2018/05/25

Reedesed rõõmud

Minu esimeses päristöökohas oli tore traditsioon - reedeti telliti ettevõtte kulul tasuta pitsast. Siis tulid uued omanikud, aga pitsat telliti ikka edasi. Ainult, et nüüd tuli kusagilt kontoritarvete tšekke hankida, et kassas olevat sularaha puudujääki kuidagi põhjendada.Täna pealelõunal mõlgutasin mõtteid teemal, mis mu raiskuläinud elunatukesest peale seda saanud on. Ei midagi säravat. Koristad, triigid, viid lapsed kooli-lasteaeda-trenni, orjad pliidi ees, murrad pead, mis täpselt selle uue ravimi koostise, mille arendusosakond välja on sülitanud, nii ebahomogeenseks teeb, kuulad töökaaslaste, kes sinu lahkumisavaldusest inspiratsiooni saanud on, kurtmist, kuidas töö sajaga sakib, korjad teiste muresid enda sisse ja muretsed enda omi. Inimene väärib reedeti pitsat!


Küll mina juba tean, kust Viimsi parimat pitsat saada.
/helistab Viimsi Pizzakioskisse/
Mina, 20 minutit hiljem kohapeal: "Tere, mul kaks suurt pitsat kaasa tellitud. Üks oli Rapla ja teine... eee… ei mäleta." (Neil on pitsad Eesti linnade järgi nimed saanud)
Pizzakiosk: "Mis see teine ikka oli?"
Mina: "Eee.. Türi või Jüri või midagi sellist."
Pizzakiosk: "Mul on siin kolm ettetellitud suurt pitsat praegu: Rapla, Türi ja Jüri."
Mina: "Me takes the random."
/Haarab suvalise pitsa/
Ma loodan, et teine klient ka ei mäleta, mis ta täpselt tellis.


Ausõna, mul pole õrna aimugi, mis pitsa see on, aga see on hiigelsuur ja elumaitsev. Seejuures olen ma pigem õhukese põhjaga pitsade usku inimene olnud.



No comments:

Post a Comment