Nahad

Kui me viimati perega kuhugi Eestist välja sõitu läksime, ei mäletagi enam kuhu, tühjendasin rahakoti eelnevalt profülaktika mõttes üleliigsest pahnast. Juhuks, kui ma selle ära kaotan või keegi ta ära varastab. Siis oleks kahju minimaalne. Muu hulgas korjasin välja ka kõik üleliigsed kliendikaardid, ka meie kodupoe oma. Tagasi Eestis ei suutnud aga ma enam meenutada, kuhu ma need kaardid küll pannud olin. Mäletasin ainult hetke, mil mõtlesin, et suskan nad kuhugi, kust lapsed neid kätte ei saaks ja pärastist rahuolu mõttest, et küll sai hea peidukoht. Sai jah. Kohe nii hea, et käisin kaks nädalat poes ja maksin asjade eest täishinda nagu suvaline mats tänavalt ning nutsin oma kliendikaarte taga. Kui tööl muret kurtsin, küsis töökaaslane, kas ma pesunäppide kotti olen vaadanud. Tal olid vanaemal ükskord võtmed kadunud. Lõpuks leidis pesunäppide kotist üles.
Terve tuba kikitas kohe kõrvu. Kustkohast? Mis asjad on pesunäpid?
"No kuidas te siis neid asju nimetate, millega pesu kuivama pannakse?" tahtis mu Võrumaalt pärit kolleeg teada.
"Pesulõksud," valgustasime põhjaeestlastena teda.
Edasi läks jutt veidratele sõnadele. Ma korra ütlen veel vahele, et kadunud kaardid leidsin lõpuks ikka laste mänguasjakorvist üles. Ehk siis nad olid mu superpeidukoha enne mind avastanud, kaardid enda omaks kuulutanud ning oma korvi tassinud.
Üks mu lapsepõlvesõbranna on Saaremaa juurtega. Kui mõnel suvel kärbsed, sääsed, herilased ja teised kaabakad elu väga segama hakkasid, nõudis ta alati endale kärbseleti ulatamist. Esimesel korral vaatasime teda nagu idiooti, kes miski lahmaka lauajupiga vaeseid putukaid materdama soovib hakata. Edaspidi teadsime talle juba kärbsepiitsa tuua.

Kui ma oma mehega koos elama hakkasin, oli minu jaoks väga võõrastav kuulata, kuidas tema ja kogu ta perekond ämbri asemel sõna pang kasutab. Kusjuures huvitav on see, et meie juured ulatuvad mehega lõppkokkuvõttes üsna samasse piirkonda, aga pange ei ole meil kodus kunagi kasutatud. Lõpuks lõid ka minul geenid siiski välja ning pang on nüüd ka minu jaoks dialekti asemel täiesti normaalne sõna. Ühe asjaga tema kõnepruugis ei ole ma siiski harjuda suutnud. Tema kodukandis söövad kõik loomad kopast. Isegi meie kodukiisu Jipi toidukausid on kopad. Mina panen Jipile siiski kaussi süüa, aga mees toidab teda ikka kopast.

Meie koduses keeles on välja kujunenud ka üks täiesti uus mõiste: nahk. Nahad on tühjaks saanud asjad. Näiteks kui buss pallist üle sõidab, jääb alles pallinahk. Arbuusist peale söömist arbuusinahk. Arbuusinahk on üks väga tüütu tegelane, sest kohe prügikotti seda visata ei saa – hakkab tilkuma. Selle pärast tuleb see kuhugi ära paigutada kuni keegi prügi välja läheb viima, et arbuusinahk siis vahetult enne konteinerisse toimetamist muu prahiga koos kotti ajada. Millegi pärast ununeb arbuusinahk alati sel hetkel ära ja siis vedeleb ja vedeleb see ilgus kusagil köögi töötasapinna nurgas. Augustis hakkavad veel äädikakärbsest seda oma sünnitusmajana ka kasutama. Rist ja viletsus.

Jumpy naha vastu ei saa siiski miski. Jumpy on täispuhutav hüppeloom, kelle jõuluvana kaks ja pool aastat tagasi vanaema soovitusel meie nooremale lapsele tuua teadis. Täielik hitt algusest peale. Jumpyga võidi tund aega järjest hüpata. Jumpyt pesti ja ehiti. Magama pidi ta äärmisel juhul voodi ees, aga veel parem, kui voodis. Kui Jumpy oli kohal, polnud magama minek mingi skandaal. Kõlab nagu ideaalne lapsehoidja? Üks viga on Jumpyl siiski ka. Ta lekib nabast. Kõhul olev ventiil ei ole kunagi korralikult pidanud. Umbes veerand tundi aktiivset hüppamist ja Jumpy tuleb uuesti täis puhuda. Me nimetame seda olekut Jumpy on kurb, sest tühjenemisel vajub ta pea alguses nukralt norgu. Kui Jumpy on kurb, siis Jumpy ei hüppa. Kui kubra Jumpyt kohe ei puhu, on järgmine etapp Jumpy on nahk.
"Emme, puhu Jumpy täis!" Enamasti just siis, kui oled lõpuks korraks tagumiku diivanile rahulikult maha saanud või parajasti jäätist sööd.
Aja jooksul on Jumpy oma aktuaalsust kaotama hakanud ning viimased pool aastat on ta viibinud olekus nahk. See on märgiks, et oleks õige aeg Jumpy kõigi ärapeetud mänguasjade pansionaati saata (roheline, mõned kuupmeetrid suur ja tühjendatakse korra nädalas). Iga kord, kui ma seda teha üritan, puhkeb skandaal. Kui ma Jumpy nahka kappi peitu proovin toppida, tiritakse see jälle poole tunniga lagedale, kuigi muidu pole ta päevade kaupa kellelegi meelde tulnud. Ikka selleks, et see risu kusagil ees saaks vedeleda ja mina öösel pissile minnes Jumpy naha otsa koperdades saaks jala murda.

Jumpy on staar

Jumpy on kurb

Kuhu ma välja jõuda tahtsin, on see, et tänu Jumpyle olen lõpuks aru saanud, miks eesti keeles on väljendid nagu kuri-, sindri- ja saatananahk. Aga kärbselett? Pagan võtaks, seda tahaks küll teada.