Karma

Kunagi gümnaasiumis andis inglise keele õpetaja teste välja jagades mulle kogemata ainult tema enda jaoks mõeldud koopia. Sinna oli harilikuga nurka KEY kirjutatud ja õigetele vastustele ringid ümber tõmmatud. Tõstsin käe ja andsin teada, et minu kätte on juhtunud midagi, mis õpilaste vääritute silmade jaoks vist mõeldud pole.
"Oo, Alli," vaatas õpetaja mind imetlevalt, "nüüd ma tean, et sind võib alati usaldada."
Oma usalduse märgiks määras ta mind vahetunnis koridoris korda pidama. Niimoodi hävitati mu usk karmasse.

Edaspidised sündmused on siiski mu karmaateismi pisut kõikuma löönud. Mõned aastad hiljem osalesin kohvikruusivargusel. Ei tea, kas seoses sellega, aga mind saadab pidev kruusineedus. Ehitasime siis kütusetehast. See ei olnud veel päris valmis, kui ostujuht juba ühe tankautotäie toorainet sisse tellis. Ilmselgelt liiga vara. Mul olid veel kõik vedelikest kvaliteedikontrolli proovide võtmise vahendid lahti pakkimata. Ilma kontrollproovi laborist läbi käimata ma autot tühjaks laadida ka ei lubanud. Ütlesin ostujuhile, et mind ei huvita kuidas, aga kuna sa nii vara auto sisse võtsid, siis nuputa nüüd ise välja, kuidas tangist proov kätte saada. Ostujuht sisises midagi elu võimalusest odava hinnaga osta ja suundus hoovi peal seisvasse ehitajate soojakusse. Tagasi tulles oli tal ühes käes jupp nööri ja teises mingi ehitaja tagant ära pätsatud kohvikruus. Sidus kruusi nööri otsa, tegi mahuti ülemise luugi lahti ja saigi proovi kätte. Varsti sai tehas ka valmis. Ehitajad korjasid oma soojakud kokku ja liikusid edasi nagu rändtsirkus muiste. Objektijuht pärast korra mainis, kuidas üks meestest olevat väga häiritud olnud, kuna kontoriomad varastasid tema kruusi ja tagasi ei toonudki.
"See oli tema," näitasin ma ostujuhile.
"Ise sa käskisid ju," veeretati pall mulle tagasi.
Tehase omanikud jätsid mulle arvestatavas summas lisatasusid maksmata ning tegid muid sigadusi. Otsustasin oma elu mõne teise tööandjaga siduda.

Mul oli lemmikkruus, mis minuga läbi kahe töökoha kaasa liikus. Selline oli mõnusalt suur. Kui see korra endale meelepärast jooki täis panna jätkus kohe kauaks. Päris hea, kui pidevalt köögi vahet ei pea siiberdama ja rahus tööd teha saab. Lisaks oli seal peal armsate kassidega pilt. Milline täiuslik ese! Ühel hetkel hakkasin märkama, et mu kruus muudab suvalistel hetkedel asukohta. Liigub ise nõudekapist puhkenurga lauale ning vastupidi. Vahel käis minu teadmata nõupidamisteruumis ja siis oli pikalt üldse kadunud. Selge voodoo. Ühel pealelõunal, kui oma kiisukruusist teed lürpisin, jäi töökaaslane mind vaatama.
"Kas see on sinu kruus?" tahtis ta teada.
Kinnitasin ta oletust.
"See on väga hea kruus. Ma kasutan seda ise ka." Mul oli nii hea meel, et kruusimõistatuse taga kurjade vaimude asemel päris inimene oli ja ma ei isegi ei pahandanud, kui ta mu kruusi ka edaspidi kasutas. Arusaam isiklike esemete olemusest võib teinekord päris erinev olla.

Siis oli mul veel üks töökoht, kus mu kruus rändama kippus. Pidevalt vedeles kuivanud kohvijäägid põhjas mööda kontorit ringi. Seekord oli süüdlasele lihtne jälile saada. Meil olid seal nimelised kruusid. Minu oma võttis regulaarselt kolleeg, kelle eesnimi minu omale väga sarnane oli.
Siis saatis sekretär veel kirja ka laiali, et palun ärge jätke oma räpaseid kruuse igale poole vedelema. Viige kööki, peske ära ja pange kappi. Jube piinlik oli, kuigi ma midagi valesti polnud teinud. Viisin nimelise kruusi koju ja jõin kohvi edaspidi anonüümsetest Külaline kirjaga kruusidest.

Oma praeguses töökohas seadsin ka isikliku kruusi nõudekappi sisse. Sain seda täpselt kolm päeva kasutada, kui see jäljetult kadus. Mitte ei hakanud rändama nagu see minuga tavaliselt juhtub, aga kadus. Töökaaslased spekuleerisid võimalustega, et keegi on selle puruks pillanud ja killud kiiresti ära peitnud või julmalt omastanud. Nõme lugu, sest tegu oli ühe tuntud kunstniku poolt käsitsi maalitud esemega, mille ema mulle sünnipäevaks kinkis. Üle poole aasta olin ilma kruusita. Varitsesin hetke, mil köögis kedagi ei olnud ja kasutasin nüüd ise teiste omi.
Möödunud nädalavahetusel käisin korra laevaga Helsingis. Laeva poes müüdi muumitrolli raamatu tegelaste piltidega plekk-kopsikuid. Ostsin selle, kus kõige hirmsamad peal olid. Esmaspäeva hommikul panin kopsiku esimese asjana rahulolevalt tööle nõudekappi. Hehee, söö seda, kruusikarma! Plekk-kruus on oma olemuselt piisavalt nilbe, et keegi seda suvalise valikuna võtta ei tahaks ja selle kogemata lõhkumiseks on vaja majast läbi sõitvat juhuslikku tanki, mis isegi minu ebaõnne arvestades ebatõenäoline sündmus on.

Olin rahulolust pakatades vaevalt arvuti taha toolile tagumiku maha saanud, kui pidin sealt sama kiiresti maha kukkuma, sest uksest jalutas sisse karma isiklikult. Pea kaks meetrit pikk, püksid sama kõrgele üle naba tõmmatud ning sama paksude klaasidega prillid ees, kui ma teda mäletasin.
Ülikooli ajal anti meile aines Orgaaniline keemia II seminaritunni õppejõuks mingi doktorant. Nii stereotüüpne nohik kui üldse olla annab. Kindlasti maru tark poiss, aga null pedagoogiannet. Orgaaniline keemia II polnud mingi naljaaine. Maailmas on kümneid miljoneid orgaanilisi ühendeid ja nende selgeks õpetamiseks on vaja asjalikku inimest. Tegu oli veel palju punkte andva ainega. Kes õppetoetust saada tahtis, pidi selle kindlasti normaalsele hindele tehtud saama. Ja siis see doktorant seisis klassi ees, käed värisemas ja pulss kahesaja peal. Kui keegi midagi küsima juhtus, läks näost punaseks. Kui küsijaks oli tüdruk, siis lausa lillakaspunaseks. Mitte midagi ei saanud aru, mida ta puterdas. Asi oli pehmelt öeldes nutune. Alustasime kaebamise ja doktorandi peale kitumisega kuni instituudi juhtkonnani välja. Nende hulgas, kellel õppetoetust hädasti vaja oli, tegin ka mina seda õige valjult. Kahe nädalaga anti meile seminari normaalne õppejõud. Doktorikraadi saamiseks on vaja mingi õpetamispraktika ära teha, niiet nüüd oli asi hoopis nohiku jaoks nutune.

Seesama inimene mulle nüüd esmaspäeva hommikul ukselt vastu vaatas. Tuli välja, et ta oli oma õpetamispraktika siiski kuidagi tehtud saanud, kraadi ära kaitsnud ja peale seda igal pool üle maailma postdokiski käinud. Nüüd oli aga tema uurimisgrupp ülikooli juures rahastamise lõppemise tõttu suletud ning kõik koondatud. Meil on tehase kiire kasvu tõttu pidev massivärbamine käimas. Tegevjuht oli nõus ta juba puhtalt CV põhjal tööle võtma. Esmaspäeval oligi ta töövestlusele palutud. Tööle teda siiski ei võetud, see otsus tehti juba enne, kui ma oma isikliku kogemuse ära rääkida jõudsin. Üks osakonnajuhtidest oli teda hommikul tööle sõites tehase värava taga põõsasse pissimas näinud. Vahel pole põhjuse-tagajärje omavahelise seose mõistmiseks seda karma abil müstifitseerida vajagi.

Kes saadab smardiga mett?

Mitte ei saa aru, kumba pidi see nüüd on: kas rulluiskudel kohe tulevad mulle igasugu lennukad ettevõtmised plaani või elu ise veeretab sekeldusi mulle uiskude ette? Näiteks avastad pühapäeva hommikul, et piim on otsas. Tervise-, keskkonnahoiu- ja muudel kaalutlustel ei hakka autot võtma ning mõtled, et viskad need mõned kilomeetrid poodi ja tagasi kiirelt rulluiskudel ära. Poes tuleb meelde, et tegelikult peaks leiba ka ostma. Ja juustu leiva peale. Ning õli on otsa saanud. Ohhoo! Õli on kampaanias! Siis tasub ju mitu pudelit võtta. Paar kilo jahu ka igaks juhuks. Mees helistab, et tal on šampoon ka vaja. Poest välja saades oled lõpuks poolpankrotis ja koju jõudes kogu selle moona käe otsas vedamisest poolsurnud.

Ma proovin reeglitest üldjuhul kinni pidada. Poe ukse taga võtan alati uisud ära ning vahetan kaasa võetud tossude vastu. Ükskord olin veel tossud ka koju jätnud ja pidin selle pärast paljajalu poodi minema. Nagu kiuste oli just siis meie lao vahetuse vanem ka poes. Tööalase tõsiseltvõetavuse huvides ma temaga paljajalu keset poodi väga kokku joosta ei tahtnud ning pidin nagu poevaras riiulite vahel luurates ringi hiilima tema vältimiseks. Peale seda on mul alati meeles vahetusjalatsid kaasa võtta.
Kui keegi kunagi sellise kaupluse avab, kuhu rulluiskudel siseneda lubatakse, hakkan ma seal ausõna iga päev käima, puhtalt põhimõttelise toetuse näitamiseks. Kui klient uiskudel piisavalt kindel on, et üle äärekivide, treppide, porimattide ja muude takistuste ennast poodi manööverdada, siis vaevalt, et ta konjakiletti sisse kihutaks või midagi. Keskmine külajoodik klaaspudelite riiuli vahel on tunduvalt suurem risk.

Nüüd on veel see augustikuine nuhtlus lisandunud. Odav magus arbuus. Ükspäev olin siis jälle poes, eesmärgiks mingi väikesegabariitne ese nagu patareid telekapuldile vmt. Ja mis ma näen: arbuus 39 senti kilo! See, et ma rulluiskudega poodi olin tulnud, tuli mulle alles siis meelde kui ma 12-kilone mürakas kaenla all poest välja astusin. Terve tee palvetasin, et ma käpuli ei lendaks kui ma arbuusikätt iga saja meetri tagant vahetasin. Oleks võinus siiski ainult ühte kätt kasutada, sest koju jõudes pidid nüüd mõlemad otsast ära kukkuma.

Möödunud aastal ema sünnipäeval tegin enne emale külla sõitmist veel kiire tiiru uiskudel aleviku vahel. Kohalikust kondiitriärist möödudes sain aru, et nüüd või mitte kunagi. Tegelikult oli mul plaan emale tort alles peale lõunat ära osta, aga sealt vooris pühapäeva hommiku puhul koogikarpidega inimesi nagu sipelgaid välja. Kui ma veel pool tundi oodanud oleks, poleks sealt enam saiapuru ka saada olnud. Ostsin siis lilled ka juba ühe soojaga ära. Veeren ma ettevaatlikult kodu poole tordikarp näpus kõlkumas ja 80-sentimeetrise roosi pabertuutu samuraimõõgana risti seljataga vöö vahele torgatud, kui korraga seisab mul tee peal risti ees ei keegi muu kui seesama pokemon isiklikult, keda ma juba mitu nädalat taga olin ajanud. Kui tavalisi pokemone sünnib ka ühe käega püüda, siis haruldasemate puhul ma ei riski ning kasutan kahte. Nii ma siis seisin tordikarp käes ja vahtisin selle elukaga tõtt.

Valikud olid ainult halvad: toetada tort ees olnud prügikastile, toetada tort tee kõrval olevale mururibale või riskida pokemoni põgenemisega ning teda ühe käega püüdma asuda. Polnud midagi teha, ajad on rasked. Panin tordi maha. Mina, kes ma kaheksa aastat oma elust oma ameti tõttu toiduhügieeni võrdkuju olen pidanud olema, panin tordi maha. Kui ma seda meie mikrobioloogile, kes enne sööma minekut alati vähemalt viis minutit käsi peseb, rääkisin, pidi tal juba ainult selle kuulmisest kõht lahti minema. Minu meelest ei julgenud ta pärast seda enam kuu aega isegi minuga sama pastakat kasutada. Pokemoni sain muidu kätte kenasti.

Järgmine õnnetus oli voodilinadega. Need kulusid kõik nagu kokkulepitult samal ajal läbi. Tellisin netist kohe mitu komplekti Itella Smartposti pakiautomaati. Varsti saingi SMSi, et tule too aga pakiautomaadist ära. Mis seal ikka, tõmbasin aga uisud jalga ja asusin teele. Kõik sujus kenasti kuni pakiautomaadi kapi uks lahti klõpsatas. Ajasin pakile näpud taha ja tahtsin seda kapist välja võtta. No ei tulnud. Sikutasin veel kõvemini. Ikka ei tulnud. Nüüd toetasin põlve vastu kappi ja tõmbasin päris kõvasti. Kõva lurtsatusega tuli pakk lõpuks kapist välja. Hea, et ma selili ei kukkunud. Kogu kast oli väljast meega koos. Keegi oli arvatavasti enne mind samast kapist Smartpostiga mett saatnud või saanud, pakk oli halvasti suletud olnud ning kogu kapi ära ökastanud.

Pakk käes, oli tekkis uus probleem. Kuidagi oli vaja see lögane kast seljakotti suruda. Õnneks oli sealsamas metallkorv tasuta maakonnalehtedega. Eestikeelsed olid otsas, venekeelseid oli aga veel terve hunnik alles. Kuigi ma vene keelt väga ei loe, olid need tol hetkel küll nagu inglite poolt sinna jäetud. Hakkasin lehti ümber oma kleepuva paki mätsima. Kuna pakk oli suur ja lehed väikesed, kulus neid päris palju. Sellega valmis saanud, oli see kaadervärk vaja veel kuidagi seljakotti pressida. Mitte mingi valemiga ei mahtunud, ükskõik mis pidi ka ei prooviks. Viimase võimalusena otsustasin voodipesu pakist välja kiskuda ja niimoodi kotti toppida. Selleks pidin kõigepealt mitu kihti ajalehti kasti ümbert ära katkuma, need prügikasti pressima, linad pakist välja võtma ja pakendijäänused kuidagi ajalehehunniku otsa suruma ning linad seljakotti saama, mis lõpuks jällegi alles põlve kaasabil õnnestus. Umbes sel hetkel taipasin, et minu tegevus oli hakanud ka turvamehe tähelepanu köitma. Mina olin omadega juba staadiumis, kus sellistest asjadest täiesti ükskõik on. Sikutasin kotiluku kinni ja uisutasin koju. Kes saatis Smartpostiga mett? Järgmiseks võiks proovida näiteks nitroglütseriini saata.

Eile õhtul sättisin ennast jälle rulluisuringile. Viimsi aiandi suvisest müügitelgist möödudes nägin suurt silti Lõpumüük. Ma lihtsalt ei suutnud sealt eemale hoida. Kõik amplid olid 8-15 eurot. Müüjapoisi küsiva pilgu peale ütlesin ainult, et mulle tulevat alati uiskudega kodust välja tulles igasugused geniaalsed mõtted pähe. Nii ma siis läbi Haabneeme keskuse koju uisutasin, meetrise läbimõõduga ampel lobeeliaid sirgelt küljele sirutatud käe otsas rippumas. Kusjuures kui ma kleepuvate ajalehtede, papkasti ja voodilinadega võitlesin vaatasid mööduvad inimesed mind nagu tulnukat, eile aga anti hoopis naeratades teed.

Nüüd peaks ma raamatukogu tagastuskasti paar vanema lapse suvelugemise kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud raamatukest ära viima. Nad on mind juba nädala otsa raamatukogust kurjade kirjadega pommitanud. Ilm on uisutamiseks ideaalne. Raamatukogu on kilomeetri kaugusel ja täna kinni, niiet ma ei saaks sealt isegi järjekordse ootamatu meelesegaduse korral mingit poolekilomeetri paksust teost kaasa vedada, aga ma ei lange sellese lõksu. Seekord tõesti ei lange.

Minu EV100: kartulid ja koored

19. august 1991. Harjutan õues sõbranna rohelise Ereliukase, suurte laste rattaga, sõitmist. Ema teeb köögi akna lahti ja hõikab ärevalt, et Moskvas on putš alanud. Ma ei tea, mis see on ja väga ei huvitagi, sest mul on muid muresid – kummikusäär on pahasti rattaketi vahele jäänud.

Edasi hakkas riigipöördekatse mulle juba rohkem meeldima. Ema oli suvepuhkuse viimastel päevadel plaaninud magamistuppa uut tapeeti panna, nüüd aga istus selle asemel uudiseid jälgides teleka ees ja õmbles mu Barbie`le riideid. "Kellele ma seda remonti veel teen kui varsti ehk sõda ja tankid tulevad?" pööritas ema silmi.
Tänu augustiputšile sai mu nukk uue kleidi, kaheosalise kostüümi, kasuka ja karvamütsi. Sõda ei tulnudki, tankid küll. Mina neid ei näinud, aga üks teine tüdruk, kes muidu Ida-Virumaal elas, aga nüüd Tallinna külje alla meie vastasmajja vanaema juurde ärevate sündmuste eest varju komandeeriti rääkis, et tema kodumaja eest sõitis neid palju mööda.

Ema töökoht oli tol ajal Toompeal, parlamendihoonest mõnesaja meetri kaugusel. Lossi ümbrus ja Toompeale suunduvad teed olid veel kaua tankide tõrjeks suurte kivilahmakatega barrikadeeritud.
Mulle tõid tankid Narva alt uue mängukaaslase, täiskasvanutele hoopis rahutu meele. Peretuttavad, kes äsja väikest viisi ettevõtluse ja uue maja ehitusega alustanud olid, ei saanud vist kolm päeva kaineks. Mure materiaalsuse pärast ei tähenda tühist muret. Mõne aasta pärast sai maja siiski kenasti valmis ning nende firmast kasvas välja tänaseni tegutsev üle saja töötaja tootmine.
Putši teise päeva hommikul läksime emaga sovhoosi keskusesse sööma. Mina seda tol ajal veel vaadata ei osanud, aga ema kommenteeris pärast, et naabruses asuva Vene sõjaväeosa ohvitserid olevat sööklas oma keefiriklaaside taga õige halli näoga istunud. Õhtul kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus.

Eks seda, et maailmas midagi muutumas on, oli juba mõnda aega tunda olnud. Pea poolteist aastat tagasi olin Aktuaalsest kaamerast näinud, kuidas hulk juubeldavaid inimesi suurt seina lõhub. Minu küsimise peale ütles ema, et see on Berliini müür. Ma olin siis viieaastane.
Tuli ja läks talv ning kevad. Berliini müüri langemisele järgnenud aasta suvel viis ema mind Lauluväljakule. Olime üsna taga mäenõlval. Täiskasvanud seisid püsti, hoidsid käest kinni ja kõigutasid end laulutaktis, aga minul olid jalad natuke väsinud ning istusin murul. Korraga ühe laulu alguses ütles ema, et nüüd pean ka mina püsti tõusma. See oli XXI üldlaulupidu ja esimene kord, mil ma Eesti hümni kuulsin.
Kuidas minu väikese elu väikesed detailid ajaloo suurde pilti sobituvad, hakkasin alles hiljem mõistma. Üldse räägiti sel ajal paljudest asjadest, millest ma päris täpselt veel aru ei saanud. Et ükskord me võidame niikuinii ja vabaduse nimel võiks kasvõi kartulikoori süüa. Vabadusest ei osanud ma midagi arvata, aga seda oleks küll teada tahtnud, kellele siis kartulid jäävad kui kõik ainult koori söövad.

Septembris läksin esimesse klassi. Too sügis oli osa laste kuueaastaselt kooli saatmise eksperimendist nii nagu meie põlvkond sai kogeda nii mõndagi ainukordset. Koolis anti meile aabitsad, mille sisekaanel oleval pildil lehvis Pika Hermanni tornis veel punane lipp. Lipp päris tornis oli küll juba sinimustvalge vastu vahetatud, aga uut aabitsat polnud jõutud veel trükkida. Aasta peale mind kooli läinud lapsed said juba Eesti lipuga aabitsad. Ka seisis meile laulikutes veel “Teised Liidu rahvad kõik/ sõpradeks on meile. Suureks saades tahan ma/ külla minna neile”. Edaspidi lauldi muusikatunnis “Teised ilma rahvad kõik/ sõpradeks on meile. Suureks saades tahan ma/ külla minna neile”. Selle eest õnnestus mul olla meie kooli esimene aastakäik, kes enam Nõukogude Eesti ühtset koolivormi ei pidanud kandma ning lõpetada kool viimase lennuna, kelle jaoks uut, nüüd juba iga kooli jaoks eraldi kujundatud vormi veel kasutusele võetud ei olnud.

Ühte muutust täheldasin vabariigi tulekuga veel – näärivana ei käinud enam. Varem oli meie peres tähistatud nii jõule kui nääre. Kaks laari kingitusi! Nüüd jäi ainult jõuluvana.

Nii nagu kõik uued algused rasked on, oli ka Eesti Vabariigi oma. Nappis kõike. Kütust, tarbekaupu, bussijuhte. Bussijuhid olid Soome tööle läinud. Linnaliinibussid jäid vahel graafikust ära või olid nii täis, et koolist koju tulles ei mahtunud me enam peale ning tuli järgmist oodata.
Kui vedas ja bussis rohkem ruumi oli, seisime pinginaabriga alati bussis tagumise akna juurde. Liinidel sõitsid kollased Ikaruse bussid, kus taga istmeid ei olnud. Meile meeldis tagant aknast välja vaadata ja proovida üle lugeda, kui palju seekord autosid tankla bensiinijärjekorras seisab. Teinekord oli järjekord lausa poolekilomeetrine.

Asju sai osta talongide eest. Talonge jagati suurte lehtedena, mida ema siis köögilaua taga lahti lõikas. Muu hulgas olid seal ka talongid viina jaoks. Ema ostis alati kõik välja. Nii oli meil köögikapsis nendel aastatel arvestatav alkoholiladu sisse seatud. Viin oli valuutaks, mida vajadusel muudeks kaupadeks või teenusteks vahetada. Ka oli emal rahakoti vahel fotoga ostukaart.
Vanaema pärast pidi leivakorvis alati vähemalt kolm pätsi leiba olema, sest muidu kippus ta väga närviliseks muutuma ning tihti sõna nälg kasutama. Sõda ja Siberit näinud inimesena olid tal omad hirmud, mis riigi ja majanduse küpsemisel lihtsamate aegade saabumisega jälle järele andsid.

Vene raha väärtus kukkus kolinal, selle tõttu proovis ema rublasid nii kiiresti ning nii palju kui võimalik ükskõik mida vähegi hankida õnnestus kokku ostes asjadeks teha. Poed olid nii tühjad, et sisustasin aega, mil ema sealsamas järjekorras seisis, Tallinna Kaubamaja riiulitesse kogunenud paksu tolmu sisse näpuga pilte joonistades. Siis tuli Eesti kroon. Uued käibemündid olid uhked küll, kuldsed ja läikivad.
Kui kroon pea kakskümmend aastat hiljem euro vastu välja vahetati, rääkis meie ettevõtte pearaamatupidaja, kelle jaoks see juba teine rahareform pearaamatupidajana läbi teha oli, mälestusi eelmisest valuutavahetusest. Rubla krooniga asendamisel oli ta kogu ettevõtte peakassa kahes kilekotis panka kaasa võtnud ning letile asetanud.
"Vahetage ära," palus ta panganeiut.
"Ei vaheta," vastati leti tagant.
"Vahetage ikka," ei andnud pearaamatupidaja alla.
Lõpuks oli vahetanud küll.

Majandus arenes ning paljud üritasid väikest viisi äri teha. Ka meie tänavas avati pisike poekene. Koolist tulles astusin sealt tihti läbi. Nätsu pärast põhiliselt. Olin juba kolmandas klassis, kui ühel pealelõunal poes mängivas raadios palju kordi monotoonse hääletooniga nime Lennart Georg Meri korrati. See oli otseülekanne häälte lugemiselt Riigikogus. Nii valiti taasiseseisvunud Eestile esimene president. Lennart Meri viimase ametiaja lõppedes olin juba abiturient. Üks mu klassivendadest tõusis kirjanduse tunnis püsti ja lubas kõva häälega, et ei hakka iial ühtegi presidenti peale Meri presidentiks nimetama, sest vaid tema oli ja on kõige presidendim president.

Selline oli Eesti Vabariigi sünd, mille kõrval ma kasvasin. Minu lapsed kasvavad samas, aga ometi juba teistsuguses riigis. Nüüd saan ma alles aru, et need kartulid, mille koori Eesti Vabariigi taassünni kõrvale söödi, ongi meie jaoks.

***

Eesti 100. sünnipäevaks saavad kõik kõigile kingitusi teha. Algatust on tutvustatud siin: http://www.ev100.ee/et/tee-oma-kingitus-eestile.
See oli minu Eesti Vabariigi taassünnilugu ning ühtlasi sünnipäevakingitus.