Toidukile ja kahvel

Üks hommik treisin endale tööle kaasa võtmiseks sellist toekamat võileiba. Võileib ise tuli täitsa isuäratav, aga selle toidukilesse mähkimine osutuks tõeliseks olelusvõitluseks. Parajasti oli kätte jõudnud see õnnis hetk, mil uus kilerull kasutusse läheb. Meelitasin ja küünistasin seda vist oma veerand tundi enne, kui mingi millimeetrise serva moodi asja leidsin, millest kile natukenegi jooksma hakkaks. Lõpuks nägi kilerull välja nagu oleks sõjas käinud ja mina olin kilelahingule nii palju aega kulutanud, et ei jõudnud enam hommikustki süüa. Nii pidin tööl õige pea peale kohale jõudmist võileiva nahka panema, et vähegi taltsutada soovi suure nälja tõttu mõnda kolleegi hammustada. See lükkas probleemi küll vaid natukeseks edasi, sest liiga varase lõunasöögi tõttu tahtis pealelõunal nälg jälle silmanägemist võtta. Miks ei võiks toidukilega kaasas olla mingi enam-vähem adekvaatne meetod või õpetus, kuidas veel süütule kilerullile mõistlik läheneda oleks?
Igale poole laotakse küll kõiksugu kummalisi hoiatusi ja õpetussõnu peale.

Tol päeval sain tööl veel kätte uue kolonni vedelikkromatograafile. Kolonni sertifikaadile oli kirjutatud, et seda ei tohi alla neelata. Vedelikkromatograafi kolonn kujutab endast 25-sentimeetrist metalltoru. Sertifikaati lugedes tekkis kohe väike kiusatus proovida, kas seda üldse on võimalik alla neelata või mis pagana pärast selliseid asju sinna kirjutada vaja on. Rääkimata sellest, et kui inimene on oma eluga jõudnud punkti, mil tal tuleb selliseid esemeid tööl kasutada, on tal üldjuhul omandatud ülikoolikraad üsna tehniliselt erialalt, mille põhjal võiks omakorda eeldada, et tema ajumaht on piisavalt suur 25-sentimeetriste metalltorude mitte alla neelamiseks.

Küsisin kolleegidelt ka, kas nad teavad kedagi, kes teavad kedagi, kes oleks kunagi vedelikkromatograafi kolonni proovinud alla neelata ja keegi ei teadnud. Meil on tööl inimeste keskmine IQ vist suhteliselt kõrge ka muidugi. Loomulikult on majas ka inimene, kelle hüüdnimi on you-had-one-job, aga farmaatsiatööstuses idioodiks olemiseks pead sa ikkagi vähemalt 20 eri sorti antibiootilise toimega ainet nimetada oskama ning suhteline standardhälve ja tertsiaarsed amiinid kuuluvad lõunapausi vaba vestluse tavapäraste sidesõnade hulka.

Viimasel tööpäeval enne jõule trepist üles jalutades hakkas mulle korraks ikkagi tunduma, et ka meie kollektiivi on mõni pridurok ära eksinud või on eelmisel õhtul toimunud mingi jõulupidu, millest mina midagi ei tea, sest kööginurga akvaariumi põhjas vedeles kahvli otsa torgatud kurk.

Natuke maad kuulates selgus siiski, et tegu on meetodiga, mille abil meie akvaariumit hobikorras majandav keemik sealt üleliigseid tigusid välja püüab. Keemikud on ikka geniaalne rahvas siiski. Kuna akvaariumi väikese ökosüsteemi võib mõne populatsiooni liigne paisumine kergesti paigast nihutada, tasus see väike liigutus enne jõulupuhkust ära teha.

Saatuse iroonia on aga see, et akvaariumis on kurk, mis vabas looduses peaks olema evolutsiooni tööriistaks, hoopis anti-evolutsiooniline seade. Loodused jäävad ellu need teod, kes kurgini jõuavad, aga akvaariumis... Noh, tark ei torma.

Pealtnägija II

Põhjuse-tagajärje ühese mõistmise huvides räägin taustaloo ka ausalt ära. Eile öösel oli keegi nahaal mu pokemoni, kes seal juba mitu kuud nagu vanajumala enda selja taga kükitanud oli, Viimsi poolsaare tipust Suure kivi alt pokemonide võimlast välja löönud.

Minu lemmik pokemonide kohtumispaik: Suur kivi

Nii tuligi täna vähest valget aega maksimaalselt kasutades kohapeale rattaga olukorda kontrollima minna. Läbi metsa sõites jäi mulle teele ka Kelvingi ja Püünsi külade vahele vabale platsile rajatud ebaseaduslik prügila. Ei ole sugugi nii, et terve Viimsi poolsaar ainult glamuuri ja kalleid krunte täis on.

Teine Viimsi

Suitsusammas paistis juba kaugele. Kohapeal oli näha, et põleb mingi metallkonteiner või onn ja põleb täitsa viisaka leegiga. Ma muidu olen julge naine, aga see üksildane prügiplats on minu jaoks alati natuke kõhe koht olnud. Kedagi nagu ei paistnud, aga väga lähedale ma ka minna ei tahtnud, sest kolme vaenulikult meelestatud bomžikuga vastamisi jäädes oleks mu võimalused enesekindlast olekust ja normaalsest füüsilisest vormist hoolimata kehvad olnud. Siis hakkasin jälle mõtlema, et kui mõni kodutu sinna konteinerisse peaks olema sisse põlenud, on ka nagu halvasti. Hiilisin ettevaatlikult lähemale. Tuli, mis tuli, aga läheduses ei kedagi. Väga nõme olukord üksinda lahendamiseks. Põleng oli ka täpselt selline, et 90% tõenäosusega kustub ise ära ja 10%, et põletab pool Viimsit maha.

Mida üks keskmine eestlane sellises olukorras teeb? Võtab telefonis messingeri lahti ja küsib sõpradelt, mida nemad teeks. Üks sõbranna arvas, et küsiks minu käest, mida teha. Teine sõber ütles, et kui ikka kahtlane tundub, on parem Päästeamet kutsuda. See oli nagu natuke konkreetsem nõuanne. Pealegi nilpsas lahtist leeki konteinerist endiselt sama palju välja kui pool tundi varem.

Rääkisin Häirekeskusele loo ära ning sõitsin rattaga teele välja, et autole metsa keeramiseks õige koht kätte näidata. Kui ma siis seda punast autot vilkuritega Kelvingi poolt tulemas nägin, kujutasin juba ette, kuidas leksikoni sõnade paanikaosakond ja overkill kõrvale minu fotot trükitakse.

Selleks ajaks kui ma auto sabas tagasi sündmuspaika jõudsin, kustutas üks poistest juba voolikuga pahinal tuld. Teine seisis kõrval ja pissis. Selliseid asju peavad mu süütud silmad veel selle aasta sees nägema. Miks mina pidevalt mingite selliste sündmuste otsa koperdan? Kas meie riik on tõesti nii vaene, et päästjad peavad sõna otseses mõttes käepäraseid vahendeid kasutama?
Vähemalt on järgmine kord teada, et enne 112 valimist võib ka ise proovida tulle pissida.

Ohutut ja rahulikku vana-aasta lõppu kõigile! Parem tulega ettevaatlik olla, sest muidu tuleb Päästeamet... Voolikutega...

Asjatundjad tööhoos

Klassikalised muinasjutud

Lugesin eile lastele unejutuks Lumivalgekese originaalversiooni. Küsitavaid kohti oli palju. Juba alates sellest, kuidas kuninganna tikkides niimoodi sõrme sai torgata, et verd lausa lumele kahte lehte lendas. Kas vanasti tikiti lehmasüstla nõeltega? Ja üldse, lahtise akna all talve ajal tikkida... Kas see inimene kopsupõletikku ei kartnud? Seda veel penitsilliinieelsel ajal! Pole ime, et ta selliste kommetega väga kaua ei elanud.

Muinasjutt lõppes Lumivalgekese pulmadega. Võõrasema alguses ei tahtnudki väga pulma minna, aga lõpuks läks ikka. Seal sunniti teda kohe jalga panema rauast kingi, mis olid tulel nii kuumaks aetud, et need lausa punaselt hõõgusid. Nendes pidi ta nii kaua tantsima, kuni surnult maha langes.
Siis tullakse veel rääkima, et tänapäeva multifilmid on vägivaldsed.