2018/01/13

Munad ja muud

Natuke hilinenud teemaarendus, aga selle aasta kuuseloo lõpp algas meie majas nii:



Jätkus nii:



Siis nii:



Ning lõpuks nii:



Millega need, inimesed, kellel kuusk veel poole jaanuarini toas haljendab, küll okkaid sinna külge liimivad?

Täna juhtusin üle pika aja Nõmme turule. Ostsin pardi- ja hanemune. Tundsin ennast nii originaalsena veel. Peale mind küsis üks naine härja saba. Sellist lühemat. Ja mulle üritatakse vahel rääkima tulla, et ma söön imelikke asju.

Kass on mul selle eest küll normaalne.

Draw me like one of your French girls

2018/01/05

Kuidas peita laipa?

Terve tänase õhtu on mul sõbrannadega messingeris käinud elav arutelu teemal kuidas peita laipa. Sõelale on jäänud kaks parimat lahendust:
1. tükeldada ja prügikottides salaja kortermaja prügikonteinerisse viia;
2. tükeldada ja kaminasse.
Loomulikult on arutelu põhjuseks saabuv kolmekuningapäev ja vajadus kuuselaibast vabaneda. Viimane aeg ka, sest noh, okkad... Okkad on igal pool! Ainult kuuse otsas pole.
Ühe sõbranna elukoha juures on lausa suurem koht organiseeritud, kuhu ärapeetud jõulupuud hunnikusse vedada, et need siis ülehomme pidulikumalt ära põletada. Ainult, et keegi pani need juba täna põlema.

Üldiselt on jõulud algusest peale rist ja viletsus olnud. Veel mõned päevad enne pühi oli mul tunne, et see jõulukingiralli ei saa vist enne jaanipäeva läbi. 21. detsembri õhtuks olin jõudnud olukorda, kus mul olid kõik kingid olemas ning tekkis isegi ambitsioonikas plaan sel aastal need kõik ise ära pakkida. Nagu kohe pakkida-pakkida, ei mingeid kinkekotte. Peale esimese kingitusega lõpetamist sain aru, et mul tuleks mingitele pakkimiskursustele minna. Peale viimase kingitusega lõpetamist sain aru, et ma ei tohiks enam kunagi elus ühtegi kingitust pakkida. Isegi mu õlad olid pisikesi kleeplinditükke täis. Kingid ise oleks nagu laevahuku läbi teinud, aga õnneks on mul mõistvad sõbrad.
22. detsembri hommikul, see on reedel enne pühi, ärkasin õndsa teadmisega, et kõik on valmis. Pool minutit hiljem teatas mu kallis mees, et kavatseb laupäeva hommikul kell kümme maale sõita ja tal oleks õetütrele ka jõulukinki vaja. Tüdrukule meeldib väga heegeldada ja kuna ma sellest asjast natuke jagan, kas ma võiks äkki midagi 8-aastasele sobivat muretseda. Nagu järgmisel päeval kella kümneks hommikul reedel, mil mul on õhtul plaanis otse töölt peole minna.
Aga see heegelnõel ja lõng sai muretsetud nagu said ka ülejäänud pühad tehtud. Päris hea oli, aga hea on, et see jama nüüd läbi saanud on.

Nii see algas. Selle kuusega pidin ma poolteist tundi kahekesi auto tagaistmel veetma. Ei olnud mu elu meeldivaim reis


Ja nii see lõppes


2018/01/04

Minu kallis loom

See kass ajab mind bipolaarseks. Minu tunded tema suhtes kõiguvad pidevalt kahe äärmuse vahel: mul on kõige parem kass maailmas <-> ma tahaks ta marinaadi panna.
Peale pikka tööpäeva pole midagi armsamat sellest, kui kass juba su auto hääle ära tundes sind aknale tervitama tormab suurest armastusest. Järgmisel hetkel tahaks juba marinaadis kassi retsepte googeldama hakata, sest oma suure armastuse märgiks on ta digiboksi täis oksendanud. Sõbranna lohutas, et tema kass oksendas mingil perioodil lausa ülepäeviti kaalu täis (kas kassid võivad anoreksiat põdeda?). Ma siis natuke leebusin ja läksin hoopis loomapoodi anti hairball kassi kuivtoitu ostma, mis peaks oksendamisprobleemid kenasti kõrvaldama. Loomapoe müüjanna tuli lahkel uurima, mida mul vaja on. Rääkisin oma mure ära ja ta näitas mulle kohe mitu erinevat toodet ette. Kuna üks kassiinimene teise ära tunneb, uurisin edasi, millist brändi ta ise oma kassidele annab. Tema kodus pidi käima nii, et argipäeviti sööb kass ühte odavamat, ja siis on üks kallim, mida pühapäeviti ette antakse ja mille kass kohe nagu tolmuimejaga sisse tõmbab. Võtsin prooviks mõlemat. Hea, et ma sealt poest üldse välja sain, sest selle naise elus peale kasside väga palju muud ei tundunud olevat ning ta suutis mulle pool oma elulugu ära rääkida. Enamus juttu puudutas muidugi kassiteemasid seejuures.

Alustasin sellest väidetavalt paremast, kallimast pakist. Kass nuusutas korra oma kausi uut sisu ja jäi siis mulle inimene-kus-toit-on pilguga otsa vaatama. Odavamad krõbinad läksid seevastu hetkega loosi. Nii sai see pakk ka kiiremini tühjaks. Kui aeg oli talle jälle kallim toit ette tõsta, tormas kass inertsist kausi juurde, haaras palakese suhu ja lasi selle siis sama targalt suust välja kukkuda.

Õige pea sundis elu teda siiski ümber mõtlema. Jõulu ja uue aasta vahel sõitsime perega kolmeks päevaks Soome suusapuhkusele. Ladusin köögi seinaääre vee ja kassi "lemmikkrõbinate" kausse täis. Tagasi tulles oli ainult kaks krõbinat kausi põhjas alles. Kass ise oli meid nähes üsna üllatunud. Ta oli vist tõsimeeli uskunud, et ta ongi nüüd hüljatud. Rõõmu minu naasmise üle väljendas ta sellega, et käis kahel järjestikkusel ööl iga tunni järel mu otsas jalgadega tampimas, kõrva nurrumas ja nägu lakkumas. See armastus võib vahel ikka tüütu asi olla. Üks tuttavatest soovitas kassi uusaastaööks rõdule kinni siduda, et ta ka mõistaks, mis tunne see on, kui sul magada ei lasta. Minu meelest ei olnud see väga hea mõte, sest oma kassi tundes oleks - ta tõenäoliselt esimese raketi juures koos majaga ära jooksnud.

Lõpuks polnud sidumist vajagi, sest kogu naabruskond tundub siinkandis olevat täis inimesi, kes kella ja kalendrit ei tunne. Nii vana aasta viimane kui uue esimene olid üks suur saluut. Ma lõpuks harjusin selle pideva paugutamisega nii ära, et ei pannud seda enam taustamüra hulgast tähelegi. Kass selle eest elas sisuliselt kaks päeva ülemisel korrusel voodi all. Kui ilutulestik hetkeks vaikis, jooksis kiiresti alumisele korrusele lonksu vett jooma ja liivakasti. Päris kahju oli teisest, kui keegi keset liivakastitoimingut raketti laskma juhtus. Nüüd on teine sisuliselt juba kaks päeva aastavahetusest välja maganud. Välja arvatud see üks kord, mil ta vanema lapse toas kirjutuslaua all oksendamas käis. Hommepäev tulevad anti hairball krõbinad siia majja tagasi, ma ütlen.
Mu vaene kallis rajakas küll.