Juba nädal otsa pole mu nelja-aastasel muud teemat kui lihajänesed seda ja lihajänesed teist. Lihajänes on tema mugandus lihavõttejänese kohta. Mitu ööd veel magada tuleb, et lihajänes üllatusmune tooks? Mis siis, kui ma ei leia üles, kuhu lihajänes muna peitis? Kui suure üllatusmuna lihajänes toob? Kas lihajänesed mune padja alla ka peidavad? Üsna selge, et lihajänes oli täna peale tööd sunnitud poodi neid neetud üllatusmune ostma minema.
Pealelõunal saatsin mehele sõnumi: kallis mees, too palun laps ise aiast ära, ma pean peale tööd poodi lihavõttejäneste üllatusmune ostma minema.
Natuke peale enne tööpäeva lõppu helistab mees: "Tõin lapse ära. Helista, kui sa töölt liikuma hakkad, lähme kõik koos poodi siis."
Nagu?!?! Võtame lapse kaasa, et temaga koos lihavõttejäneste toodavaid üllatusmune varuda?
Naised on Veenuselt ja mehed... jäneseurust?
Eile oli mees see, kes mul lapse aiast ära tuua palus. Tal pidi tööl pool tundi kauem minema ja ta ei olnud kindel, kas ise viieks lapsele järele jõuab. Selleks ajaks, kui me õhtul kodus lastega juba magama hakkasime sättima, ei olnud mees ikka veel töölt minema saanud. Ja me ei lähe pool tundi peale tööpäeva lõppu magama. Saatsin mehele sõnumi: kallis mees. Valmistasin sulle lammast. Jätsin selle ahju sooja. Palun söö ja pane pärast koos riisiga külma.
Külmkappi panekut tuleb eraldi rõhutada, muidu juhtub nii, et liha mädaneb hommikuni ahjus. Seda tean ma juba eelnevast kogemusest.
Hommikul leidsin lamba kenasti külmkapist, aga riisipoti laualt.
"Kallis mees, miks sa riisi külma ei pannud?"
"Sa ei käskinud ju seda külma panna." (Märkus iseendale edaspidiseks: korraldused toit külmkappi panna tuleb edaspidi lihtlausetena edastada).
"Käskisin küll ja isegi kui ei oleks käskinud, oleks võinud isegi selle peale tulla."
"Kust mina peaks teadma, et riis tuleb ka külma panna? Ega ma naine ei ole."
Naised on Veenuselt ja mehed... ei tea vist midagi sellest, et lisaks kiirele paljunemisele on hiinlastel mõnede bakteritega veel üks asi sarnane: nad armastavad riisi.
Minu sõbranna lemmikkommideks on Maiuspala kommid. Naistepäevaks tõi tema mees talle koos lilledega neid terve karbitäie. Ainult, et sõbrannal oli paar päeva tagasi tarkusehammas välja tõmmatud ning ta suu käis sel hetkel täpselt sentimeetrijagu lahti.
Naised on Veenuselt ja mehed... paralleeluniversumist.
2018/03/29
2018/03/24
Märts on hea teeninduse kuu: minu lood
Kui ma veel jaekaubanduses töötasin, oli meil kena komme: kaks korda aastas, kõige suuremate ostupühade jaani ja jõulu ajal, käis kontorirahvas poetöötajatel abiks. Mitte, et tasuta küpsiste ja kohvi peal nuumatud valgekraedest pühadehulluses suurt kasu oleks olnud. Pigem selleks, et ka bossid vahel mõistaksid, mis tunne on tulejoonel olla.
Ühel aastal, päev paar päeva enne jõule, olin selle aktsiooni raames Viimsi Säästumarketis abiks. Esimene klient, kes hommikul kaupluse uksest sisse tuli sõimas kohe kõigi poetöötajate näo täis. Häid jõule, eksole. Põhjuseks ühe vorstijupi paarisendine hinnaerinevus saalis ja kassas. Arvestades, kui võimatu meie tooteinfot, sh hindu haldav tarkvara oli, ei midagi uut ega üllatavat. Kliendi poolt vaadates kahtlemata ebamugav, aga räige sõim ei muuda tarkvara kuidagi töötajate vastu sõbralikumaks. Mis teha. Nii nagu mõni ettevõte ei suuda oma infosüsteemidega toime tulla, ei suuda mõni inimene jälle enesekontrolliga hakkama saada.
On ka teistpidi lugusid. Kas nüüd samal või mõnel teisel aastal, juhtus üks mu kolleeg kontorist kaupluses abiks olles nägema, kuidas saalitöötaja kliendi täpsustavale küsimusele nipsakalt, õigemini lausa ebaviisakalt vastas. Kui pühadeabiline poetöötajale ütles, et päris nii ei sobi, sai ka see kuulda, et on loll. Mida kaupluse töötaja ei teadnud, oli, et sõimas just kontorist poodi appi tulnud ettevõtte personalijuhi läbi.
Oleks minu teha, teeksin ma kõigile noortele täisealiseks saamisel kaks nädalat teeninduspraktikat kohustuslikuks. Pikemas perspektiivis muudaks see kindlasti meeldivamaks nii meie teeninduskultuuri kui ka teenindajate enda töö.
Mul on Viimsis kaks kodupoodi. Mõlemas on mul oma kassapidaja. Ühes on selleks sõbralik ja rõõmsameelne Helen. Nüüd, kui seal iseteeninduskassad on, on ära jäänud meie tavalised üle kassabarjääri peetud vestlused elust ja Heleni vennalastest, aga ka väljaspool kauplust kohtudes teretab ta nii mind kui minu perekonda.
Oma teise kaupluse lemmikmüüja nimi ei ole mulle kahjuks meelde jäänud, kuid meid ühendab midagi muud. Ühel aprillipäeval läksin poodi suhkrut ja küpsetuspaberit ostma. Asi lõppes nagu tavaliselt. Küpsetuspaberi unustasin ostmata, aga kassasse jõudsin ikka kuhjas täis käruga. Seal köitis mu tähelepanu värvilise paelaga müüja kaela riputatud šokolaadimedal. Tegu oli umbes kuuekümneaastase korraliku soengu ja maniküüriga naisterahvaga, absoluutselt mitte seda tüüpi inimesega, kes tööl šokolaadimedalit kaelas kannaks. Katsuge nüüd ette kujutada kõige uudishimulikumat kassi, keda te elus kohanud olete ja korrutage nähtu kümnega. See olen mina.
"Vabandust, aga ma ei saa küsimata jätta, miks see medal?" ei suutnud ma teemat üles võtma jätta.
"Töökaaslased kinkisid. Mul on täna sünnipäev."
Tõesti, lähemal vaatamisel osutus, et medalile oli palju õnne kirjutatud.
"Mul on ka täna sünnipäev!" teatasin rõõmsalt.
Soovisime teineteisele sõbralikult õnne ning läksime toreda kokkusattumuse üle rõõmustades oma päevaga edasi.
Veel üks vahva koht on Muuga Maxima. Mitte ainult selle pärast, et sealt saab osta vahvaid tooteid nagu (täpne kirjaviis hinnasildilt): naiste-aluspüksid bambusest, mis näevad hoopis välja nagu polüestrist langevarjud, vaid personali pärast. Eesti keelt nad ei räägi, aga selle eest töötavad nagu kombainid. Ühel päeval, kui kassasaba jälle ennast juba vaikselt ümber kalaleti keerama hakkas, ventileeris mind teenindav noor neiu end valjuhäälselt üle poole kaupluse kolleegile. Vaba tõlge võiks olla umbes selline: "A kus on Maša? Kus on Leena? Ah keegi ei tea? Siin on täielik korralagedus ja sigala! Miks vahetuse vanem midagi ei tee? Andis viis minutit tagasi lahkumisavalduse? No selge."
Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, kui minu nina all maja siseasju arutatakse, kui teenindaja käekesed samal ajal kiiresti-kiiresti mu asju läbi piiksutavad. Kiired olid need käed tõepoolest. Kohati isegi nii kiired, et vahel oli raske kahte piiksu omavahel eristada ning need kostusid kohati lausa ühtlase helisignaalina. Ma loodan sellest neiust sai uus vahetuse vanem. Mašal ja Leenal nii hea meel muidugi vist ei oleks.
Möödunud suve esimesel või teisel augustil tellisin Swedbanki preemiaprogrammist endale Hilton SPA 15-eurose pääsme. Muidu maksaks see 30 eurot. Kuigi olen suur spaasõber, 30 eurot ma Hiltoni eest maksta ei raatsiks. 15 aga küll. Mõned päevad hiljem läksin oma sooduspiletit ära kasutama. Spaa administraator selgitas, et kahjuks on see sooduskampaania juulikuuga läbi saanud. Mina omakorda, et ometi sain ma selle sooduskupongi just augustis tellida. Teenindaja selgitas, et ta ei tea, kas viga on Hiltoni või Swedi poolne - Hiltoni töötajana näitas ridade vahel muidugi näpuga Swedi peale - aga puht füüsiliselt ei saa ta seda soodustust enam peale kampaania lõppu süsteemist läbi lasta. Läksin pahuralt alla tagasi ja istusin hotellifuajeesse kulla ja karra keskele maha ning hakkasin edasisi optsioone kaaluma. Minu jaoks oli lugu natuke nigel. Olin just spetsjomm linna sõitnud, vihma sadas ning suurt muud mul Tallinnas ka nagu teha polnud. Korraga välgatas mulle: pekki, kui ma siin juba olen, on mul mõistlik pigem need närused 30 eurot ära maksta, et mitte niisama aega ja kütust raisanuna koju tagasi minna.
Läksin üles tagasi ja ütlesin, et ostan siis täishinnaga spaapääsme, kui ma nagunii juba siin olen. Ka teenindaja oli vahepeal mõtteid kogunud ja teemat oma juhiga arutanud.
"Teate, see juhtunu on täiesti lubamatu, ükskõik, kes selles süüdi on," vabandas ta. Nad olid otsustanud mulle hoopis päris tasuta pileti anda. Läksin ja spaatasin ilma rahata nagu Paris Hilton muiste.
Basseinis hulpisin ja mõtlesin, et selle mõnekümne sekundi või paari minuti jooksul, mis tavaliselt teeninduskontakt kestab, ongi teatud situatsioonidele väga raske paugust kõige adekvaatsemal viisil reageerida. Nii, nagu mina ei tulnud kohe mõttele, et võiksin ju täishinnaga pileti osta ning hiljem osapooltega kirjalikult rahalisi küsimusi klaarida, ei tulnud teenindaja ootamatus olukorras esimese asjana ka selle peale, et juba Hiltoni maine hoidmiseks on tasuta pääse parim alternatiiv tekkinud jama silumiseks.
Ühel aastal, päev paar päeva enne jõule, olin selle aktsiooni raames Viimsi Säästumarketis abiks. Esimene klient, kes hommikul kaupluse uksest sisse tuli sõimas kohe kõigi poetöötajate näo täis. Häid jõule, eksole. Põhjuseks ühe vorstijupi paarisendine hinnaerinevus saalis ja kassas. Arvestades, kui võimatu meie tooteinfot, sh hindu haldav tarkvara oli, ei midagi uut ega üllatavat. Kliendi poolt vaadates kahtlemata ebamugav, aga räige sõim ei muuda tarkvara kuidagi töötajate vastu sõbralikumaks. Mis teha. Nii nagu mõni ettevõte ei suuda oma infosüsteemidega toime tulla, ei suuda mõni inimene jälle enesekontrolliga hakkama saada.
On ka teistpidi lugusid. Kas nüüd samal või mõnel teisel aastal, juhtus üks mu kolleeg kontorist kaupluses abiks olles nägema, kuidas saalitöötaja kliendi täpsustavale küsimusele nipsakalt, õigemini lausa ebaviisakalt vastas. Kui pühadeabiline poetöötajale ütles, et päris nii ei sobi, sai ka see kuulda, et on loll. Mida kaupluse töötaja ei teadnud, oli, et sõimas just kontorist poodi appi tulnud ettevõtte personalijuhi läbi.
Oleks minu teha, teeksin ma kõigile noortele täisealiseks saamisel kaks nädalat teeninduspraktikat kohustuslikuks. Pikemas perspektiivis muudaks see kindlasti meeldivamaks nii meie teeninduskultuuri kui ka teenindajate enda töö.
***
Mul on Viimsis kaks kodupoodi. Mõlemas on mul oma kassapidaja. Ühes on selleks sõbralik ja rõõmsameelne Helen. Nüüd, kui seal iseteeninduskassad on, on ära jäänud meie tavalised üle kassabarjääri peetud vestlused elust ja Heleni vennalastest, aga ka väljaspool kauplust kohtudes teretab ta nii mind kui minu perekonda.
Oma teise kaupluse lemmikmüüja nimi ei ole mulle kahjuks meelde jäänud, kuid meid ühendab midagi muud. Ühel aprillipäeval läksin poodi suhkrut ja küpsetuspaberit ostma. Asi lõppes nagu tavaliselt. Küpsetuspaberi unustasin ostmata, aga kassasse jõudsin ikka kuhjas täis käruga. Seal köitis mu tähelepanu värvilise paelaga müüja kaela riputatud šokolaadimedal. Tegu oli umbes kuuekümneaastase korraliku soengu ja maniküüriga naisterahvaga, absoluutselt mitte seda tüüpi inimesega, kes tööl šokolaadimedalit kaelas kannaks. Katsuge nüüd ette kujutada kõige uudishimulikumat kassi, keda te elus kohanud olete ja korrutage nähtu kümnega. See olen mina.
"Vabandust, aga ma ei saa küsimata jätta, miks see medal?" ei suutnud ma teemat üles võtma jätta.
"Töökaaslased kinkisid. Mul on täna sünnipäev."
Tõesti, lähemal vaatamisel osutus, et medalile oli palju õnne kirjutatud.
"Mul on ka täna sünnipäev!" teatasin rõõmsalt.
Soovisime teineteisele sõbralikult õnne ning läksime toreda kokkusattumuse üle rõõmustades oma päevaga edasi.
***
Veel üks vahva koht on Muuga Maxima. Mitte ainult selle pärast, et sealt saab osta vahvaid tooteid nagu (täpne kirjaviis hinnasildilt): naiste-aluspüksid bambusest, mis näevad hoopis välja nagu polüestrist langevarjud, vaid personali pärast. Eesti keelt nad ei räägi, aga selle eest töötavad nagu kombainid. Ühel päeval, kui kassasaba jälle ennast juba vaikselt ümber kalaleti keerama hakkas, ventileeris mind teenindav noor neiu end valjuhäälselt üle poole kaupluse kolleegile. Vaba tõlge võiks olla umbes selline: "A kus on Maša? Kus on Leena? Ah keegi ei tea? Siin on täielik korralagedus ja sigala! Miks vahetuse vanem midagi ei tee? Andis viis minutit tagasi lahkumisavalduse? No selge."
Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, kui minu nina all maja siseasju arutatakse, kui teenindaja käekesed samal ajal kiiresti-kiiresti mu asju läbi piiksutavad. Kiired olid need käed tõepoolest. Kohati isegi nii kiired, et vahel oli raske kahte piiksu omavahel eristada ning need kostusid kohati lausa ühtlase helisignaalina. Ma loodan sellest neiust sai uus vahetuse vanem. Mašal ja Leenal nii hea meel muidugi vist ei oleks.
 |
| Tean-tean, eks nad pigem bambuskiust kui -tüvest neid pükse teevad, aga nii kirjutades on see üsna kaheti mõistetav |
***
Möödunud suve esimesel või teisel augustil tellisin Swedbanki preemiaprogrammist endale Hilton SPA 15-eurose pääsme. Muidu maksaks see 30 eurot. Kuigi olen suur spaasõber, 30 eurot ma Hiltoni eest maksta ei raatsiks. 15 aga küll. Mõned päevad hiljem läksin oma sooduspiletit ära kasutama. Spaa administraator selgitas, et kahjuks on see sooduskampaania juulikuuga läbi saanud. Mina omakorda, et ometi sain ma selle sooduskupongi just augustis tellida. Teenindaja selgitas, et ta ei tea, kas viga on Hiltoni või Swedi poolne - Hiltoni töötajana näitas ridade vahel muidugi näpuga Swedi peale - aga puht füüsiliselt ei saa ta seda soodustust enam peale kampaania lõppu süsteemist läbi lasta. Läksin pahuralt alla tagasi ja istusin hotellifuajeesse kulla ja karra keskele maha ning hakkasin edasisi optsioone kaaluma. Minu jaoks oli lugu natuke nigel. Olin just spetsjomm linna sõitnud, vihma sadas ning suurt muud mul Tallinnas ka nagu teha polnud. Korraga välgatas mulle: pekki, kui ma siin juba olen, on mul mõistlik pigem need närused 30 eurot ära maksta, et mitte niisama aega ja kütust raisanuna koju tagasi minna.
Läksin üles tagasi ja ütlesin, et ostan siis täishinnaga spaapääsme, kui ma nagunii juba siin olen. Ka teenindaja oli vahepeal mõtteid kogunud ja teemat oma juhiga arutanud.
"Teate, see juhtunu on täiesti lubamatu, ükskõik, kes selles süüdi on," vabandas ta. Nad olid otsustanud mulle hoopis päris tasuta pileti anda. Läksin ja spaatasin ilma rahata nagu Paris Hilton muiste.
Basseinis hulpisin ja mõtlesin, et selle mõnekümne sekundi või paari minuti jooksul, mis tavaliselt teeninduskontakt kestab, ongi teatud situatsioonidele väga raske paugust kõige adekvaatsemal viisil reageerida. Nii, nagu mina ei tulnud kohe mõttele, et võiksin ju täishinnaga pileti osta ning hiljem osapooltega kirjalikult rahalisi küsimusi klaarida, ei tulnud teenindaja ootamatus olukorras esimese asjana ka selle peale, et juba Hiltoni maine hoidmiseks on tasuta pääse parim alternatiiv tekkinud jama silumiseks.
2018/03/18
Minu reede. EMO ja peapõrutus
Reede
16:55
Lahkun töölt rahulolevana. Ma olen analüütilise keemia kuninganna. Kromatogrammilt, millega meie kõige staažikam vanemkeemik midagi teha ei osanud, loen mina välja andmed sajandik komakoha täpsusega. Väikese inimese väikesed võidud väikeses päevas.
17:30
Asetan tagumiku kodus alumisel korrusel diivanile. Minu teine pool teatab, et umbes seitsmest on meil oodata paari ekspromptkülalist ja ta käib enne nende saabumist korra kiirelt jooksmas.
17:45
Endiselt diivanil. Ülemiselt korruselt kostub mürtsatus ja peagi saabub alla ning poeb nuttes kaissu mu 4-aastane. Hetke pärast nõuab ta, et ma tuled põlema paneksin, sest ta ei näe hästi. Tuli põleb ja kardinad on eest tõmmatud. Pisut hiljem kurdab ta, et näeb mind topelt.
(Aeg teadmata)
Laps proovib värviraamatut värvida, aga kurdab, et näe piisavalt hästi, et seda teha. Doktor Google ei ole oma tavapärasel tasemel. Ükski tulemustest ei diagnoosigi vähki või mõnd muud surmatõbe, aga asjalikke vasteid ka ei ole.
Panen lapse pikali ja asetan laubale külma märja rätiku. Jään lähedusse ja jälgin olukorda.
Kurdan messingeris mõnele lähemale sõbrale oma muret. Mulle soovitatakse umbes kolme erinevat meditsiiniinfo telefoninumbrit, kuhu helistada ning siiski kontrollis ära käia. Jooksmast naasnud mees arvab, et muretsen üle.
ca 19:00
Laps lõpetab värviraamatus pildi värvimise ja peaaegu, et võidab mind reaktsioonikiirusel baseeruvas lauamängus. Saabuvad külalised.
20:00
Poeb mulle kaissu, on pisut loid ja nõuab, et me ülemisele korrusele voodisse läheks. See on ligi tund-kaks enne tema tavapärast uinumisaega.
Tahab olla kaisus, kuid on ergas ja lobiseb rõõmsalt.
Palun lapsel ning tema vanemal õel, kes kukkumise hetkel ülakorrusel oli, võimalikult täpselt juhtunu rekonstrueerida. Osutub, et laps kukkus joostes parema otsimikupoolega vastu põrandat.
20:30
Tõuseb voodist, et külaliste toodud kommi tooma minna. Jõuan messingeris sõpradele, kelle ennist ka natuke ärevile olin ajanud hõisata, et sellel lapsel küll mingit peapõrutust ei ole. Ennatlikult. Kommijahilt naasnud laps oksendab voodi ette.
Kontrollin, et kaasas oleks meie mõlema isikut tõendavad dokumendid, tuletan meelde kukkumise ning sümptomite avaldumise kellaajad, viskan kotti veepudeli ja oma pooleli oleva kudumisprojekti juhuks, kui peame haiglasse jääma, tõstan lapse autosse ja hakkan Lastehaiga EMO suunas sõitma.
Liiklus on hõre ja foorid soodsad. Proovin autos muretult lapsega lobisedes meie mõlema meeleolu üleval hoida. Laps on adekvaatne, kuid pisut enne haiglasse jõudmist muutub kõne pisut ebaloogiliseks ja segaseks. Ei saagi aru, kas väsimusest, või kukkumise tagajärjel.
21:10
Jõuan Mustamäele. Üritan süveneda Lastehaigla parklatesse ja parkimiskorraldusse. Loobun ning jään heale õnnele ning Munitsipaalpolitsei inimlikkusele lootma. Parklas avaldab laps soovi uuesti oksendada, kuid mõtleb siis ümber.
Registratuuris räägin lühidalt, mis juhtus. Järgneb bürokraatia. See on minu kolmas kord Lastehaigla traumapunktis. Esimesed kaks korda olen käinud vanema lapse pärast. See ei tähenda, et süsteemist meie andmeid automaatselt kätte oleks võimalik saada.
Seekord läheb siiski lihtsalt, nõutakse ainult telefoninumbrit ja elukohta valla täpsusega. Sellest järeldan, et saime äkki isegi kollase prioriteedi. Eelmised kaks korda oleme olnud rohelised ning siis registratuuris küll nii lihtsalt ei läinud.
Jääme ootama. Eesti meditsiinisüstemis peab ootama, kui just suremas pole. Kui oled, pead olema vahel valmis ka suremisega ootama. Õnneks on rahulik õhtu ning peagi pääseme arsti kabinetti.
Doktor kuulab minu jutu ära, vaatab ning küsitleb last. Sümptomite põhjal diagnoosib kerge peapõrutuse. Seletab veel, et koljumurdu-mõra ei kahtlusta, selle pärast röntgenit ei tee. Tomograafiat ka mitte, sest sealt saadav kiirgusdoos on lapsele liiga suur, et seda võimalust igaks juhuks kasutada.
Tohime koju minna. Järgmised päevad peab laps olema rahulikult kodus ning siis nädala jooksul liigset vaimset ja füüsilist pingutust vältides tavarütmi naasma. Tähelepanelik tuleb olla juhul, kui lapse käitumises peaks esinema märgatavaid erinevusi tavapärasest nagu liigne loidus või agressiivsus, tasakaaluhäireid jmt. Saame kaasa telefoninumbri, kuhu probleemide korral helistada.
Sõidame koju. Laps läheb joonelt voodisse ja uinub sügavalt.
Laupäev
Kukkumisest on laubal näha kõigist paariruutsentimeetrine punane laiguke.
Laps on heas meeleolus, mängib ja nõuab, et me Rootsi läheks. Eelmisel päeval haiglasse sõites olime merel Rootsi laeva näinud, küllap sealt selline idee. Ma pakun, et lähme parem suvel. Siis on soe ja pealegi käskis arst tal rahulikult olla. Laps arvab, et ta näeb mind nüüd ju ühekordselt ja võiks praegu minna küll.
Pühapäev
Kõik hästi, sätime end õue lund nautima minema kuniks seda veel on.
Jumal kui palju ma seda last armastan.
16:55
Lahkun töölt rahulolevana. Ma olen analüütilise keemia kuninganna. Kromatogrammilt, millega meie kõige staažikam vanemkeemik midagi teha ei osanud, loen mina välja andmed sajandik komakoha täpsusega. Väikese inimese väikesed võidud väikeses päevas.
17:30
Asetan tagumiku kodus alumisel korrusel diivanile. Minu teine pool teatab, et umbes seitsmest on meil oodata paari ekspromptkülalist ja ta käib enne nende saabumist korra kiirelt jooksmas.
17:45
Endiselt diivanil. Ülemiselt korruselt kostub mürtsatus ja peagi saabub alla ning poeb nuttes kaissu mu 4-aastane. Hetke pärast nõuab ta, et ma tuled põlema paneksin, sest ta ei näe hästi. Tuli põleb ja kardinad on eest tõmmatud. Pisut hiljem kurdab ta, et näeb mind topelt.
(Aeg teadmata)
Laps proovib värviraamatut värvida, aga kurdab, et näe piisavalt hästi, et seda teha. Doktor Google ei ole oma tavapärasel tasemel. Ükski tulemustest ei diagnoosigi vähki või mõnd muud surmatõbe, aga asjalikke vasteid ka ei ole.
Panen lapse pikali ja asetan laubale külma märja rätiku. Jään lähedusse ja jälgin olukorda.
Kurdan messingeris mõnele lähemale sõbrale oma muret. Mulle soovitatakse umbes kolme erinevat meditsiiniinfo telefoninumbrit, kuhu helistada ning siiski kontrollis ära käia. Jooksmast naasnud mees arvab, et muretsen üle.
ca 19:00
Laps lõpetab värviraamatus pildi värvimise ja peaaegu, et võidab mind reaktsioonikiirusel baseeruvas lauamängus. Saabuvad külalised.
20:00
Poeb mulle kaissu, on pisut loid ja nõuab, et me ülemisele korrusele voodisse läheks. See on ligi tund-kaks enne tema tavapärast uinumisaega.
Tahab olla kaisus, kuid on ergas ja lobiseb rõõmsalt.
Palun lapsel ning tema vanemal õel, kes kukkumise hetkel ülakorrusel oli, võimalikult täpselt juhtunu rekonstrueerida. Osutub, et laps kukkus joostes parema otsimikupoolega vastu põrandat.
20:30
Tõuseb voodist, et külaliste toodud kommi tooma minna. Jõuan messingeris sõpradele, kelle ennist ka natuke ärevile olin ajanud hõisata, et sellel lapsel küll mingit peapõrutust ei ole. Ennatlikult. Kommijahilt naasnud laps oksendab voodi ette.
Kontrollin, et kaasas oleks meie mõlema isikut tõendavad dokumendid, tuletan meelde kukkumise ning sümptomite avaldumise kellaajad, viskan kotti veepudeli ja oma pooleli oleva kudumisprojekti juhuks, kui peame haiglasse jääma, tõstan lapse autosse ja hakkan Lastehaiga EMO suunas sõitma.
Liiklus on hõre ja foorid soodsad. Proovin autos muretult lapsega lobisedes meie mõlema meeleolu üleval hoida. Laps on adekvaatne, kuid pisut enne haiglasse jõudmist muutub kõne pisut ebaloogiliseks ja segaseks. Ei saagi aru, kas väsimusest, või kukkumise tagajärjel.
21:10
Jõuan Mustamäele. Üritan süveneda Lastehaigla parklatesse ja parkimiskorraldusse. Loobun ning jään heale õnnele ning Munitsipaalpolitsei inimlikkusele lootma. Parklas avaldab laps soovi uuesti oksendada, kuid mõtleb siis ümber.
Registratuuris räägin lühidalt, mis juhtus. Järgneb bürokraatia. See on minu kolmas kord Lastehaigla traumapunktis. Esimesed kaks korda olen käinud vanema lapse pärast. See ei tähenda, et süsteemist meie andmeid automaatselt kätte oleks võimalik saada.
Seekord läheb siiski lihtsalt, nõutakse ainult telefoninumbrit ja elukohta valla täpsusega. Sellest järeldan, et saime äkki isegi kollase prioriteedi. Eelmised kaks korda oleme olnud rohelised ning siis registratuuris küll nii lihtsalt ei läinud.
Jääme ootama. Eesti meditsiinisüstemis peab ootama, kui just suremas pole. Kui oled, pead olema vahel valmis ka suremisega ootama. Õnneks on rahulik õhtu ning peagi pääseme arsti kabinetti.
Doktor kuulab minu jutu ära, vaatab ning küsitleb last. Sümptomite põhjal diagnoosib kerge peapõrutuse. Seletab veel, et koljumurdu-mõra ei kahtlusta, selle pärast röntgenit ei tee. Tomograafiat ka mitte, sest sealt saadav kiirgusdoos on lapsele liiga suur, et seda võimalust igaks juhuks kasutada.
Tohime koju minna. Järgmised päevad peab laps olema rahulikult kodus ning siis nädala jooksul liigset vaimset ja füüsilist pingutust vältides tavarütmi naasma. Tähelepanelik tuleb olla juhul, kui lapse käitumises peaks esinema märgatavaid erinevusi tavapärasest nagu liigne loidus või agressiivsus, tasakaaluhäireid jmt. Saame kaasa telefoninumbri, kuhu probleemide korral helistada.
Sõidame koju. Laps läheb joonelt voodisse ja uinub sügavalt.
 |
| Sellise paberi saime ka. Näeb välja nagu need lojaalsuskupongid, mille kõikide ridade täis saamisel tasuta kohvi või pitsa antakse. Huvitav, kas nad näevad meid püsikliendipotentsiaali? |
Laupäev
Kukkumisest on laubal näha kõigist paariruutsentimeetrine punane laiguke.
Laps on heas meeleolus, mängib ja nõuab, et me Rootsi läheks. Eelmisel päeval haiglasse sõites olime merel Rootsi laeva näinud, küllap sealt selline idee. Ma pakun, et lähme parem suvel. Siis on soe ja pealegi käskis arst tal rahulikult olla. Laps arvab, et ta näeb mind nüüd ju ühekordselt ja võiks praegu minna küll.
Pühapäev
Kõik hästi, sätime end õue lund nautima minema kuniks seda veel on.
Jumal kui palju ma seda last armastan.
Tellimine:
Postitused (Atom)