2018/02/06

Nädalavahetusest. Piltidega

Laupäeva hommik algas noorema lapse hädakisaga. Suur õde oli talle Minecraftis meelega laavat kaela kallanud ja ta põlema pannud. Tore.



Panin lapsed riidesse, et traditsiooniline laupäevahommikune taluturu ja kalapoe ring teha. Mereäärne turg oli maaliline nagu tavaliselt, aga kalapoes selgusid kurvad lood. Valik oli kesine, sest kalapaadil olevat mootor eelmisel päeval Naissaare taga katki läinud ning hulpivat seal siiani. Ma arvasin, et kui see kurb ei oleks, siis oleks see isegi natuke naljakas. Kalapoe peremees Vello ütles, et ta on mitu korda ise ka sellises olukorras olnud, aga praegu on ikkagi naljakas. Kui oma kallile kassile Jipile, aga seletasin, et ta värsket kala ei saa, ta seda eriti naljakaks ei pidanud.

Turule minnes leidis mu vanem tütar Swedbanki töötaja kiipkaardi-töötõendi. Mul hakkasid juba pildid silme ees jooksma, kuidas ma öö varjus selle abil Swedi Liivalaia kontorisse sisenen ja all keldris seifist endale viiesajaeuroseid kotti ajan. Selleks ajaks, kui me turult tagasi saime, oli Facebooki abi juba töötõendi õige omanik leitud. Nii jäin ma tänu sotsiaalmeediale oma esimesest miljonist ilma.

Tavaline turupäev meil siinkandis (Viimsi vabaõhumuuseum)

Pealelõunal tekkist mõte viimast valget aega kasutades Pääsküla rabas üks eksprompt matk teha. Haarasin kapist kaasa ketšupipudeli ja viineripaki, mida normaalsetes oludes vist keegi ei sööks. Keset raba otse lõkkelt tulnuna läks loosi küll ja oleks veel tahtnud. Seda, miks mu vanem tütar viinereid nagu vihmausse teibasse ajab, ma ei tea.



Pühapäeval andsin laste lunimisele järele ja lubasin nad lõpuks McDonald`sisse viia. Seda, et ma neile koos mäkiga ka mingi haridusliku programmi Linnamäe hüdroelektrijaama näol kavatsen peale suruda, nad ei aimanud.
Lapsed: "Emme, kuhu me läheme?"
Mina: "Hüdroelektrijaama. Lähme vaatame, kuidas vee abil elektrit saab teha"
Lapsed: "Miks?!?! See on iiiigav!"

Burksi söömas
Kohe Linnamäe elektrijaama kõrval on mugavalt muistsete eestlaste maalinnus. Haarasin härjad sarvist ja harisin lapsi pisut ka ajaloo osas.
"Nõme," arvas noorem laps, "neil ei olnud vanasti isegi istepinke."
Jah, tõesti ei olnud ennemuiste elu kerge. Ei mingit pinki, ainult üks infotahvel oli.

Ootasin rahulikku õhtut, aga nagu tavaliselt tuli vanem laps veel vastu ööd lagedale mingi imevidinaga, mida tal juba järgmiseks päevaks kooli vaja on. Sirkel, ujumisprillid, mida iganes. Seekord oli tööõpetusse vaja kahte ühekordset kahvlit. Võrreldes selle korraga, mil ma 24 tunniga plokkflöödi pidin muretsema, tundus lihtne projekt. Jalutasin lähimasse poodi. Seal oli müügil viite erinevat sorti ühekordseid nuge, aga mitte ühtegi kahvlit ega komplekti, mis kahvlit sisaldaks. Eepiline lausa.



Järgmisest poest tulin tagasi kahvlid peos ise juureldes, kes pagan küll mõne toote pakendi on kujundanud ja mida seda tehes küll mõelnud. See peaks olema maitsev koeratoit:

"Ei!!! Ärge serveerige mulle seda pressitud saepuru!"


No comments:

Post a Comment