Kuidas Jyskist letialust kaupa kätte saada

Sõbranna oli oma suvemajja üles seadnud nii mõnusa rippkiige-lebola, et sinna oleks võinud elama jäädagi. Kui ta ütles, et see on Jyskist, siis ma natuke kahtlesin, aga kui kuulsin, et vaid 129 eurot, siis otsustasin selle kindlasti ka endale muretseda. 129 euro eest jõuan ma lastega seda piisavalt kasutada, et kahju poleks, kui ta ka paari hooajaga otsad peaks andma.

Mees tegi internetis kiiresti kindlaks, et Lasnamäe Centrumi Jyskis on neid tervelt kolm tükki laos. Mul oli oma uue teeseene jaoks nagunii suuremat kraaniga kodu ka vaja, niiet sinna me läksime. Kohale jõudes alustas mees sihituid loogikal baseervaid otsinguid. Mina võtsin kiirelt instinkti pealt lõhna üles ja leidsin kiige poe väliala tagumisest nurgast koli tagant kohe üles. Kuna oma eelmise päeva kõhutõvest taastudes kerge vedelikupuuduse ja madala veresuhkru tõttu üsna lääbakil olin, vajusin kohe näidiskiike pikali ka. Kuna tootenäidise raam poetöötajate poolt halvasti kokku pandud oli, vajus mu tagumik kohe ka lörtsti vastu Jyski väliala betooni ka. Ikkagi oli uskumatult mugav olemine. Viis minutit hiljem ei olnud mees endiselt kiike ega mind koos sellega üles leidnud. Helistasin talle ning seletasin teed. Kohale jõudes vaatas ta natuke kahtlustavalt, kuidas ma röötsakil tagumik mööda maad poolkatkises kiiges vedelen, aga ei ütelnud midagi ja läks riiulist toote karpi otsima. Tark mees. Natukese aja pärast andis alla ja kutsus müüja. See vaatas sama moodi natuke kahtlustavalt, kuidas ma tagumik maas kiiges vedelen, aga jättis ka targu imestust avaldamata, miks me tahame osta toodet, millel isegi näidis on ära lagunenud. Otsis natuke aega riiulitest kiigekarpi, andis siis alla ja kutsus vahetuse vanema. See vaatas omakorda üllatunult minu mööda maad lohisevat tagumikku, otsis riiulid kolmandat korda läbi ja andis ka alla. Fakti, et veebis kiige laoseis antud poes 3 oli, seletas ta süsteemi veaga või asjaoluga, et tegu on e-poe tootega.

Sõitsime koju, mees tegi Jyski e-poest tellimuse, kättesaamise kohaks valis Lasnamäe Centrumi Jyski ja sõitis uuesti poodi. Seekord oli lakkuge panni, aga kiike ei ole vahetuse vanem endal taganemistee ära lõiganud, sest ma tsiteerin: “Kurat, ma ise ju kinnitasin selle tellimuse just ära...”
Igatahes on see kiik meil nüüd üleval. Ma olen siin juba jõudnud õhtupäikese käes peesitada, lugeda, teed juua, käsitööd teha ja nüüd ka blogida.

Kas me sellist suve tahtsimegi?

Eesti kliima ei ole mitte halb, vaid mõõdutundetu. Kord antakse valgust päevas vaid minutite kaupa, kord sätendab päike südaöösel magamistoa kardinate vahelt silma ja ei lase magada. Kui tuleb vihma, siis mitu kuud järjest või nii, et kanalisatsioonikaevude luugid pealt lendavad ja kaubanduskeskused upuvad. Soe ilm rullib end laiali aatomipommiplahvatuse terava leitsakuna. Vesi õitseb, bakter rõõmustab. Kõik kasvab. Ma näen pisut, mida mikrobioloogid oma inkubaatorites soojendavad. Sel suvel kasvab seal välja asju hulgal, mida pole aastaid nähtud ning viisil, mil ei tundu mingit loogilist põhjendust olevat.

Eelmise nädala alguses viis mees lapsed maale vanaema juurde. See on esimene kord, kui nad ilma ema või isata öö on maganud. Meie mehega olime nagu esimest korda õue lastud vasikad, kes ei oska ootamatult saabunud vabadusega midagi ette võtta.
"Lähme NOAsse sööma," tegin teisipäeva õhtul ettepaneku. Meil üsna kodu lähedal hõbelusika restoran ja ma ei ole seal kordagi käinudki. Lastevaba õhtu oleks suurepärane võimalus olnud.
"Ei hakka raha kulutama, praed kodus muna. Hoiame raha ja lähme sügisel lastega reisile parem," tõmbas mees kiirelt plaanidele kriipsu peale.
Kuna meri Haabneeme rannas sooja ilma kohta ikkagi näruselt külm on, sõitsime hoopis Männiku karjääri ujuma. Seal kihas vesi inimestest nagu kalakasvanduse tiik maimudest. Kõik olid Männikul ujumas. Karta on, et sellise supluskoormuse juures oli ka härra E. coli varsti seal ujumas. Peale ujumist sõime ühes Männiku odavama hinnaklassi toidukohas kebabi. Mõne päeva pärast julgesime tõdeda, et ilma tagajärgedeta, aga see rahvas, kes tol õhtul NOAs söömas käis, oli salmonelloosiga kas haiglas või niisama hirmsates vaevades.

Kui bakter sind kätte saada tahab, siis ta sind kätte ka saab. Nädalavahetuseks sõitsime perega Saaremaale sünnipäevale. Sai sõpru näha, maasaunas käia ja niisama olla. Lapsed ajasid karjamaal kääbuskitsi taga ja mina astusin palja jalu mitu korda lambasõnnikusse.

Saare jäär, oli see sinu sõnnik?

Pühapäeval võtsime suuna tagasi mandri poole. Mõõdukas praamijärjekord ajas küll nälja peale, aga kuna see mikroobilugu on soojaga nagu ta on, siis ei julgenud me tee peal kuhugi sööma minna. Haukasime hoopis autos kaasa ostetud Muhu leiba ning pidasime vapralt koduni vastu. Hoolimata mu teravdatud tähelepanust mikroorganismide suhtes, ei ole mu kodu kindlasti ideaalses korras. Talvisel viirusperioodil ma küll desotan kodus viinaga ukselinke, lüliteid ja käepidemeid, mul on köögis eraldi rätikud nõude ja käte jaoks ning eraldi lõikelauad toortoidule ja leivale-saiale, aga kui näpuga ikka mööda seinaäärset liistu tõmmata, siis pole see midagi nii puhas, et näppu peale seda suhu panna tahaks. Selles mõttes, et mul ei ole kinnismõtteid immuunsüsteeemi nõrgendamiseni steriilse keskkonna osas.
Pühapäeva õhtul kell kümme hakkas mu noorem laps oksendama. Kell pool üksteist hakkas mu vanem laps oksendama. Seda tegid nad pooletunniste intervallidega hommikuni. Kell kolm öösel liitusin nendega ka mina. Mees vaatas rahulikult pealt. Meie Saaremaa peoseltskonna ülejäänud 15 täiskasvanust ja kümnest lapsest ei oksendanud ka keegi ning ei ole seda siiani tegema hakanud. Me lastega ei olnud söönud midagi, mida mu mees ei oleks söönud. Millega ja millisest kohast just meie kolm pihta saime, on müstika. Kui nüüd osa rahvast nüüd naeraks ja loobuks talvisest ukselinkide desost, sest näha on, et lõpuks kallistad ikka kraanikaussi ja need, kes ei desota, vitsutavat samal ajal pooltoorest praadi, siis mina, vastupidi ei anna alla. Lisaks talveperioodile lasen nüüd ka suvel kodus enim katsutavaid kohti viinaga üle.

Esmaspäeva hommikul korjasin viimased jõuvarud kokku, sõitsin korra tööle, organiseerisin ära ja andsin üle mõned paar kiiremat asja, sõitsin koju tagasi, kukkusin diivanile, magasin seitse tundi jutti, ärkasin tunniks, vedasin ennast ülemisele korrusele, magasin veel viis tundi, tõusin, et kardinad ette tõmmata ja ärkasin alles täna hommikul. Nüüd hakkab eluvaim uuesti vaikselt sisse tulema.

Lisaks kõhutõvele tõin saarelt kaasa ka teisi mikroorganisme. Nimelt uue kodulooma bakteritest ja pärmidest koosneva biokile näol, tuntud ka kui kombucha ehk teeseen. Tänaseks on meie uus koduloom edukalt ümber kolitud ning harjutan teda vaikselt musta tee pealt, millega ta varem harjunud oli, oma lemmiku, rohelise peale üle.

Meie uus köögielanik

***

Eelmisel nädalal jäin ilma ühest oma parimaist sõpradest. Õnneks mitte millelegi nii lõplikule nagu surm, kui see morbiidse sõnastuse tõttu nii tunduda võiks, vaid kaotasin ta hoopis elule. Tema ütleb, et erinevatele väärtushinnangutele. Mina ütlen, et asjaoludele ja neile ebareaalsetele ootustele, mida ühiskond peale surub ning mis inimese hinge ja südant siis läbi sisemiste konfliktide ja depressiooni seest järama hakkavad. Kellega hakkan ma nüüd jagama oma igapäevaseid väikeseid muresid ja rõõme, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi?
Täna hommikul sündis mu teisel sõbrannal väike tütar. Või mis väike, mõõtmetelt pigem väike kangelanna, tubli ja tugev nagu ta emagi. Mul on nende pärast nii hea meel.

Elu saadab kurbust ja rõõmu, probleeme ja lahendusi. Kui ma ühel päeval vanaduses istun oma väikese mereäärse majakese talveaias kamina ees, mis ma raudse sisemise veendumusega tean, et mul tänu samale raudsele meelekindlusele kunagi olema saab, ja oma elule tagasi mõtlen, võin ma mõnda asja küll kahetseda, aga ma ei pea kunagi kahetsema seda, et ma oleks proovivama jätnud midagi, mida elu mulle ette mänginud ja pakkunud on.

Depressioon, ma arvan, on selle näota koletise nimi. Kõik räägivad sellest, aga see on esimene kord kui ma arvan ta ära tundvat, kui ta kellegi mu lähedase turjal teda maadligi surudes mööda ratsutab. Ma ei tea temast midagi ja selle pärast ma ei puutu teda, sest äkki olen hoopis mina osaliselt süüdi? Äkki olingi see mina, kes oma elujaatava suhtumisega kultiveeris pinnast, kuhu see salakaval elajas saaks oma nähtamatud küünised veelgi tugevamalt sisse puurida?

Toiduainetööstuse telgitagustes

Arvutasin just, et tänu tagasi toidusektorisse tööle minekule hoian kuus tasuta lõunatele ja muudele sülle kukkuvatele palakestele kuus oma 40-50 eurot kokku, aga mis hinnaga see kõik tuleb... Kapsarullid! Iga jumala hommik algab mul kapsarullidega. Seisus kohustab. Ma olen ameti poolest see, kes majas igahommikustesse eelmise päeva toodangu kvaliteedidegustatsioonidesse eeskuju näitava ülinakkatava entusiasmiga suhtuma peab. Obejktiivselt võttes on tegu väga õnnestunud retsepti ja tootmistehnoloogiaga ning ka tootmine suudab stabiilset kvaliteeti hoida, aga kogu mu austuse juures selle suurepärase toote vastu: liiga tihti ja liiga palju kapsarulle on liiga tihti ja liiga palju kapsarulle.

Degustatsiooniprogrammist ei saa neid emotsionaalsetel põhjustel välja jätta. Tegu on tootega, millele kogu maja edu kunagi suures osas üles sai ehitatud, nii kuulub neile degustatsioonidel alati aukoht. Pealegi on degustatsioonipaneelis meie 69-aastane tehnoloog. Fantastiline mees! Erialaselt pädev, vitaalne, uuendustele avatud. Nagu vanusest järeldada võib, on ta oma elus väga palju kapsarulle maitsma pidanud. Ikka kiidab ta igal hommikul neid jälle taevani. Need kapsarullid on tema lapsed, kelle kõrval ta aasta aasta järel veetnud on. Kuidas ma ütlen talle, et kahjuks hakkavad need muu toodangu hulgas oma tähtsust kaotama ja edaspidi lähevad nad ainult korra nädalas degustatsiooni?

Mul on ainult üks kord elus olnud võimalus kogu oma osakond ise komplekteerida, enamasti olen kellegi teise värbamistulemused päranduseks saanud. Nii ka seekord. Kui ma oleks saanud ise valida, oleks ma ikkagi meie 69-aastase tehnoloogi silmagi pilgutamata palganud. Kui keegi konkurssidel inimesi ainult hilisema sünniaasta pärast eelistab, siis ma tahaks talle meie tehnoloogi näidata.
Kui Toiduliidu juht hakkab jälle rääkima, milline kohutav nähtus on private label ehk jaemüüjate omamärgitoodang, siis ma tahaks talle meie kapsarulle maitsta anda. Mitte õelusest, vaid selle pärast, et need on suurepäraseks näiteks, kuidas Eesti toidutööstus palju kirutud private labelit Soome jaeketi nime all tootes kasvada, areneda ja edukas olla saab. Seejuures on tegu maitsva ja kvaliteetse tootega. Tööd saavad 325 eestimaalast, majandus kasu eksportiva ettevõtte näol. Julgeks pakkuda, et jaekettide omamärgitooted ei ole kohalikele tootjatele mitte häving, vaid parim ekspordivõimalus. Kohalik turg on väike ja vaene, eksport on käive ja marginaal.

Toiduliidu juht kirub ka hirmsasti, kuidas private label tootearendust ja innovatsiooni tapab. Ma olen küll ja veel näinud, kuidas tootearendus ja innovatsioon Eesti moodi käib. Turundusosakond tuleb tootearendusosakonna juurde ja nõuab: kohalikul turul on tootekategooria liidriks see Fazeri šokolaad või need suurkorporatsiooni kartulikrõpsud. Tehke samasugused, ainult 5% odavamalt. Selline innovatsioon siis. Mulle tuleb pähe kaks Eesti suurtootmiste toodet, mis on sündinud ideest, mitte kopeeritud. Kindlasti on neid veel, aga need on need markantsemad. Esimene on praeguseks oma uudsuse ja koha lettidel kaotanud Kalevi valge mustikašokolaad, mis oli tänase Kalevi tootearendusjuhi esimene töö ülikoolist tulles ning mille müügiedu oli seda ootamatum, et valged šokolaadid üldjuhul suurt turuosa ei saavuta. Teine oli Saaremaa piimatööstuse kadaka suitsujuust. Tolleaegne Saaremaa Piimatööstuse tehnoloog, hilisem kvaliteedijuht, suskas õhtul sõpradega ilma ja elu nautides tüki juustu ka kodusesse suitsutusahju. Tulemus sai nii hea, et hiljem pool Eestit seda juustu sõi ja pooled Eesti piimatööstused mõni aeg hiljem seda toodet kopeerisid. Tervitused endisele kolleegile Jürisse ja ametiõele Saaremaale. Hea käega loov tootearendaja on üks väärt töötaja, keda raske leida.

Jaemüüja tellimusel toodet välja töötades on umbes sama seis. On kliente, kes tulevad meile ja tahavad, et me teeksime singi ja juustuga võileiva. Sellega on loovus ning innovatsioon tapetud. On kliente, kes tulevad ja küsivad kaerasepikut kitsejuustu, avokaado ja eksootiliste maitseainetega. Edasi läheb kõigi jaoks põnevaks ja tulemus on väike areng meie toidukultuuris. Ma olen viimase kolme nädalaga vist 25 sellist kaerasaia söönud. Esmaspäeval söön rõõmuga veel.

Meie majas on neli inimest, kelle igapäevatööks on tootearendus. Kaks eestlast, üks venelanna ja üks soomlane, nimetame teda Jori-Pekkaks. Kuna lõviosa meie toodetest läheb Soome, on Jori-Pekka lisaks meeldivale olekule ka väga vajalik mees meie kollektiivis. Soomlase maitse on hoopis midagi muud kui eestlase oma. Kui on vaja Eesti turule võileiba välja töötada, varjavad kaks eestlasest tootearendajat Jori-Pekka eest oma kehaga arenduslabori laua ning asuvad tööle. Mõne aja pärast läheneb Jori-Pekka majoneesipudeliga ning üritab sealt törtsu võileiva vahele pigistada. Eestlased võitlevad vapralt ja ei lase. Jori-Pekka üritab majoneesiga laule mitmest kandist läheneda, aga eestlased tõrjuvad teda edasi. Niimoodi kuni õhtuni.
Kui on vaja Soome turule võileiba välja töötada, on Jori-Pekkal ja majoneesipudelil laua ääres aukoht. Aegajalt haukab Jori-Pekka käimasolevast projekt suutäie, leiab selle mitte piisavalt magusa olevat ning pigistab majoneesi juurde.
Toidu osas on soomlased muidu geniaalne rahvas. Pannkooke teevad nad panni asemel ahjuplaadil ja nimetavad neid pannukakkudeks. Aega võtab pannukakkude küpsetamine vaid viis minutit. Nutt tuleb peale kõigile neile pühapäevahommikutele mõeldes, mil ma olen tundide kaupa pliidi ees pannkooke küpsetades küürutanud. Ma sõin eile ja täna lõunaajal magustoiduks kaks portsu pannukakkusid. Jori-Pekka tegi. Ma loodan esmaspäeval teeb veel.

Aga täna on reede. Reede! See tähendab kaks kapsarullivaba päeva!

Minu armastus, minu soome keel

Ma läksin tagasi oma esimese armastuse juurde. Peale pooleteistaastast vahemaandumist farmaatsiatööstuses, olen tagasi toidusektoris. Maailmas olevat kolm suurt vaala: relvaäri, narkoäri ja ravimiäri. Peale seda, mida näinud olen, ei vaata ma aspiriinitabletti enam kunagi sama pilguga. Hea, et mul lapsed oma beebivaktsiinid kätte saanud, sest kuigi ma tõenäoliselt neid ikkagi riikliku kava järgi süstida laseks, teeksin seda täna tunduvalt suurema sisemise värinaga, kui omal ajal. Ravimitehases oli mõnele ravimiformulale suurim kompliment, kui meie tehnoloog segu sõnadega "seda süstiks isegi" kommenteeris. Nii palju või vähe kui mul oskuseid ja teadmiseid oli, tegin ma omalt poolt kõik, et võimalikult paljude tehasest välja sõitvate pudelite kohta sama öelda saaks, aga ma olen vaid üks ja olen vaid inimene ning ega selliseid pudeleid liiga palju ei olnud. Ma olen alati uskunud, et sa pead oma äri hästi ja puhtalt tegema või ei ole sul siin maailmas pikemas perspektiivis midagi teha. Ma tahtsin sellest mängust oma käed puhtaks pesta. Küll väiksemas skaalas, aga ka mina lahendan Ramanujari kombel isegi matemaatilisi probleeme intuitiivselt. Ma tunnen surevat lehma kui ma näen surevat lehma.

Tallinna külje all on üks vahva, Eesti mõistes suur toidutootmine, millest keegi midagi ei tea, aga vaevalt, et Soomes leidub mõni kolkapood, suurtest rääkimata, mis meie toodangut ei müüks. Vaevalt, et kellelgi õnnestub ka Soomes mõnda rongi või lennukisse astuda ilma, et talle üritataks meie toodangut pähe määrida. Alal meie tootmisest 600 km lõunasse ja kaks korda sama palju põhja suunas oleme meie selle piirkonna näljatõrje hallid kardinalid. Targad kardinalid. Targad inimesed teavad, et äri liiga kiire kasv ei ole hea. See on metsik, kui kiiresti rahva isu kasvab. Hädavaevalt jõuame tootmismahuga järele. Uued töötajad ei pruugi piisava kiirusega kvalifikatsiooni omandada, tootmises on laienemise tõttu  piltlikult pidev sõjaseisukord, sest majal on üks sein puudu, kuhu suunas pinda juurde kasvatatakse ning laienemine nõuab investeeringut, mis kasvavate mahtude kasumi ära sööb. Mulle meeldib see ettevõte, kus teadvustatakse edu riske ja mõistetakse vastutust, mida raha endaga kaasa toob.

Kui ma siin maailmas millestki üldse midagi jagan, on see ilukirjandus ja tööstuslikult skaalal toidu valmistamine. Tundus tulevat stressivaba töökohavahetus, sest suundusin tagasi koduväljakule.
"Jaa, eesti, vene ja inglise keel muidugi, aga soome keel tuleb siin ka ära õppida, muidu ei saa," valmistas tegevjuht vaikselt pinda ette, kui paar kuud tagasi seal majas ilmast, tööülesannetest, -lepingust ja rahast rääkimas käisin.
"Eks meil ole teisigi, kes soome keelt ei oska. Siin hakkab see kiiresti tulema," arvas ta veel.
Ma olen nüüd nädala aega lugenud nende inimeste e-kirju, kes väidetavalt soome keelt ei oska. Hea, et ma sidesõnadest aru saan.
Minu soome keel on minu häbiplekk. 80. lõpu-90. alguse Põhja-Eesti lapse kohta on see ikka piinlikult kasin. Mis teha, sel ajal, kui teised lapsed Soome MTV3-st Smurfe ja teisi lääne multikaid vahtisid, lugesin mina Nobeli kirjanduspreemia laureaate. Mis kunagi tegemata jääb, tuleb hiljem tasa teha. Sel ajal, kui need, kes omal ajal multikaid vaatasid, õhtuid raamatu ja teetassi seltsis mööda saadavad, keerutan mina telefonis soome-inglise flashcard`e ringi. Ma olen alati rääkinud, et oma elus teen ma kõiki asju liiga vara või liiga hilja.

Teine reegel on see, et asjad juhtuvad korraga. Sisuliselt kogu mu voodipesu lagunes korraga ära. Kui ma jaanipäeval varba tekikotist läbi panin, sain aru, et nüüd on viimane aeg IKEAsse sõita või tuleb edaspidi magamiseks muistsete eestlaste kombel heinu endale peale kaapida. Kui Helsingi laevapiletid ära ostsin, hõikasin korra sõpruskonnas maha ka, et IKEAsse minek ja palun tellimused sisse anda, kui keegi just klaverit ei taha. Klaaside, tekikottide ja lampide kõrval sain ühe tugitoolisoovi muidugi ka. Asi ei olnud isegi meie auto pagasiruumi suuruses, aga sellise hunniku voodipesu juures, mis ma Espoost kokku kahmasin, ei oleks see nagunii meile peale mahtunud.

Muidu hea töökoha vahetuse varjukülg on puhkus. Talvel kavatsen ma küll esiteks nädalaks suusatama ja siis kaheks nädalaks troopikasse põrutada, aga sel suvel tuleb mul vabadusest suu puhtaks pühkida. Esimene murekoht on noorem laps. Käes on juulikuu, mil lapsed lasteaias kohe üldse oodatud pole ja ausõna, mul ei ole aimugi, kuhu ma oma 4-aastase panen. Teiseks pole mul nüüd seda hetke, mil ma ilma oma kalli meheta kodus juhtuks olema. Ta on see inimene, kes kunagi midagi ära visata ei luba. Mis pagana moodi õnnestuks mul tema pideva valve all konteinerisse toimetada tekikott, millest ma jaanipäeval varba läbi torkasin?

Õnneks pole ma ainus, kel siin majas muresid on. Eile jõudsin IKEAst tagasi ja täna lasin uue voodipesu käiku. Meie kallil kassil Jipil on nüüd niiiii palju neitsilikku tekstiili, kuhu peale ta peab tingimata jõudma karva panna.