See oli suur viga – iseteeninduskassadest

Lumi on juba tükk aega maas ja mulle tuli alles üleeile meelde, et mul linnud sellel aastal puha toitmata. Koju ma lindude talvist toitu ka varunud ei olnud, nii tuli esimene lindude toidumaja täide olemasolevatest vahenditest kombineerida: kaerahelbed ja mingi salati seemnesegu, mis koosnes päevalille-, kõrvitsa- ja seedermänniseemnetest. Varsti oli kohal esimene tihane. Nokkis seedermänniseemned välja ja lendas minema. Täna hommikul avastasin, et ka naaber on konkureeriva lindude toidu välja pannud. Rasvaga ja puha! Minu meelest meil talvel tänava peale umbes kolm lindu, mida me siis jagama peame. Suvel on neid küll kilode kaupa maja ümber. Istuvad hekis ja röögivad hommikul kell pool viis lahtisesse aknasse, et inimesed magada ei saaks. Laululindudega pidi selline lugu olema, et meie suvised linnud lendavad talveks natuke lõunasse, nii umbes Leetu. Meie talvised linnud on suvel hoopis Rootsis või Soomes pesitsemas. Tundub, et ega nad heaoluühiskonnast väga siia enam tulla ei taha. Kolm lindu per tänav Eesti rikkaimas vallas näitab seda päris ilmekalt.

Kaerahelvestega rasvapallide vastu kolme kliendi puhul konkurentsis ei püsi, niiet seadsin sammud kiirelt poodi. Läks nagu tavaliselt. Ostsin seljakotitäie produkte, ja mul on mägironija seljakott, aga lindudele unustasin ninaesise loomulikult. Väikese vahelepõikena märgin ära, et suurt vahet ei ole, sest meie kolm lindu suhtuvad naabrinaise rasvapallidesse sama passiivselt kui minu kaerahelvestesse. Lõhnab väga selle järele, et läheduses on sisse seatud ka kolmas toidukoht, kus serveeritakse seedermänniseemneid. Ei tea, kas mandlilaastude abil annaks jõudude vahekorra uuesti ümber mängida?

Poes kiirustasin kassasse, sest olin naiivselt ainult linnutoitu osta plaanides käru asemel ostukorvi võtnud, mis koorma all vaikselt juba alla hakkas andma. Selle käepide ei olnud enam ammugi enam neljakandiline ega mitte ka ümmarguseks paindunud, vaid lausa kolmnurkseks veninud mu käe otsas. Hindasin olukorda: tavakassa järjekord kilomeeter, iseteeninduskassatsooni tühjuses ulub tuul.

Eestis on kasutuses kahte tüüpi iseteeninduskassid: kaalusüsteemiga ja puldisüsteemiga. Puldisüsteemi sisse seadmise esialgne investeering on kallim, aga süsteem ise tunduvalt vähem kapriisne. Leedus on üks pood ketis, mis läks kaalusüsteemiga lahenduse teed. Õnnetuseks asub pood raudteejaama kõrval. Iga kord, kui rong mööda sõidab, viskab iga kassa kohal punase vilkuri põlema ja kogu süsteem on halvatud. Ka kliendi poolt vaadates suudan mina välja mõelda ainult ühe väga suure vea, mida sa pulti kasutades teha võid ning mis su poeskäigu võrreldes tavakassa kasutamisega isegi pikemaks venitab: siis, kui sul oma kotti kaasas pole ja sa unustad koti võtta või alahindad vaja minevate kottide arvu enne, kui puldi pesasse tagasi asetad. Kui nii juhtub, on suht kellad ja võimalused nigelad:
1. Maksad toodete eest, jalutad läbi poe, võtad uue puldi ja ostad kilekoti.
2. Seisad tavakassa või infoleti järjekorras ja ostad kilekoti.
3. Kannad ostud hambus koju.
4. Varastad kilekoti.
Võrdlemisi väikesed ebamugavused võrreldes sellega, mis sind kaalusüsteemidega kassas tabada võivad. Minu vaideldamatud lemmikud on muidugi Viimsi Maxima iseteenduskassad, kus kogu protsessi lõpetuseks tugeva slaavi aktsendiga robothääl ütleb: paalun vjõtke vahhetussrahha!
Sealsed iseteeninduskassad  seejuures ei võta isegi sularaha vastu. Väga Maxima.

Lisaks sellele on hulk väga suuri vigu, mida kaaludega iseteeninduses sooritada võib. Minu leivanumber on liiga raske oma ostukott. Juba avaekraanil pakub süsteem sulle lahkelt võimaluse enda ostukotti kasutada. Läbi korduvate vigade olen ma õppinud, et minu mägironija seljakott ei kvalifitseeru oma ostukotina, sest on liiga raske. Keegi geenius on ostukoti jaoks maksimaalse võimaliku kaalu sisestanud ja ei ole vist ette kujutanud, et mõni inimene võiks nii suure kotiga poes käia. Võib küll, sest mõnel on neli inimest, kass ja kolm lindu toita, eksole. Mina oma eesli järjekindlusega aga loodan, et ükskord nad selle maksimaalse kaalupiirangu oma ostukotilt maha võtavad ja üritan umbes korra kuus kaaludele jälle oma seljakotti ette sööta. Nagu ka täna hommikul lindudetoidu varumisretkel.

Loomulikult oli kaalupiirang alles ja süsteem vastas blokeerimisega.
"Ma proovisin jälle, kas teil on äkki see koti kaalupiirang maha võetud. See oli suur viga, jah?" selgitasin vabandavalt müüjale, kelle minu peakohal süttinud punane vilkur oli kohale meelitanud.
"See oli suur viga," kinnitas tema oma imekiibi abil olukorda lahendades.

Teine väga suur viga on kummalised tooted. Kindel mats, et nendega õnnestub süsteem errorisse lasta. Eelmisel nädalal millalgi oli mul jälle poodi minnes ühe toote projekt – sai. Läks nagu tavaliselt ja ostsin hoopis laserloodi, mis Rimis parajasti kleepsukampaanias on. See ei ole mul esimene kord lojaalsustoote ja iseteeninduskassa ämbrit kolistada, aga ma unustasin täitsa ära, et see jama mul kärus on. Skännisin loodi ära, asetasin kaalule ja tõstsin käpa alandlikult püsti, et müüja tuleks ja aitaks mul oma imekiibiga kätte saada kampaania allahindlus, milleks mul kõik õigused olid.
"Te olete selle toote juba läbi lasknud?" ohkas müüja löödult.
"See oli suur viga, jah?"
"See oli suur viga," kinnitas müüja, kui mu 100-realist tootenimekirja läbi kammis, ostu tühistas ja veel umbes 1001 vajalikku operatsiooni tegi.
Kass oli vähemalt rõõmus loodi üle.

Üle-eelmisel poeskäigul mulle isegi tundus, et seekord õnnestub mul iseteenindus kassa ilma mõnda suurt viga tegemata läbida. Olukord oli seejuures ohtlik, kuna mu kodupood oli viimased 10 päeva iga 15-eurose ostu kohta ühe eurose kupongi jaganud. Mul oli neid kuponge lausa kolm tükki kokku viie euro väärtuses kogunenud. Mingi ime läbi õnnestus mul need niimoodi iseteeninduskassasse sööta, et suure vea punane vilkur ei läinudki põlema. Ostu lõpetanud, printis aparaat mulle uue 2-eurose kupongi välja. Maha visatud raha, sest kupongi kehtivusaeg pidi samal päeval läbi saama. Korraga tuli mulle geniaalne idee: kühveldasin sealtsamast kassa kohtalt kahe euro eest nätse ja kurgupastille kokku ning üritasin nende eest oma värske kupongiga tasuda. Järjekordne süsteemi blokeering ja punane vilkur.
"Te skännisite kupongi enne, kui oma kliendikaardi registreerisite," selgitas imekiibiga müüja, mis nüüd valesti läks.
"See oli suur viga, jah?"
"See oli suur viga."

Kõige suurem viga, mida ma alati teen on, et iga kord peale sellist iseteeninduskassa situatsiooni hindan ma oma ostukogemust sinna pandud tagasisidepuldil kõige naerusema rohelise näoga. Aga ma ei hinda mitte iseteeninduskassat, sest meeldiv ei ole mitte süsteem, mis võimaldab kliendil nii palju suuri vigu teha, vaid inimene, kes mu suuri vigu parandamas käib.