Miks ma armastan eestlaseid

Paar nädalat tagasi avastasin, et Viimsi jooksuni on jäänud veel vaid kuuke. Võimaluste piires ma ikka toetan kodukandis toimuvat ja selle pärast üritan juba teist aastat Viimsi jooksul juba põhimõtte pärast poolmaratoni distantsi läbi roomata. Kuna eelmisel aastal läks ettevalmistusega nagu läks, siis viimased tõusud roomasin ma muidugi juba õige vaevaliselt. Ega inimene ei õpi. Ka sel aastal on jooksmas käimisega mul olnud nagu ta on olnud, aga parem hilja kui mitte kunagi, mõtlesin ma uljalt, tõmbasin jooksudressi selga, tossud jalga ja sörkisin väravast välja. Täpselt 350 meetrit sain joosta, kui olin ninali asfaldil. Verd lendas kahte lehte ja hea, et hambad suhu jäid. Mul üks sõbranna kukkus kunagi üleni lille lööduna keset ööklubi pooltühja tantsupõrandat sama haledalt kõhuli, käekoti sisu ümber laiali. Tal oli nii piinlik, et julgenud tükil ajal nina tõsta. Roobitses käega ainult kotist muude asjade hulgas välja lennanud pangakaardi igaks juhuks enda alla peitu. Alles mõned minutit hiljem roomas vaikselt WC-sse edasi häbenema. Mul oli seal kõhuli teel lamades umbes sama tunne, ainult roomata polnud eriti kuhugi. Ajasin ennast püsti ja hakkasin oma vigastusi ning kukkumise põhjustanud metalljunni üles pildistama nagu õige eestlane muiste.

Saatsin mehele, kes oli nädalavahetuseks maale sõitnud, oma haavadest ja orast, mille otsa koperdanud olin, pildi.
"Ma juba ammu mõtlesin, millal keegi sinna otsa koperdab," saatis mees kaastundest nõretava sõnumi vastu.
Tegelikult küll. See pagana maha liiklusmärk, millest alles jäänud metalljunni otsa ma paari pikki jooksupükse ja eneseväärikuse jätsin, sõideti juba kuid tagasi maha. Vahepeal oli ligi astunud ka üks juhuslik mööduja.
"Jajaa, ma tean ühte inimest, kes selle junni asja otsa kukkudes käeluu murdis. Nii ohtlik!"
Väga eestlaslik värk. Kolmandik küla ootab, millal keegi ninali lendaks ja teine kolmandik murrab käeluid, aga ette ei võta ikka keegi midagi. Mida teeb ülejäänud kolmandik? Midagi sama eestlaslikku: kus viga näeb laita, seal tuleb ja laidab. Ma olen see viimane grupp siis. Laadisin pildid koos lühikese laitusega äppi nimega anna teada, mis on ellu kutsutud, et igal eestlasel oleks võimalik oma ümbruse kohta käivat laitust, nuttu ja hala ka konstruktsiivsesse vormi valada. Vallerait ja taevamanna, see on üks töötav äpp, sest juba nädal hiljem kellegi hoolitsev käsi metalljunni poole meetri kõrguse plastmassist koonusega katnud.

Olin tubli ja käisin rattaga tööl

Mis tolle päeva edasisi sündmuseid puudutab, siis jooksin oma verd tilkuva jalaga veel 10 kilomeetrit kukkumisele otsa ning olin endaga väga rahul. Ma olen ikka trooper küll! Kui füüsilisele vormile ma kahe nädala pärast poolmaratoni joostes suurt loota ei saa, siis on hea teada, et vähemalt eesli kangekaelsusele on saab ehk küll.

Kukkumisele järgnevaks nädalavahetuseks oli meil sõbrannadega Pärnusse spaapuhkus planeeritud. Mõned päevad enne reisi hakkas üks mu sõbrannadest meie FB chatis halama, et just siis, kui ta spaasse sõidab, juhtuvad tal päevad olema. Noh, kui arvestada, et spaasse sõidab neli sõbrannat, siis ütleb juba tõenäosusteooria, et vähemalt ühel neist on parajasti päevad. Tahtsin oma sõbrannat lohutada, et saab ka hullemini minna ning saatsin oma päris võikaks paistenud ja värvunud vasakust jalast, mida ma nüüd kaks ja pool päeva bikiinides eksponeerima pidin hakkama, pildi. Ise lootsin muidugi vastu kommentaare stiilis it`s not that bad jne. Selle asemel oli tükk aega vaikust ning siis sain vastuseks: better cover it up.

*explicit content warning*

Spaapuhkus ise oli hea. Sai lobiseda ja ennast poputada lasta ning mina sain oma kärnasid kloorivees nii palju leotada, et ma lõpuks välja nägin nagu oleks mind lihasööja bakter rünnanud. Õnnetuseks olin ma endale paketist sisalduvate hoolitsuste hulgast just jalgade hooldused välja valinud. Peale hoolitsust tuppa tagasi jõudes olin spaa personaliga rohkem kui rahul. Kiitsin ülevoolavalt, kui palju minu ümbrusesse desinfitseerivat vahendit pihustati. Kohe tunda, et ikka puhas koht. Kui pärast kaks teist tüdrukut samas hoolduses käisid ja midagi sarnast ei märganud, siis sain aru, et eks nad vist kartsid pigem mu lihasööja bakterit seal.
Neljas sõbranna oli muidu üldse piimavanni valinud. Tema oli oma hoolitsuselt tuppa saabudes tige nagu herilane. Oleks tal olnud spaateenuste laitmise äpp, oleks see joonelt käiku läinud ka.
"Mis siis oli, piima täis vanni aseme kallati sulle alma kilepakk vannivette või?" uurisin sõbrannalt.
"Veel hullem."
"No ei saa ju enam hullem olla.*"
"Saab küll. Mingi tige tädi tuli piimapulbri tops käes ja läigatas selle mu jalgade juurde vanni. See ei lahutunud ära ka ja hulpis siis varvaste vahel mul klompis."

/*alma piim on muidu ühe prahi toode, minu esimene valik piimaletist. Eesti parima hügieeniga piimatööstus vaieldamatult/

Pühapäeva õhtuks olime siiski kõik niiii puhanud, niiii argirutiinist väljas ja niii lõdvestunud. Selle eest, et selline olek jumala eest ei kestaks, kandis mu kallis kass õige kiiresti hoolt. Minu äraoleku ajaks oli mees mugavalt lastega oma ema juurde läinud. Kodust ära olles on meil kassi jälgimiseks kaamera üles seatud. Ega kass ka loll ei ole. Esimene kord oli kaamera siis kasutuses, kui me aprilli alguses kogu perega Barcelona külje alla pikaks nädalavahetuseks linnapuhkust veetma sõitsime. Õhtul lükkasin sumedas Kataloonia öös kaamerapildi lahti ja mis ma näen? Kass kõnnib rahuolevalt saba seljas mööda tuba. Alguses akna juurde, siis toidukausi juurde ja siis otse minu nina alla tugitooli kraapima. Ega ma kade ei olnud. Kaamera on mikrofoniga. Lülitasin selle sisse ning röögatasin ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Jipp, pagan, mis sa teed, jube elukas?!"
Kui kass mind siiani jumalaks ei pidanud, siis nüüd teeb ta seda kindlasti.
Tundub, et ta on asjast siiski natuke aru saanud ning katsub sigadused kaamera eest eemal korda saata.

Spaast koju jõudes nägin toas esimese asjana trepi jalamilt, kohe kaamera pimedast nurgast algavat mullarida, mis elegantselt esimeselt kolmandale korrusele välja lookles. Ka kassil oli vahepeal lõbus olnud. Ta oli kolmandalt korruselt alla veeretanud 25-sentimeetrise läbimõõduga lillepoti nii, et see lõpuks isegi püsti jäi. Kuna see trepihallilugu meil üks näruselt avatud asi on, oli mulda kõikjal, isegi telekas. Ma tahtsin sellest kassist suppi keeta, aga kui ma lõpuks koristamise lõpetasin, siis olin ma nii väsinud, et ei jaksanud lihtsalt. Kassi laitmise äppi teab keegi soovitada?

Kolmas korrus lõppeb meil suure katuseterrassiga. Ma pidevalt unustan seda hädavajalikku taustainfot jagada, kui keegi küsib, mis ma õhtul teha plaanin ning mina rahulikult seletan, et hakkan katusel oma uusi rulluiske proovima, panen katusele lastele basseini, hakkan katusel grillima vmt. Enamasti tuleb mulle täiendavate selgituste andmise vajadus alles siis meelde, kui mind peale plaani "katusel rulluisutama" avalikustamist nagu pooletoobist vaadatakse.
Kevadega tulekuga on meil hirmus koristus- ja ehitustuhin alanud. Eile organiseerisime mehega pool päeva katuseterrassi. Mina oma katuseaeda ja mees võttis samal ajal paar laudadest vaheseina maha, et seal rohkem avarust oleks. Päris ilus sai. Laudu ei ole aga kuhugi panna. Enamasti lasen ma puidujäägid akutrelliga taimekastideks kokku, aga mul on neid kaste juba päris palju. Pealegi kasvatan ma suuremat osa kraami, nagu maasikad, puhtalt vareste rõõmuks. Üks juba valvas terrassiserval ja uudistas, mis head kraami ma sellel aastal küll maha panna kavatsen. Siis kui vaja, pole seda kassi ka kusagil. Ühesõnaga mees lasi vaheseintest üle jäänud lauad saega lühikesteks juppideks. Minu ülesandeks jäi need järk-järgult ära kütta. Eile ajasin esimese osa kaminasse ning täna tahtsin järgmise satsi katusel grillahjus ära põletada. Mees tormas veel kohale süli A4 pabereid täis. Tema firma raamatupidamise dokumendid, mida enam säilitama ei pea, aga tavaprügisse ka panna ei taha. Täiesti legaalne kraam, aga üldse ei põle. Nii oli meil katusel selline suits üleval, et minu meelest hakkasid isegi laevad merel udusignaali laskma. Lõpuks lõin käega ja kallasin sellele läbi kukkunud üritusele vett peale. Jumal tänatud, et eestlased nii osavõtmatu rahvas on ja keegi tuletõrjet ei kutsunud.

Tulevaseks poolmaratoniks annab see jällegi jõudu. Mul ei ole muud võimalust, kui finišisse välja roomata, sest ega kui ma kuhugi Viimsi metsade vahele maha langen, siis üles ei korjata mind enne, kui keegi viitsib mõnda äppi või viimsilaste fb gruppi sellekohase laituse kirjutada.

***

Ahjaa, head inimesed, käige mulle närvidele, et ma oma Hispaania reisist kirjutamata ei jätaks.

Kes on mu... vol 2

Kontori piimavarga tabamiseks olen ma nädala ja kaks päeva tööl piimapakis seebivett hoidnud. Algne plaan oli seda seal küll vaid nädala teha, aga kuna ma unustasin uue piima muretseda, jäi kauemaks. Täna lobisesin kööginurgas töökaaslasega, kes juhuslikult minuga ka samas tänavas elab, tööst ja külauudistest. Naabrimees kallas endale kohvi, avas külmiku, sirutas käe automaatselt minu nina all minu piimapaki poole, sentimeeter enne selle puudutamist kangestus hetkeks ja võttis siis külmikust midagi muud. Ma ei ole mingi jobukakk. Võtsin lihtsalt oma piimapaki, ütlesin, et kallan seebivee välja ning lobisesime tööst ja külauudistest edasi. Ma usun nüüd on mul turvaline uus piim tuua küll.

Neid pisibandiite on kõikjal. Mu sõbranna lendas täna Londonist koju. Lend hilines. Korraga ilmus väravasse kaks politseinikku ja hunnik turvatöötajaid. Läbi mikrofoni hõigati üks reisija välja, politsei võttis talt dokumendid ära ning vedas minema. Lennuki meeskonnaliikmed olevat omavahel midagi 23 000 rahaühiku vargusest rääkinud. Ametlikuks lennu hilinemise põhjuseks öeldi inglise politsei asjaajamised. Parem ikka kui oleks öeldud, et lend eesti juurtega kurjategija pärast viibis.
Ma muidugi avaldasin arvamust, et päris loll pätt esiteks selle pärast, et kohe ette astub, kui tema nimi mikrofonist välja hõigatakse ja samal ajal mikrofoni kõrval kaks politseinikku seisavad ning muidugi eelkõige selle pärast, et ta üldse lennukiga proovis riigist lahkuda. Oleks pidanud La Manche`i alt Hispaaniasse sõitma. Sealt edasi oleks vajadusel juba laevaga Aafrikasse, näiteks Tangerisse saanud. Näruselt palju sebimist muidugi 23k eest.
Sõbrannad vaatasid mind selle jutu peale pika pilguga, et mis mõttes ma selliseid skeeme olen haudunud. Äkki alateadlikult siis olengi, sest piinlik lugu, aga ma varastasin reedel poest kogemata võipaki. Oli mul ostukäru põhja koti taha peitu jäänud. Saatuse iroonia oli muidugi see, et esmaspäevaks olin sama poodi valvavasse turvafirmasse töövestlusele palutud. Natuke teise valdkonnaga seonduvalt, aga võipakist ma siiski igaks juhuks ei rääkinud.

Vastu esmaspäeva mõtlesin, kui vähe või palju mul sisejärelvalve ning turvateemadega kogemust on. Tuleb välja, et läbi aastate natuke siiski on olnud. Alustuseks olin kooliajal ühel suvel turvatöötajana tööl. Sellena, kes üritustel Meekonna kirjaga t-särki kannab. Tegime ühel üritusel väravas inimestele turvakontrolli. Vaatasime, et neil oleks pääsmed ning ei oleks ohtlikke esemeid ja eelkõige oma alkoholi kaasas. Selliste suveürituste eesmärk kipub ju olema, et rahvas ennast odava raha asemel kalli eest täis saaks juua. Igas väravas oli kaks meeskonnaliiget tööl. Mees ja naine, sest turvakontrolli tohib ainult samast soost isikule teha. Korraga näeme kaugelt lähenemas transvestiiti. Vaatasime juba ehmunult paarimehega üksteisele otsa, et mis nüüd. Kleit, meik, kingad ja küüned, aga näost ja kiilanevast juuksepiirist selgelt näha, et XY kromosoomistik. Kas transvestiiti tohib mees või naine läbi otsida? Ma ei tea siiani, kuidas lugu lahes, sest meie värava asemel läks ta ühest teisest läbi.

Varsti peale transvestiiti saabus kolm või neli mu paarimehe tuttavat.
"Ole inimene, laseme nad tasuta sisse," palus ta mind.Nagu ülal kirjas, ei ole ma jobukakk. Ei olnud ka siis.
Pool aastat hiljem jäin linnaliini bussis piletita sõiduga vahele. Vaese tudengi asi, vahel tuli valida, kas olla näljas või aus. Ma valisin lõunasöögi. Mind hakati juba piletikontrollide karistusbussi tõmbama, kui jäin korra pikemalt mind kontrollinud tegelasele otsa vaatama.
"Kuule, ma olin suvel sinuga ükskord koos tööl, mäletad? Ma lasin su sõbrad tasuta sisse veel," tõmbasin nüüd mina kontrolli liistule.
"Jaa, ma mäletan," vaatas ka tema mulle nüüd korralikult otsa, "hea küll, sõida siis seekord edasi, aga osta edaspidi pilet."
Kes ütles, et karma kehva iseloomuga naisterahvas on?

Ettekuulutused

Eelmisel nädalal proovisin edutult puhkenurga külmikust minu piimapaki tühjendanud kolleegi tabada ning lõpuks asendasin piima koguni seebiveega. Varas on endiselt tabamata, aga loodetavasti jääb vähemalt piim edaspidi alles. Minu senine kogemus ütleb, et 2/3 tõenäosusega saan ma siiski teada, kes selle kogutava piimaröövi taga on, sest siiani on minu elus kontorimüsteeriumid just sellise suhtega lahenduse leidnud/leidmata jätnud. Ma kohe räägin.

Eelmises töökohas oli meil kontoris selline poolavatud nurgake koopiamasinate ning postkastidega. Inimestel olid seal nimelised postkastisahtlid paberkandjal dokumentide jaoks. Ühel kevadel saabus meile tööle uus ärianalüüsi juht. Sümpaatne läti noormees, huumorimeelega ja puha. Üldse mitte pidevast arvude otsas istumisest kuivikuks muutunud ega midagi. Asus kohe hoolega eesti keelt õppima. Talle jäid näppu mingid kaardikesed eestikeelsete vanasõnade ja idioomidega, mis talle kohe hirmsasti meeldima hakkasid. Sõpruseavaldusena ning halli argipäeva ilmestamiseks otsustas ta need kaardikesed kolleegide, keda ta juba natuke lähemalt oli jõudnud tundma õppida, postkastidesse laiali jagada. Ostudirektor sai midagi sellist: heida pilk oma elule ja ole valmis, et kõik, mis sa teinud oled, tuleb sulle tagasi. Õnnetuseks oli ostudirektor äsja ühe alluva kehvade töötulemuste pärast vallandama pidanud. Esimese hooga käsitles ta sellist anonüümset kaardikest oma postkastis otsese ähvardusena ning läks joonelt hoolega selja taha vaadates korporatsiooni turvadirektori kabinetti.
Ärianalüüsi juht julges selle, et tema neid kaarte jaganud oli, alles oma lahkumispeol üles tunnistada. Siis oli muidugi kõigil nalja palju.

Ega ka turvadirektorgi oma osast ilma jäänud. Ühel päeval oli keegi tema postkasti pannud tuubi intiimsete tegevuste abistamiseks mõeldud libestiga. Turvaboss oli muidu selline esmapilgul sirgjooneline ja sportlik meesterahvas, aga tundub, et siiski oma kompleksidega. Saatis kontori üldlisti solvunud kirja, kus nimetas nalja labaseks ja nõudis süüdlase ülestunnistust. Järgmisel päeval pandi postkastiruumi kaamerad ka üles. Rohkem ta minu teada libesteid saanud ei ole, aga see, kes selle tuubi tema postkasti poetas, ongi minu jaoks siiani saladuseks jäänud. Minu parim spekulatsioon on, et kuna tegu oli toidu- ja esmatarbekaupade jaemüügiettevõttega, oli keegi postkastiga eksinud ning ostuosakonnale mõeldud tootenäidise talle pannud.

Mõni aeg peale seda sain ka mina salapärase sümboolse ja müstilise sõnumi. Olin jälle Riia peakontoris käimas ja hakkasin õhtul kodu poole sõitma. Autosse istudes leidsin juhipoolse ukse küljesahtlist üksiku mängukaardi, poti emanda. Hommikul, kui samas parklas autost väljusin, seda seal kindlasti ei olnud, sest olin siis küljesahtli just tühjaks teinud. Läti sõitudel kogunes mul alati sinna igasugust kraami: salvrätikuid, šokolaadipabereid ja muud taolist. Olen paadunud autos sööja, aga väljudes võtan alati prahi kaasa. Kes ja kuidas oli päeval mu autos käinud ja miks sellise mängukaardi sinna jätnud? Padaemand on üsna sümboolne kaart ning mu pikast päevast väsinud mõistus hakkas omaette igasuguseid lolle lugusid leiutama.
Järgmisel päeval pakkus üks mu lähim kolleeg hoopis parema selgituse välja. Igasugused paberid ja muud õhukesed esemed kipuvad teinekord kergesti autouste küljesahtlite sisemiste servade alla kinni jääma. Ka tema oli enda autost niimoodi mingeid ammu kadunud tšekke leidnud näiteks. Meil oli äsja ettevõtte car poolis autosid roteeritud. Ju olin hommikul küljesahtlit koristades auto eelmise kasutaja poolt seal hoitud kaardipakist maha jäänud ja serva all kinni olnud potiemanda kuidagi lahti rabistanud. Eelmine kasutaja oli veel seesama turvadirektor olnud. Korraks mõtlesin, et pakuks talle potiemandat libesti vastu vahetuseks, aga ei riskinud. Inimeste huumorimeele osas eelduseid tehes võib teinekord valusalt vastu näppe saada.

Viimane oomen sadas mulle aga sõna otseses mõttes otse taevast kaela. Kõnnin mina rahulikult töölt tulles üle lageda parkimisplatsi auto poole, kui minu pea kohal kostab kraaksatus ja kõlinaga maandub mu jalge ette hõbedane võti. Tõesõna, nagu muinasjutus või Krõlovi valmis. Pole vaja nii palju kraaksuda, kui oled vares ja sul on hõbedane võti nokas. Jajaa, nüüd saan ma kas uue maja või lähen vangi, hakkasin kohe spekuleerima. Tänaseks on sellest pool aastat möödas, aga ei midagi. Hakkasin juba arvama, et vares eksis saadetise kohale toimetamisel inimesega, aga võib-olla on asi selles, et ma ise olen liiga passiivne olnud. Selle asemel, et oodata, kuidas varesed järgmiseks mu jalge ette võtmega sobiva seifi heidavad või mind rahapakkidega peksma tulevad, oleksin pidanud niisama passimise asemel piltlikult öeldes ümbruskonna lukke läbi proovima hakkama.
Nüüd lõpuks asusin tegutsema. Reedel ostsime osakonna tüdrukutega kamba peale hunniku Eurojackpoti pileteid ja kavatseme seda igal reedel tegema hakata. Kui keegi võidab, siis jagame raha võrdselt. Mitme peale miljon saada on ikka parem, kui üldse mitte miljonit saada. Tehase omanikust oleks ainult kahju. Tal on küll mitu miljonit, aga kui sul pooled keemikud ikka korraga lahkumisavaldused lauale panevad, siis võib püksid täis teha küll. Mina tema asemel peidaks edaspidi nüüd alati loosimisele järgneval tööpäeval igaks juhuks kõik A4 valged paberid maja pealt ära.

Täiendus: Minu pilet oli ainus, mis võitis. 8 eurot. Ma ei võida muidu kunagi midagi ja nüüd tuleb seda ka teistega jagada. Reedel proovime uuesti.

Kes on mu...

Meil sünnivad tehases kriminaalsed lood. Ühel hommikul võtsin tööle banaani kaasa. Panin selle kööginurka kapile. Pealelõunal, umbes sellisel kellaajal, mil magu suurest näljast enamasti aju asemel kehafunktsioonide üle kontrolli võtta üritab, leidsin, et nüüd on banaani jaoks paras aeg käes. Banaani ei olnud. Arvasin, et ju siis unustasin selle üldse kaasa võtta või olen ta juba ära söönud või on mu mälu mingil muul viisil errorisse jooksnud selle banaani osas. Meil on muidu tehases selline kirjutamata reegel, et köögis teiste asju ei näpita. Silte pole isegi vaja, kollektiiv on nii väike, et iga üks saab aru küll, mis tema ja mis teiste oma.

Siis hoian ma tööl ühte pakki pruuni tükisuhkrut. Söön seda nagu kommi. Suhkur on parim ajutoit. Neil päevil, mil ma eriti intensiivselt mõttetööd teed, ma kohe tunnen, kuidas mu keha magusa järele karjub. Olin just ühe major probleemi lahendamise lõpetanud ja seadsin sammud, nagu alati sellistel hetkedel, kööki oma suhkrulaksu saama. Sirutasin käe sinna kohta ülemise kapi keskmisel riiulil, kus mu suhkrutükipakk ikka seisis ja... Tühjus! See asi hakkas juba natuke kolme karu muinasjuttu meenutama. Ma saan aru, et keegi vahel tüki või paar suhkrut mu pakist oma kohvi sisse laenab, sest noh, pruun suhkur on päris hea vaheldus teinekord valgele, aga terve pooltäis pakk korraga rotti panna? Ma loodan, et see vargatõbras saab nüüd hambaaugud endale.
Samas kurtis ka teine kolleeg, et tal oli külmikust glasuurkohuke kaduma läinud ja hiljem seisis see poolsöödult kapil. Lisaks jultumusele on meie kollektiivi varas ka pirtsakas, tuleb välja.

Paar nädalat tagasi tõin tööle paki UHT kauasäilivat piima kohvi sisse panekuks. Ma muidu olen leplik inimene, aga toidu suhtes mitte nii väga. Koorepulbreid või taimseid kunstlehmi ma kohviga ei tarbi. Mis teha, vaene aeg, nii tulebki ennast ise varustada. Õige pea hakkaski tunduma, et piimapakk tühjeneb kuidagi liiga kiiresti. Seekord olin ma paki isegi hoiatussildiga "Ära näpi!" varustanud. Tundus, et keegi ikka näppis. Eelmise nädala lõpus käisin paaripäevasel reisil. Kolmapäeval ära minnes oli piimapakk veel poole või kolmandiku ulatuses täis. Täna tagasi tööl oli seal piima ikka tunduvalt vähe sees. Nüüd aitab. Valasin piimapaki tühjaks ja siis lasin sinna umbes veerandi jagu kraanist vett sisse. Lõpuks lisasin veel mehise törtsu kätepesuseepi ka.

Ma tahan nüüd näha seda meest, kes mulle homme vahutava suuga tehase peal vastu peaks tulema.

Industry 4.0

Uus hullus on lahti läinud -- Industry 4.0. See on tootmises rakendatav andmekogumise, -halduse, -analüüsi ja -vahetuse platvorm, mis pidavat looma baasi automatiseerimiseks ja lausa uskumatuks efektiivsuse tõusuks. Meie tehase omanik tahab seda. Täna käis mu mees mingil seminar ja tahab ka seda. Ta pidi Industry 4.0 lausa meil kodus nüüd rakendama hakkama. Järgmisel nädalal jõuavad andurid kohale. Niiskuse- ja temperatuuriandurid mõlema korruse jaoks ning midagi veel. Isegi kassi ähvardas, et paneb ta jooginõusse anduri veenivoo mõõtmiseks. Jumal kaitsku meid kõiki. Kui see nii läheb, siis kass enne juua juurde ei saa, kui andur häiret annab. Isegi, kui kauss silmnähtavalt tühi on. Kütet ei keera me enam tunde järgi peale, vaid andmeanalüüs on nüüd see, mis ütleb, millal meil päriselt külm on. Ime, kui kass maja ei hakka juhtima.

Kogu oma tööelu kvaliteedile ja selle kontrollile pühendanuna ütlen vaid seda: igasugune kontroll tuleb viia vaid hädavajaliku miinimumini, sest kontrollimine on tegevus, mis mingit lisaväärtust ei tooda ja koguda tuleb vaid anmeid, millega midagi teha osatakse. Vastasel juhul tekitavad need asjatut infomüra, mis on protsesside efektiivsuse surm. Vähe on inimesi, kes suurte andemassividega midagi ette oskavad võtta. Kunagi ühes seminal räägiti suurtest andmatest, big data`st. Osalejate hulgas oli üks pangatöötaja.
"Mul on ülevaade, mis kell keegi kui palju sularaha välja võtab, aga ma ei oska nende andmetega midagi teha," kurtis ta. See selleks.

"Kujuta ette, Kass, nad panid prügikastidesse andurid, mis ütlevad, kui see täis saab! Ja temperatuurianduri, mis otse Päästeametisse tulekahjuteate saadab, kui temperatuur konteineris liiga kõrgeks läheb," vadistas mees vaimustunult Industry 4.0 seminarilt tulles.
"Koristusfirma pani WC-sse nupu, mida klient saab vajutada, kui WC-d koristada on vaja. See nupp maksab neile ainult ühe euro aastas."

Ma tean küll. Meil olid ka poodides sügavkülmikutes andurid, mis haldusosakonnale signaali saatsid, kui temperatuur liiga kõrgele kerkis. Meil oli igasuvine traditsioon, mida ma kutsusin freezer meltdown. Mõnes kaupluses ikka kõige kuumemal ajal külmasüsteem pekki läks ning kogu kaup üles sulas. Ühes poes juhtuski, et keset ööd sulasid kõik sügavkülmad üles. Anduritest ja SMS-teavitusest oli ainult nii palju kasu, et hommikuks oli haldusosakond sulanud jäätiste, lihapallide jmt jaoks suure jäätmekonteineri kaupluse ukse taha tellinud. Mida sa muud ikka keset ööd teed, kui kõik sügavkülmad korraga rivist välja löövad, siis pole kaupa kuhugi päästmiseks ümber ka paigutada.

Üks mu endine töökaaslane rääkis aga sellise loo: sünnitusmajas palatis oli tal seina peal häirenupp. Öösel peale lapse sündi olidki tal imelikud valud alanud. Vajutas nuppu. Midagi ei juhtunud. Siis vajutas veel. Ja veel. Ja veel. Ikka ei midagi. Lõpuks ilmus kohale väga unine ja tige naisterahvas.
"Teie ei vajutab seda nuput! Teie ei vajutab seda nuput!!! Teie vajutab seda nuput ja teie ju näeb, kedagi ei tuleb."

Kuidas mina siia maailma tulin

Mul tuleb varsti sünnipäev. Ma ei ole just eriti vaimustuses. Iga aasta sama mure. Kuidas tööl võimalikult odavalt 50 inimest ära toita.

Hoopis põnevamad on mu ema meenutused sellest, kuidas ma siis maailma tulin. Ema ütleb ikka, et minu saabumine oli mu iseloomu vääriline. Iga asjaga on mul alati hirmus kiire. Nii ka sündimisega. Tegelikult tahtsin ma algusest peale liiga vara sündima hakata. Selle pärast pidi ema suurema osa rasedusest haiglas veetma. Säilitatud laps, öeldakse selle kohta. Hea oli, et ema haiglas oli, sest kui mul lõpuks õige aeg sündida oli, tulin ma nii kiiresti, et ema jõudis vaevalt liftiga korrus kõrgemale sünnituspalatisse sõita. Isegi arst ei jõudnud kohale. Ainult üks sanitar oli ruumis. See võttis telefoni ja helistas arstile: ”Jah, sündis ära juba... Ei tea, tundub, et on korras kõik...”

Ma mäletan kui minu esimene laps sündis, märkasin ma esimese asjana tema pakse pikki tumedaid juukseid. Minu puhul vaatas ema esimese asjana minu varbaid ja ahastas: “Issand, kust see tüdruk endale ükskord küll kingi ostma hakkab?”

Öeldakse, et kui naisel on teine varvas suurest varbast pikem, on ta tulevikus mehest üle. Mul on lausa teine ja kolmas varvas esimesest pikemad. Oma tõde võib siin ütlemises isegi peidus olla, sest näiteks sõrmede omavahelise pikkuse suhtel on teaduslikult tõestatud seos testosterooniga.

Rohkem, kui arstile helistamine, sanitar ei teinud. Peale sünnitust pidi ema põranda ise ära pesema. Tüüpiline nõukogude aeg. Ka ei tohtinud naistel siis haiglates aluspükse olla. Mu ema, vana aferist, oli ühe paari siiski sisse smuugeldanud ja varjas neid nüüd elu eest. Süsteemi vastu mässamine maksis läbi karma aga kiirelt kätte: püksikumm läks katki. Sel ajal seisid alukad värvli sisse aetud kummi abil üleval. Ema helistas isale ja proovis sosinal oma probleemi seletada: “Mul läks püksikumm katki. Too mull uued aluspüksid!”

Mehi sel ajal sünnitusmajja ei lubatud, aga mu isa, vana aferist, smuugeldas ennast kuidagi salakaubaga sisse. Aluspükste asemel oli tal aga mu ema jaoks kaasa hoopis jupp püksikummi.

Ka nõukogude naised olid Veenuselt ja mehed paralleluniversumist.

Minu ema oli juba aastaid enda sees kandnud teadmist, et ühel päeval sünnib talle väike tütar. Sel ajal oli kombeks imikud kõvasti-kõvasti teki sisse mässida. Haiglast koju toomise jaoks oli mu emal varutud lai roosa lint, mis kenasti tekipambuümber lipsuks siduda. Meile haiglasse järele tulles unustas isa loomulikult lindi maha ja pamp tuli tavalise marliribaga kinni tõmmata. Pärist raisku see siiski ei läinud, sest suuremaks saades võtsin ma selle juuksepaelana kasutusse. Kõik kiitsid, et mulle olevat see imehästi sobinud.

Koju jõudes nõudis isa, et ema talle lapse ette näitaks. Ema harutas mu siis tekkide ja mähkmete seest välja. Nagu beebidel kombeks, hakkasin ma muidugi rõõmsalt käte ja jalgadega vehkima. Ema ei saanud kogu seda siputavat segadust kohe kuidagi nõutavate tekkide ja lappide sisse tagsi mähitud. Haiglas hoiti lapsi emadest eraldi ja seal oli personal selle asjaga tegelenud. Lõpuks pidi ema ülevalt naabri, kogenud ema ja vanaema appi kutsuma, kes mu siis jälle kombekohaseks tekipambuks tegi.

Sellega olen ma nõus: minu elu ja iseloom on tõesti kujunenud sellisteks, nagu mu sündimisega seotud loodki.

Palju õnne kõigile kevadelastele ja -emadele!

Ettevalmistused jaanipäevaks

Kogu täiskasvanuelu on mind angiinid saatnud. Alguses igal teisel talvel, siis igal talvel ja lõpuks juba kaks korda aastas. Arsti poole olen seejuures vaid ühel, see on kõige esimesel korral pöördunud. Siis jõudsin ka liiga hilja kohale. Põhitulekahju oli selleks hetkeks juba läbi ning järelmõjudena köhisin vahel vaid kurgust kooruvaid naharibasid välja. Arst konstateeris vaid fakti, et jaa, on olnud tonsillitis küll ja loodame, et korduma ei jää. Vahepealsed aastad olen ise hakkama saanud. Mul oli üks töökaaslane, kes angiinis olles vanaema soovitusel soolaheeringas ümber kaela magas. See peaks hästi näitama, kui meeleheitele see jama inimese viia võib lõpuks.

Nüüd, kui ma poolteist kuud tagasi ühel hommikul jälle tundega, nagu hakkaks kohe kurgu kaudu sünnitama, ärkasin, mõtlesin, et aitab naljast ja sõitsin perearsti juurde. Lõin oma lõuad laiali ja mandlid letti.
"Jaa, see on klassikaline viiruslik neelupõletik," sain kiire diagnoosi.
Mis mõttes ainult neelupõletik? Mul on tunne, nagu oleks ma viimased 24 tundi vaheldumisi väävelhapet ja elavhõbetat joonud. Arstile ma nii pikalt seletada ei saanud, sest iga sõna juures oli jälle tunne nagu lonksaks vaikselt uuesti väävelhapet peale.
"Jaa, see ongi väga-väga valus," noogutas arst mu hädade lühikokkuvõtte peale.
Veel sain teada, et kaks korda aastas sellist asja läbi teha on okei, oleks neli korda aastas, siis peaks vaatama hakkama.
"Tuleb proovida kuidagi hakkama saada," võttis arst jutu kokku.
Enne ära minekut saatis mind veel, tõenäoliselt põhiliselt minu rahustamiseks, mingite üldvere ja krooniliste põletike määramiseks vajalike näitajate jaoks veenivere proovi andma. Tulemused oli parimas korras ja korraks tekkis isegi kahtlus, et mu proov on pulliverega vahetusse läinud või midagi.
Päris asjatult raisatud tund see arstil käik muidugi ei olnud. Juhtus parajasti olema haiguste kõrghooaeg ning perearstikeskuses käis tõsine laulupidu. Protseduuriruumi ukse taga oma järjekorda oodates meedikute juttude kuulamine oli üldkultuurilises mõttes päris hariv. Ma ei oleks eales arvanud, et inimesed nii palju erinevaid tüüpe eritisi ja rögasid võivad välja ajada ning neid kõiki on võimalik ka analüüsida. Kui mul enne siia tulekut midagi arsti jaoks piisavalt tõsiseltvõetavat viga ei olnud, siis oleks ma seal natuke kauem istunud ning veel mõnda ukselinki katsunud, oleks midagi kindlasti külge saanud.

Kuna riiklik meditsiinisüsteem soovitas mul "kuidagi hakkama saada", otsustasin kodus ise angiinivastaseid meetmeid rakendama asuda. Hakkasin mütsi kuduma. Täna sain valmis ka. Õigemini kapuuts-müts-salli.

Mees kommenteeris, et see pidi timuka müts olema. Saatsin pildi ka paarile parimale sõbrale. Üks arvas, et natuke pleedi moodi ja teine, et oleks nagu otse Star Warsist välja jalutanud. Mind üldse ei huvita. See on mu mandlite uus parim sõber. Sobib suurepärast ka meie jaanipäeva.
Ma olen uueks jääajaks ametlikult valmis.