2018/05/12

Varaste tänav

Minu kirg hea ilukirjanduse vastu omandab kergesti ebaterved mõõtmed. Ma tulen raamatukogust, võtan kaasa toodud saagi kotist välja ja asun seda neelama nagu nälginud kass. Lisaks ilukirjandusele sunnin endale vahel ka teatmekirjandust peale, tarku raamatuid, raamatuid juhtimisteooriatest, majandusest, reklaamipsühholoogiast, värviõpetusest. Need ei edene kuigi jõudsalt ja koguvad voodi all tolmu kuni raamatukogust mind kurjade kirjadega ähvardama hakatakse. Ilukirjandus, see on midagi muud.

Viimastel kordadel olen Haabneeme raamatukogust kaasa haaranud peotäie Varraku "Moodsa aja" sarja riiulist. Pettumusi on olnud vähe. Ma loen praegu raamatut araablasest, eurooplase kirjutatud raamatut araablasest ja mõtlen maailma asjadest. Ma võõrustan vahel oma majas ühte. Mitte tihti, aga regulaarselt. Ma võõrustan oma majas araablast ja minu parimaid sõpru on juut. Kaks rahvust, kelle omavahelised suhted baseeruvad korraga verivaenul ja sõltuvusel. Ma vaatan oma araablast ja juuti ning nad on korraga nii rumalad ning targad samal ajal, aga hoopis erineval moel.

See juhtus aprillis, valede ja tolmu kuul, on araablane kirjutanud. Kas võiks olla lauset, mis võtaks selle rahvuse paremini kokku? Lauseehituselt ja sõnakasutuselt nii lihtne, lausa primitiivne, aga sealsamas nii sügav ja seletav, toetumas sajandeid püsinud kultuurile ja väärtustele. Lause kevadest, valedest ja tolmust.

Ma ärkasin täna kell viis ja hakkasin lugema eurooplase kirjutatud raamatut araablasest. Ma loen ja vaatan oma magavaid lapsi ning mõtlen, kas see võibki nii olla, et nende juuksed on selles maailmas ellu jäämiseks liiga heledad ning silmad liiga sinised?


No comments:

Post a Comment