Kassiga loomaarstil

Meie kallis kass Jipp sai paar nädalat tagasi kirja. Kohalikust loomakliinikust. Talle tuletati meelde, et varsti on aeg oma iga-aastast vaktsiinisüti saama tulla.
Jipp ei arvanud asjast midagi, aga mina langesin hoobilt masendusse. Kassiga veterinaari juurde minek on hullem kui marsimissiooni organiseerimine. Ettevalmistustega alustades selgus, et meie kohalik loomakliinik enam laupäeviti kliente vastu ei võta. See on suur probleem, sest mõned inimesed, nagu mina, on teatavatel kaalutlustel - nimega lasteaialaps - valinud esmaspäevast reedeni töö. Loomaarstil olid veel mingid õhtused poole kuuest kuni seitsmeni ajad, aga neid saada on umbes sama lootusetu kui haigekassa poolt rahastatud normaalse günekoloogi vastuvõtule saada. Hakkasin loomaarstiotsingu raadiust Viimsist vaikselt kaugemale laiendama. Igal pool suht sama seis. Kuni jõudsin Loomade Hoiupaiga veterinaarkliinikuni. Kui ma viimati Eesti kassifoorumites käisin, siis kiideti seda kohta taevani. Väga ei imesta ka, sest kui arvestada, et seal töötavad loomaarstid, kes päevast-päeva kodutute loomadega tegelevad, siis töötavad seal loomaarstid, kes vist ka kõiki asju ravida oskavad.

Kodulehel oli kirjas, et kliinik on lahti öösel kella kaheteistkümneni (nagu 00:00!) ja visiiditasu ei ole (nagu 0!!!). See oli liiga hea, et tõsi olla. Helistasin. Mulle pakuti vastuvõtuaega järgmisel päeval kella 20:30. Uskumatu, et üks 8:00-16:30 töötav inimene nii ütleb, aga ma ütlesin, et see on liiga hilja. Selle peale pakuti mulle ülejärgmisel päeval kella 17:45. Jah! ja jah-jah-jah! enne, kui keegi teine selle aja ära napsab.

Täna kell 16:55 tahtsin Jippi tema transpordipuuri ajama hakata. Jippi ei olnud. Jipp oli ennast kappi peitnud. Võtsin Jipi kapist välja, et ta puuri sisse saada. Puuri uks oli väga suur ja Jipp mitte nii suur, aga millegi pärast kohe kuidagi ei läinud. Lõpuks pidin puuri tagumise külje peale püsti tõstma ja Jipi nagu pudeliharja sinna sisse suruma. Alguses oli kass natuke pahane, aga siis leppis olukorraga.

Kliinikus võttis meid vastu üks väga suur kass, kes Jipi transpordipuuri üle nuusutas. Töötajad sõimasid kassi nii eesti kui vene keeles, aga kass ignoreeris neid täiega. See kass tundus kliinikus ainult selle pärast hängivat, et oma jõududega nad teda sealt välja ei saa. Nuusutamine lõpetatud, keris kass ennast administraatoriruumis oleva akvaariumi peale magama.

Jipp vormistati seni kliiniku kliendiks. Katsusin neile mitu korda hääästi aeglaselt seletada, et Jipi kassipojapõlves toimunud kahetsusväärse eksituse tulemusena on ta kõikvõimalikes registrites siiani, ja tehnilistel põhjustel igavesti, isase kassina arvel, aga tegelikult täitsa tüdruk. Siiani on see juhtum kõikjal pisut poleemikat põhjustanud, aga mitte selles kliinikus.Küllap varjupaigas on nähtud tunduvalt suuremaid jamasid, kui kassipoisist -tüdruku sirgumine. Bürokraatia korras, viidi Jipp protseduuriruumi. Mind kaasa ei kutsutud. Muutusin natuke murelikuks, aga samas, kui ma meelde tuletan, siis meie kohalikus kliinikus mind just see häiriski, et suvaline inimene tänavalt protseduuriruumis kaasas sai olla.

Seni, kuni Jipikesega tegeleti, proovisin ühe Hoiupaiga töötaja eeskujul akvaariumil lösutavat hiidkassi kõrva tagant sügada ja silitada. Selle peale üritas kass mind hammustada, aga mina olin kiirem! Ma ütlen, see oli üks kass, kellele nii kehva operatsioonisüsteemi jaoks loodus liiga vägevad lõualuud andnud on.

Varsti toodi Jipp ka tagasi. Minu küsimise peale selgitati, et ei midagi erilist. Süsti saades oli korra suured silmad teinud, aga muidu käitus väga hästi. Ostsin tuleviku tarbeks veel tagavaraks ühe tableti tavalist ja ühe väidetavalt kasside jaoks maitsvat ussirohtu ka kaasa. Arve tuli kokku 18 eurot. Meie kohalikus kliinikus vaatab loomaarst selle raha eest kassile heal juhul korra otsa ja kõik.
Väljudes ütlesin akvaariumikassile viisakalt head aega, mille peale too oma suhtumise näitamiseks tagumikku lakkuma asus.
Ühesõnaga kui kellelgi on majavalvurit vaja ja koera ei taha võtta, siis Tallinna Loomade Hoiupaigas ootab üks väiksema vasika mõõtu kass, kes vajadusel karu ka maha on valmis murdma, vist omanikku. Kui kass juba olemas on, siis on see koht, kus teda ka õhtusel ajal probleemideta pädevale veterinaarile näidata saab.

______
*Jumalast sponsoreerimata postitus on. Maksin 18 eurot nagu iga mats tänavalt maksaks.

Igal kilul on oma iseseisvuspäev

Toiduainesektoris juhtus ikka vahel, et tööd koju kaasa tuli. Ühel õhtul tõin koju poolekilose vürtsikilurümpade ämbri. Selle tootepartii kohta oli tulnud mitu kaebust, et see pidavat haisema nagu surnud rott, millele keegi on peale oksendanud. See on iseenesest üsna subjektiivne kirjeldus ning seetõttu tahtsin selle hommikul esimese asjana objektiivseks hindamiseks laborisse viia. Panin kiluämbri külmkappi ja läksin ise duši alla. Järgmiseks jõudis koju mees.
"Oo, nämma, vürtsikilud! Ja veel nii palju!" oli mees külmkappi kiigates õnnelik. Ämbri avamisele järgnes mehe kõrvulukustav möire ja siis hakkas hais ka vannituppa imbuma. Peale seda uuris ta veel pikalt iga külmikus oleva avamata pakendi kohta, ega see mu mingi tööasi pole. Vürtsikilud on meie majja siiani vaid vaakumis ja fileedena lubatud.

Mu praegune ülemus ütleb ikka, et mõne firma logoga paberina oleks ikka päris nigel sündida. See on teinekord päris uskumatu sõnnik, mida need taluma peavad. Minul on hoopis hea meel, et ma selles elus Läänemere kiluna sündinud ei ole. Enne Vabariigi aastapäeva on kõik kilud kuu aega mere põhjas vetikate vahel peidus ning sosistavad üksteisele hirmunult: "Iseseisvuspäev on tulekul!".
Mida suurem ja ümmargusem sünnipäev, seda suurem on terror. Vähemalt on meie Vabariik nüüd nii vanaks saanud, et isegi mina olen õppinud, et päev-paar enne Vabariigi aastapäeva on poest vürtsikilu raskem saada kui tualettpaberit kooleraepideemia ajal. Sel aastal olen ma targem ning vähemalt üks kord saja aasta jooksul valmistasin ennast juba aegsasti Vabariigi aastapäeva tulekuks ette. Kiludest on muidugi natuke kahju küll.

Mehmetid

Vabandan ette, kui postitusest rassistlikku alatooni välja õnnestub lugeda. Üle nädala Istanbulis veetnuna võin kinnitada, et türklased on abivalmis suure ajaloo ja rikka kultuuriga rahvas, kes teeklaas käes kindlameelselt oma asja ajavad ning maailma parimaid maiuseid oskavad teha.
Too aga inimene oma kultuuriruumist välja ja kohe hakkavad sündima lood.

Palju kära, aga vähe villa, ütleb vanasõna. Suure lärmiga alustatud projektid jõuavad harva lõpule. Sel ajal, kui Rail Balticu ja Tartu tselluloositehase ümber tolm taevani üles on keerutatud, aga asjadega kuidagi alustatud ei saa, on türklased ilma igasuguse liigse kära ja meediatähelepanuta 12 000-ruutmeetrise megatehase Tallinna külje all Irus püsti pannud ja valmistuvad selle käivituseks. See ei ole ainus asi, mida nad Eestimaal ajavad. Ka minu tööandja tehasest käis paar nädalat tagasi türklaste inspektsioon üle. Meil liigub seal üldse vahel päris veidrat rahvast. Enne Türgi kontrollkäiku pidime üle elama ühe tunduvalt ortodoksema moslemiriigi kolmepäevase reidi. Pool nädalat pidi pingsalt meeles pidama, et hommikul naisterahvana midagi taljejoont jälgivat selga ei paneks ning külaliste läheduses siivsalt langetatud pilgul ringi käiks. Isegi, kui seletasid asju stiilis jah, oksütetratsükliini infrapunameetodil samastamiseks on meil kasutusel küll tertsiaarsed võrdlusproovid, kuid me standardiseerime neid regulaarselt farmakopöa nõuetele vastavalt sertifitseeritud primaarsete standardainete vastu, oli seda targem teha kogu olemusega mõista andes, et need on kõigest sõnad ja tegelikult olen vääritu rumal naine, kes sobib esmajoones vaid supi keetmiseks ja sünnitamiseks. Türklastele julges isegi silma vaadata ja mõne naljagi teha seejuures kartmata nende tõekspidamisi kuidagi solvata.
Seda suurem oli üllatus, kui inspektsiooni lõpuks olid türklased leidnud meie tehasel tervelt 32 puudust olevat. Võrdluseks – sellel nädalal käisid meid kontrollimas soomlased ja nemad ei leidnud ühtegi.

Mis Irusse ehitatavat türklaste monstertootmist puudutab, siis on ka minu kallis mees selle käivitamisega pisut seotud. Käivituseks on Eestisse toodud terved armaadad türklaste meeskondi, kes Türgis 12 samasugust tehast ehitatutena peaksid asja natuke jagama. Peavalu on türklastega palju, aga natuke on lõbus ka. Türklaste perekonnanimed on täiesti võimatud. Sealses keeles pidid need väga luulelise tähendusega olema, nagu sumedal suveõhtul vaikselt puhuv õrn tuuleiil, aga eestlastele võrdlemisi keerulised meelde jätta ja välja hääldada. Eesnimedega on lihtsam: 75% inimesi on Mehmetid.

Töökultuur on Mehmetitel kohutav, aga samal ajal ka distsiplineeritud. Ükskõik millise ruumi ukse lahti tõmbad, alati tuleb valmis olla, et nurgast mõne tööajal magava Mehmeti leiad. Ülemusi aga Mehmetid austavad. Kui mu mees üritas tulevases tootmistsehhis Mehmetite bossiga midagi arutada, aga ei saanud seda ehitusmüra pärast teha, piisas, kui peamehmet korra üle 7 000-ruuduse saali midagi türgi keeles röögatas. Kõik haamrid peatusid hetkega ning jäi vaikseks nagu surnuaias.

Inglise keelt Mehmetid ei räägi. Kui eestlasest tehase juht enam ei jaksanud ennast käte ja jalgadega selgeks teha, siis otsis ta kusagilt ühe pikemalt Euroopas elanud türklase, kelle inglise keel pisut kobedam oli ja palkas ta tõlgiks. Tõlkimine käib nii, et tehase juht ütleb inglise keeles kolm sõna ja tõlk vuristab selle peale 30 türgikeelset sõna selle tõlkeks ette, kuni eestlane vahele lõikab ja ütleb, et ou-ou, ma ütlesin ainult kolm sõna, miks sina 30 tõlgid?

Ega Mehmetil ka Eestis kerge ole. Kui mu mees Mehmeti kas küsimuse peale ehtsa eestlasena ainult  jah või ei vastab, arvab Mehmet, et eestlane on tema peale vihane. Siis Mehmet vabandab: I only ask because we work together...

Eesti toitu Mehmet ei söö. Lõpuks leidis tehase juht Narva maanteelt mingi türgi söögikoha, mis oli valmis lõunat ka tehasesse kohale vedama. Alguses küsisid nad 20 eurot inimese kohta lõunasöögi eest. Tehase juht tõstis käpad püsti ja ütles oma türklastele, et nad ise restorani türklastega selles osas tegeleksid. Mehmetid vehkisid siis veerand tundi isekeskis elavalt kätega ja seletasid midagi emotsionaalselt türgi keeles. Peale seda oli lõuna hind 10 eurot inimese kohta. Toit ise näeb välja nagu oleks korra juba läbi seeditud, aga Mehmet sööb ja kiidab.
Mu üks tuttav kommenteeris, et isegi 10 eurot olevat lõuna eest palju. Viru keskusest saavat selle raha eest juba kaks suurt wrapi. Need on siiski seedimata wrapid. Kui oleks korra läbi seeditud, olekski hind kümpa ühe kohta.

Selle toiduloo põhjal sain ma ka muidugi tagantjärgi targaks, kuidas me oma tehases oleks pidanud meie Mehmetitega käituma. Kui Mehmet ütleb, et 32 puudust, siis tuleb käed üles tõsta ja Allahit appi hüüdma hakata. Kohe oleks ainut 16 puudust alles jäänud...

Ma-ra-ton!

Ma olen viimase nädala jooksul juba kolm korda suusatamas käinud. Mina, kes tegelikult eriti suusatada ei oskagi. Ma ei saaks ütelda, et esimene kord kerge oli, aga mõtet suusad põlema panna ei tekkinud ka kordagi. Teisel korral sõitsin juba kaks korda pikema distantsi ja seejuures veel 40 sekundit kilomeetri kohta kiiremini. Tänaseks oli rada juba kehvas seisus ja palju ma ei viitsinud, aga 14 sekundit võtsin jälle kilomeetri ajast maha. Niimoodi võib minust veel asjagi saada.

Kodus hakkasin isegi 2019. aasta Tartu suusamaratoni kohta uurima. Igaks juhuks kaapisin sellele mõttele kiiresti lund peale, sest ega kohe, kui asi natuke minema  hakkab ja sa jõuab lootused juba pisut üle kütta, tuleb sula või angiin.

Pealegi olen ma täna ühe suuskadega seotud väljakutse juba edukalt vastu võtnud. Vanem laps kurtis, et tal olevat üks suusakepp koolis kadunud. Kusagil siin:

Mul läks hommikul selle leidmiseks kolm minutit. Ma võiksin vabalt jäljekoeraks hakata.
Aga terve Viimsi lapsed suusatavad. Niimoodi võib 16 aasta pärast Eestil jälle olümpial lootust olla.

See oli suur viga – iseteeninduskassadest

Lumi on juba tükk aega maas ja mulle tuli alles üleeile meelde, et mul linnud sellel aastal puha toitmata. Koju ma lindude talvist toitu ka varunud ei olnud, nii tuli esimene lindude toidumaja täide olemasolevatest vahenditest kombineerida: kaerahelbed ja mingi salati seemnesegu, mis koosnes päevalille-, kõrvitsa- ja seedermänniseemnetest. Varsti oli kohal esimene tihane. Nokkis seedermänniseemned välja ja lendas minema. Täna hommikul avastasin, et ka naaber on konkureeriva lindude toidu välja pannud. Rasvaga ja puha! Minu meelest meil talvel tänava peale umbes kolm lindu, mida me siis jagama peame. Suvel on neid küll kilode kaupa maja ümber. Istuvad hekis ja röögivad hommikul kell pool viis lahtisesse aknasse, et inimesed magada ei saaks. Laululindudega pidi selline lugu olema, et meie suvised linnud lendavad talveks natuke lõunasse, nii umbes Leetu. Meie talvised linnud on suvel hoopis Rootsis või Soomes pesitsemas. Tundub, et ega nad heaoluühiskonnast väga siia enam tulla ei taha. Kolm lindu per tänav Eesti rikkaimas vallas näitab seda päris ilmekalt.

Kaerahelvestega rasvapallide vastu kolme kliendi puhul konkurentsis ei püsi, niiet seadsin sammud kiirelt poodi. Läks nagu tavaliselt. Ostsin seljakotitäie produkte, ja mul on mägironija seljakott, aga lindudele unustasin ninaesise loomulikult. Väikese vahelepõikena märgin ära, et suurt vahet ei ole, sest meie kolm lindu suhtuvad naabrinaise rasvapallidesse sama passiivselt kui minu kaerahelvestesse. Lõhnab väga selle järele, et läheduses on sisse seatud ka kolmas toidukoht, kus serveeritakse seedermänniseemneid. Ei tea, kas mandlilaastude abil annaks jõudude vahekorra uuesti ümber mängida?

Poes kiirustasin kassasse, sest olin naiivselt ainult linnutoitu osta plaanides käru asemel ostukorvi võtnud, mis koorma all vaikselt juba alla hakkas andma. Selle käepide ei olnud enam ammugi enam neljakandiline ega mitte ka ümmarguseks paindunud, vaid lausa kolmnurkseks veninud mu käe otsas. Hindasin olukorda: tavakassa järjekord kilomeeter, iseteeninduskassatsooni tühjuses ulub tuul.

Eestis on kasutuses kahte tüüpi iseteeninduskassid: kaalusüsteemiga ja puldisüsteemiga. Puldisüsteemi sisse seadmise esialgne investeering on kallim, aga süsteem ise tunduvalt vähem kapriisne. Leedus on üks pood ketis, mis läks kaalusüsteemiga lahenduse teed. Õnnetuseks asub pood raudteejaama kõrval. Iga kord, kui rong mööda sõidab, viskab iga kassa kohal punase vilkuri põlema ja kogu süsteem on halvatud. Ka kliendi poolt vaadates suudan mina välja mõelda ainult ühe väga suure vea, mida sa pulti kasutades teha võid ning mis su poeskäigu võrreldes tavakassa kasutamisega isegi pikemaks venitab: siis, kui sul oma kotti kaasas pole ja sa unustad koti võtta või alahindad vaja minevate kottide arvu enne, kui puldi pesasse tagasi asetad. Kui nii juhtub, on suht kellad ja võimalused nigelad:
1. Maksad toodete eest, jalutad läbi poe, võtad uue puldi ja ostad kilekoti.
2. Seisad tavakassa või infoleti järjekorras ja ostad kilekoti.
3. Kannad ostud hambus koju.
4. Varastad kilekoti.
Võrdlemisi väikesed ebamugavused võrreldes sellega, mis sind kaalusüsteemidega kassas tabada võivad. Minu vaideldamatud lemmikud on muidugi Viimsi Maxima iseteenduskassad, kus kogu protsessi lõpetuseks tugeva slaavi aktsendiga robothääl ütleb: paalun vjõtke vahhetussrahha!
Sealsed iseteeninduskassad  seejuures ei võta isegi sularaha vastu. Väga Maxima.

Lisaks sellele on hulk väga suuri vigu, mida kaaludega iseteeninduses sooritada võib. Minu leivanumber on liiga raske oma ostukott. Juba avaekraanil pakub süsteem sulle lahkelt võimaluse enda ostukotti kasutada. Läbi korduvate vigade olen ma õppinud, et minu mägironija seljakott ei kvalifitseeru oma ostukotina, sest on liiga raske. Keegi geenius on ostukoti jaoks maksimaalse võimaliku kaalu sisestanud ja ei ole vist ette kujutanud, et mõni inimene võiks nii suure kotiga poes käia. Võib küll, sest mõnel on neli inimest, kass ja kolm lindu toita, eksole. Mina oma eesli järjekindlusega aga loodan, et ükskord nad selle maksimaalse kaalupiirangu oma ostukotilt maha võtavad ja üritan umbes korra kuus kaaludele jälle oma seljakotti ette sööta. Nagu ka täna hommikul lindudetoidu varumisretkel.

Loomulikult oli kaalupiirang alles ja süsteem vastas blokeerimisega.
"Ma proovisin jälle, kas teil on äkki see koti kaalupiirang maha võetud. See oli suur viga, jah?" selgitasin vabandavalt müüjale, kelle minu peakohal süttinud punane vilkur oli kohale meelitanud.
"See oli suur viga," kinnitas tema oma imekiibi abil olukorda lahendades.

Teine väga suur viga on kummalised tooted. Kindel mats, et nendega õnnestub süsteem errorisse lasta. Eelmisel nädalal millalgi oli mul jälle poodi minnes ühe toote projekt – sai. Läks nagu tavaliselt ja ostsin hoopis laserloodi, mis Rimis parajasti kleepsukampaanias on. See ei ole mul esimene kord lojaalsustoote ja iseteeninduskassa ämbrit kolistada, aga ma unustasin täitsa ära, et see jama mul kärus on. Skännisin loodi ära, asetasin kaalule ja tõstsin käpa alandlikult püsti, et müüja tuleks ja aitaks mul oma imekiibiga kätte saada kampaania allahindlus, milleks mul kõik õigused olid.
"Te olete selle toote juba läbi lasknud?" ohkas müüja löödult.
"See oli suur viga, jah?"
"See oli suur viga," kinnitas müüja, kui mu 100-realist tootenimekirja läbi kammis, ostu tühistas ja veel umbes 1001 vajalikku operatsiooni tegi.
Kass oli vähemalt rõõmus loodi üle.

Üle-eelmisel poeskäigul mulle isegi tundus, et seekord õnnestub mul iseteenindus kassa ilma mõnda suurt viga tegemata läbida. Olukord oli seejuures ohtlik, kuna mu kodupood oli viimased 10 päeva iga 15-eurose ostu kohta ühe eurose kupongi jaganud. Mul oli neid kuponge lausa kolm tükki kokku viie euro väärtuses kogunenud. Mingi ime läbi õnnestus mul need niimoodi iseteeninduskassasse sööta, et suure vea punane vilkur ei läinudki põlema. Ostu lõpetanud, printis aparaat mulle uue 2-eurose kupongi välja. Maha visatud raha, sest kupongi kehtivusaeg pidi samal päeval läbi saama. Korraga tuli mulle geniaalne idee: kühveldasin sealtsamast kassa kohtalt kahe euro eest nätse ja kurgupastille kokku ning üritasin nende eest oma värske kupongiga tasuda. Järjekordne süsteemi blokeering ja punane vilkur.
"Te skännisite kupongi enne, kui oma kliendikaardi registreerisite," selgitas imekiibiga müüja, mis nüüd valesti läks.
"See oli suur viga, jah?"
"See oli suur viga."

Kõige suurem viga, mida ma alati teen on, et iga kord peale sellist iseteeninduskassa situatsiooni hindan ma oma ostukogemust sinna pandud tagasisidepuldil kõige naerusema rohelise näoga. Aga ma ei hinda mitte iseteeninduskassat, sest meeldiv ei ole mitte süsteem, mis võimaldab kliendil nii palju suuri vigu teha, vaid inimene, kes mu suuri vigu parandamas käib.

Minu Soome

Hommikul tööle minnes on juba täitsa valge, aga sellest hoolimata on öösel peale sadanud lume tõttu autot järjest raskem üles leida. Ega see lumesadu igavene olla saa. Maikuus lõppeb kindlasti ära. Puhas karma muidugi. Veel jõululaupäeval viskasin õelat nalja, et ei tea, kas peaks pühade puhul muru ära niitma.
"Küll see lumi Eestisse ka ükskord jõuab," arvas mees selle peale optimistlikult.
"Seda minagi. Aprillis näiteks," seadsin ka mina oma kandidatuuri aasta positiivsuse tiitlile üles.

Sellest hoolimata planeeris mees igaks juhuks meile päev enne jõulupühi jõulu ja uue aasta vahel eksprompt suusapuhkuse Soome, Himosele, et lapsed sellel talvel ikka korra lumele ja suuskadele saaks.
Kuna ka seal ei pidavat eriti lund olema, siis olevat enamik suusaradu ja -nõlvu küll kinni, aga selle eest oli seal jälle palju vabu mökke ja üldse mitte kalli raha eest. Saja euro eest öö kohta saime sauna ja kõrgläikega köögimööbliga nii suure maja, et kui lapsed ühes toas magamisest ära tüdinesid, kolisid järgmisesse.

Soomlaste arusaamine olukorrast lund eriti ei ole, tähendaks Eestis, et ühistransport seisab päevade kaupa ning riigis kehtiks eriolukord. 26. detsembril, kui laevaga üle läksime, polnud Helsingis lumehaisugi, aga peale Lahtit hakkas juba looma.
Lumi oli poole reieni, mis oli suur probleem, sest mul oleks vaja olnud tualetti kasutada, aga Lahtist Himoseni ei olnud just palju tanklaid ja needki olid suures osas pühade puhul suljettu. Naiste jaoks on meetrine lumi sellistel juhtudel keeruline olukord, sest nemad ei saa nii lihtsalt nagu Viimsisse prügipõlengut kustutama tulud tuletõrjujad. Pühade ajas pole Soomes ühesõnaga mingit tsiviliseeritud pissimist.

Metsapeatusel

Ma pole just eriline suusainimene, aga puhtalt põhimõtte pärast panin juba esimesel õhtul murdmaasuusa alla. Rajad oli hästi hooldatud, jumala tühjad, tasuta ja suusk libises nagu kulda. Järgmisel päeval läksime mäele ka. Mäesuusk on mu sõber veel vähem kui murdmaa oma ja kuna keegi pidi nagunii laste juures olema, olime mehega kahepeale ainult ühe mäepileti ostnud. Laste- ja roheliste nõlvade suusaliftid olid seejuures täitsa tasuta nagu ka kelgumägi. Lasin koos laste ja hiinlastega, kes esimest korda elus lund nägid, rohelisest mäest alla ja enda meelest läks mul päris hästi. Saatsin sõbrannadele ka video ja nemadki kiitsid, et nagu vana kala. Sellega, et nad peale kooli kohustuslikke suusatunde suuski puutunud polnud, ma muidugi ei arvestanud. Võtsin mehelt mäepileti, jätsin ta lastevalvesse ja läksin siniseid nõlvu ründama.
Nii kui liftist maha sain, oli esimene mõte, et oh pekki, oli nüüd mul vaja siia üles ronida ja kas leidub võimalusi siit ka mitte suuskadel olles alla saada.

Ei olnud. Ausõna, ma kaalusin isegi üleval kevade ootamist. Lõpuks sõitsin ikka alla. Siis teist, kolmandat, neljandat jne korda veel. Järgmisel päeval ka. Kas mulle hakkas rohkem meeldima? Ei. Ja siis on veel inimesi, kes punastele ja mustadele nõlvadele ronivad. See mäesuusavärk on ikka käsitlematu asi. Juba need saapad on vist kõige robustsemad leiutused maailmas. Samas oli terve Himos täis inimesi, kes kõndisid oma saabastes ja vateeritud riietes ringi nagu RoboCopide armee ja tundusid seda isegi nautivat. Viimasel päeval, kui mu hüppeliigesed nendest neetud terassaabastest juba luustuma hakkasid, leidsin saapa tagant muidugi lock<->release nupu ka üles.

Kuigi Himose nõlvad minu jaoks liiga palju olid ja mu mehele, sündinud suusatajale, liiga vähe, oli see siiski parim võimalik talvepuhkus. Lapsed said esimest korda mäesuuskadele ning nii palju kelgutada ja lund süüa, et süda paha. Otse meie möki taga oli päris viisakas nõlv kelgutamiseks ja terrassilt ei jõudnud nad 1% lund ka ära süüa, kuigi neil õues olles neli päeva lõuad kogu aeg käisid, kui ma hetkeks valvsuse kaotasin.

Kokku läks neljapäevane puhkus neljale inimesele maksma ca 1 000 eurot, selle sees 2015 ehitatud 80-ruutmeetrise maja rent, laevapiletid, toit (tegin ise mökis süüa), mäepilet ja kohususlik retk IKEAsse. Kuna me esimese laksuga IKEAst väljapääsu ei leidnud ning päris pikalt ringi ekslesime, me natuke tavaari ikka kärusse ladusime seejuures. Kas me lähme järgmisel aastal tagasi? Jaa! Seejuures elan ma mõnesaja meetri kaugusel Viimsi uuest mäesuusakeskusest ja kui ma neid hindu seal vaatan, eriti, mis lastesse puutub, siis seda mõndasadat meetrit ma sinna minna ei kavatse ka.

Soomlased on mõnusalt viisakas ja rahulik rahvas, mäekultuur on hea, keegi ei röögi ega läbusta. Eks neil ole omad veidrused ka muidugi. Meie sajaeurone mökk oli muidu aus, ainult WIFI oli kehvake ja netikaabli pesasid ei onud kusagil. Viimasel päeval leidsime lõpuks need ka üles. Nõudekapi laest...

No ja siis see lambaasi poes muidugi...

Lammas kes?!?! Soomes ei julge nii liha ostagi

Nädalavahetusest. Piltidega

Laupäeva hommik algas noorema lapse hädakisaga. Suur õde oli talle Minecraftis meelega laavat kaela kallanud ja ta põlema pannud. Tore.

Panin lapsed riidesse, et traditsiooniline laupäevahommikune taluturu ja kalapoe ring teha. Mereäärne turg oli maaliline nagu tavaliselt, aga kalapoes selgusid kurvad lood. Valik oli kesine, sest kalapaadil olevat mootor eelmisel päeval Naissaare taga katki läinud ning hulpivat seal siiani. Ma arvasin, et kui see kurb ei oleks, siis oleks see isegi natuke naljakas. Kalapoe peremees Vello ütles, et ta on mitu korda ise ka sellises olukorras olnud, aga praegu on ikkagi naljakas. Kui oma kallile kassile Jipile, aga seletasin, et ta värsket kala ei saa, ta seda eriti naljakaks ei pidanud.

Turule minnes leidis mu vanem tütar Swedbanki töötaja kiipkaardi-töötõendi. Mul hakkasid juba pildid silme ees jooksma, kuidas ma öö varjus selle abil Swedi Liivalaia kontorisse sisenen ja all keldris seifist endale viiesajaeuroseid kotti ajan. Selleks ajaks, kui me turult tagasi saime, oli Facebooki abi juba töötõendi õige omanik leitud. Nii jäin ma tänu sotsiaalmeediale oma esimesest miljonist ilma.

Tavaline turupäev meil siinkandis (Viimsi vabaõhumuuseum)

Pealelõunal tekkist mõte viimast valget aega kasutades Pääsküla rabas üks eksprompt matk teha. Haarasin kapist kaasa ketšupipudeli ja viineripaki, mida normaalsetes oludes vist keegi ei sööks. Keset raba otse lõkkelt tulnuna läks loosi küll ja oleks veel tahtnud. Seda, miks mu vanem tütar viinereid nagu vihmausse teibasse ajab, ma ei tea.

Pühapäeval andsin laste lunimisele järele ja lubasin nad lõpuks McDonald`sisse viia. Seda, et ma neile koos mäkiga ka mingi haridusliku programmi Linnamäe hüdroelektrijaama näol kavatsen peale suruda, nad ei aimanud.
Lapsed: "Emme, kuhu me läheme?"
Mina: "Hüdroelektrijaama. Lähme vaatame, kuidas vee abil elektrit saab teha"
Lapsed: "Miks?!?! See on iiiigav!"

Burksi söömas

Kohe Linnamäe elektrijaama kõrval on mugavalt muistsete eestlaste maalinnus. Haarasin härjad sarvist ja harisin lapsi pisut ka ajaloo osas.
"Nõme," arvas noorem laps, "neil ei olnud vanasti isegi istepinke."
Jah, tõesti ei olnud ennemuiste elu kerge. Ei mingit pinki, ainult üks infotahvel oli.

Ootasin rahulikku õhtut, aga nagu tavaliselt tuli vanem laps veel vastu ööd lagedale mingi imevidinaga, mida tal juba järgmiseks päevaks kooli vaja on. Sirkel, ujumisprillid, mida iganes. Seekord oli tööõpetusse vaja kahte ühekordset kahvlit. Võrreldes selle korraga, mil ma 24 tunniga plokkflöödi pidin muretsema, tundus lihtne projekt. Jalutasin lähimasse poodi. Seal oli müügil viite erinevat sorti ühekordseid nuge, aga mitte ühtegi kahvlit ega komplekti, mis kahvlit sisaldaks. Eepiline lausa.

Järgmisest poest tulin tagasi kahvlid peos ise juureldes, kes pagan küll mõne toote pakendi on kujundanud ja mida seda tehes küll mõelnud. See peaks olema maitsev koeratoit:

"Ei!!! Ärge serveerige mulle seda pressitud saepuru!"