2018/07/01

Minu armastus, minu soome keel

Ma läksin tagasi oma esimese armastuse juurde. Peale pooleteistaastast vahemaandumist farmaatsiatööstuses, olen tagasi toidusektoris. Maailmas olevat kolm suurt vaala: relvaäri, narkoäri ja ravimiäri. Peale seda, mida näinud olen, ei vaata ma aspiriinitabletti enam kunagi sama pilguga. Hea, et mul lapsed oma beebivaktsiinid kätte saanud, sest kuigi ma tõenäoliselt neid ikkagi riikliku kava järgi süstida laseks, teeksin seda täna tunduvalt suurema sisemise värinaga, kui omal ajal. Ravimitehases oli mõnele ravimiformulale suurim kompliment, kui meie tehnoloog segu sõnadega "seda süstiks isegi" kommenteeris. Nii palju või vähe kui mul oskuseid ja teadmiseid oli, tegin ma omalt poolt kõik, et võimalikult paljude tehasest välja sõitvate pudelite kohta sama öelda saaks, aga ma olen vaid üks ja olen vaid inimene ning ega selliseid pudeleid liiga palju ei olnud. Ma olen alati uskunud, et sa pead oma äri hästi ja puhtalt tegema või ei ole sul siin maailmas pikemas perspektiivis midagi teha. Ma tahtsin sellest mängust oma käed puhtaks pesta. Küll väiksemas skaalas, aga ka mina lahendan Ramanujari kombel isegi matemaatilisi probleeme intuitiivselt. Ma tunnen surevat lehma kui ma näen surevat lehma.

Tallinna külje all on üks vahva, Eesti mõistes suur toidutootmine, millest keegi midagi ei tea, aga vaevalt, et Soomes leidub mõni kolkapood, suurtest rääkimata, mis meie toodangut ei müüks. Vaevalt, et kellelgi õnnestub ka Soomes mõnda rongi või lennukisse astuda ilma, et talle üritataks meie toodangut pähe määrida. Alal meie tootmisest 600 km lõunasse ja kaks korda sama palju põhja suunas oleme meie selle piirkonna näljatõrje hallid kardinalid. Targad kardinalid. Targad inimesed teavad, et äri liiga kiire kasv ei ole hea. See on metsik, kui kiiresti rahva isu kasvab. Hädavaevalt jõuame tootmismahuga järele. Uued töötajad ei pruugi piisava kiirusega kvalifikatsiooni omandada, tootmises on laienemise tõttu  piltlikult pidev sõjaseisukord, sest majal on üks sein puudu, kuhu suunas pinda juurde kasvatatakse ning laienemine nõuab investeeringut, mis kasvavate mahtude kasumi ära sööb. Mulle meeldib see ettevõte, kus teadvustatakse edu riske ja mõistetakse vastutust, mida raha endaga kaasa toob.

Kui ma siin maailmas millestki üldse midagi jagan, on see ilukirjandus ja tööstuslikult skaalal toidu valmistamine. Tundus tulevat stressivaba töökohavahetus, sest suundusin tagasi koduväljakule.
"Jaa, eesti, vene ja inglise keel muidugi, aga soome keel tuleb siin ka ära õppida, muidu ei saa," valmistas tegevjuht vaikselt pinda ette, kui paar kuud tagasi seal majas ilmast, tööülesannetest, -lepingust ja rahast rääkimas käisin.
"Eks meil ole teisigi, kes soome keelt ei oska. Siin hakkab see kiiresti tulema," arvas ta veel.
Ma olen nüüd nädala aega lugenud nende inimeste e-kirju, kes väidetavalt soome keelt ei oska. Hea, et ma sidesõnadest aru saan.
Minu soome keel on minu häbiplekk. 80. lõpu-90. alguse Põhja-Eesti lapse kohta on see ikka piinlikult kasin. Mis teha, sel ajal, kui teised lapsed Soome MTV3-st Smurfe ja teisi lääne multikaid vahtisid, lugesin mina Nobeli kirjanduspreemia laureaate. Mis kunagi tegemata jääb, tuleb hiljem tasa teha. Sel ajal, kui need, kes omal ajal multikaid vaatasid, õhtuid raamatu ja teetassi seltsis mööda saadavad, keerutan mina telefonis soome-inglise flashcard`e ringi. Ma olen alati rääkinud, et oma elus teen ma kõiki asju liiga vara või liiga hilja.

Teine reegel on see, et asjad juhtuvad korraga. Sisuliselt kogu mu voodipesu lagunes korraga ära. Kui ma jaanipäeval varba tekikotist läbi panin, sain aru, et nüüd on viimane aeg IKEAsse sõita või tuleb edaspidi magamiseks muistsete eestlaste kombel heinu endale peale kaapida. Kui Helsingi laevapiletid ära ostsin, hõikasin korra sõpruskonnas maha ka, et IKEAsse minek ja palun tellimused sisse anda, kui keegi just klaverit ei taha. Klaaside, tekikottide ja lampide kõrval sain ühe tugitoolisoovi muidugi ka. Asi ei olnud isegi meie auto pagasiruumi suuruses, aga sellise hunniku voodipesu juures, mis ma Espoost kokku kahmasin, ei oleks see nagunii meile peale mahtunud.

Muidu hea töökoha vahetuse varjukülg on puhkus. Talvel kavatsen ma küll esiteks nädalaks suusatama ja siis kaheks nädalaks troopikasse põrutada, aga sel suvel tuleb mul vabadusest suu puhtaks pühkida. Esimene murekoht on noorem laps. Käes on juulikuu, mil lapsed lasteaias kohe üldse oodatud pole ja ausõna, mul ei ole aimugi, kuhu ma oma 4-aastase panen. Teiseks pole mul nüüd seda hetke, mil ma ilma oma kalli meheta kodus juhtuks olema. Ta on see inimene, kes kunagi midagi ära visata ei luba. Mis pagana moodi õnnestuks mul tema pideva valve all konteinerisse toimetada tekikott, millest ma jaanipäeval varba läbi torkasin?

Õnneks pole ma ainus, kel siin majas muresid on. Eile jõudsin IKEAst tagasi ja täna lasin uue voodipesu käiku. Meie kallil kassil Jipil on nüüd niiiii palju neitsilikku tekstiili, kuhu peale ta peab tingimata jõudma karva panna.



4 comments:

  1. Sestap su endine tööandja veterinaarravimitega tegelebki

    ReplyDelete
  2. Tere! Olen kommentaariga lootusetult hiljaks jäänud (lugesin just vanu postitusi järgi), aga mainin siiski ära, et nt tekikotti, vana patja jms pole mõtet küll prügikasti visata. Vii loomade varjupaika, neil ainult hea meel. Ja mõni auk neid ka ei morjenda. Nonii, saingi hinge pealt ära! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan nõuande eest! Pole see nõu hiljaks jäänud midagi. Kindlasti on mu kallis mees, kes nähtavasti hamstritest põlvneb ja oma suures varumismaanias käitub nagu oleks mõlemat ilmasõda näinud, mõne aukus voodipesukomplekti minu eest ära peitnud, et seda konteineritst päästa. Mina, kes ma nähtavasti kassidest põlvnen ja selle tõttu oma uudishimulikku nina igale poole topin, kaevan need komplektid peagi välja, siis saab loomadele viia, kui sinna kanti peaks juhtuma.

      Delete