2018/07/13

Toiduainetööstuse telgitagustes

Arvutasin just, et tänu tagasi toidusektorisse tööle minekule hoian kuus tasuta lõunatele ja muudele sülle kukkuvatele palakestele kuus oma 40-50 eurot kokku, aga mis hinnaga see kõik tuleb... Kapsarullid! Iga jumala hommik algab mul kapsarullidega. Seisus kohustab. Ma olen ameti poolest see, kes majas igahommikustesse eelmise päeva toodangu kvaliteedidegustatsioonidesse eeskuju näitava ülinakkatava entusiasmiga suhtuma peab. Obejktiivselt võttes on tegu väga õnnestunud retsepti ja tootmistehnoloogiaga ning ka tootmine suudab stabiilset kvaliteeti hoida, aga kogu mu austuse juures selle suurepärase toote vastu: liiga tihti ja liiga palju kapsarulle on liiga tihti ja liiga palju kapsarulle.

Degustatsiooniprogrammist ei saa neid emotsionaalsetel põhjustel välja jätta. Tegu on tootega, millele kogu maja edu kunagi suures osas üles sai ehitatud, nii kuulub neile degustatsioonidel alati aukoht. Pealegi on degustatsioonipaneelis meie 69-aastane tehnoloog. Fantastiline mees! Erialaselt pädev, vitaalne, uuendustele avatud. Nagu vanusest järeldada võib, on ta oma elus väga palju kapsarulle maitsma pidanud. Ikka kiidab ta igal hommikul neid jälle taevani. Need kapsarullid on tema lapsed, kelle kõrval ta aasta aasta järel veetnud on. Kuidas ma ütlen talle, et kahjuks hakkavad need muu toodangu hulgas oma tähtsust kaotama ja edaspidi lähevad nad ainult korra nädalas degustatsiooni?

Mul on ainult üks kord elus olnud võimalus kogu oma osakond ise komplekteerida, enamasti olen kellegi teise värbamistulemused päranduseks saanud. Nii ka seekord. Kui ma oleks saanud ise valida, oleks ma ikkagi meie 69-aastase tehnoloogi silmagi pilgutamata palganud. Kui keegi konkurssidel inimesi ainult hilisema sünniaasta pärast eelistab, siis ma tahaks talle meie tehnoloogi näidata.
Kui Toiduliidu juht hakkab jälle rääkima, milline kohutav nähtus on private label ehk jaemüüjate omamärgitoodang, siis ma tahaks talle meie kapsarulle maitsta anda. Mitte õelusest, vaid selle pärast, et need on suurepäraseks näiteks, kuidas Eesti toidutööstus palju kirutud private labelit Soome jaeketi nime all tootes kasvada, areneda ja edukas olla saab. Seejuures on tegu maitsva ja kvaliteetse tootega. Tööd saavad 325 eestimaalast, majandus kasu eksportiva ettevõtte näol. Julgeks pakkuda, et jaekettide omamärgitooted ei ole kohalikele tootjatele mitte häving, vaid parim ekspordivõimalus. Kohalik turg on väike ja vaene, eksport on käive ja marginaal.

Toiduliidu juht kirub ka hirmsasti, kuidas private label tootearendust ja innovatsiooni tapab. Ma olen küll ja veel näinud, kuidas tootearendus ja innovatsioon Eesti moodi käib. Turundusosakond tuleb tootearendusosakonna juurde ja nõuab: kohalikul turul on tootekategooria liidriks see Fazeri šokolaad või need suurkorporatsiooni kartulikrõpsud. Tehke samasugused, ainult 5% odavamalt. Selline innovatsioon siis. Mulle tuleb pähe kaks Eesti suurtootmiste toodet, mis on sündinud ideest, mitte kopeeritud. Kindlasti on neid veel, aga need on need markantsemad. Esimene on praeguseks oma uudsuse ja koha lettidel kaotanud Kalevi valge mustikašokolaad, mis oli tänase Kalevi tootearendusjuhi esimene töö ülikoolist tulles ning mille müügiedu oli seda ootamatum, et valged šokolaadid üldjuhul suurt turuosa ei saavuta. Teine oli Saaremaa piimatööstuse kadaka suitsujuust. Tolleaegne Saaremaa Piimatööstuse tehnoloog, hilisem kvaliteedijuht, suskas õhtul sõpradega ilma ja elu nautides tüki juustu ka kodusesse suitsutusahju. Tulemus sai nii hea, et hiljem pool Eestit seda juustu sõi ja pooled Eesti piimatööstused mõni aeg hiljem seda toodet kopeerisid. Tervitused endisele kolleegile Jürisse ja ametiõele Saaremaale. Hea käega loov tootearendaja on üks väärt töötaja, keda raske leida.

Jaemüüja tellimusel toodet välja töötades on umbes sama seis. On kliente, kes tulevad meile ja tahavad, et me teeksime singi ja juustuga võileiva. Sellega on loovus ning innovatsioon tapetud. On kliente, kes tulevad ja küsivad kaerasepikut kitsejuustu, avokaado ja eksootiliste maitseainetega. Edasi läheb kõigi jaoks põnevaks ja tulemus on väike areng meie toidukultuuris. Ma olen viimase kolme nädalaga vist 25 sellist kaerasaia söönud. Esmaspäeval söön rõõmuga veel.

Meie majas on neli inimest, kelle igapäevatööks on tootearendus. Kaks eestlast, üks venelanna ja üks soomlane, nimetame teda Jori-Pekkaks. Kuna lõviosa meie toodetest läheb Soome, on Jori-Pekka lisaks meeldivale olekule ka väga vajalik mees meie kollektiivis. Soomlase maitse on hoopis midagi muud kui eestlase oma. Kui on vaja Eesti turule võileiba välja töötada, varjavad kaks eestlasest tootearendajat Jori-Pekka eest oma kehaga arenduslabori laua ning asuvad tööle. Mõne aja pärast läheneb Jori-Pekka majoneesipudeliga ning üritab sealt törtsu võileiva vahele pigistada. Eestlased võitlevad vapralt ja ei lase. Jori-Pekka üritab majoneesiga laule mitmest kandist läheneda, aga eestlased tõrjuvad teda edasi. Niimoodi kuni õhtuni.
Kui on vaja Soome turule võileiba välja töötada, on Jori-Pekkal ja majoneesipudelil laua ääres aukoht. Aegajalt haukab Jori-Pekka käimasolevast projekt suutäie, leiab selle mitte piisavalt magusa olevat ning pigistab majoneesi juurde.
Toidu osas on soomlased muidu geniaalne rahvas. Pannkooke teevad nad panni asemel ahjuplaadil ja nimetavad neid pannukakkudeks. Aega võtab pannukakkude küpsetamine vaid viis minutit. Nutt tuleb peale kõigile neile pühapäevahommikutele mõeldes, mil ma olen tundide kaupa pliidi ees pannkooke küpsetades küürutanud. Ma sõin eile ja täna lõunaajal magustoiduks kaks portsu pannukakkusid. Jori-Pekka tegi. Ma loodan esmaspäeval teeb veel.

Aga täna on reede. Reede! See tähendab kaks kapsarullivaba päeva!

6 comments:

  1. Ohh, kus tuli kapsarullide isu!!! Sada aastat pole saanud...

    ReplyDelete
  2. Mulle ka nii väga maitsevad, aga siin neid osta ei saa. Peab ise tegema ja siis ise sööma, kohalikele ei lähe peale. Mis tähendab, et neid tihti ei saa ... Kui teil peaks seal poole kohaga sööjat vaja olema, anna kohe teada!

    ReplyDelete
  3. Kõlab nagu täiuslik töökoht mu jaoks - kapsarullidegusteerija!

    ReplyDelete
  4. Ma olen kunagi ammu pl teemal kirjutanud. Vahepeal on elu edasi läinud, aga sry see käivitab mu endiselt :)
    Eriti mõeldes Su üleeelmisele tööandjale, siis ei too see õnne ka ketile.

    https://indigoaalane.blogspot.com/2010/06/kaupluse-omatooted-kas-poordumatu-tee.html?m=1

    ReplyDelete
  5. Tootearendus ja innovatsioon - Saib oli ikka ka päris OK leid omal ajal?

    ReplyDelete