2018/02/09

Minu Soome

Hommikul tööle minnes on juba täitsa valge, aga sellest hoolimata on öösel peale sadanud lume tõttu autot järjest raskem üles leida. Ega see lumesadu igavene olla saa. Maikuus lõppeb kindlasti ära. Puhas karma muidugi. Veel jõululaupäeval viskasin õelat nalja, et ei tea, kas peaks pühade puhul muru ära niitma.
"Küll see lumi Eestisse ka ükskord jõuab," arvas mees selle peale optimistlikult.
"Seda minagi. Aprillis näiteks," seadsin ka mina oma kandidatuuri aasta positiivsuse tiitlile üles.

Sellest hoolimata planeeris mees igaks juhuks meile päev enne jõulupühi jõulu ja uue aasta vahel eksprompt suusapuhkuse Soome, Himosele, et lapsed sellel talvel ikka korra lumele ja suuskadele saaks.
Kuna ka seal ei pidavat eriti lund olema, siis olevat enamik suusaradu ja -nõlvu küll kinni, aga selle eest oli seal jälle palju vabu mökke ja üldse mitte kalli raha eest. Saja euro eest öö kohta saime sauna ja kõrgläikega köögimööbliga nii suure maja, et kui lapsed ühes toas magamisest ära tüdinesid, kolisid järgmisesse.

Soomlaste arusaamine olukorrast lund eriti ei ole, tähendaks Eestis, et ühistransport seisab päevade kaupa ning riigis kehtiks eriolukord. 26. detsembril, kui laevaga üle läksime, polnud Helsingis lumehaisugi, aga peale Lahtit hakkas juba looma.
Lumi oli poole reieni, mis oli suur probleem, sest mul oleks vaja olnud tualetti kasutada, aga Lahtist Himoseni ei olnud just palju tanklaid ja needki olid suures osas pühade puhul suljettu. Naiste jaoks on meetrine lumi sellistel juhtudel keeruline olukord, sest nemad ei saa nii lihtsalt nagu Viimsisse prügipõlengut kustutama tulud tuletõrjujad. Pühade ajas pole Soomes ühesõnaga mingit tsiviliseeritud pissimist.

Metsapeatusel

Ma pole just eriline suusainimene, aga puhtalt põhimõtte pärast panin juba esimesel õhtul murdmaasuusa alla. Rajad oli hästi hooldatud, jumala tühjad, tasuta ja suusk libises nagu kulda. Järgmisel päeval läksime mäele ka. Mäesuusk on mu sõber veel vähem kui murdmaa oma ja kuna keegi pidi nagunii laste juures olema, olime mehega kahepeale ainult ühe mäepileti ostnud. Laste- ja roheliste nõlvade suusaliftid olid seejuures täitsa tasuta nagu ka kelgumägi. Lasin koos laste ja hiinlastega, kes esimest korda elus lund nägid, rohelisest mäest alla ja enda meelest läks mul päris hästi. Saatsin sõbrannadele ka video ja nemadki kiitsid, et nagu vana kala. Sellega, et nad peale kooli kohustuslikke suusatunde suuski puutunud polnud, ma muidugi ei arvestanud. Võtsin mehelt mäepileti, jätsin ta lastevalvesse ja läksin siniseid nõlvu ründama.
Nii kui liftist maha sain, oli esimene mõte, et oh pekki, oli nüüd mul vaja siia üles ronida ja kas leidub võimalusi siit ka mitte suuskadel olles alla saada.

Ei olnud. Ausõna, ma kaalusin isegi üleval kevade ootamist. Lõpuks sõitsin ikka alla. Siis teist, kolmandat, neljandat jne korda veel. Järgmisel päeval ka. Kas mulle hakkas rohkem meeldima? Ei. Ja siis on veel inimesi, kes punastele ja mustadele nõlvadele ronivad. See mäesuusavärk on ikka käsitlematu asi. Juba need saapad on vist kõige robustsemad leiutused maailmas. Samas oli terve Himos täis inimesi, kes kõndisid oma saabastes ja vateeritud riietes ringi nagu RoboCopide armee ja tundusid seda isegi nautivat. Viimasel päeval, kui mu hüppeliigesed nendest neetud terassaabastest juba luustuma hakkasid, leidsin saapa tagant muidugi lock<->release nupu ka üles.


Kuigi Himose nõlvad minu jaoks liiga palju olid ja mu mehele, sündinud suusatajale, liiga vähe, oli see siiski parim võimalik talvepuhkus. Lapsed said esimest korda mäesuuskadele ning nii palju kelgutada ja lund süüa, et süda paha. Otse meie möki taga oli päris viisakas nõlv kelgutamiseks ja terrassilt ei jõudnud nad 1% lund ka ära süüa, kuigi neil õues olles neli päeva lõuad kogu aeg käisid, kui ma hetkeks valvsuse kaotasin.



Kokku läks neljapäevane puhkus neljale inimesele maksma ca 1 000 eurot, selle sees 2015 ehitatud 80-ruutmeetrise maja rent, laevapiletid, toit (tegin ise mökis süüa), mäepilet ja kohususlik retk IKEAsse. Kuna me esimese laksuga IKEAst väljapääsu ei leidnud ning päris pikalt ringi ekslesime, me natuke tavaari ikka kärusse ladusime seejuures. Kas me lähme järgmisel aastal tagasi? Jaa! Seejuures elan ma mõnesaja meetri kaugusel Viimsi uuest mäesuusakeskusest ja kui ma neid hindu seal vaatan, eriti, mis lastesse puutub, siis seda mõndasadat meetrit ma sinna minna ei kavatse ka.

Soomlased on mõnusalt viisakas ja rahulik rahvas, mäekultuur on hea, keegi ei röögi ega läbusta. Eks neil ole omad veidrused ka muidugi. Meie sajaeurone mökk oli muidu aus, ainult WIFI oli kehvake ja netikaabli pesasid ei onud kusagil. Viimasel päeval leidsime lõpuks need ka üles. Nõudekapi laest...



No ja siis see lambaasi poes muidugi...

Lammas kes?!?! Soomes ei julge nii liha ostagi

No comments:

Post a Comment