste püsisortimentidesse tee leidnud ja seejuures ka päris mitme viinamarjasordiga esindatud. Meeldib see või mitte, raamatute puhul ei tasu kaane tähtsust alahinnata.

El chivo. Foto vivinost.