Mul olid täna õhtuks tõeliselt suured plaanid - kamina ees pajalappe heegeldada ning rahu ja vaikust nautida. Mees on lastega maal, niiet eeldused rahuks ja vaikuseks oleks nagu olemas. Olukord kujunes aga hoopis nii, et olen lühikese aja jooksul läbi teinud staadiumid merehädalisest iidse koopainimeseni.
Ma olen nüüd paar päeva Hispaaniast tagasi kodus olnud. Maailmas ei ole teist sellist tunnet nagu siis, kui lennuk lõpuks Tallinna lennuvälja asfaldil rattad maha saab, aga kogu mu austuse juures kodumaa vastu, siinne kliima on küll natuke inimsusvastane. Koju jõudes hakkasin esimese asjana kaminat kütma. Öösel kell kaks peale üle terve Euroopa lendamist, see juba ütleb midagi. Järgmised 24 tundi veetsin iga natukese aja tagant koldesse puid lisades ja kaminat kallistades. Täna tuli õnneks päike välja ja ma hakkan lõpuks jälle püsiva kehatemperatuuri iseseisva hoidmisega toime tulema. Kütmismaraton on omade tagajärgedega. Kui õhtul jälle kaminat tahtsin süüdata, oli topsis ainult üks tikk alles. Robinson Crusoe pidi ennast umbes sama moodi tundma nagu mina siis, kui värisevate kätega viimast tikku süütasin ja palvetasin, et puud sellest põlema läheks. Loomulikult ei läinud. Nüüd proovisin mõelda, mida Välek vibulane minu olukorras teeks. Õige! Läheks ja kontrolliks, kas viimasest vanaema hauale küünla viimisest on äkki mõni tikutops auto kindalaekasse jäänud. Oli küll. Jeerum, kuidas üks inimene väikese Säästumarketi kirjadega karbikese üle rõõmustada võib.
Kusjuures ma käisin täna lõunaajal veel poes, aga tikud unustasin hoopis ära. Selle asemel ostsin kassile kaks kraapimispuud. Pakil oli kirjas, et need on palderjaniga. Ma ei usu, et isegi palderjaniga kraapimispuu enam kunagi tegemata jäänud kasvatustöö ära teeks ja meie elutoa mööbli päästaks, aga need maksid ainult viis eurot. Selle raha eest võib katsetada küll. Eeldasin, et palderjaniga kraapimispuu tähendab, et seda on kassile atraktiivseks tegemiseks palderjaniga töödeldud. Tegelikult oli palderjan pakikesena kaasa pandud. Mina avastasin palderjanipaki veerand tundi peale kassi ehk lootusetult hilja. Kraapimispuud on mõlemad pikali joostud ning rahu ja vaikuse asemel on mul kodus purjus kass.
Vähemalt on soe.
Over and out.
2017/09/23
2017/09/22
Tupekuulid
Paar kuud tagasi juhtusin aerojooga trenni. See on joogastiil, mida harrastatakse kiiklinas erinevates asendites rippudes. Ma olin paari joogastiili varem natuke ka erinevates spordiklubides proovinud. Nüüd olin aga spordiklubi asemel päris tõsisesse joogakoopasse sattunud. Riietusruumi ei olnud, kõikjal olid laiali imekivikesed ja -kristallid, nurgas suitses viiruk ja seinal olid tšakrate joonised. Teised trennis olijad tundusid ka selline keskmisest natuke vaimsem rahvas olevat.
Tõmbasin ennast koos teistega entusiastlikult pea alaspidi lae alla joogalina külge kõlkuma. Korraga hakkas treener nagu muuseas seletama, et trenni tulles oleks soovitav ka tupekuule kasutada. Siin nurga taga saab need enne trenni sisse lükata ja pärast välja võtta. Ta enda omad tellis Hiinast, sealt on soodsam. Tšakrad tšakrateks, aga tupekuulid on asjad, milleni minu vaimsus tõesti ei küüni. Palju ei olnud puudu, et ma üllatusest sealt linaküljest pea ees maha pudeneks.
Trenn ise oli äge, aga mina hakkasin natuke kartma. Mis siis, kui jägmine kord kontrollitakse, kas kuulid ikka olemas on? Kodus läksin internetti ja tellisin kuulide asemel Hiinast hoopis isikliku joogalina, mille rihmade-karabiinide abil rõdule üles panin. Parimaid oste sellel aastal. Lastele meeldib seal niisama kiikuda, mulle värskes õhus teed juua ja vahel ka mõned harjutused teha ilma, et keegi mulle samal ajal ebasündsusi õpetataks.
Mingi kasu tupekuulidest siiski on. Ilma nendeta poleks ma endale lina tellinud ja maksaksin aerojooga trenni eest kümme eurot kord niiet silm ka ei pilguks.
Tõmbasin ennast koos teistega entusiastlikult pea alaspidi lae alla joogalina külge kõlkuma. Korraga hakkas treener nagu muuseas seletama, et trenni tulles oleks soovitav ka tupekuule kasutada. Siin nurga taga saab need enne trenni sisse lükata ja pärast välja võtta. Ta enda omad tellis Hiinast, sealt on soodsam. Tšakrad tšakrateks, aga tupekuulid on asjad, milleni minu vaimsus tõesti ei küüni. Palju ei olnud puudu, et ma üllatusest sealt linaküljest pea ees maha pudeneks.
Trenn ise oli äge, aga mina hakkasin natuke kartma. Mis siis, kui jägmine kord kontrollitakse, kas kuulid ikka olemas on? Kodus läksin internetti ja tellisin kuulide asemel Hiinast hoopis isikliku joogalina, mille rihmade-karabiinide abil rõdule üles panin. Parimaid oste sellel aastal. Lastele meeldib seal niisama kiikuda, mulle värskes õhus teed juua ja vahel ka mõned harjutused teha ilma, et keegi mulle samal ajal ebasündsusi õpetataks.
Mingi kasu tupekuulidest siiski on. Ilma nendeta poleks ma endale lina tellinud ja maksaksin aerojooga trenni eest kümme eurot kord niiet silm ka ei pilguks.
 |
| Ärge ostke tupekuule, ostke parem joogalina! |
2017/09/14
Saksa täpsus
Asi algas juba pea aasta tagasi mu sõbranna ema juubeliga. Sõbranna mees oli terve päeva nagu sütel olnud. Lõpuks ei pidanud enam vastu, viskas ennast kusagil restorani keldrinurgas vana kassaaparaadi ees ühele põlvele ja tiris taskusse peidetud sõrmuse välja.
"Sellises kohas hakkadki nagu abieluettepanekut tegema?" oli mu sõbranna esimene reaktsioon, aga järgmiseks ütles jah ka ikka ära.
Kuna kihlumisest instagramiväärilisi pilte saada ei õnnestunud, siis vähemalt pulmapeost tahtis ta neid küll saada. Abiellumiseks valiti romantiline rannake septembrikuises Lõuna-Hispaanias.
Mõned nädalad tagasi asusin lahendama probleemi, kuidas oma neljaliikmeline famiilia siia kohale saada. Kõige inimlikumaks variandiks osutus Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata. Kuna lennujaamas passimine on umbes sama põnev, kuid tunduvalt vähem praktilist tulemust andev tegevus kui sokkide ostmine, valisin lennud, kus esimese maandumise ning jätkulennu vahele jäi tund ja 25 minutit. Kaks sekundit peale broneeringu tegemist jõudsin seda juba kahetsema hakata, sest Frankfurt ei ole mingi normaalne lennujaam, vaid kõige ehtsam Minotauruse labürint, mille surmalõksudest mul nüüd flegmaatiline mees ja kaks last läbi tuli vedada.
Kalkuleerisin nii ja teistpidi ning jõudsin järeldusele, et kui esimene lend ei hiline, peaks jõudma. Lufthansa on Saksa firma ja saksa täpsusele võiks ju lootma jääda küll. Eile kell 5:45 istusime nagu rändlinnud enne lõunasse lendamist reas Tallinna lennujaamas pardaleminekut oodates.
Pardakaardi skännimisel peaks masin tegema piip. Järjekorras oli kuulda, kuidas masin kahtlaselt tihti hoopis kurjakuulutavalt tuut tegi. Järjekord seisis, lennuteenindajad oli närvilised ja nõudsid vahetuse vanemat. Tuli välja, et algselt oli liinile olnud planeeritud hoopis väiksem lennuk, mis suurema vastu vahetati ja ikkagi täielikult välja müüdi. Nüüd olid osade istekohtade numbritele topeltbroneeringud tehtud. Veel veerand tundi peale seda, kui lennuk juba õhus pidi olema, seisis pool lennukitäit rahvast püsti ja urises üksteise peale. Isegi piloot tuli salongi, aga lõpuks andis cabin crew alla ja seletas saksna ning inglise keeles, et kohe tuleb keegi ground crew`st, kes asja lahendama hakkab. Lennukisse sisenes kollases jopes vaikne eesti meesterahvas, kes rahulikult inimesed suvalistele vabadele istekohtadele istuma pani. Asi võttis aega viis minutit.
Lend väljus pooletunnise hilinemisega ja mina hakkasin vaikselt ataki äärele jõudma. Palju õnne, Saksa täpsus!
Frankfurtis parkis lennuk ennast keset lennuvälja ära. Meie istusime bussi, mis meid 10 minutit terminali sõidutas. Sisenesime terminali, ronisime kaks korda trepist, sõitsime liftiga, sõitsime eskalaatoriga ja kõndisime kaks kilomeetrit, et teise maja tiiba oma jätkulennu väravasse jõuda. Seal istusime uuesti bussi, sõidsime jälle 10 minutit ja jõudsime järgmise lennukini, mis oli pargitud selle lennuki kõrvale, millega me Tallinnast tulime. Mis pagana pärast me ümberistumiseks just läbi poole lennuvälja roomanud olime?
Üldiselt peab ütlema, et Lõuna-Hispaania on ikka üks kohutav koht. Taevas on sinine, meri soe, toit hea ja inimesed sõbralikud. Isegi WC-aknast avaneva vaate võiks postkaardile trükkida. Siin tuleb nüüd terve nädal nii vastu pidada, et ilma üle viriseda ei saa. Raske, raske on see elu päikeserannikul.
"Sellises kohas hakkadki nagu abieluettepanekut tegema?" oli mu sõbranna esimene reaktsioon, aga järgmiseks ütles jah ka ikka ära.
Kuna kihlumisest instagramiväärilisi pilte saada ei õnnestunud, siis vähemalt pulmapeost tahtis ta neid küll saada. Abiellumiseks valiti romantiline rannake septembrikuises Lõuna-Hispaanias.
Mõned nädalad tagasi asusin lahendama probleemi, kuidas oma neljaliikmeline famiilia siia kohale saada. Kõige inimlikumaks variandiks osutus Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata. Kuna lennujaamas passimine on umbes sama põnev, kuid tunduvalt vähem praktilist tulemust andev tegevus kui sokkide ostmine, valisin lennud, kus esimese maandumise ning jätkulennu vahele jäi tund ja 25 minutit. Kaks sekundit peale broneeringu tegemist jõudsin seda juba kahetsema hakata, sest Frankfurt ei ole mingi normaalne lennujaam, vaid kõige ehtsam Minotauruse labürint, mille surmalõksudest mul nüüd flegmaatiline mees ja kaks last läbi tuli vedada.
Kalkuleerisin nii ja teistpidi ning jõudsin järeldusele, et kui esimene lend ei hiline, peaks jõudma. Lufthansa on Saksa firma ja saksa täpsusele võiks ju lootma jääda küll. Eile kell 5:45 istusime nagu rändlinnud enne lõunasse lendamist reas Tallinna lennujaamas pardaleminekut oodates.
Pardakaardi skännimisel peaks masin tegema piip. Järjekorras oli kuulda, kuidas masin kahtlaselt tihti hoopis kurjakuulutavalt tuut tegi. Järjekord seisis, lennuteenindajad oli närvilised ja nõudsid vahetuse vanemat. Tuli välja, et algselt oli liinile olnud planeeritud hoopis väiksem lennuk, mis suurema vastu vahetati ja ikkagi täielikult välja müüdi. Nüüd olid osade istekohtade numbritele topeltbroneeringud tehtud. Veel veerand tundi peale seda, kui lennuk juba õhus pidi olema, seisis pool lennukitäit rahvast püsti ja urises üksteise peale. Isegi piloot tuli salongi, aga lõpuks andis cabin crew alla ja seletas saksna ning inglise keeles, et kohe tuleb keegi ground crew`st, kes asja lahendama hakkab. Lennukisse sisenes kollases jopes vaikne eesti meesterahvas, kes rahulikult inimesed suvalistele vabadele istekohtadele istuma pani. Asi võttis aega viis minutit.
Lend väljus pooletunnise hilinemisega ja mina hakkasin vaikselt ataki äärele jõudma. Palju õnne, Saksa täpsus!
Frankfurtis parkis lennuk ennast keset lennuvälja ära. Meie istusime bussi, mis meid 10 minutit terminali sõidutas. Sisenesime terminali, ronisime kaks korda trepist, sõitsime liftiga, sõitsime eskalaatoriga ja kõndisime kaks kilomeetrit, et teise maja tiiba oma jätkulennu väravasse jõuda. Seal istusime uuesti bussi, sõidsime jälle 10 minutit ja jõudsime järgmise lennukini, mis oli pargitud selle lennuki kõrvale, millega me Tallinnast tulime. Mis pagana pärast me ümberistumiseks just läbi poole lennuvälja roomanud olime?
Üldiselt peab ütlema, et Lõuna-Hispaania on ikka üks kohutav koht. Taevas on sinine, meri soe, toit hea ja inimesed sõbralikud. Isegi WC-aknast avaneva vaate võiks postkaardile trükkida. Siin tuleb nüüd terve nädal nii vastu pidada, et ilma üle viriseda ei saa. Raske, raske on see elu päikeserannikul.
Tellimine:
Postitused (Atom)