Lükkad sa asju edasi palju lükkad, ühel hetkel on ikka hambad. Eile võtsingi kätte ja otsustasin ennast hambaarsti vastuvõtule kirja panna. Mitte, et midagi otseselt muret teeks, aga kui siin maailmas üldse mingis asjas proaktiivne olla tasub, siis see on see koht. Meil avati naabruses just uus hambakliinik ka. Helistasin. Tööinimesena eelistasin muidugi laupäevaseid või võimalikult õhtuseid aegu, et mitte kallist tööaega mööda küla ringi kaarutamise peale kulutuda. Minusuguseid tööinimesi on vist palju, sest esimene selline vaba aeg oli alles üle-ülejärgmiseks nädalaks pakkuda. Abiarsti juurde.
Mina, skeptiliselt: "!?"
Administraator: "Ta on Ukrainast pärit, Harkivis ülikooli lõpetanud, ta ei või siin arstina tegutseda."
Mina, skeptiliselt: "!?"
Administraator: "Ma ei tea, kas räägin äkki liiga keeruliselt nüüd, aga ta ei tohi enne Eestis arstina praktiseerida, kui on teatud arvu residentuuritunde ära teinud."
Mina, natuke rõõmsamalt: "Aa, juriidika. Kas ongi mingid nimetused töid ka, mida ta teha ei tohi?"
Administraator: "Ei, kõike võib teha, ainult proteesida ei tohi."
Mina, juba õige rõõmsalt: "Seda muret mul õnneks veel ei ole. Ma võtan selle aja."
Mulle kohe meeldib eksperimenteerida. Kui midagi ei meeldi, saan alati lõuad kinni suruda ja uksest välja tagurdada.
Igaks juhuks uurisin oma vene perekonnast sõbrannalt, kuidas vene keeles "ärge palun tarkusehambaid välja tõmmake" on.
Sõbranna ütles, et "Vse zuby udalit i bõstroo" (kõik hambad välja ja tempoga), aga tegi mu eest siiski kiire googeldamise ka ära, mis andis tulemuseks, et täitsa pinks-ponks arst pidi olema.
Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Kui mulle hambad suhu jäävad, panen oma lastele ka selle arsti juurde ajad ehk isegi.
Täna sain veel ühe kõne, millega lasin ennast teise kahtlase väärtusega afääri kaasata. Keset päeva helistas mu noorema lapse lasteaiakaaslase ema, kes olevat oma lapsele lubanud, et minu oma saab täna tema juurde mängima tulla.
Mina, skeptiliselt: "!?"
Tore, et mina ja minu laps siis ka sellest nüüd informeeritud saavad.
Lasteaiakaaslase ema: "Aga ma pean ise täna õhtul üldse kodust ära ka minema, vanema lapse kooli kontserdile."
Mina, skeptiliselt: "!?"
Lasteaiakaaslase ema: "Ma ei teagi kohe, mida teha..."
Mina, alati valmis kõiki maailma logistikaülesandeid lahendama: "/lapse lasteaiakaaslase nimi/ võib ju ka meie juurde tulla. Äkki te toote /lapse lasteaiakaaslase nimi/ enne kontserti siia ja pärast saab ta ära tuua."
Lasteaiakaaslase ema, uute võimaluste lõhna üle võttes: "Aga mis kell te /minu lapse nimi/ muidu lasteaiast ära toote?"
Mina, skeptilise ettevaatusega uute ohtude võimaluse lõhna üles võttes: "Eks ma umbes viie paiku jõuan täna, ma arvan."
Lasteaiakaaslase ema, uutest võimalustest kinni haarates: "Äkki te võtate siis /minu lapse nimi/ ja /lapse lasteaiakaaslase nimi/ koos aiast ära ja ma tulen /lapse lasteaiakaaslase nimi/le hiljem teie juurde järele?"
Kuidagi ongi kohe nii, et ma kohe lasen ennast igasugustesse kahtlastesse ettevõtmistesse nagu pagulasarstid ja võõraste laste karjatamine tõmmata.
Kõige hullem oli see, et mul ei olnud õrna aimugi, milline see laps, kelle ma lasteaiast koos enda omaga ära pidin tooma, välja näeb. Lisaks oli vaja genereerida plaan, kuidas see võõras laps õpetajate käest nii kätte saada, et mind lapseröövikatses kahtlustatama ei hakataks. Asi lahenes üle ootuste lihtsalt, sest kohe lasteaia väravast sisse saades jooksis üks võõras punapäine tüdruk mind lisaks minu blondile kallistama ning haakis ennast mulle sappa. Lapse ema oli korra aiast kenasti läbi käinud ning lisaks oma tütrele ka õpetajaid õhtu organisatoorsest poolest teavitanud. Mulle tundub, et ma oleks võinud aiast veel viis last kaasa võtta, sest seoses suve lähenemisega hakkab lasteaeda saabuma see õnnis aeg, kus maksimaalne arv rühmasid minimaalse arvu õpetajate peale kokku lükatakse ning lapsed lasteaias väga ebasoovitavaks nähtuseks muutuvad. Selle eest, et ma sealt kaosest tervelt tervet kaks last vähemaks viin, oli õpetaja sisuliselt mu jalgu valmis suudlema.
Ka edasi läksid asjad üle ootuste hästi. Ma olin natuke hirmunud, sest nüüd oli mul kodus vaja kolme lapsega hakkama saada. Ma olin paar nädalat tagasi just näinud, mida see tähendab. Pärnus juhtusime sõbrannadega ühte hetkel populaarsesse hipsterrestorani sööma. Populaarse hipsterrestorani põrand oli paksult aelevaid vabakasvatatud indigolapsi täis. Kõrvallauas üritas lõunatada kolmelapseline pere, kelle keskmine laps, umber paariaastane poiss, parajasti püksata mööda restorani ringi jooksis. Nagu ilma igasuguste püksteta. Ka aluspüksteta. Oli näha, et vanemad olid silmanurgast toimuva fikseerinud, aga kuna tegu oli arvatavasti kahe ainsa enam-vähem rahuliku minutiga nende päevas, siis otsustanud seda eirata ning teeselda, et nad ei ole asjast teadlikud. Lõpuks astus üks klientidest siiski vanemate juurde ning teavitas neid nende lapse seisundust. Nii otsese märkuse peale ei olnud enam võimalik teadmatust teeselda ning nad olid sunnitud oma röökiva poja põrandale suruma, et talle siis püksid jalga tõmmata.
Ühesõnaga ma olin täna halvimaks valmis. Aga reaalsus? Mu majas on kolm last, kõigil on püksid jalas ning mina vedelen üle ma ei tea mitme päeva rahulikult magamistoa üksinduses ning kirjutan seda teksti.
:DDD
VastaKustuta