2017/07/31

Minu hobid

Täiesti hämmastavad viimased poolteist nädalat on olnud. Ma olen viimase kümne päevaga vähemalt kolmekümmet hingesugulast kogunud.
Mõnedest oma hobidest, mis paljudele imelikud tunduvad, ei ole ma kunagi saladust teinud, aga arusaajaid siiani ka eriti kohanud pole. Alates eelmise aasta 19. juulist ei ole möödunud ühtegi päeva, mil ma nõnda pokemoni kinni poleks püüdnud. Alati üksi. Need on olnud meeldivad hetked jalgrattal Viimsi metsades uusi kohti avastades, rulluiskudel kaunisse päikeseloojangusse sõites või varakevadisel mererannal poolmaratoniks valmistudes jooksukilomeetreid kogudes. Koguse see lõbu on ennast ka suurelt ära tasunud. Mõnda aega tagasi olin jõudnud iga tõsise pokemonitreeneri eesmärgini – püüda kinni vähemalt üks kõigist Euroopas leiduvatest pokemoniliikidest. Suurte asjadeni jõudmine võib teinekord päris demotiveeriv olla. Pea täiusliku kollektsiooni omanikuna hakkas Pokèmon GO edasise mängimise mõte minu jaoks kaduma. Siis aga, vallerait ja taevamanna ning rist ja viletsus ühe korraga, lisati mängu mõned uued pokemonid. Vallerait ja taevamanna selle pärast, et lõpuks oli mu elu mõtte tagasi saanud. Rist ja viletsus, sest need uued tegelased nõudsid kinni püüdmiseks olenevalt tasemest vähemalt kaheksa kuni kümne mängija üheaegseid jõupingutusi. Kodukülast ma neid mängijaid ilmselgelt kokku ei kaabi. Ega midagi, tõmbasin telefoni tõeliste mängufriikide omavaheliseks suhtlemiseks mõeldud äpi ja sõitsin Tallinna kesklinna teisi omasuguseid otsima. Sa jeekim, neid on terve linn täis. Täiskasvanud mehed ja naised, igas vanuses ja erinevatelt elualadelt, pintsaklipslased ja punkarid. Inimesed, kes ei pea paljuks tervet pealelõunat augmenteeritud reaalsuses peituvate virtuaalloomade püüdmisele kulutada. Inimesed, kes mitte ainult ei saa aru, millest ma räägin, kui kurdan, et Lugia hoolimata tema pihta loobitud golden razz berry`st, curveball`ist ja excellent throw`s jalga lasi, vaid ka mulle kaasa tunnevad ning juhtunut karjuvaks ebaõigluseks peavad. Ma olin lõpuks ometi metsade vahelt teiste omasuguste sekka jõudnud!

Veel kauem kui Pokemon GO, on mulle meeldinud tegevused, mis endas kergeid akrobaatilisi elemente sisaldavad. Kaks-kolm aastat tagasi käisin mõnda aega ka akrobaatilise jooga tundides. Minu jaoks pea ideaalilähedane trenn, aga kahjuks on seal ka paarimeest vaja, kes sind vastavalt vajadusele tõstaks ja loobiks. Minu akrobaadikarjäär langes tööalaselt üsna stressirohkele ajale, mil ma aastaga sujuvalt üheksa kilo juurde võtsin. Ma ei ole nii õel inimene, et ennast oma praeguses kaalus kellelgi tõsta ja loopida laseks. Nii see akrojooga värk sinna paika jäigi. Nüüd avastasin ma uue joogaliigi: aerojooga. Aerojooga seisneb selles, et pead riideribade ja köite abil õhku tõmmatuna kõiksugu jõu- ja ilunumbreid tegema. Piisavalt akrobaatiline, aga keegi ei pea sind tõstma ega loopima. Oma üleliigsete kilode lae alla vinnamise eest vastutad sa ainuisikuliselt ise. Täiuslik. Ja mis veel parem – aerojoogat saab ka Eestis harrastada. Panin ennast kiiresti tundi kirja ja jagasin oma õhinat ka sõbrannadega.
"Eee, miks sa sellisesse trenni tahad minna?" vaadati mind sama segaduses nägudega, nagu siis, kui ma mõnest eriti ägedast pokemonist rääkida üritan. Tüüpiline kohtumine mõistmatu maailmaga. Küllap nad ühel päeval, mis neil näiteks kokkuseotud linade abil vanglast põgeneda vaja on, aru saavad, milleks sellised trennid veel head on. Lähedaste negatiivsest suhtumisest hoolimata läksin möödunud pühapäeva hommikul tundi. Jeerum, ma olin jälle omasuguste sekka sattunud! Seal oli veel terve toatäis naisi, kellele meeldib riideribade abil õhus kõlkudes ennast piinavatesse poosidesse sättida ja on nõus selle eest isegi raha maksma. Aga kuidas esimene trenn läks? Noh, kui ma olin ette kujutanud, kuidas ma seal lumehelbekesena graatsiliselt õhus heljun, siis tegelikult jaksasin ennast vaid pea alaspidi rippuma tõmmata ja kõlkusin suurema osa tunnist nagu jalgupidi üles poodud kährik treener kõrval lohutamas, et valuga harjub ära. Ma ei ole vist normaalne, aga ma tahan seda veel teha.



2017/07/14

Minu Tartu

Tartu on minu jaoks alati õnnelik linn olnud. Mul on olnud seal armastusi ja mind on sealt armastatud. Ma olen seal söönud ja ma olen seal maganud, aga ikka on kuidagi nii läinud, et päriselt elanud ma seal pole. Ka on mul Tartus juba ammu üks väike isiklik mõistatus: Reet.

Nii nagu Tartu mulle alati meeldinud on, meeldib mulle meie väheste riigipühade hulgast enim just suur reede, sest see ei saa kunagi laupäevale või pühapäevale langeda. Seda aega oleme ikka kasutanud, et endale perega väike kevadine minipuhkus lubada. Tihti mõnes Euroopa pealinnas, aga möödunud lihavõtetel valisin hoopis Tartu. Mõtlesin, et võiks sealse uue spaa ära proovida ning pealegi ei mäletanudki enam, millal viimati mitte tööasjus Tartusse sai.
Spaa oli pisut ülehinnatud, aga mitte halb ja kõik muu veel parem. Kuna neljaliikmelise pere spaa hotelli majutuseks oleks tulnud sviit või selle mõõtmetes tuba võtta, mida nagunii pikal nädalavahetusel võtta polnud või oleks seda võtta üle mõistuse kallis olnud, üürisin airbnb kaudu väikese maalilise vaatega tudengikorteri Tartu kõige romantilisema linnaosa, Karlova, puitmajja endise mõisapargi kõrvale.
Munadepühade hommikul jalutas meie hoovis ringi päris ehtne väike must küülik. Hõikasin lapsed, kes parajasti oma lihavõttejänese toodud üllatusmune lahti harutasid ka akna peale vaatama. Nooremat last jänku väga ei huvitanud. Mainis ainult korra etteheitvalt, et tema šokolaadimuna koor on kriimustatud ja jänes oleks pidanud oma küüntega ette vaatama, kui mune tõi. Vanemal lapsel, kelle silmad juba jõuluvanade ja lihavõttejäneste osas vaikselt avanema hakkavad, vajus küll jänest nähes lõug ripakile. Varsti läks taevas pilve ja hakkas sadama lund ning omanikud viisid küüliku tuppa varju.
Õhtul käisime perega päris ehtsas aprillikuises lumetormis Toomemäel jalutamas. Tagasiteel ostsin poest veisehakkliha ning külmutatud herneid. Pärast kitsukeses köögis hakklihakotlete praadides ja herneid keetes tundsin natuke selle Tartu tudengiromantika maitset, mis mul kunagi olemata on jäänud.

Kõige varajasem aeg meie kahel Tartu hommikul oli aga aeg minu jaoks. Ma armastan tänavakunsti ja Tartu on parim linn selle armastamiseks. Kui Tallinnas tähendab grafiti enamasti erinevates keeltest seinale soditud roppuseid, siis Tartus on igast kolmandast pagana elektrikapist ka kunstiteos tehtud. Grafiitod on tehniliselt tasemel, maitsekad ja ümbruskonda sobitatud. Enne, kui mees ja lapsed ärkasid, haarasin kohvitopsi, et sellega tund või poolteist selles tänavakunsti Louvre`is ringi jalutada.
Ainus mure oli, et tartlased tunduvat olema hilise ärkamisega ning hommikul vara oli kohvi päris keeruline saada. Lähim koht, mille leidsin, oli kesklinna R-kiosk. Selle ja meie Karlova kodu vahele jäi ka minu Tartu mõistatus Reet.

MTO Ms Reet koos modelliga

Ms Reet ühe tuntud välismaise tänavakunstniku tervet majaseina kattev töö. Nii ilus ja nii hirmus samal ajal. Pilt kujutab proua Reeta, maja omanikku, kes seal samas esoteerikakauplust peab. Kasutatud on rohket musta sümboolikat. Reeda vasak käsi teeb saatanale viitava märgi, mustad diivad tema seljas on deemoni diivad, suletud silmad ja tõstetud parem käsi viitavad valgusest keeldumisele ja veel vähemalt 69 muud sümbolit mida ma märgata ja lugeda ei oska. Punane köis tema ümber, mis tänaseks küll oskamatult roheliseks värvitud, viitaks nagu, et ta on veresidemetega selle maja külge seotud. Esoteerikakaupluse pidaja puhul võiks eeldada, et ta mõistab kasutatud kurjuse sümboolikat. Mis sunnib inimest lubama endast selline pilt joonistada? Ma olen sellele proovinud vastust leida ja seda mitmetelt küsinud. Oma kunagiselt parimalt sõbralt, mitmendat põlve tartlaselt. Täna hommikul pikal autosõidus aastaid Tartus elanud inimestelt. Keegi ei ole siiani teadnud Reeda lugu jutustada.

***

Eelmisel aastal valmis Eesti tänavakunsti scene`i tutvustav film Lõuendilinn. Üks filmi kangelasi on 30. ringis naine kunstnikunimega MinaJaLydia. Naine, kes kasvatab kahte last. Naine, kes tõmbab jalga hõbedased buutsad, et pimeduses poolanonüümselt oma loovat külge välja elada. Naine, kes oma elus on teinud nii mõndagi ja nii mõnegi asja tegemisega hiljaks jäänud. Kas võiks olla inimest, kellega ma ennast rohkem samastan?
Lõuendilinna näeb siin: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-louendilinn
Mina JaLydia töid näeb Tartus, kuigi ühte tean ma Tallinnas ka.