Purustajad

Ma sain hommikul meeldetuletava sõnumi selle kohta, et homme saabub minu uue hambaarstiga kokkulepitud aeg. Selle Ukraina immigrandiga. Ainult, et sõnumis kirjutatud arsti nimi ei olnud ukrainlase, vaid araablase oma. See, et ta Ukrainast Eestisse tuli, võib ju tõsi olla, aga sellest, kuidas ta Ukrainasse sai, ei maininud administraator telefonis midagi, kui ma aega broneerisin. Googeldasin. Selgus veelgi hullemaid üksikasju. Minu uue hambaarsti nimi tähendab araabia keeles purustaja/murdja.

Tänavune palavus on jube asi. Loodus küsib juba ammugi vihma. Sotsiaalmeedia abiga jõudis minuni Viimse vee appikarje:

Viimsi vesi annab teada - inimesed lõpetage kastmine!

Seoses kuivade ilmadega on järsult suurenenud vee tarbimine Viimsis. Põhjusel, et suurenenud vee tarbimine tingib paljudes majapidamistes vee surve langust, siis AS Viimsi Vesi palub võimalusel mitte kasta või piirata kastmisvee kasutamist ajavahemikel 07.00-10.00 ja 18.00-23.00.

Põhjaveevarud põhjaveemaardlates on kinnitatud joogivee kasutamise eesmärgil ning nende määramisel ei ole arvestatud vee tarbimist kastmisveena.

Nagu Aafrika juba. Tõsi ta on. Ma kastan ja kastan, aga enne, kui vesi mulda puudutab, on see aurustunud. Mul kasvasid trepil imeilusad kellukad. Nendest, mida palavus hävitada ei suutnud, keetsid naabrilapsed "suppi". Täna käsin aianduspoest asenduseks uusi lilli toomas. Pärast astusin toidupoest läbi. Mees palus ühe mõdu ka endale tuua. Palavus on jube asi. Jalutasin veerand tundi õlleleti ees, aga soovitud marki ei leia. Lõpuks lõin käega ja läksin edasi. Aga järgmises riiulivahes, voilà!, mõdu isiklikult. Õnn soosib allaandjaid, tuleb välja. Nali läheb edasi. Läksin nii elevile, et unustasin pudeli kärusse panna ning pidin kassa juurest veel tagasi jalutama. See palavus on jube asi.

Autos tegin kriitilise vea. Panin kinnitamata arbuusi taimedega koos pagasnikusse. Palavus on jube asi. Oma veast sain esimese foori taga peatudes aru, kui inertsi täis arbuus mu selja taga hirmsate mürtsudega liikuma hakkas. Selle satsi lillede jaoks pole naabrilapsi vajagi.

Purustaja

Reedesed rõõmud

Minu esimeses päristöökohas oli tore traditsioon - reedeti telliti ettevõtte kulul tasuta pitsast. Siis tulid uued omanikud, aga pitsat telliti ikka edasi. Ainult, et nüüd tuli kusagilt kontoritarvete tšekke hankida, et kassas olevat sularaha puudujääki kuidagi põhjendada.Täna pealelõunal mõlgutasin mõtteid teemal, mis mu raiskuläinud elunatukesest peale seda saanud on. Ei midagi säravat. Koristad, triigid, viid lapsed kooli-lasteaeda-trenni, orjad pliidi ees, murrad pead, mis täpselt selle uue ravimi koostise, mille arendusosakond välja on sülitanud, nii ebahomogeenseks teeb, kuulad töökaaslaste, kes sinu lahkumisavaldusest inspiratsiooni saanud on, kurtmist, kuidas töö sajaga sakib, korjad teiste muresid enda sisse ja muretsed enda omi. Inimene väärib reedeti pitsat!


Küll mina juba tean, kust Viimsi parimat pitsat saada.
/helistab Viimsi Pizzakioskisse/
Mina, 20 minutit hiljem kohapeal: "Tere, mul kaks suurt pitsat kaasa tellitud. Üks oli Rapla ja teine... eee… ei mäleta." (Neil on pitsad Eesti linnade järgi nimed saanud)
Pizzakiosk: "Mis see teine ikka oli?"
Mina: "Eee.. Türi või Jüri või midagi sellist."
Pizzakiosk: "Mul on siin kolm ettetellitud suurt pitsat praegu: Rapla, Türi ja Jüri."
Mina: "Me takes the random."
/Haarab suvalise pitsa/
Ma loodan, et teine klient ka ei mäleta, mis ta täpselt tellis.


Ausõna, mul pole õrna aimugi, mis pitsa see on, aga see on hiigelsuur ja elumaitsev. Seejuures olen ma pigem õhukese põhjaga pitsade usku inimene olnud.

Värviraamat

Noorem laps värvis vanema värviraamatus ühe pildi ära. Kuigi nelja-aastane andis oma, parima, leidis kaheksane, et tegu on sodimisega. Kättemaksuks sodis vanem noorema lapse värviraamatus omakorda ühe lehe. Mina ütlesin, et nii ei tohi, sest kättemaks on madal ning sellest ei tule kunagi midagi head pikemas perspektiivis. Nüüd vanem laps nutab ja ütleb, et tahab surra, sest isegi tema lihane ema ei mõista talle tehtud ülekohtu suurust ning elu piiritut ebaõiglust. Noorem nutab ja nõuab uut samasugust värviraamatut vana asemele, aga see maksis bloody viis eurot ning on üldse kusagilt Kesk-Soomest ostetud. Mina tahaks diplomaatide kooli minna, sest kogu maailma rahvastele sõpruse ja armastuse toomine on ka lihtsam, kui siin majas üks päev rahulikult õhtusse saada.

Meie kassi uus reaalsus

Möödunud reede õhtul saabus mu ukse taha tige naabrinaine. Ta ongi pidevalt tige. Naabrinaise järel jooksis meie kass Jipp, karvad seljas turris, silmad suured ja saba kuusena kohevil. Naabrinaine oli umbes samas olekus. Ma ei tea, kuidas tal õnnestus kass endale järgnema panna, sest kui mina käsin Jipil endaga koos tuppa tulla, lastakse mind enamasti üle.
Lühidalt oli probleem selles, et väidetavalt hakkab naabri kass tuppa pissima, kui minu kassi õues näeb. Naabri kass käib muidu ka õues. Umbes kord nädalas, kui ilm lubab, pannakse kass transpordipuuri ja tõstetakse sellega rõdule või murule. Ma hakkaks ka nurka tegema, kui mind nii koheldaks.

Naabril on muidugi õigus. Kui näpuga järge ajada, siis mööda ühishoovi ilma peremeheta ringi kablutav kass on vist kohaliku omavalitsuse loomapidamiseeskirjaga vastuolus ka. Siiani on asi kontrolli all püsinud, sest Jipp, kuigi igal võimalusel ennast õue pressib, on vabaduse osas natuke loll ja arg, kui päris aus olla. Õues käib ta suvel meelsasti. Kui on terve päeva pidanud toas passima, siis ootab ta õhtul juba meie autode mootorihäält kuuldes nina välisukse praos, et ukse avanedes nagu rakett välja söösta. Maja ette saades jookseb ta kohe auto alla ja võib seal tundide kaupa passida. Kui ta maja taha lasta, siis istub terrassil või läheb heki alla ja vaatab seal vesise suuga linde. Kui mõni lind tema suunas alarmi laseb, jookseb kiiresti tuppa, sest teda on rünnatud. Päris pikalt ei saanud ta üldse aru, et majaesine ja -tagune omavahel ühenduses on. Kui ta terrassiuksest välja küsis ning avastas, et seal vihma sajab, siis tuli tuppa tagasi ning küsis igaks juhuks eesuksest välja, sest äkki maja ees ei saja. See on ju hoopis teine maailm.
Tuppa tagasi tõi Jipi vaid kaks asja: nälg või pissihäda. Sellest, et õues on võimalik heki alust ka tualetina pruukita, ei ole ta siiani aru saanud.

Ühesõnaga püsis Jipp kenasti notariaalse kasutuskorra alusel meile eraldatud hooviosal. Kõik oli legaalne. Ka minu süda oli rahul, sest ka mina ei taha, et kass rohkem kui 20...30 meetrit uksest kaugemale liiguks. Ma olen täiesti nõus, et naabrid ei pea kannatama teiste lahtiselt ringi siiberdavaid lemmikuid ning lisaks on aia taga tänav autodega ja vahel on meil ka rebaseid liikumas. Selline kohtumine ei lõppeks hästi, sest mul on tunne, et Jipp ei oska puu otsa ronida. Üksvahe oli mul küll plaanis õpetada, aga see jäi soiku. Kassidel on vahva instinkt küüntega end puu külge haakida, kui nad sinna visata. Kui nad nii sama puu otsa proovida riputada, siis vahel jälle ei haagi. Samas on Jipp mõnes osas selline hellik, et tema instinktide peale ei saa nii kindel olla. Mida naabrid arvaksid, kui näevad, kuidas ma kassi vastu puud loobin nii, et see sealt sirgelt tagasi lendab?

Nüüd aga on meie Jipikene jalad lõpuks kõhu alt välja võtnud ning suuremaid avastusringe tegema hakanud. Peale naabrinaise visiiti ei jäänudki muud üle, kui kass tuppa sulgeda. Õnneks on meil ka 6-ruutmeetrine rõdu, mille uks öösiti lahti seisab ja kust ta natukenegi looduse lõhnu võtta saab. Hea õnne korral ka 40 meetri kaugusel naaberrõdul sinna puuriga pandud kassi imetleda. Uus reaalsus Jipile alguses siiski väga ei meeldinud. Esimesel õhtul rippus ta seda avada püüdes magamistoa akna lingi küljes.

Järgmisel päeval tõin loomapoest talle jalutustraktsid. Üllataval kombel oli see kassile juba natuke rohkem meelt mööda. Esimene kord traksides kõndides lasi ennast igaks juhuks madalaks nagu taksikoer, aga nüüd jalutab nagu kass muiste saba seljas ja minu meelest isegi naudib, et keegi temaga koos väljas asjatab kogu aeg. Minu mehel võttis Jipi uue reaalsusega harjumine samuti natuke aega. Esimesel õhtul, kui mees prügi välja viima läks, tahtsin talle jalutusrihma pihku suruda, et kaks asja ühendada ja kass ka väikese ringi saaks teha. Meest keeldus kategooriliselt argumendiga, et inimesed võivad niimoodi tema seksuaalses orientatsioonis kahtlema hakata. Esmaspäeval aga võttis nooremale lapsele aeda järele minnes vabatahtlikult juba kassi paela otsas kaasa. Ma rohkem ei ütle sel teemal midagi.

***

Eile sai meie sõber Jipp, hüüdnimega Uuru, kaheaastaseks. Õigemini on 15. mai tema oletatav sünnikuupäev. Sellest kahest aastast on ta aasta ja üheksa kuud meie juures elanud ning olnud parimaks kaaslaseks ning pingemaandajaks kogu perele. Eriti mu vanemale lapsele, kes Jipi saabumisega umbes samal ajal kooliteed alustas. Lausa ekstreemselt ebasotsiaalse lapsena oli kooli minek tema jaoks stressirohke, mida meie sõber Jipp suurepäraselt leevendada on aidanud.

Palju õnne, kallis Uuru! Anna meile andeks, et me nii mõistmatud peame olema ja su enda pärast sind nüüd paela otsas hoidma peame.



Varaste tänav

Minu kirg hea ilukirjanduse vastu omandab kergesti ebaterved mõõtmed. Ma tulen raamatukogust, võtan kaasa toodud saagi kotist välja ja asun seda neelama nagu nälginud kass. Lisaks ilukirjandusele sunnin endale vahel ka teatmekirjandust peale, tarku raamatuid, raamatuid juhtimisteooriatest, majandusest, reklaamipsühholoogiast, värviõpetusest. Need ei edene kuigi jõudsalt ja koguvad voodi all tolmu kuni raamatukogust mind kurjade kirjadega ähvardama hakatakse. Ilukirjandus, see on midagi muud.

Viimastel kordadel olen Haabneeme raamatukogust kaasa haaranud peotäie Varraku "Moodsa aja" sarja riiulist. Pettumusi on olnud vähe. Ma loen praegu raamatut araablasest, eurooplase kirjutatud raamatut araablasest ja mõtlen maailma asjadest. Ma võõrustan vahel oma majas ühte. Mitte tihti, aga regulaarselt. Ma võõrustan oma majas araablast ja minu parimaid sõpru on juut. Kaks rahvust, kelle omavahelised suhted baseeruvad korraga verivaenul ja sõltuvusel. Ma vaatan oma araablast ja juuti ning nad on korraga nii rumalad ning targad samal ajal, aga hoopis erineval moel.

See juhtus aprillis, valede ja tolmu kuul, on araablane kirjutanud. Kas võiks olla lauset, mis võtaks selle rahvuse paremini kokku? Lauseehituselt ja sõnakasutuselt nii lihtne, lausa primitiivne, aga sealsamas nii sügav ja seletav, toetumas sajandeid püsinud kultuurile ja väärtustele. Lause kevadest, valedest ja tolmust.

Ma ärkasin täna kell viis ja hakkasin lugema eurooplase kirjutatud raamatut araablasest. Ma loen ja vaatan oma magavaid lapsi ning mõtlen, kas see võibki nii olla, et nende juuksed on selles maailmas ellu jäämiseks liiga heledad ning silmad liiga sinised?

Kuidas oma ellu põnevust tuua: immigrandid ja lapserööv

Lükkad sa asju edasi palju lükkad, ühel hetkel on ikka hambad. Eile võtsingi kätte ja otsustasin ennast hambaarsti vastuvõtule kirja panna. Mitte, et midagi otseselt muret teeks, aga kui siin maailmas üldse mingis asjas proaktiivne olla tasub, siis see on see koht. Meil avati naabruses just uus hambakliinik ka. Helistasin. Tööinimesena eelistasin muidugi laupäevaseid või võimalikult õhtuseid aegu, et mitte kallist tööaega mööda küla ringi kaarutamise peale kulutuda. Minusuguseid tööinimesi on vist palju, sest esimene selline vaba aeg oli alles üle-ülejärgmiseks nädalaks pakkuda. Abiarsti juurde.
Mina, skeptiliselt: "!?"
Administraator: "Ta on Ukrainast pärit, Harkivis ülikooli lõpetanud, ta ei või siin arstina tegutseda."
Mina, skeptiliselt: "!?"
Administraator: "Ma ei tea, kas räägin äkki liiga keeruliselt nüüd, aga ta ei tohi enne Eestis arstina praktiseerida, kui on teatud arvu residentuuritunde ära teinud."
Mina, natuke rõõmsamalt: "Aa, juriidika. Kas ongi mingid nimetused töid ka, mida ta teha ei tohi?"
Administraator: "Ei, kõike võib teha, ainult proteesida ei tohi."
Mina, juba õige rõõmsalt: "Seda muret mul õnneks veel ei ole. Ma võtan selle aja."
Mulle kohe meeldib eksperimenteerida. Kui midagi ei meeldi, saan alati lõuad kinni suruda ja uksest välja tagurdada.
Igaks juhuks uurisin oma vene perekonnast sõbrannalt, kuidas vene keeles "ärge palun tarkusehambaid välja tõmmake" on.
Sõbranna ütles, et "Vse zuby udalit i bõstroo" (kõik hambad välja ja tempoga), aga tegi mu eest siiski kiire googeldamise ka ära, mis andis tulemuseks, et täitsa pinks-ponks arst pidi olema.
Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Kui mulle hambad suhu jäävad, panen oma lastele ka selle arsti juurde ajad ehk isegi.

Täna sain veel ühe kõne, millega lasin ennast teise kahtlase väärtusega afääri kaasata. Keset päeva helistas mu noorema lapse lasteaiakaaslase ema, kes olevat oma lapsele lubanud, et minu oma saab täna tema juurde mängima tulla.
Mina, skeptiliselt: "!?"
Tore, et mina ja minu laps siis ka sellest nüüd informeeritud saavad.
Lasteaiakaaslase ema: "Aga ma pean ise täna õhtul üldse kodust ära ka minema, vanema lapse kooli kontserdile."
Mina, skeptiliselt: "!?"
Lasteaiakaaslase ema: "Ma ei teagi kohe, mida teha..."
Mina, alati valmis kõiki maailma logistikaülesandeid lahendama: "/lapse lasteaiakaaslase nimi/ võib ju ka meie juurde tulla. Äkki te toote /lapse lasteaiakaaslase nimi/ enne kontserti siia ja pärast saab ta ära tuua."
Lasteaiakaaslase ema, uute võimaluste lõhna üle võttes: "Aga mis kell te /minu lapse nimi/ muidu lasteaiast ära toote?"
Mina, skeptilise ettevaatusega uute ohtude võimaluse lõhna üles võttes: "Eks ma umbes viie paiku jõuan täna, ma arvan."
Lasteaiakaaslase ema, uutest võimalustest kinni haarates: "Äkki te võtate siis /minu lapse nimi/ ja /lapse lasteaiakaaslase nimi/ koos aiast ära ja ma tulen /lapse lasteaiakaaslase nimi/le hiljem teie juurde järele?"
Kuidagi ongi kohe nii, et ma kohe lasen ennast igasugustesse kahtlastesse ettevõtmistesse nagu pagulasarstid ja võõraste laste karjatamine tõmmata.
Kõige hullem oli see, et mul ei olnud õrna aimugi, milline see laps, kelle ma lasteaiast koos enda omaga ära pidin tooma, välja näeb. Lisaks oli vaja genereerida plaan, kuidas see võõras laps õpetajate käest nii kätte saada, et mind lapseröövikatses kahtlustatama ei hakataks. Asi lahenes üle ootuste lihtsalt, sest kohe lasteaia väravast sisse saades jooksis üks võõras punapäine tüdruk mind lisaks minu blondile kallistama ning haakis ennast mulle sappa. Lapse ema oli korra aiast kenasti läbi käinud ning lisaks oma tütrele ka õpetajaid õhtu organisatoorsest poolest teavitanud. Mulle tundub, et ma oleks võinud aiast veel viis last kaasa võtta, sest seoses suve lähenemisega hakkab lasteaeda saabuma see õnnis aeg, kus maksimaalne arv rühmasid minimaalse arvu õpetajate peale kokku lükatakse ning lapsed lasteaias väga ebasoovitavaks nähtuseks muutuvad. Selle eest, et ma sealt kaosest tervelt tervet kaks last vähemaks viin, oli õpetaja sisuliselt mu jalgu valmis suudlema.

Ka edasi läksid asjad üle ootuste hästi. Ma olin natuke hirmunud, sest nüüd oli mul kodus vaja kolme lapsega hakkama saada. Ma olin paar nädalat tagasi just näinud, mida see tähendab. Pärnus juhtusime sõbrannadega ühte hetkel populaarsesse hipsterrestorani sööma. Populaarse hipsterrestorani põrand oli paksult aelevaid vabakasvatatud indigolapsi täis. Kõrvallauas üritas lõunatada kolmelapseline pere, kelle keskmine laps, umber paariaastane poiss, parajasti püksata mööda restorani ringi jooksis. Nagu ilma igasuguste püksteta. Ka aluspüksteta. Oli näha, et vanemad olid silmanurgast toimuva fikseerinud, aga kuna tegu oli arvatavasti kahe ainsa enam-vähem rahuliku minutiga nende päevas, siis otsustanud seda eirata ning teeselda, et nad ei ole asjast teadlikud. Lõpuks astus üks klientidest siiski vanemate juurde ning teavitas neid nende lapse seisundust. Nii otsese märkuse peale ei olnud enam võimalik teadmatust teeselda ning nad olid sunnitud oma röökiva poja põrandale suruma, et talle siis püksid jalga tõmmata.

Ühesõnaga ma olin täna halvimaks valmis. Aga reaalsus? Mu majas on kolm last, kõigil on püksid jalas ning mina vedelen üle ma ei tea mitme päeva rahulikult magamistoa üksinduses ning kirjutan seda teksti.