Meidän perheen hiihtoloma/Meie pere suusapuhkus

Alustuseks tuleb kaelast saada kohustuslik pühadejärgne halamine jõulukinkide üle. Ma sain jõuluks rösteri! Ma töötan võileivatehases... Eelmisel aastal kingiti mulle huulepulk. Ma ei ole kunagi huuli värvinud, vist ei oskagi. Parem on mitte proovida, sest pärast oleks ma kindlasti nagu jokker, aga röster ületab isegi huulepulga.

Häid jõulukinke sain muidugi ka. Nii üllatav, kui see ka pole, parima tegi Viimsi vald. Enne jõule avati mu tänava otsas tasuta uisuplats. Suusakeskuse hooaeg avati sealsamas üle tee ka, aga sinna ma millegi pärast kohe kuidagi ei jõudnud, kuigi olin kolm ööd pidanud kunstlume tootmisega kaasnvat kauget undamist kannatama ning oleks võinud ju ka tulemusest osa saama minna. Mida ma teha sain? Iga kord, kui hakkasin suusakeskuse poole minema, tuli uisuplats esimesena vastu ja see lausa hüüdis: Kass, tule, tuleee…
Kui ma mõnda spordiala üldse armastan, siis on see uisutamine. Kolme päeva pärast sulas liuväli üles, aga suusamäe kunstlumi mitte. Nii jõudsin lõpuks õnnelikult suusaliftini. Edasi nii õnnelikult ei läinud, sest mägi oli pisut jäine ning ma ei saanud alla jõudes hästi pidama. Kütsin kohe suusatõstuki järjekorda piiravasse plastikust võrkaeda sisse. Rahvas hüppas kahte lehte laiali ja minu suusad jäid aia silmustesse kinni. Üks hea meesterahvas aitas lahti harutada. Jube piinlik oli. Igatahes oli vaim nüüd meie pere jõulu ja uueaasta vaheliseks Himose suusapuhkuseks valmis. Mu mees on väga perekeskne inimene. Pere ise on definitsiooni küsimus. Nii võttis ta meie perepuhkusele kaasa oma vanemad, õe, õe mehe ja nende lapsed. Õe mees on lõunamaalane. Minu meelest ta kardab lund. Pärast tuli jutu käigus välja, et lisaks kardab ta kiirust ja kõrgust ka. Seda viimast tegelikult minagi. Tõeline mäesuusatšempioni materjal ühesõnaga.

Tere, Eesti tali

Eks neid asju, mida sellisel minipuhkusel nautida, on peale suusatamise veel palju. Mulle meeldib näiteks reisidel suurele seltskonnale süüa teha. Kui esimesel õhtul olin just külmene inimesele valmistanud veist, kana, searibi, ahjukartuleid ja salati, avastasin, et meie rendimaja nõudepesumasin ei lähe tööle. Õnneks oli mehe vanemate ja õe pere maja kohe meie oma kõrval, niiet tassisin mustad nõud sinna.

Ka sain maha oma esimese soomekeelse telefonikõnega. Mehe õde suutis oma mehega nende maja võtme snepperluku abil sisse lukustada. Majutuskeskuse vastuvõtu telefonile vastas naisterahvas, kes inglise keelt ei rääkinud. Kuna me soome keele tunnis veel mineviku moodustamist õppinud ei ole, tuli olla loov. Õnneks olime õppinud käänamist. Nii seletasingi meie ongelma iseloomu umbes nii: uks on kinni, meie oleme õues ja võti on majas. Saadi aru küll. Kindlasti suutsin ma nendes umbes 10 lauses, mis kulusid viisakusväljendite vahetamiseks, probleemi selgitamiseks ja varuvõtme üleandmise asjaolude kooskõlastamiseks umbes 12 viga teha ja kui ma oleks pidanud need 10 lauset kirjalikult koostama, oleks vigu veel kaks korda rohkem olnud, aga ma olen nii uhke enda üle.

Laste üle olen ka uhke. Nemad oskavad mul nüüd lisaks uisutamisele, mida minu lapsed loomulikult juba geneetiliselt oskama peavad, ka mäesuuskadega sõita. Juba esimese päeva õhtuks läksid mõlemad lups-lups oma vanusele sobiva nõlvakese suusaliftiga kõrvalise abita üles, liuglesid kenasti suuskadel alla ja kohe uuele ringile. Enda kohta ma päris sama öelda ei saa, sest noh, see kiirusekartus... Vähemalt olen jälle sammukese lähemal mäesuusa alistamisele. Peale seda, kui juba natuke välja hakkas tulema ja ma sinisel mäel liiga uljaks kätte läksin ning külje maha panin, sain aru, et mäega ei tohi võidelda. Mäega tuleb kaasa minna ja oma liikumist vaid natuke suunata. Kui mäele liiga palju vastu hakata raiuma, karistab mägi sind kohe ära.

Soome tali

Lõunamaalane jäi ka rahule. Sõitis kaks päeva suusad hoo pidurdamiseks v-asendis rohelistelt nõlvadelt alla ja ainult mõmises heameelest. Korra surusime talle suusalifti kaardi taskusse ja saatsime ja ka sinisele nõlvale, millest ta nagu jahukott alla rullis. Pärast ütles, et need suusakepid olevat asja ära rikkunud. Ma enne soovitasin tal keppidega hoogu pidurdada, kui see liiga suureks läheb. Eks ta siis torkaski keset kõige kiiremat laskumist kepid sirgelt lumme. Pole ime, kui nii kukerpall tuli. Läks aga tagasi oma roheliste nõlvade juurde ja õhtul oli teda sealt päris raske ära saada. Ütles, et järgmisel aastal tahab kindlasti uuesti tulla, aga siis ikka nädalaks. Üldse olevat kaks päeva mäel liiga vähe. Tal just hakkas tulema. Oleks kolmas päeva veel olnud, kus ta siis oleks järskudel nõlvadel alles kütnud.
Vähemalt midagi asjalikku oskasin talle ka õpetada: kuidas autole klaasipesuvedelikku lisada. Iseasi, palju tal sellest edaspidi kasu on, sest ilmselgelt ei ole ta seda siiani Aafrikas pidanud tegema.

Mehe vanemad mul mäesuuska ei sõida, küll aga on üsnagi murdmaasuusad jalas sündinud kunagi. Äi olevat omal ajal Eesti meistrikatel isegi kuues olnud. Nüüd aga polnud oma 20 aastat suusasaabast jalga saanud. Himosel oli neil murdmaavarustus kaasas ja üks valgustatud murdmaarada kenasti avatud ka. Õnnetuseks kukkus äi parklas suuskadel kohe ninali, mis pani ta asjale käega lööma. Ma võtsin siis ämma kampa ja sõitsime niisama kilomeetrikese murdmaad. Vaatasime loodust ja nautisime melu. Ämm sai sellest silma kohe nii särama ja hamba verele, et meelitas oma mehe ka uuesti suuskadele. Ja mis sa kostad, 20 aastat poleks vahepeal nagu olnudki. Tegid kahekesi kohe mitu ringi nagu nooruses.

Täna õhtul saime koju tagasi. Kuigi keegi on siin vahepeal kogu lume ära söönud, on ikkagi kodus nii hea. Ka oli vahepeal valguse puudumise kätte ära surnud mu eksperimentaalne väike tubane talvine köögiviljakasvatus. Peaksin lõpuks endale selle taimelambi taimeri seadistamise selgeks tegema. Kassikaamera valve all üksi koju jäetud Jipike oli selle eest tublim olnud. Ta ei olnudki ennast vahepeal kolmeks päevaks ohtra varuga ette pandud toidust liiga paksuks söönud ega isegi ühtegi veekaussidest ümber ajanud. Kuigi ta vist hakkas juba vaikselt seisundist "millal need inimesed ükskord tagasi tulevad" seisundisse "ah, mida iganes, ongi parem kui need tropid mu majast kaovad, polegi mul neid vaja" jõudma, on ta ikkagi rahul, et kõik jälle vanaviisi on.

Mina ootan, et tali tagasi tuleks. Mäesuusk mäesuusaks, aga murdmaarajale tahaks küll veel saada.

Ma nägin unes, et olin jääkaru

"Ma olen täna halvasti maganud. Ma nägin öösel imelikku unenägu," alustasin hommikul kontoris oma öistest seiklustest jutustamist, "ma nägin unes, et olin jääkaru."
"Emane või isane?" pistis uudishimulik kolleeg kohe kõrvaltoast pea välja.
"Tead, ma ei vaadanud, mul olid muud mured. Ma kolin jääkarukarja juht. Me liikusime üle maasitiku. Umbes üle sellise, nagu meil praegu on. Must maa kerge lumekirme all. Jõudsime karjaga üksiku järve äärde. Vesi oli rahulik ja läbipaistmatu, peal heljumas äsja sadanud lumi. Teised jääkarud tahtsid ujuma minna, aga mina teadsin, et vee all on midagi halba. Jäin valvama, kuni teised ujuvad. Kui nad ujutud said, läksin ise vette. Sukeldusin, et vaadata, mis see halb vee all on. Seal oli uppunud lagunenud tööstushoone, betoonist tugipostid pea järve pinnani kõrgele püsti. Nüüd mõistad, miks mul polnud aega kontrollida, mis soost ma olen. Järgmine kord jääkaruna ausõna kummardun ja kontrollin soo kohe ära."

Rääkisin unenäost ka oma parimale sõbrale. "Jääkarudel ei ole karja. Nad on üksikud, isegi emased. Toidupuudus ei võimalda karjade teket," sain tagasisideks.
Kui minu mõttelennul piire ei ole, on vähemalt sõber mul kahe jalaga alati maapeal.

Drastilised meetmed

Ma olen nüüd juba päris mitu kuud soome keele kursustel käinud. Kuigi koduste tööde tegemisega võiks pisut paremini olla, ei saa öelda, et ma südamega asja juures ei oleks. Sellegi poolest pöördub 3/4  soomlastest minu poole endiselt inglise keeles. See on selgeks märgiks, et aeg on drastilised meetmed kasutusele võtta ning alustada keeleõpet meetodil, millega kõik neid keeli valdavad eestlased, keda mina tunnen, kunagi soome ja inglise keeled selgeks on saanud – tuimalt telekat vahtides. Hakkasin täna endale soome kanaleid tellima ja avastasin, et ainus inglise või eesti subtiitritega soomekeelne kanal Telia valikus on kristlikku jumalasõna edastav TV7. Mida kõike ma oma töö nimel siin maailmas tegema ja vaatama valmis küll olen... Vähemalt pole muret, et sellisel viisil soome keelt õppides kogemata roppuseid või slängi omandada võiksin. Jõuluaega võib TV7 tegelikult täitsa teemasse ajaviide olla.

Täna arutasime soome keele tunnis soomlaste jõulutavasid. Natuke on eestlastega sarnast ja natuke ei ole ka. Näiteks kui soomlaste jõuluvana on oma jõulueide või -mooriga pikas ja õnnelikus suhtes olev aus abielumees, siis eestlaste oma tundub vanapoiss olevat. Vene näärivana peab hoopis armukest.

Siiani olen vähemalt kolmel-neljal õhtul nädalas proovinud vaadata lihtsas soome keeles päevauudiseid, selkouutiseid, mille sihtgrupiks muidu pagulased on. Lisaks keeleõppele paneva need ka maailma natuke teise pilguga vaatama. Päevauudiste edastamisega seletatakse selkouutistes lahti ka Soomes toimuvaid nähtuseid, mis keskmise pagulase taustaga keerulised ja arusaamatud võiva olla. Nagu mis asi on suusavõistlus või koerarakend. Pikem lõik oli pühendatud roolijoodiku mõistele. Riikides, kus alkohol on keelatud, aga roolis peale naiste vist väga palju keelatud asju ei ole, võivad roolijoodik ning liiklusreeglite rikkumine segaseks jääda küll.

Peale bodypumpi

96 tundi on mööda saanud sellest, kui me mehega neljapäevases bodypumpis käisime. Mina üle 10 aasta esimest korda ja mees üldse elus esimest korda. Kui ma esialgu mehe valutavat biitsepsit naersin, siis poolteist päeva hiljem mul väga palju naljatuju enam ei olnud. Laupäeva hommikuks olid mul Estoniasse Pähklipurejale piletid. Teisele rõdule. Ma ei tea, mis imeväel ma ennast sinna üles vedasin, sest mu trennist valusad jalad ei paindunud sisuliselt üldse. Mees rääkis kunagi, et neil olevat maal olnud kukk, keda Kindraliks hüüti. Kindral murdis kunagi noorena mõlemad jalad. Kui need kokku kasvasid, kõndis ta endiselt nagu kindral jalgu 90 kraadi all ette sirgelt üles tõstes. Ma kõndisin terve nädalavahetuse umbes samamoodi.

Kui teatrist koju sõitsime, arvas mees: "Näed siis, selleks pidin ma 40 saama, et esimest korda elus balletti vaatama minna."
Ta sai üle-eelmisel nädalavahetusel 40. Õigemini on ta minu meelest viimased kolm nädalavahetust 40 saanud, sest sellel juubelil ei taha otsa ega äärt tulla.
"Sa pidid selleks ka 40 saama, et esimest korda bodypumpi minna," vastasin mina. Mees lubas hakata koostama loendit asjadest, mida ta neljakümneselt esimest korda teeb.
Teatrist koju jõudes hakkasin lõunasöögiks kartuleid koorima. Üks veeres köögikapi alla. Palusin mehel see välja võtta, sest minu jalad ei võimaldanud kükitamist mingi valemiga. Mees keeldus, sest tema käsi ei minevat sirgeks. Perekond sandid. Ma ei teagi, kas ma rohkem julgen mehega koos trenni minna, sest lõpuks on nii, et kui kartul kapi alla veereb, tuleb oodata, mil see kevadel idanema läheb, et siis selle võrseid pidi välja saaks tõmmata.

Kuidas ma ausa tööga rikkaks ei saanud ja trennis käisin

2016. aastal sõitsin ma tööle minnes igal hommikul sellest ehitatavast tehasest mööda. Olin sel hetkel oma tööst võrdlemisi tüdinud ja hoidsin tööturul seetõttu silma peal. Teadsin, et ehitatav tehas otsib tehnoloogi. Teadsin ka, mida alustavas tootmises töötamine tähendab: ekspresspilet hullumajja ja maohaavad, selle pärast jätsin CV saatmata. 2018 müüs Kristjan Rahu minu hommikuseks teeviidaks olnud tehase austraallastele ja maksis müügitulust igale oma töötajale boonusena 50 000 eurot. Ma olen alati rääkinud, et ausa tööga siin maailmas rikkaks ei saa. Ilmselgelt on mul aeg sõnad tagasi võtta. Mina olen see, kes ei saa. On ka neid, kes võivad saada. Ma kujutan ette, et kõige enam oleks või sees näiteks tehase koristaja, kes juhtuks hetkel ka beebiootel olema. Lisaks boonusele on teda ootamas nüüd mesine rasedus- ja sünnituspuhkuse ning vanemahüvitis.
Kuigi ma Rahu isetutes motiivides ei kahtle, oleks sel mehel järgmistel valimistel poole Lasnamäe hääled kindlustatud ja tee peaministri toolile võrdlemisi sile.
Kui ka 80% preemia saanutest raha maha elavad, nagu paljud ennustavad, kuid vähemalt mõni noor pere nüüd korteri sissemaksuks raha saab, on minu meelest Rahu oma raha hästi kulutanud.

***

Mees heidab mulle pidevalt ette, et me koos midagi ei tee. Minu meelest me elame ja kasvatame lapsi koos, mis on juba päris suur koostegemine, aga hea küll. Pakkusin välja, et lähme siis koos trenni. Viimsis avati paar kuud tagasi uus spordiklubi, mis reklaamib ennast kui eliidi sportimisasutust ja mille kuutasu ning nimi on sellised, et hantlid peavad seal vist küll puhtast kullast olema. Proovitrenn maksab siiski vaid 5 eurot. Mõtlesin, et selle raha eest võib kuldkange tõstma minna küll. Käisime seal eile bodypumpis. Viimsilased võivad ju rikkad ja tõusikud olla, aga nii lollid nad ikka pole, et spordiklubi kuutasuks 90 eurot maksta, sest olime mehega trennis ainsad inimesed. Ka naiste riietusruumis polnud peale minu kedagi. Kui uusaastalubadused varsti treeningsaale ummistama hakkavad, võib seis muidugi muutuda. Klubi ise oli muidu kena ja puhas. Kangid päris kullast ja matid hõbeniitidega traageldatud küll polnud, aga treeningvahendid olid korralikud ja uued küll. Mees ei olnud mul kunagi varem bodypumpis käinud. Mina vist viimati kümme aastat tagasi, aga vähemalt olin ma nii tark, et kui treener soovitas kahekilosed hantlid võtta, võtsin mina kilosed. Mees, nagu üks mees ikka, pidi ikka samu raskuseid kasutama, mida treenergi. Kui koju jõudsime, palusin tal prügi välja viima.
"Ma ei tea," arvas mees, "ma kardan ma ei jaksa nüüd peale trenni konteineri kaant tõsta."
Minu kogemus ütleb, et teise päeva hommik peale trenni on see, mil lihased kõige magusamalt piimhapet täis on. Kui ta homme hommikul kuhugi minna plaanib, siis oleks tal vist targem ööseks autosse jääda, sest homme ta sinna enam nii lihtsalt ei liigu.

Vargapolt

Otsustasin dieedile jääda. Ma olen juba kaks tundi dieeti pidanud ja raske on. Kas see dieet on kehtivate loodusseaduste juures üldse mingi võimalik asi? Olukorda ei tee kergemaks, et mul õnnestus saada eile lastud põdra hakkliha, mille kohe kotlettideks tegin. Nüüd käin ringi ja üritan teha nägu, et külmkappi pole olemas. Kotletikauss ei aita kaalulangetusele just kaasa, aga taimetoitlaseks võib niimoodi küll hakata. Peale värsket ulukiliha marketi farmitoodang enam väga ei isuta.
Varsti saabub uusaastalubaduste aeg. Ma mängin jälle mõttega teoks teha ammune plaan sügisel oma esimene täismaraton läbida. Olen nüüd paar õhtut üle pika aja jälle püüdlikult jooksmas käinud. Ei jaksa oma massi kaasa vedada. Ideaalsest maratonikaalust on 8 kg üle. Kui kaalulangetustempoks valida 1..1.5 kg kuus, arvesse võtta jõule ja paari-kolme muud tagasilööki, mis sellistel teekondadel paratamatud on, võiks sügiseks vormi saada.

Jooksmiseks ilm ideaalne. Keha ei pea ennast enam jahutama, aga kopsud ei lähe pakase sisse hingamisest veel krampi, tee sätendab jääkristallides nii ilusti, aga pole õnneks libe. Talv on hakanud saabuma ülitäpselt. Mõned päevad tagasi sain just talverehvid alla. Otsustasin sel aastal pisut võrdõiguslikust katsetada. Käisin kohalikus rehvitelgis elava järjekorra pikkust piilumas, hindasin selle talutavaks, sõitsin koju ja tassisin panipaigast rehvid välja. Korraga käis peas läbi mõte, et peaks kontrollima, kas vargapolt on ikka tavalisel kohal, et rehvivahetuses mitte selle otsimisega asjatult kõigi aega viita. Mu naabrimees kevadel just kurtis, et ta oli auto vargapoldi ära kaotanud. Teiste üle ei ole küll ilus naerda, aga...

Tõmbasin pagasiruumi katte üles, tõstsin varuratta välja, kompisin pesa, kus vargapolt olema peaks, aga ei midagi. Pöörasin auto teistpidi, raputasin varuratast, isegi esmaabikotti vaatasin, aga peale poolt tundi tuuseldamist otsustasin, et selleks päevaks võrdõiguslikkusest aitab ja hõikasin mehe appi.
"No kuidas sa leia? Ma võin sulle kinnisilmi ka näidata, kus su vargapolt on," ajas mees ennast puhevile. Tõstis pagasiruumi katte üles ja varuratta välja, vaatas vargapoldi pesasse ning siis küsivalt minu otsa: "Siin ei ole ju vargapolti. Kus vargapolt on?"
Pööras auto teistpidi, raputas varuratast, vaatas isegi esmaabikotti, süüdistas vaheldumisi mind ja kevadel rehve vahetanud töökoda hooletuses (tema ise kusjuures käis kevadel minu autoga rehve vahetamas) ja peale poolt tundi tuuseldamist andis alla. Veeretasin rehvid tagasi panipaika ja otsustasin järgmisel päeval esindusse helistada. Kui mul hästi läheb, on neil äkki mingi varupolt. Kui neil hästi läheb, saavad nad mulle uued veljed müüa. Hakkasin juba tuppa minema, kui mees korra ratta juurde kummardus.
"Kuule, su rattad ei käigi vargapoldiga kinni, kõik on tavalised."
Kui mitut blondiini on vaja, et üks vargapolt üles leida? Kui lühike saab ühe inimese mälu olla? Kui palju on töökoja poisid omaette naernud, kui ma rehve vahetama minnes olen neile pöidlaga üle õla näidanud, et vargapolt on pagasnikus tavalises kohas?

Jõulukalender

Oi, mul on täna nii isadepäeva ja jõuluaja lähenemisega haakuv lugu! Mees läks reedel poodi. Uuris, kas lapsed tahavad kaasa tulla. Vanem tahtis, noorem mitte.
Mees tuli vanema lapsega poest ja oli talle jõulukalendri ära ostnud. Nooremale mitte. Ma olen alates noorema lapse sünnist nagu poliitrevolutsionäär muiste aina võrdsusest jahunud. Kui üks laps saab jõulukalendri, siis peab ka teine saama. Vahet pole, et 1. detsembrini, mil kalender käiku lastakse, veel kolm nädalat aega on. See, kes ilma jäi, ei tunneta ajalist mõõdet vaid ebaõiglust. Kui üks saab jõulukalendri, peab kodurahu huvides ka teine saama. Täna tõime noorema lapsega poest ka talle jõulukalendri ära. Legoteemalise. Õnneks oli 29 euro pealt 20 peale alla hinnatud. Nüüd saab tarbimisühiskonna manti veel üle püsiväärtuse, kannatlikkuse, treenimiseks kasutada. Kord tunnis uuritakse, mitu ööd veel ära magada tuleb, et küüned jõulukalendri esimesele luugile taha saaks ajada.

Teiseks olen ma alati rääkinud, et kallis mees, palun vaata ka, mida sa lastele ostad. Vanem laps valis muidugi selle, mis hetkel kõigile teismelistele ja eelteismelistele peale läheb. Jõuluskeptikute jõulukalendri. Peal pildid poodud ja oksendavatest päkapikkudest ning muust antijõulusümboolikast. Kalender on nii populaarne,et kui täna poes käisin, olid kõik juba ära müüdud. Luukide taga on peidus ebaõnneküpsised, mis võiks olla vastandiks häid ja inspireerivaid sõnumeid sisaldavatele klassikalistele õnneküpsistele.
Musta huumori austajad ja muidu ühiskonna sotsiaal-kultuuriliste trendide vaatlemisest huvitatud, jälgide Alli Kassi Juhtumiste Facebooki lehte, sest mul on kõhutunne, et detsembrist saan ma sinna päris tihti postitada fotosid piiripealsest huumorist ja sarkasmist, mis antijõulukalendri luukide tagant välja hakkab tulema.

Hajameelsus ja muud fragmendid

Tavaliselt on meil nii, et mina viin hommikul vanema lapse kooli ja mees noorema lasteaeda. Vahel, kui mul on vaja vara tööl olla, viib mees mõlemaid. Kui temal, siis mina. Normaalne ja õiglane pere logistilise koormuse jagamine. Eile mees paluski, et ma täna hommikul noorema lapse ka tema asemel aeda viiks. Juba rühma ukse juures sain aru, et midagi on valesti. Õhus oli tunda habemeajamisvahu, testosterooni ja pannkookide lõhna. Haarasin ühel lähedal seisval isal varrukast ja uurisin toimuva kohta. Minu hirmsamad kahtlused said kinnitust: isadepäeva pannkoogihommik! Päästsin, mis päästa annab, astusin rühma sisse, teatasin enesekindlalt, et olen asendusliige ja hakkasin koos meestega pannkooke tegema. Lapsel oli lõbus ja tundub, et vähemalt mingit teda läbi elu saatvat traumat sellest päevast ei tule. Huvitav on see, et kui lugu tuttavatele rääkisin, ei olnud esimene reaktsioon mitte analüüsida, mis asjaoludel mees mind lapsega niimoodi üle lasi ja kas need asjaolud on üldtunnustatud moraalinormide kohaselt piisavalt tugevad põhjused, vaid et kuidas ma emana ometi ei teadnud, mis sündmused lasteaias planeeritud on.
Praegu on jälle see õnnis aeg, mil lasteaia jõulupakkide teema saag on hoogsalt käima tõmmatud ja ma ei jõua seda lasteaia meilindust väga pingsalt jälgida kui aus olla. Eelmisel aastal oli pildistamisega sama jama. See info kadus minu jaoks kuhugi müra sisse ära. Nii läks laps fotopäeval oma lemmiksukkpükstes, mis kunagi küll täitsa soliidsed, aga tänaseks kaunis kulunud on, aeda. Hea küll, mõtlesin mina, las siis kõik saavad pilti vaadates aru, et sellel lapsel pole ema. Nüüd on siis teada, et ema pole selle pärast, et ta peab isana funktsioneerima.

***

See unustamine on probleem. Ma ei tea, kas see on selle pärast, et ma jälle ei maga viimasel ajal või mu elus on liiga palju asju. Pühapäeval mõtlesin nii kaua võimalust kasutada, kuni jää ja lumi selle nalja lõpetavad ning sõitsin rulluiskudega poodi. Minu süsteem on vahetusjalatsid kaasa võtta ja uisud poe tuulekotta jätta. Seekord jäid jalanõud koju. Valikud olid halvad:
a) tagasi koju minna ja pool õhtut edasi-tagasi siiberdamisele kulutada;
b) uiskudega poodi minna ja turvamehe sõimuga riskida;
c) minna sokkis poodis ja leppida sellega, et mind natuke napakaks peetakse.

Läksin sokkis poodi. See on tegelikult hämmastav, kui vähe me inimeste jalgu vaatame. Ise sokkis olles ma muidugi vaatasin, aga minu jalgu ei teinud keegi märkama. Olgu, kui suurem mass lähenes, tõmbasin ennast korra saiariiuli taha varju ka. Kassasabas hakkasid ainult jalad külmetama, muidu möödus poeskäik vahejuhtumiteta.

***

Ma töötan toiduparadiisis. Kui ma töölt õhtul nelja sorti võileibadega koju tulen, nõuab noorem laps esimese asjana, et ma talle vorstisaia teeksin.

***

Mu soome keel edeneb vaikselt. Sellel nädalal olen teada saanud, et soomekeeles ei ole sellist sõna nagu sigadus. Ja kui naaber aeda värvib ning sa tahad talle jõudu tööle! soovida, siis selle jaoks pole ka väljendit. Eks jõudu tööle! võib muidugi soovida ikka, aga mõni tundlikuma natuuriga soomlane võib seda mõnitamisena käsitleda. Järjekordne uus sõna mu sõnavaras kategooriast soomlaste väikesed asjad on eestlaste suured, on maja. Maja on soomlaste onn või hurtsik. Eestlane võtab maja ostmiseks 30 aastaks laenu. Üks asi on ainult eestlastel väiksem kui soomlastel. Kui mu soome keele õpetaja üks kasvandik Soome spordilaagrisse sõitis, siis vaatas treener teda õige imelikult, kui noormees kurtis, et tal on ebamugav magada ja kas oleks võimalik kõrgemat lisa patja saada. Siis kadus korra kõrvaltuppa ja tuli teine madrats kaenla all tagasi. Eestlane on printsess herneteral ja patja soomekeeles madrats.

***

Meie kass Jipp on ülekaalus. Pole ka ime, sest ta sööb iga päev kaks kuni neli korda hommikust. Iga kord, kui järgmine pereliige trepist alla tuleb, teeb Jipp iga karvaga selgeks, et ta ei ole veel hommikusööki saanud. Juba kaks päeva tegelikult. Kõik lähevad õnge. Vahel suudab Jipp ka vanema lapse sõbrannadele, kes meile peale tunde külla maanduvad, selgeks teha, et tal pole ikka veel hommikusööki saanud. Mingi süsteem tuleb luua. Näiteks väike hommikusöögi lipuke kassi toidukausi kõrval nagu USAs postkastide küljes on. Kui hommikusöök on antud, on lipp pikali. Kui ei ole, siis püsti. Samas üle kahe päeva vist ei kuluks, et Jipp ise lippu püsti hakkaks tõstma.

Meie Halloween

Viimsis on Halloween populaarne. Meil on juba 9 komplekti lapsi ukse taha kommi nõudmas ja pommiga ähvardamas käinud. Kell on vaevalt seitse läbi alles! Kass ei jõua turris seljakarvu siletakski lasta, kui uus seltskond luukeresid sisse sajab.



Täiendus: nr 10 nr 11 pundid juhtusid just korraga ukse taha. Nr 10 küsisid päris lahedaid viktoriiniküsimusi Halloweeni kohta. Kui üle 13 seltskonna kokku peaks tulema, siis nr 14 saab ainult makrat, set meie kommivarud seda üle ei ela. Seejuures soetasime me mehega mõlemad komme, sest mulle Halloween meeldib ja ma tahtsin selleks puhuks poe kõige ägedamaid pulgakomme osta.
"Hull olev või? Kui sa nii häid komme jagad, tulevad nad järgmisel aastal ju uuesti!" arvas mees ja ostis kõige odavamaid lutsukaid. Nagunii tulevad. Lastele Halloween meeldib. Nüüd hakkavad lutsukatki otsa saama. Lastel on ikka hea elu. Alguses Halloween, siis kohe Mardid ja Kadrid, siis päkapikutrall ja jõulu kommipakid. Pole ime, et Eesti lapsed ülekaalus on.



Ausalt öeldes mina Halloweeni kui võõrpüha ei põlga. See on normaalne, et ajad ja kombed muutuvad. Ma ei kujuta ette, kui ma oleks pidanud täna õhtul veel kõigi 11 pundi etlemised ka ära kuulama kui see oleks mardipäev olnud. Lisaks ei loobi Halloweeni luukered vilja ja muud jama tuppa maha. Ka võimaldab Halloweenitemaatika kostüümide ettevalmistamisel tuduvalt rohkem fantaasiat rakendada, kui kardripäeval traditsiooniliselt ema vana kittel selga tõmmata. Kaalun isegi järgmise aasta 31. oktoobril oma lemmiksuperkangelasena nr 2, Dr Harley Quinn`ina tööle minna.

Harley Quinn, wiki

Minu kõige lemmikum on Mystique X-meestest, aga alasti ainult sinise kehavärviga kaetult kontoris istuda oleks vist liiast, kuigi palgatõusule võiks kiirendavalt mõjuda.

Mystique, ka wikist

Minu London

Kõik eestlased lendavad vist praegu Londonisse. Koolivahejaks sain endale ja oma vanemale tütrele edasi-tagasi piletid Londonisse kokku 150 euro eest. Koolivaheajal! Üldiselt mulle suured linnad ei meeldi, aga kohati hakkas juba tekkima tunne, et lähen siin Viimsi provitsimetsade vahel kopitama ja väike vaheldus mõnes Euroopa metropolis on mandumise vältimiseks hädavajalik. Ja London on suuuur! Algul võttis hinge kinni, aga umbes ööpäevaga sain linna rütmi ja hingamise kenasti kätte. Seda, kuidas Londonis niimoodi üle tee minna, et elu iga kord silme eest läbi ei jookseks, ma kolme päeva jooksul selgeks ei saanudki. Õnneks olid kriitilisematesse kohtadesse turistide jaoks kenasti suunavad kirjad look right (vaata paremale)-> ja <-look left (vaata vasakule) maalitud. Tolku oli vähe. Iga kord teele astudes pööras mu pea ikka nagu Pavlovi koeral vales suunas. Ja need pistikupesad. Hea, et mul meeles oli endale inglise naelu hankida, aga selle elektrisüsteemi unustasin küll täiesti ära. Esimesel õhtul, kui telefoni tahtsin laadima panna, tuli meelde. BPP - bastard power plugs.

Nurga pealt poest skoorisin endale kuue naela eest adapteri. See on vist parim müügiartikkel turistidele.
"I`ll have that please,"  (ma võtan selle palun) pöördusin müüja poole soovitud jubin käes.
"Of course you can have that," (muidugi võid sa selle saada) lubati mulle lahkelt.
Kes üldse nii räägib? Oli see nüüd kuulus inglise huumor, viisakus või ülbus? Üldse räägitakse seal saarel hirmus naljakalt. Mitte häälduse või sõnavara poolest, aga just väljenduselt.

Please note

this Toaster is

for bread only.

Thank you!

Teatas kiri hotelli hommikusöögi-buffe`s (Pöörake tähelepanu, et see Röster on mõeldud vaid saia jaoks). Tundub, et Rösterit austatakse Ühendkuningriigis rohkem kui saia, vähemalt suurtähe kasutuse põhjal. Paratamatult hakkasin ma ette kujutama, milliseid teisi osi inglise hommikusöögist sellest Rösterist on läbi lastud enne, kui silt seinale seati.
Do not walk on the grass. We have just reseeded it. (Ära kõnni murul. Me just külvasime selle uuesti). Selline silt oli väikeses armas pargis ühe kiriku kõrval. Ainult rahvas, kelle hulgast Shakespeare on võrsunud, viitsib vist keeldude puhul nii pikka juttu teha. "Röster on ainult saiale" ja "ära kõnni murul" teataks eestlane sellistes olukordades. See äsja uuesti külvatud muru oli umbes jaanipäevast saadik muidu niitmata.

Pargid on Londonis ilusad. Kusjuures, seal kasvavad välitingimustes palmid ja elavad papagoid. Siis tulevad inglased veel oma kliima üle kurtma. Neil kolmel oktoobrikuu teise poole päeval, mis ma Londonis veetsin, paistis lauspäike ja kohati kannatas isegi t-särgi väel olla.
St. James`i pargi papagoid koos sealsete oravatega on muidugi kohe näha, et vana impeeriumi kodanikud ja pole ühtegi maailmasõda kaotama pidanud. Nii oravad kui papagoid lendasid meile kohe bandega peale ning käitusid nagu me oleks neile võlgu, kuni neile kioskist paki soolamata india pähkleid tõime.

Õhtune Hyde Park

Impeeriumi kodanik

Nii nagu enamasti elus, on ka Londonis väga palju häid asju tasuta. Kuna ma juba kord selline olen, et sõidan suurlinna ja siis hakkan sealt rohelust otsima, võtsin lisaks parkidele ja botaanikaaiale ka Walkie-Talkie torni 35. korruse Sky Gardeni ette. Vaade on parem, kui London eye pealt. Selleks, et tasuta sky garden`ist kuulda, maksin esiteks 60 naela kahe London eye ja Thames`i tuuri pileti eest, kus giid meid sellisest suurepärasest kohast teavitas ning sinna minna soovitas. See giid oli tõesti üle prahi.
Ka paljud muuseumid on Londonis tasuta, nagu pargidki.
"Pole ime, kui nad aegade jooksul nii palju kunsti on kokku röövinud," arvas üks mu sõber selle kohta.
Minu üle prahi giid Thames`i tuurilt aga arvas midagi muud, kui mööda jõge kruiisides kaldal kõrguvale Kleopatra nõelale osutas.
"See obelisk, nagu paljud teised esemed, kingiti meile egiptlaste poolt... kingiti sõdades...."

Sky Garden

Vaade

Ja lobby

Autentsust on aga vähe järel, mõtlesin ma vaadates, kuidas kaks omavahel Lõuna-Ameerika hispaania keelt kõnelevat naist mulle inglise hommikusööki serveerivad. Suure linna eelis on see, et kui avatud meelega läheneda, siis endale midagi meelepärast leiavad sealt kõik. Mina sain oma pargid ja botaanikaaia, mu laps aga õhtu Soho ja Covent Gardeni hipsterpoodides kolada.

Kohustuslik turistikas

Londoni botaanikaaia palmimaja. Midagi minu hingele. Hommepäev koliks sisse

Vaid üks osa ühest botaanikaaia kasvuhoonetest

Tagasi kodus oli ikka hea olla. Kuigi kolm päeva omapead olnud mees, noorem laps ja kass olid maja peapeale pööranud. Ma olen alati rääkinud, et kui liimida või meisterdada, tuleb ajaleht alla võtta. Meil on nüüd ajaleht superliimiga elutoa põranda külge liimitud.
Mina koristasin, tegin süüa ja kass võttis mu seljakoti pealt Londoni metroo lõhnu. See on tema viis reisida.

Pöllö

Mul saab järgmise nädala lõpus täis neli kuud oma uues töökohas. Sellest viimased kuu aega olen kasutanud tööandja poolt pakutavat võimalust tasuta soome keelt õppida. Karma lajatas juba esimeses tunnis. Kui ma kunagi lõbustasin end sellega, et lasin oma Läti kolleegidel enda järel korrata Ülejõe ja muid taolisi sõnu, siis kohe esimeses tunnis pani õpetaja mu nina alla lehe pealkirjaga äänitamisharjoituksia (hääldusharjutused) ja lasi mul lugeda: Pöllö on yölintu. Pöllö syö hiiriä. Pöllön silmät ovat pyöreät (öökull on öölind. Öökull sööb hiiri. Öökulli silmad on ümmargused).

Täpselt samasugune mörin, nagu omal ajal minu kiusatud lätlaste kurgust kostus, tuli nüüd minu omast. Ma saan nüüd aru küll, miks soomlased nii vähe räägivad. Neid sõnu on võimatu välja hääldada ja kui sa ka mõne lause suudad endast välja pigistada, siis on seda võimatu grammatiliselt korrektselt teha.

Lisaks sõnalõksud. Eestlastel on kõik asjad väiksemad kui soomlastel. Kui Eestis võib hoonesse olenevalt suurusest sisse kolida üks kuni mitu perekonda, siis soome huone tähendab vaid ühte tuba. Lisaks soomlaste asunto (korter) eestlaste asula vastu jne. Ainult üks asi on Eestis suurem: madu. Kui mul soomekeelse kirjavahtusega algust tehes pidevalt silme ees mingid boad ka kobrad roomasid, kui keegi soome keeles kurtis, et salatilehtede vahelt mato (t hääldub pehme d-na) on leitud, siis soomlased pidasid vaid väikest kapsaussi või tõuku silmas.

Aga armsaid sõnu on ka soome keeles rohkem, kui meil. Minu kaks lemmitut on marsu merisea ja mummila vanaema kodu kohta.

Kuna ma järgmisel nädalal Londonis plaanin olla, siis jagas soome keele õpetaja mulle materjalid ette ära, et saaksin nende kallal iseseisvat tööd teha. Hakkasin neid vaikselt läbi vaatama ja minu silmad läksid järjekordselt ümmarguseks nagu pöllöl muiste. Tekstis kiitis keegi Tiina, kuidas ta oma noorele sugulasele kummitädiks on (kummitäti, teine t hääldub nagu d). Google translate leidis kiire selgituse: kummitäti on ristiema.
Ühe asjaga on veel väga raske harjuda. Ükskõik, kui väga soomlased oma lemmiklooma ka ei armastaks, nad ei räägi temast kui elusolendist, vaid ütlevad ikka looma kohta ikka "see", mitte "ta".

Üldiselt hakkab mul see soome keele asi vaikselt tulema. Aru saan ma selle järgi, et enam ei pea ma nii suurt osa oma meilindusest google translaatorist läbi laskma ja eelkõige mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma mõistan, kui palju mul veel õppida on.

Küsimata hoolitsus

Rist ja viletsus, kohalik raamatukogutädi on mu lapsendanud. Ma olen aastaid olnud siinse raamatukogu innukas, kuid mitte väga eeskujulik külastaja. Mulle meeldib lugeda, aga mulle meeldib elus ka väga paljude muude asjadega tegeleda. Nii jõuan oma parajasti käes oleva raamatuhunniku tagastamiseni alles siis, kui raamatukogust tuleva ähvardus-meeldetuletuskirjad juba õige kurjaks on läinud. Õnneks on meie raamatukogul olemas tagastuskast. Õnnistatud leiutis. Õhtupimeduses hiilin ma häbipuna palgeil kasti juurde, lasen raamatud vaikselt sisse ja jooksen siis hästi kiiresti minema.

Kuid, oh häda!, üsna ruttu muutub raamatunälg jälle nii suureks, et olen sunnitud ennast siiski raamatukoguhoidjatele füüsiliselt näole andma. Viimased korrad on üks laenutuse prouadest mind vidukil silmadega õige imelikult üle leti uurinud. Eile, mil ma mingi ime läbi kõik raamatud tähtaja sees tagastada suutsin ja seetõttu seda isiklikult tegin, tahtis raamatukoguhoidja teada, kas need ka läbi lugesin.

Mina: "Jah, seekord oli väga õnnestunud valik mul juhtunud."

Raamatukoguhoidja: "Teate, sellisel juhul ma panen teid ühe raamatu ootenimekirja, mis teile võiks sobida."

Vabandage mu prantslast, aga kurat ja põrgu. See naine oli mõistnud, et minu sees möllab taltsutamatu kirg raamatute järele ning arvatavasti tundis ta raamatukoguhoidja püha kutsumist proovida seda kirge taltsutada. Raamatu ootelistis olemine on väga ebameeldiv. Kui muidu kaasneb raamatu laenutamisega üks painav kohustus, see õigel ajal tagasi viia, mis sul pidevalt kuklas tiksub, südant närib ning ööl ja päeval magada ei lase, siis raamatu ootenimekirjas olemine tähendab lisaks seda, et kui raamat eelmise lugeja poolt tagastatakse, pead selle raamatukogust nädala jooksul ära tooma. Topeltkohustus. Nagu mul niigi neid vähe oleks. Asi läks aina hullemaks.

Raamatukoguhoidja: " Siis siin on veel üks raamat, mille järjekorda ma Teid panen. /nimetab mulle täiesti mitte midagi ütleva autori ja pealkirja/ See autor kirjutab muidu kriminulle. Isegi mehed loevad."

MA EI LOE KRIMINULLE. Ma ei taha olla raamatu ootenimekirjas. Eriti ei taha ma olla kahe raamatu ootenimekirjas. Ma tean ise väga täpselt, mida ma lugeda tahan. Kindlasti pean ma pärast ka aru andma, kuidas mulle organiseeritud raamatud meeldisid. Mul on vist jälle magneesiumipuudus tekkimas, et ma sisemiselt niimoodi ärritusin.

Täpselt nagu mu ema. Tema tassib mulle ka pidevalt jõuludeks ja sünnipäevadeks mingeid raamatuid. Mitte neid, mis mulle meeldivad, vaid neid, mida tema meelest mul vaja lugeda oleks. Inimesele tema hobiga seotud asjade toppimine on üks ääretult riskantne tegevus, sest arvatavasti tunneb ta oma armastatud teemat nagunii paremini ja teab ka täpselt, mida ta tahab. Umbes, nagu siis, kui inimesele, kes armastab väga süüa teha, kingitaks köögikombain, kuigi ta ise on tegelikult ammu enda jaoks välja mõelnud, millise firma mis mudelit ta tahaks. Siis vedeleb see suvaline monstrum ta kööginurgas, võtab ruumi ja kindlasti tuleb heasoovlik kinkija veel puhtast südamest uurima, et kas pole nüüd mitte hea süüa teha. See on emotsionaalselt väga frustreeriv, kui keegi üritab heast südamest su eest hoolitseda, aga väga valel moel.

"Aga kõik sünnipäevad on ju sellised," ütles üks mu sõber peale mu hala ära kuulamist väga tabavalt.

Mu elus on veel raskusi. Pidev pesuvoor. Mu majapidamises on korraga kasutusel neli komplekti voodipesu, mida järjepidevalt pesta, kuivatada ja lapata tuleb, lisaks muu riidekraam.

"Miks sul neli komplekti voodipesu kasutuses on?" uuris mu sõbranna kahtlustavalt, "kas kassil on ka oma voodi?"

Ei. Kummalgi lapsel on üks voodi, minul on kolm patja ja kaks tekki ning mehel üks padi ja üks tekk.

"Miks sa kolme padja ja kahe tekiga magad?" uuris sõbranna edasi.

Üks tekk on mul jalgade, teine ülakeha jaoks. Kui külm on, saab kaks tekki üksteise otsa panna. Kui on palav, saab jalgade teki maha ajada. Pealegi meeldib mul vahel tekk üle pea magada. Siis jäävad varbad kohe paljaks, kui just tekki diagonaali ei keera, mida ma vahel hotellides tegema olen sunnitud. Üks padi on mul pea alla, teine pea peale panekuks. Siis ei pea tekki üle pea vedama. Kolmas padi on tegelikult mehe teine padi, mille ta mulle iga õhtu magama tulles pähe viskab. Nii kasutan ma seda varupadjana juhuks, kui mu oma patjadest mõni öö jooksul ära peaks kaduma.

Hommikul voodit tehes panen ma varupadja alati kenasti mehe kohale tagasi, sest kahe padjaga on ju niiii hea magada. Millegi pärast tema sellest aru ei saa ja virutab õhtul magama tulles padja jälle tigedalt minu poole.

Nüüd tuleb publikuküsimus: mis on minul ja lahkel raamatukoguhoidjal ühist?

Plokkflööt

Eelmisel sügisel tuli ühel päeval mu vanem laps, sel ajal teise klassi õpilasena koju ja teatas, et tal on järgmiseks päevaks muusikaõpetusse plokkflööti vaja. See, et säärased tellimused jumalast normaalsed on, sai mulle juba esimese klassi esimesel nädalal, kui ma öösel kell 11 taskulambi valgel aleviku keskuses kuuseheki all partisani kombel roomates käbisid otsisin, selgeks. Tol korral oli laps selle, et loodusõpetuses kuusekäbisid vaja on, lihtsalt ära unustanud. See tuli talle alles magama minnes meelde. Terve Viimsi emad olid samal õhtud vist sama kuuseheki aluse käbisid otsides läbi roomanud, sest mul läks päris mitukümmend meetrit, kuni ma ühe käbijunni leidsin.

Plokkflöödiga oli umbes sama teema. Mingi kiri oli jah mõned nädalad varem e-koolis olnud, et laste on võimalus plokkflööti õppima asuda. Kuna minu lapsed pole minu omast eriti kõrgemat musikaalsust pärinud, siis otsustasin, et tänan pakkumast, aga meie pere seda võimalust ei kasuta. Isegi, kui lapsed oleks pärinud minu ja oma isa musikaalsused kokku, oleks seis sama nigel. 12. tunnil tuli muidugi välja, et "võimalus plokkflööti õppida" tähendab, et kõik õpivad seda muusikatunnis kollektiivselt. Ühele koolilapse vanemale, kes on harjunud lahendama ülesandeid järgmiseks päevaks on kooli vaja keskaegset mõõka, helelillasid ujumislesti või orava vurrukarvu, pole ühe plokkflöödi mõnetunnise etteteatamisega välja võlumine muidugi mingi väljakutse. Nii saabus meie ebamusikaalsesse kodusse esimene instrument.

"Lapsed saavad ellu ühe oskuse kaasa!" oli õpetaja entusiastlikult lubanud. Mulle sobis, sest öeldakse, et haritud inimene räägib vähemalt kahte võõrkeelt ja mängib ühte pilli. Täna on mu vanem laps viimased pool tundi oma toas flöödil "Meeril oli talleke" harjutanud. Peale aastast flöödi õppimist. Kui ma päevikust ei oleks vaadanud, arvaksin, et tegu on hoopis "Mu koduke on tillukesega". Isegi kass käib ja vaatab mind abipaluvalt ja ta on muidu tervet peret eile õhtust saadik ignoreerinud, sest me otsustasime teda vannitada. Kogu mu armastuse juures, aga kahjuks siit küll ellu mingit oskust kaasa tulemas ei ole. Kui ikka pole antud, siis võib kool ju parimat tahta, aga geenide vastu ei saa. Me õpime parem kahe asemel kolm võõrkeelt selgeks või midagi.

Kuus käiku soomlaseks saamiseni

Esmaspäeval tahtis meie tegevjuht teada, kas mu järgmise päeva õhtu vaba on.
"Ainult siis, kui su ettepanek sisaldab vähemalt ühte Michelini tärni," vastasin mina naljaga, nagu ma seda tihti teen.
Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Michelini tärniga söögikohta Eestis küll veel ei ole, kuid on midagi pea samaväärset. Äsja Michelini tärniga peakoka avatud restoran Noblesseri sadamalinnakus.

Põhjus õhtusöögiks oli järgmine: aeg oli piisavalt küps, et mind minu uue tööandja emafirma omanikele-juhtidele, kes parajasti Eestis käimas olid, presenteerida. Kui nad restoranivalikut kiites uurisid, miks just see koht, said nad kuulda, et see oli vähim tase, millega Alli nõus oli. Vabandavalt seletasin, et Michelinijutt oli nali ja ega ma muidu mingi ebamaine printsess ole. Eelmisel nädalal ronisin näiteks peadpidi tehase reovee biopuhastisse. Bakterite toodetud soojasid solgiaure sisse hingates mõtlesin veel omaette, kas see ongi nüüd see, mille nimel ma kõik need aastat ülikoolis käisin.

Ka sellest õhtusöögist ei olnud ma absoluutselt vaimustuses. Minu elus on olnud liiga palju töövälist aega, mida ma oma laste ja isikliku elu arvelt tööga seotud sotsiaalsetele kohustustele olen kulutanud, Michelini tärn või mitte. Lisaks puuduvad mul praeguses töökohas igasugused ettevõttesisesed tööalased ambitsioonid. Ja muidugi keelebarjäär. Olin seltskonnas ainus, kes soome keelt ei rääkinud. Tõotas tulla piinarikas õhtu. Vaevalt olin oma tagumiku restorani lounge`iosa diivanile maha ja aperitiiviklaasi kätte saanud, kui mu üks lemmikkolleege ammuse seiga jutustamisega kogu pinge eelseisvalt õhtult maha võttis.

Ta oli sel ajal alles noore kokapoisina restoranis alustanud. Hügieeninõuded olid sel ajal pisut teised kui täna ja nii õnnestus ühel kassil pidevalt restorani kööki toiduvarguse eesmärgil sisse lipsata. Mu tulevasel töökaaslasel sai kassi sulitempudest kord mõõt nii täis, et võttis kassil natist kinni ning tõstis ta korraks köögi kirstsügavkülma oma tegude üle järele mõtlema. Öösel kell kolm ärkas kodus voodis ehmatusega üles, sest talle oli õudusega pähe torganud, et kass jäigi sügavkülma. Võttis ratta ning kihutas läbi öise linna tööle tagasi. Sügavkülmakirstu avamisel vaatas talle suurte silmadega vastu küll elus, aga täiesti pulkas kass. Kokapoiss võttis kassi ja tõstis restorani ukse taha. Kass seisis endiselt pulkas jalad sirgelt vastu maad ja vaatas teda suurte silmadega. Alles pool minutut hiljem kogus ennast nii palju, et jooksu panna. Selles ajaks oli ka politsei kohal, sest restorani turvasüsteem oli häiresse läinud.
Edasi liikusime restorani söögisaali. See mis meid ootas, ei olnud toit, vaid sümfoonia, romaan ja terve Louvre kuueks käiguks serveerituna.

Soomlased tundsid huvi, kui palju erinevate geograafiliste piirkondade murded Eestis omavahel erinevad. Eks pisut ikka, aga vist mitte nii palju, kui Soomes. Seal olevat kõne järgi päris mitme regiooni inimesi võimalik eristada. Tampere omasid näiteks. Tampere ja Turu elanike vahel valitsevat juba vana konkurents. Umbes nagu meil hiidlased ja saarlased. Alguse sai see Soome kodusõja ajal punaste ja valgete vahelisest vaenust. Nii võivat Tampere omad teha mis tahavad, aga Turus neid omaks ikka ei võeta. Kord olevat üks tamperelane Turu elektroonikapoest tahtnud telekat osta.
"Me ei müü Tamperest pärit inimestele," sai ta resoluutseks vastuseks.
Mees läks koju, vahetas riided, kleepis ette habeme ja pani pähe päikeseprillid. Teist korda elektroonikapoodi jõudis sai ta vaevalt televiisori peale osutada, kui talle jälle öeldi, et nad ei teeninda tamperelasi. Mees pani nüüd selga naiseriided, pähe paruka, raseeris jalad ning läks kolmandat korda telekat nõudma. Ta ei jõudnud suudki lahti teha, kui talle teatati:
"Teile öeldi juba, et me ei müü tamperelastele!"
"Ma ei öelnud ju sõnagi, kuidas te aru saite, et ma Tamperest olen?" tahtis löödud klient teada.
"Sest see, mida te osta tahate, ei ole telekas, vaid mikrolaineahi."

Võimetus mikrolaineahju ära tunda, ei pruugi siiski olla ainult tamperelaste, vaid üleüldine soomlaste probleem. Üks teine mu töökaaslastest töötas kunagi Viru hotellis. Korra hakkas ühest numbritoast kohutavat laibahaisu tulema. Asja uurides selgus, et nädal tagasi oli seal ööbinud soomlane lihapiruka toa seifi jätnud. Ju ta tahtis seda mikrolaineahjus soojaks teha, aga ei saanud täis peaga aru, et tegu oli hoopis seifiga. Keeras lootusrikkalt nuppu, aga pirukat pärast enam seifist kätte ei saanud. Soomlased, muide, ei solvunud selle loo peale üldse. Eks nad oskavad ka iseenda üle nalja teha, sest järgmiseks rääkisid nad hoopis sellise loo.

Kord südatalvel oli Soome saabunud ameeriklaste delegatsioon. Neid vastu võtnud soome äripartnerid jätsid enne lennujaamateele lumehangedesse verivorste maha. Ameeriklastega lennujaamast ära sõites panid nad verivorstidest möödudes rõõmsalt kisama: "Peatage auto, hanges on jääkaru junnid!"
Tormasid siis kõik autos välja "jääkaru junne" korjama ja sööma. Ise kiitsid, et ja-jaa, jääkarujunnid on Soome delikatess. Pakkusid ka ameeriklastele, kes neid nagu pooletoobiseid vaatasid.

Neid ja teisi tol õhtusöögil räägitud pisut vulgaarseid nalju olen ma pärast mitmetele eestlastele jutustanud. Seda tehes olen ma kahest asjast aru saanud. Vähesed eestlased muigavad neid jutte kuulates, aga mina soomlastega naersin nii, et mul tulid pisarad silma. Kõiki neid lugusid kuulasin ja mõistsin ma soome keeles räägituna, mille kohta ma arvasin, et ma seda ei oska. Tundub, et kolm kuud Soome juurtega firmas on juba tõhusat tööd teinud.

Kohtumine

Ma oleks peaaegu rattaga põdrale otsa sõitnud. Sööstis nagu peatusest väljuv rong metsast minu ette teele. Pärast ära ka ei läinud, vaid jäi mind ehmunult raiesmikult uudistama. Peatasin ratta ja vaatasin vastu. Suur loom. Ilus loom. Põder ei läinud ikka ära.
"Hea küll," mõtlesin mina, "eks ma teen sust pildi ära siis."

Huvitav, kui oleks läinud mõned meetrid teisiti, mis näoga mind sõitsin rattaga põdrale otsa jutu peale EMOs vaadatud oleks.

Täna öösel magasin ma halvasti

Ma suren, kui oma lugusid ei saa jutustada. Kuigi neid koguneb mu sisse liiga palju, ma mitte ei paisu puruks, vaid veidral kombel tõmban hoopis kokku.

Täna öösel magasin ma halvasti. Mu laps on haige, selle pärast magab ta minuga, minu voodipoolel. Valel poolel magades nägin kaks korda halba und. Esimest unenägu ma ei mäleta. Lapsest saadik olen näinud korduvaid unenägusid, ainult viimasel aastal-paaril mitte. Teises unenäos oli maja, kus ma öösiti kogu oma elu olen rännanud. Ma ei tea, kus see füüsilises maailmas on, iga kord on ta pisut muutunud, aga ma tunnen ta alati ära. Ühte maja tiiba tean ma halvasti. Suures majas liikudes juhin ma teisi või käin üksi, aga selles tiivas, maja kõige elegantsemas, peab keegi mulle välisukseni teed näitama. Teejuht läheb ise välja, aga mina mitte kunagi või harva ja hoopis hiljem. Nii ka täna öösel.

Kõrvallugudes muutununa tuli unenägu mu juurde üle pika aja tagasi. Ma ei ole pikka aega ka enam mina ise olnud. Asjad, mida ma varem olen intuitiivselt teadnud ja teinud, on asendunud kogemuse baasilt tegutsemisega.

Ma ei tunne ennast enam oma kehas hästi. Mul paluti kirjeldada, millist supervõimet ma sooviksin omada, aga ma unustasin seda teha, sest supervõime on alati midagi enesestmõistetavat olnud. Ma ronisin mööda siledaid seinu üles. See on tegelikult lihtne, sest alati leidub ebatasasusi, kuhu oma sõrmed haakida või toetuspindu, milleni ulatumiseks tuleb end vaid välja sirutada. Silmad leidavad need üles, mõistus analüüsib ja keha teeb läbi, mis talle ette antakse. Ammu ei ole ma enam mööda seina roninud. Kas see ongi vananemine?

Tunnen, et uue nädalaga algavad muutused. Vaist, mu eksimatu sõber, abimees ja needus, kuigi töntsistunud nagu mu mõistus ja keha, ega sa mind esimest korda ei peta?

Täna öösel jõudis vist surmale päris lähedale üks armastus. See kõige tähtsam asi siin maailmas. Eile tahtsin ma Sulle kirjutada, et mu armastus on igavene, aga näed, mida öö on toonud. Seekord ei ole hommik õhtust targem.

IKEAga maailmameistriks

Kevadel käisime Espoo IKEAS perega voodipesu varumas. Mulle jäi seal üks suurepärane rõdumööbli komplekt silma. Kaks tooli ja laud maksid kokku ainult 60 eurot. Seejuures oli nende karkass mingist rauasulamist ja kõik kinnitused topeltkruvidega. Sellise raha eest oli disaini ja konstruktsiooni rohkem kui küll. Ma olen alati rääkinud, et kui endal silmad ja mõistus peas on ning igasuks pahna valimatult mitte kokku krabada, pole vaja odavaid asju karta. 3000 euro eest võib igaüks laua valmis teha. 30 euro eest ainult tippdisainer.

Mu kallis mees hakkas aga mööblikomplektiga seoses solvavaid kommentaare loopima. Nii kadus mul igasugune tuju selle soetamiseks. Terve suve kujutlesin ma ennast sellel elegantsel mööblil hommikuti kohvi joomas, lõunat söömas ja õhtul teetassiga. Lõpuks otsustasin siiski asja ära teha. Parem september, kui üldse mitte kunagi. Kuna meil niipea Riiga ega Helsingisse asja pole, otsisin netist vahendaja, kes lisatasu eest IKEAst Eestisse mööblit toob. Sisimas arvestasin võimalusega, et tegu on aferistide firmaga ja mul tõmmatakse nahk haledalt üle kõrvade. Kuna pidin ettemaksuks tasuma vaid 13 eurot, olin valmis riskima. Reede õhtul oli mööblibuss nagu lubatud nädal peale tellimuse tegemist mu värava taga.
Ma olen selle väikese ilusa prantsuspärase komplektikesega ülimalt rahul.

Palun vabandada tohletavaid hernetaimi ja triikimata kardinaid. Ka kolin selle mööbli ümber oma väiksemale rõdule, kuhu see proportsioonide poolest paremini sobib

Transpordikulude optimeerimiseks tellisin lisaks rõdumööblile veel voodilinu ja ühe välitingimustesse mõeldud metallist riiuli oma aiandustarvete terrassinurgas hoiustaiseks. Täna hommikul panin riiuli kokku. Päris tüütu töö oli. Sain rakud pihku ja see riiulikolakas kukkus mulle täiega parema jala peale. Kohe nii, et nahk narmendas ja korralik sinikas on soolas.
Õhtul käisin kõigi pooleks nädalavahetuseks oma kodudesse kinni pandud põhjatallinlaste lemmiküritusel, Tallinna Sügisjooksul 10 kilomeetrit jooksmas. Finišeerisin isikliku rekordiga. Pole ime, et IKEA asjad nii populaarsed on. Homme antakse start 21 ja 42 kilomeetri jooksudele. Kes tahab riiulit laenata?

Miks ma täna juba viis tassi kohvi olen joonud

Ma sain lõpuks selle aasta esimed omakorjatud seened pannile! Küll vähe, sest suurem osa eilsel rattaringil leitud seentest olid kas tohletanud, mulle tundmatud riisikad või kasvasid eramaal, aga parem kui üldse mitte midagi. Seenelt tagasi tulles lipsas kass õue. Ta ei tohi küll õues käia, aga kuna ta väga ontlikult kohe ukse kõrvale auto alla passima jäi, lõin käega ning otsustasin probleemiga natuke hiljem tegeleda, sest seened oli vaja pannile lõigata.

Õhtul läksin vara voodisse, sest olin juba hommikul kella viiest üleval olnud. Olin juba magama jäänud, kui korraga välgatas, et kass on ju veel õues. Oligi kuidagi rahulik õhtu olnud kodus. Kõigel on oma hind ja nii pidin end voodist välja ajama poole une pealt. Kass juba ootaski välisukse juures ja tegi rõõmsalt "kurr!", aga tuppa ei tulnud. Ma siis jooksin veerand tundi poolpaljalt hoovis mänguhiirt nööriga järel lohistades kassi ja naabrite rõõmuks ringi. Kass tegi muudkui "kurr-kurr!", aga kätte ka ei andnud. Lõpuks lõin käega ja käskisin mehel, kes pikemalt arvuti taga tööd oli jäänud tegema, enne magama minekut probleemiga tegeleda. Öösel korra ärgates magas kass mu jalgade juures. Ju siis oli asi korda saanud.

Glamuur kuubis ehk gurmaanipere õhtusöök

Issand, kuidas ma armastan nõudlike kliente! Ilma irooniata. Meil on neid mitmeid. Osad ebamõistlikult kapriissed, teised nauditavalt. Näiteks telliti meilt hernevõrsetega garneeritud salat, mis koosneb ainult erinevatest ubadest ja teistest kaunviljadest ning mille kastmes on kasutatud valge sõstra ekstrakti. Peale läbirääkimisi lepiti õnneks musta sõstra omaga. Salatis olev põlduba pidi seejuures olema kooritud. Mitte ainult kaunast vabastatud, vaid ka oalt endalt tuli pealmine kiht ära tõmmata. Ja siin ei ole juttu mõnest fine dining restoranist, vaid tööstuslikust tootmisest tonnides. Kuna salat on mõeldud Aasia päritolu tarbijatele, on ka klientide maht seega tonnides.

Sõbranna uuris, mida ma täna õhtusöögiks teen. Glamuuri kuubis.

Mees on mul täna kodust ära, noorem laps sõi õhtuks ühte mu töölt kaasa toodud tootenäidist, mina võin vägivallale kalduda, kui keegi mulle peale tööd veel toitu tuleb pakkuma ja vanem laps nõudis kalapulki. Nii ma neid kolm tükki pannile viskasingi. Nii, nagu Eesti molekulaargastronoomia entusiast Tehnikaülikooli emeriitprofessor Raivo Vokk kartulikrõpsude kohta ütleb, ütlen ka mina kalapulkade kohta: see on okei toit mõistlikes kogustes ja asjaolusid arvestades. See, kes seda ei ole, ei pea ka kartma matsina välja paista. See, kes ei karda hernevõrseid ja muud rohelist süüa, ei pea kartma ka üldjuhul ebatervislikuks peetavaid tooteid.
Toit on inimese suurim naudingute allikas.

Selle nädala esimene tüng

Sügis tuleb, linnud valmistuvad parvlema ja rahvas hakkab vaikselt puhkustelt kontorisse tagasi valguma. Täna oli ka meie alati heatujuline Jori-Pekka oma Soome mökkist kolmenädalaselt puhkuselt tagasi. Külakostist oli kaasa toonud Soome lagritsat. Mina oma kehva soome keelega sain aru, et lagrits on sidrnunheinaga. Lagrits on mu lemmik, kuigi see mu näo punne täis ajab. Sidrunhein on ka mu lemmik ja mõjub punnidele hästi. Pärast lasin igaks juhuks google`i tõlkerobotist ka teksti läbi ja sain teada, et ei olnudki sidrunheinga lagrits, rohutirtsudega lagrits oli hoopis, aga selleks hetkeks olin ma juba pool pakki ära söönud. Krõmpsus küll, aga sidrunhein krõmpsub ju ka. Ühesõnaga õppige keeli sõbrad, tuleb kasuks elus.

Kolgata tee kultuuri juurde

Mu noorem laps käis eelmise hooaja Kaie Kõrbi balletistuudios kaks korda nädalas tantsimas. Lapsele meeldisid tema roosad balletisussikesed ja stuudio hooaja lõpuetenduselt Alexela  kontserdimajas tuhandele inimesele tantsides saadud adrenaliinilaks. Mulle meeldib Kaie Kõrbi suhtumine, et igast lapsest ei pea saama baleriini, aga balletitundidest saadud hea rüht ja muud hüved ei jookse ka elus mööda külgi maha. Laste huvitegevus võiks pideva piina asemel pigem emotsionaalset rahulolu pakkuda. Hea, kui sellega ka mingi areng kaasa tuleb.

Terve suve on laps siiski järgmisel hooajal jätkamise osas võrdlemisi kahtlev olnud. Kuni tänaseni. Nimel leidis ta eile Telia filmiriiulist 2016. aasta täispika multifilmi Baleriin. Eile vaatas ta seda kaks korda, täna kolm ja sundis korra ka mind vaatama. Ei olnud maha visatud aeg. Selles mõttes natuke ebatraditsioonilise lähenemisega, et kui muidu saavutab multifilmide kangelane enamasti edu läbi hea õnne ja õigete väärtuste eest seismise, siis baleriini viis tippu hoopis räige valetamine ning ränk töö. Aitab ehk elus natuke pettumusi vältida, sest varem või hiljem tuleb ikka see olukord, kus ei võida mitte parim, vaid see, kes kohe alguses konkurendile alatult koti pähe tõmbab.

Igatahes räägib laps nüüd vaimustunult, kuidas tema alati ikkagi edasi painutab, kui põlvede tagant isegi natuke valus on. Mul on tunne, et meil on siiski tarvis tantsutarvete poest ka järgmiseks hooajaks uued balletitrikoo ja -sukkpüksid ära tuua. Lisaks nõuab laps teatrisse balletti vaatama. Ma olen selles osas natuke loodusõnnetus, et pole vist viimased 20 aastat Estonias käinud. Lapsena rikuti mind kultuuriga ära. Mind veeti nii palju mööda teatreid, et nagu näha piisas aastakümneteks ette ära. Vähemalt on mu 5-aastane mind nüüd kultuuri juurde jälle tagasi toomas. Võtsin piletimaailma lehe lahti ja tahtsin broneerima asuda. Tuleb välja, et balleti nägemiseks on Eestis kaks võimalust: ootad talve või võtad jalad selga ja sõidad Tartusse. Estonias oli esimene võimalus enne jõule Pähklipurejat vaatama minna. Sõbranna ka kiitis seda väga. Ta on Pähklipurejat juba kaks korda näinud, väga ilus ja hea jõulumeeleolu looja olevat. Ma natuke pelgasin, et äkki 5-aastase jaoks liiga pikk vaatamine, aga tema rahustas mind, et alati saab ju varem ära minna. Kui ma pileti hinda vaatan, siis selle raha eest küll väga poole pealt lahkuda ei tahaks.

Ostsin perele detsembri alguseks Pähklipurejale piletid ära. Daiboh, kui kumbki lastest selleks ajaks mingi okseviiruse või asja üles peaks korjama. Piletid maksid kokku 50 eurot, ma ei olnud kohtade osas nõudlik ning lisaks on Estonias praegu täispiletitele allahindlus. Ega kultuuri juurde jõudmise ei peagi vist lihtne ja odav lõbu olema.

Taasiseseisvumispäeva mõtteid

See vihm, mille nad taasiseseisvumispäevaks tellinud on, on võltsitud! Käisin just seeni hiilimas ja mitte ühtegi ei ole. Ma pean nüüd riisi seente asemel hoopis krevettidega tegema. Oma korjatud seened oleks palju odavamad tulnud ja pealegi lähevad krevetikoored prügikastis haisema, kui kohe välja ei vii. Vähemalt kassil on hea meel. Krevetid on tema maiuspala. Puhastamise kõrvalt mõni krevetisaba talle ikka pudeneb.

Tänase päeva puhul on erinevates allikates toodud mitmeid võrdluseid, kuidas elu alates1991. aastast muutunud on. Keskmine palk oli tol ajal praegusesse vääringusse ümber arvestades 4 eurot ja 50 eurosenti. Täna umbes 250 suurem. Samas on hinnad keskmiselt vaid 50 korda tõusnud. Kirvemeetodil arvutades peaks elu Eestis seega 50 korda parem olema, kui 90. alguses. Eeldades, et tendents on lineaarne, 27 aasta pärast juba 100 korda parem. Viktoriiniküsimus on, kas ving ja hala saab 100 korda valjem või vaiksem olema.

Teooria, et vingumine on tervislik, tundub päris palju toetajaid leidnud olevat. Väidetavalt sunnib see inimesi parema elu nimel tegutsema, mitte heaolutundes paigal tammuma. Mulle tundub hoopis, et eestlane ei vingu sugugi nii palju, kui tal raske, halb või vähe raha on. Eestlane vingub ainult siis, kui ta naabril parajasti kergem, parem või rohkem on.

See aasta on esimene, mil ma oma katuseaiast normaalse tomatisaagi võtan. Isegi linnud pole midagi ära nokkinud. Kas on nüüd nii hea suvi olnud, et linnud on muud kraami ennast kurguni täis pugida saanud või hakkab kass lõpuks oma toitu tagasi teenima

Suur tapatöö ja muud

Kuigi on alles neljapäev, on nädal minu jaoks sisuliselt läbi. Täna sain lõpetatud aasta tähtsaima tööalase teema. Küll kehvema tulemusega, kui ma tavapäraselt harjunud olen, aga kirjas linnuke on kirjas linnuke. Preemiaks tulin juba poolest päevaks koju, lasin rihma lõdvaks, mängisin natuke kassiga ja hakkasin pussitama.

Need pagana ohakad. Nad tulevad eikusagilt ja rikuvad elu. Sammud näiteks ilusal augustihommikul, mil koidukumas udu vaikselt mere poole rullub, kohvikruus käes kastemärjal murul ja siis käib kehast nagu elektrilöök läbi, sest oled mõnele sellisele kodumaisele murusse varjunud kaktusele palja jalaga pahaaimamatult peale astunud. Aianduspoodides on küll ohakate juurimiseks spetsiaalsed vahendid müügil, aga mina olen aastate jooksul siiski oma vanale kööginoale, millega neid pahalasi sama edukalt murust välja sonkida annab, truuks jäänud.

Fakt on see, et minust budisti ei saa, kuigi see religioon oma põhimõtetelt mulle väga sümpatiseerib. Mitte ainult ohakate pussitamise pärast. Oma kodu kaitsel olen kõigeks valmis. Budistidel on veendumus, et iga elu väärtus on sama. Nii on patt ühe suurune, tapad sa inimese või lömastad putuka. Selle pärast nad ka eriti liha ei söö, aga kui söömiseks siiski mõne looma tapavad, siis vähemalt lehma, sest kui süü kana või lehma tapmisel on sama suur, on targem selle eest maksimaalne arv inimesi ära toita.
Juhtus siis nii, et ühel päeval otsustasin majaesise kivisillutise pragudesse kogunenud liivast ja tolmust puhtaks pühkida, mille käigus ka sinna juurdunud taimehakatised välja sikutasin. Selle tegevusega hävitasin sama tahtmatult pesatäie või rohkemate maasipelgate kodud. Järgmiseks õhtuks olid hävitustöö eest evakueeruvad sipelgad mul katlamajas. Ülejärgmiseks juba esikus ja üle-ülejärgmiseks köögis. Sealt edasi oleks nad jõudnud trepini, siis teisele korrusele ja lõpuks arvatavasti ka mulle voodisse. Seda ma enam ootama ei jäänud ja tõin ehituspoest sipelgate toidutare ära. Tegu on ääretult julma, kuid sama tõhusa vahendiga. Sipelgas läheb toidutaresse, sööb mürgitatud sööta ja siis tassib tuigerdades seda ka pessa kõigi sugulastega jagamiseks. Päeva või paari pärast on kogu sugukond piinarikkasse surma surnud. Töötab, aga budistide mõistes vist ka massimõrvarelv ja lühim tee põrgusse.

Mis veel sellel nädalal toimunud on? Lapsed vaatasid õhtul Kevadet. Nad on mind ka varem filmitegelastega samastanud. Näiteks merekuningannaga Ponyo multifilmist. Kui Ponyo oma ema, merekuningannat kirjeldas: "nii ilus ja nii hirmus!" ja mu noorem laps selle peale: "nagu minu emme ka!" hõikas, võis seda isegi poolenisti komplimendina võtta. Kevadet vaadates leidsid lapsed aga, et ma pidin köstri moodi olema. Ausalt öeldes hakkaks silm tõmblema ja jumala päike läheks looja küll, kui ma kõiki nende tehtud sigadusi peaks üles lugema.

Peale palavate ilmade taandumist hakkab ka meie kallis kass Jipp vaikselt elule tagasi tulema. Kuumalaine ajal vedeles ta pidevalt ahastuses näoga voodi all või jahedal kivipõrandal ning ei söönud midagi. Nüüd ei tee muud, kui lunib lisa söögiportse ja käitub nagu oleks külmkapp ta ema.

Veel teeks ma ettepaneku see reede paremakäeliste päevaks kuulutada. Esmaspäeval oli rahvusvaheline vasakukäeliste päev. Paremakäelistel on küll käärid ja kruusid, aga oma päeva, näed, ei ole. Nii palju siis diskrimineerimisest.

Kui mees lapsi hoiab

Peale kahepäevast kodust ära olekut jõudis mu kallis mees koju tagasi, kaasas uus laps. Tema õe 7-aastane poolaraablasest tütar nimelt. Mina sain asjaoludest alles siis teada, kui asjaolud juba uksest sisse astusid. Manasin näole tigeda ilme ja tõmbasin suu vaikivaks kriipsuks kokku. Mitte selle pärast, et mul midagi selle tüdruku meil viibimise vastu oleks. Tema ema on mind sellel suvel lastehoiuga nii palju aidanud, et ma võtaks tema lapsed vabalt koolini meile. Probleem on hoopis selles, et mees ei oska kunagi minu teavitamiseks ette helistada. Eelmine kord, kui ta oma õetütrega sama ootamatult sisse sadas lõppes sellega, et tüdruk rääkis vist tervele Egiptusele, kuidas tädi Alli kodus paljalt ringi käib. Ma ei julge enam Hurghadasse sõitagi, sest pool Araabiamaailma peab mind juba ette kõlvatuks naiseks.

Tüdruk on muidu tore ja hakkaja. Sööb seda, mida ette antakse ja tõmbab WC-s korralikult vett. Seda on rohkem, kui ma oma laste kohta öelda saaks. Kiirelt ehitas ta elutuppa käepäratest vahenditest endale ka magamisaseme-onni. Mees, minu vaikavat olekut endiselt valesti tõlgendades oli äsja pühalikult lubanud terve õhtu lapsi vaadata. Midagi ta samal ajal seal lähedal küll vaatas, aga mitte lapsi, vaid rallitoolis istudes Playstationi ekraani. Ma julge ei praegu isegi voodist püsti tõusta, sest minu tagumiku all on hetkel maja ainus madrats, mida veel kõrbeonni pole veetud.

Närvisüsteem

Imelugu, kuidas mõni pisike asi sedavõrd ärritav on, samas kui mõni major sõnnik isegi suunurka võbelema ei pane.

Asjad, mis mind viimase nädala jooksul imekombel ärritanud ei ole:
1. Töökaaslane, kes minuga samas kandis elab, palus ennast hommikul tööle viia. Ajasime autos mõnusasti juttu, kui korraga kostab kusagilt lop-lop-lop.
Mina töökaaslasele: "Kas sa kuuled lop-lop-lop?"
Töökaaslane: "Jah, ma kuulen lop-lop-lop."
Veendunud oma vaimses tervise korrasolekus tõmbasin tee äärde ja peatasin auto, et selle füüsilise tervise korrasolekus veenduda. Astusin välja ja jalutasin ringi ümber auto. Rehvid täis, suitsu ega muud patoloogilist ei paista. Istusin tagasi rooli. Kohe, kui mootori uuesti käima panin, kostab jälle lop-lop-lop. Mootori jahutusventilaatori rihm äkki ribadeks, mõtlesin murelikult ja hoidsin jahutusvedeliku temperatuurinäidikul silma peal valvsalt. Ainsa foori taga, mis mu teele jäi seistes tegi auto: põnks! ja siis veel: põnks! Hakkasin rihma asemel mingit mootorijama kahtlustama.

Korraga tundsin, et rool on raske. Keset kõige väiksema raadiusega ringristmiku muidugi. Järgmisel hetkel süttis armatuurlaual ka aku märgutuli põlema. Mitte see pisike sentimeetrise läbimõõduga, vaid suur punane ja tikutopsisuurune! Issand, kui hea meel mul oli!
"Eh, kõigest generaatori rihm!" hõikasin õnnelikult töökaaslasele. Kui mul on valida ribadeks lastud generaatori või ventilaatori rihma või veel hullem, pekkis mootor vahel, siis on geneka rihm iga kell publiku lemmikuks. Seda, miks mul äkki ka roolivõimendus kadunud oli, ma seletada ei osanud. Äkki hakkab auto elektroonika omast tarkusest aku laadimise kadudes elektritarbijaid välja lülitama ja roolivõim osutus esimeseks valikuks. Lükkasin ohutuled põlema, surusin kogu keharaskusega roolile, palvetasin vaikselt, et vähemalt pidurivõimendus ära ei kaoks ja sõitsin musklijõul nagu KAMAZi juht muiste elegantselt laia kaarega kurve võttes viimase kilomeetri töökoha parklasse. Avasin kapoti, mille põhjas vedeles pikk jupp surnud narmendavat kummimadu, kes oma eelmises elus tõenäoliselt generaatori rihm oli olnud.
Helistasin mehele: "Kallis mees, mul lendas generaatori rihm just ribadeks. Roolivõim kadus ka ära. Mõtle kui tore, et see ventika rihm ei olnud! Helista Eerole, kas tal töökojas vabu aegu on." Eero on meie pere kodustatud automehaanik. Kiire, odav ja hea. Lisaks sama küla mees.
"Su autol pole mingit ventika rihma, mootori jahutus töötab elektri pealt," nullis mees esiteks mu rõõmu. Teiseks arvas ta, et igal juhul tuleb kasutada esindust, mitte kodustatud remondimeest. Kolmandaks keelas ta mul mittelaadiva akuga ise teenindusse sõita, sest: "kurat seda teab, mis niimoodi veel pekki võib minna" ja lasi kindlustusfirmal mulle treileri saata.

Treiler oli kohal kiiremini, kui keskmisel kiirabibrigaalil sünnitaja juurde jõudmiseks kulub. Sõitsin jälle muskleid pingutades roolivõimuta autoga treila peale. Kui mu auto kontori parklast teadmata perspektiiviga nukralt välja lohistati, ei olnud ma üllatuslikult isegi mitte häiritud.
Aa, esinduse poiss selgitas pärast, et lisaks genekale on Audi otsustanud sama rihma taha ühendada ka roolivõimu ja veel mingid asjad. Ju on siis nii odavam, kompaktsem ja kui rihm katki läheb, ka hoopis põnevam, sest iial ei tea, mis asjad enam ei tööta. Vähemalt pole mootori jahutus sama rihma taga. See töötab kõigest aku pealt, mida selle rihmaga laetakse.

Puksiiri numbrimärk on üle prahi ja juht laheda jutuga tüüp

2. Nädalavahetusel läksin poodi, et grillile viskamiseks midagi head osta. Poest väljudes nägin üle tee meie suunas tuigerdavat narkomaani või väga-väga joobes inimest. Olin koos noorema lapsega. Panin lapse autosse, kõndisin ümber auto, istusin sisse ja lasin igaks juhuks uksed nupust lukku. Pool sekundit hiljem oli see mees mu auto juures, vahtis mind uduste silmadega läbi ukseklaasi ja kangutas lingist juhi ust lahti. Sõitsin minema ja narkomaan tuigerdas edasi poodi, kus talle arvatavasti politsei telliti. Ebameeldiv, aga mul ei läinud isegi pulss üles. Laps ei saanud ka õnneks aru, et mingi jama oli just napilt mööda läinud meist.

Asjad, mis mind viimase nädala jooksul ärritanud on:
1. Käisime lastega Kaubamajas, et sõbranna vanemale lapsele sünnipäeva- ja uuele beebile katsikukink valida. Pärast tahtsin kiirelt kaupsi toidupoest ka läbi hüpata. Kiirelt ei olnud seal midagi. Pood oli palav nagu põrgu eeskoda ja kassasabad ulatusid Estonia puiesteele. Kuigi algne plaan seda ette ei näinud, haarasin järjekorras küpsemise asemel iseteeninduskassa puldi ja ladusin ostukorvi kokku kuhjatud asjad puldiga piiksutades kilekotti. Mingi vanema lapse valitud 35-sendine rõve putukakujuline komm ei läinud puldist kuidagi läbi. Ma ei saaks öelda, et mul ei olnud suurest vihast kiusatust see varastada. Tagasi ei hoidnud mind mitte ausus, vaid teadmine, et kui ma elus mingi vale liigutuse teen, kukun ma igal juhul sisse. Ütlesin lapsele, et seekord ta oma jõledat kommi ei saa ja tahtsin poest minema tormata, aga loomulikult lendasin otse otsukontrolli. Mul oli kohe nii hea meel, et ma seda putukat ei varastanud. Pistelise kontrolli korras skännis müüja mu kotist kolm toodet ja ütles, et neljandaks valib ta kilekoti. Pekki, kilekott. Selle olin ma loomulikult skaneerimata unustanud. Täitsa kogemata seejuures. Tuleb välja, et elu ei nuhtle mind enam siis, kui ma midagi valesti teen, vaid ka siis, kui mul on olnud ainult mõte, et äkki võiks midagi valesti teha. Pagana 19-sendise kotiga. Jube piinlik oli. On siiani, kuigi juhtunust on juba kaks päeva möödas.

2. Mu kass oksendas just voodi alla. Kassi okse koristamine juba iseenesest üks ütlemata vahva tegevus. Eriti vahva on seda voodi all roomates teha. Kes tahab kassi osta?

Täiendus: kõige põnevam teema jäigi ülal puudutamata. Kas otsukontrollis sisse kukkununa sain ka šokolaadi? Jah, sain. Kaks tükki lausa. Arvatavasti selle pärast, et mul oli kaks last kaasas. Isegi valelikule varganäole halastatakse, kui tal lapsed on.

Kitseke ehk kuidas ma raamatu ainult kaane pärast ostsin

Lambaveini lugu olen ma erinevates seltskondades saanud palju rääkida. Ühel maaletoojal, Livikol, kui ma ei eksi ja ma eksin harva, aga siinkohal võin ma seda siiski teha, oli vein, mida ta jaekettidele ei müünud ja ainult HoReCa sektorisse turustas. Põhimõtteliselt, et oleks vein, mida poest ei saa ja saab ainult restoranist. Ühel hetkel andis maaletooja alla ja lubas selle veini Selverisse kampaaniasse. Seda müüdi nädalavahetusega terve alusetäis poe kohta, mis on täiesti fenomenaalne tulemus. Edaspidi jäi see vein kõigi poodide püsisortimenti ning müüb endiselt hästi. Miks? Pakend. Pudeli etiketil on lammas. See köidab tähelepanu ja jääb meelde. Kui naine helistab poest mehele ning kurdab, et ei oska õhtusöögikõrvale veini valida, siis saab mees vastata: "Ah, võta see lambavein," kui on vähemalt korra varem seda proovinud ning lammas on talle enam-vähem paigas hinna-kvaliteedi suhtega meelde jäänud. Mittemidagiütleva sildiga veini kiirelt mälusopist juba naljalt välja ei kaeva. Kui pea tühi, meenutan teinekord isegi lambaveini lugu ja haaran riiulist ühe voonakesega Pinot Noir`.

Üks mu sõbranna tegeleb väikestviisi toidukauba etiketikujundusega. Vahel saadab ta oma pooleliolevate tööde näidiseid, et neid tavatarbija peal enne kliendile presenteerimist pisut katsetada.
"Rohkem värvi, et toode poes pilku püüaks," arvasin ma ühe Eesti väiketootja uute siidrite sildikavandeid vaadates.
"Issand, kas sa tead ka, kui palju see ühe etiketi kallimaks teeb, kui trükis kahe asemel kolme värvi kasutada," halas mu sõbranna selle peale.
Järjekordne kahe poolega medal. Iga sent, mis tootja pakendisse rohkem investeerima peab, võimendub tõesti edasises tarneahelas, sest eks iga lüli tahab vaeselt pudelilt ning lõpptarbijalt seitse nahka koorida ning lõpuks võib üks sent poodi jõudes hinnatõusu mitmesendist hinnatõusu tähendada. Medali teine pool on lambavein. Toote pakendisse investeerimine on küll lisakulu, aga õnnestumise korral ka müügiedu pant.

Paar kuud tagasi seisin ühel reede õhtul kimbatuses veinileti ees ning mõtlesin, et kas tõesti jälle lambavein. Korraga libises mu pilt kõige alumisele riiulile ning ma märkasin kitsekest.  Mul oli kunagi üks kolleeg, kes ütles, et kui tahad poest normaalse hinnaga tooteid saada, tuleb kogu aeg neljakäpakil ringi roomata. Kohe, kui alumiselt riiulilt pilgu kõrgemale tõstad, hakkab pankrot uksele koputama. Ka kitsekesega vein maksis vaid 3.99, sest lisaks alumise riiuli kaubale oli tegu ka kampaaniatootega. Aga see silt! Etiketil kujutatud kitseke oli ühteaegu nii lihtne, aga samas nii iseloomuga. Lisaks oli kasutatud reljeefset trükki, mis sellise hinnaklassi toode puhul on oma kulukuse tõttu ennekuulmatu tegu. Tegu oli Lõuna-Ameerika veiniga. Enamasti ma uue maailma veine ei armasta, sest ma ei kannata väävli maitset. Minu ühe lemmikkirjaniku, Gabriel Garcia Marquezi sõnade kohaselt olevat saatanal tõestatud väävlilised omadused ja sulfiteid täis topitud veinid maitsevad tõesti nagu kurjus ise. Uuest maailmast tulevatele veinidele uhatakse väävlit kohe südamest peale, et need pika logistilise ahela jooksul teel Euroopasse rikki ei läheks. Samas kui tegu on 3.99 maksva veiniga, võib selle maitse osas olla väävlist ka suuremaid muresid. Aga see kits! Kohe teda nähes teadsin, et selle veiniga ma õhtul koju lähen.

Vein maitses natuke paremini, kui 3.99. Nii umbes 4.80, ma ütleks, aga 3.99 eest olin saanud vähemalt 12 eurot väärt sildi. Olen kitsekese saatust ka edaspidi jälginud. Toote turule sisenemise kampaania on läbi. Kitseke, el chivo, on kenasti kaupluste püsisortimentidesse tee leidnud ja seejuures ka päris mitme viinamarjasordiga esindatud. Meeldib see või mitte, raamatute puhul ei tasu kaane tähtsust alahinnata.

El chivo. Foto vivinost.