2017/08/26

Karma

Kunagi gümnaasiumis andis inglise keele õpetaja teste välja jagades mulle kogemata ainult tema enda jaoks mõeldud koopia. Sinna oli harilikuga nurka KEY kirjutatud ja õigetele vastustele ringid ümber tõmmatud. Tõstsin käe ja andsin teada, et minu kätte on juhtunud midagi, mis õpilaste vääritute silmade jaoks vist mõeldud pole.
"Oo, Alli," vaatas õpetaja mind imetlevalt, "nüüd ma tean, et sind võib alati usaldada."
Oma usalduse märgiks määras ta mind vahetunnis koridoris korda pidama. Niimoodi hävitati mu usk karmasse.

Edaspidised sündmused on siiski mu karmaateismi pisut kõikuma löönud. Mõned aastad hiljem osalesin kohvikruusivargusel. Ei tea, kas seoses sellega, aga mind saadab pidev kruusineedus. Ehitasime siis kütusetehast. See ei olnud veel päris valmis, kui ostujuht juba ühe tankautotäie toorainet sisse tellis. Ilmselgelt liiga vara. Mul olid veel kõik vedelikest kvaliteedikontrolli proovide võtmise vahendid lahti pakkimata. Ilma kontrollproovi laborist läbi käimata ma autot tühjaks laadida ka ei lubanud. Ütlesin ostujuhile, et mind ei huvita kuidas, aga kuna sa nii vara auto sisse võtsid, siis nuputa nüüd ise välja, kuidas tangist proov kätte saada. Ostujuht sisises midagi elu võimalusest odava hinnaga osta ja suundus hoovi peal seisvasse ehitajate soojakusse. Tagasi tulles oli tal ühes käes jupp nööri ja teises mingi ehitaja tagant ära pätsatud kohvikruus. Sidus kruusi nööri otsa, tegi mahuti ülemise luugi lahti ja saigi proovi kätte. Varsti sai tehas ka valmis. Ehitajad korjasid oma soojakud kokku ja liikusid edasi nagu rändtsirkus muiste. Objektijuht pärast korra mainis, kuidas üks meestest olevat väga häiritud olnud, kuna kontoriomad varastasid tema kruusi ja tagasi ei toonudki.
"See oli tema," näitasin ma ostujuhile.
"Ise sa käskisid ju," veeretati pall mulle tagasi.
Tehase omanikud jätsid mulle arvestatavas summas lisatasusid maksmata ning tegid muid sigadusi. Otsustasin oma elu mõne teise tööandjaga siduda.

Mul oli lemmikkruus, mis minuga läbi kahe töökoha kaasa liikus. Selline oli mõnusalt suur. Kui see korra endale meelepärast jooki täis panna jätkus kohe kauaks. Päris hea, kui pidevalt köögi vahet ei pea siiberdama ja rahus tööd teha saab. Lisaks oli seal peal armsate kassidega pilt. Milline täiuslik ese! Ühel hetkel hakkasin märkama, et mu kruus muudab suvalistel hetkedel asukohta. Liigub ise nõudekapist puhkenurga lauale ning vastupidi. Vahel käis minu teadmata nõupidamisteruumis ja siis oli pikalt üldse kadunud. Selge voodoo. Ühel pealelõunal, kui oma kiisukruusist teed lürpisin, jäi töökaaslane mind vaatama.
"Kas see on sinu kruus?" tahtis ta teada.
Kinnitasin ta oletust.
"See on väga hea kruus. Ma kasutan seda ise ka." Mul oli nii hea meel, et kruusimõistatuse taga kurjade vaimude asemel päris inimene oli ja ma ei isegi ei pahandanud, kui ta mu kruusi ka edaspidi kasutas. Arusaam isiklike esemete olemusest võib teinekord päris erinev olla.

Siis oli mul veel üks töökoht, kus mu kruus rändama kippus. Pidevalt vedeles kuivanud kohvijäägid põhjas mööda kontorit ringi. Seekord oli süüdlasele lihtne jälile saada. Meil olid seal nimelised kruusid. Minu oma võttis regulaarselt kolleeg, kelle eesnimi minu omale väga sarnane oli.
Siis saatis sekretär veel kirja ka laiali, et palun ärge jätke oma räpaseid kruuse igale poole vedelema. Viige kööki, peske ära ja pange kappi. Jube piinlik oli, kuigi ma midagi valesti polnud teinud. Viisin nimelise kruusi koju ja jõin kohvi edaspidi anonüümsetest Külaline kirjaga kruusidest.

Oma praeguses töökohas seadsin ka isikliku kruusi nõudekappi sisse. Sain seda täpselt kolm päeva kasutada, kui see jäljetult kadus. Mitte ei hakanud rändama nagu see minuga tavaliselt juhtub, aga kadus. Töökaaslased spekuleerisid võimalustega, et keegi on selle puruks pillanud ja killud kiiresti ära peitnud või julmalt omastanud. Nõme lugu, sest tegu oli ühe tuntud kunstniku poolt käsitsi maalitud esemega, mille ema mulle sünnipäevaks kinkis. Üle poole aasta olin ilma kruusita. Varitsesin hetke, mil köögis kedagi ei olnud ja kasutasin nüüd ise teiste omi.
Möödunud nädalavahetusel käisin korra laevaga Helsingis. Laeva poes müüdi muumitrolli raamatu tegelaste piltidega plekk-kopsikuid. Ostsin selle, kus kõige hirmsamad peal olid. Esmaspäeva hommikul panin kopsiku esimese asjana rahulolevalt tööle nõudekappi. Hehee, söö seda, kruusikarma! Plekk-kruus on oma olemuselt piisavalt nilbe, et keegi seda suvalise valikuna võtta ei tahaks ja selle kogemata lõhkumiseks on vaja majast läbi sõitvat juhuslikku tanki, mis isegi minu ebaõnne arvestades ebatõenäoline sündmus on.



Olin rahulolust pakatades vaevalt arvuti taha toolile tagumiku maha saanud, kui pidin sealt sama kiiresti maha kukkuma, sest uksest jalutas sisse karma isiklikult. Pea kaks meetrit pikk, püksid sama kõrgele üle naba tõmmatud ning sama paksude klaasidega prillid ees, kui ma teda mäletasin.
Ülikooli ajal anti meile aines Orgaaniline keemia II seminaritunni õppejõuks mingi doktorant. Nii stereotüüpne nohik kui üldse olla annab. Kindlasti maru tark poiss, aga null pedagoogiannet. Orgaaniline keemia II polnud mingi naljaaine. Maailmas on kümneid miljoneid orgaanilisi ühendeid ja nende selgeks õpetamiseks on vaja asjalikku inimest. Tegu oli veel palju punkte andva ainega. Kes õppetoetust saada tahtis, pidi selle kindlasti normaalsele hindele tehtud saama. Ja siis see doktorant seisis klassi ees, käed värisemas ja pulss kahesaja peal. Kui keegi midagi küsima juhtus, läks näost punaseks. Kui küsijaks oli tüdruk, siis lausa lillakaspunaseks. Mitte midagi ei saanud aru, mida ta puterdas. Asi oli pehmelt öeldes nutune. Alustasime kaebamise ja doktorandi peale kitumisega kuni instituudi juhtkonnani välja. Nende hulgas, kellel õppetoetust hädasti vaja oli, tegin ka mina seda õige valjult. Kahe nädalaga anti meile seminari normaalne õppejõud. Doktorikraadi saamiseks on vaja mingi õpetamispraktika ära teha, niiet nüüd oli asi hoopis nohiku jaoks nutune.

Seesama inimene mulle nüüd esmaspäeva hommikul ukselt vastu vaatas. Tuli välja, et ta oli oma õpetamispraktika siiski kuidagi tehtud saanud, kraadi ära kaitsnud ja peale seda igal pool üle maailma postdokiski käinud. Nüüd oli aga tema uurimisgrupp ülikooli juures rahastamise lõppemise tõttu suletud ning kõik koondatud. Meil on tehase kiire kasvu tõttu pidev massivärbamine käimas. Tegevjuht oli nõus ta juba puhtalt CV põhjal tööle võtma. Esmaspäeval oligi ta töövestlusele palutud. Tööle teda siiski ei võetud, see otsus tehti juba enne, kui ma oma isikliku kogemuse ära rääkida jõudsin. Üks osakonnajuhtidest oli teda hommikul tööle sõites tehase värava taga põõsasse pissimas näinud. Vahel pole põhjuse-tagajärje omavahelise seose mõistmiseks seda karma abil müstifitseerida vajagi.




2 comments:

  1. Nii-nii tore, et sa tagasi oled Alli! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Ma elan viimasel ajal sotsiaalselt ja tööalaselt väga tagasitõmbunud ja laiska elu. Tahaks ütelda, et sulg roostetab materjalipuudusest, aga pigem siiski laiskusest.

      Delete