Minu lemmikhääled

Kuulmine pole kunagi minu tugevaim külg olnud. Arvatavasti on see minu kosmilistes mõõtmetes ebamusikaalsusega seotud.
Nädalavahetusel arutlesid ämm ja meheõde selle üle, kas viimase vanem tütar peaks muusikakooli minema. Neil on musikaalsus juba põlvede viisi mööda naisliini päritav olnud. Ämm arvas, et selle pärast peaks ja meheõde arvas, et ei peaks. Esimene oli sokkideni solvunud, et teine nii arvas ja teine selle pärast, et esimene teda omal ajal muusikakoolis käima sundis. Vähemalt midagi head selles, et minu käbid kännust väga kaugele pole kukkunud – minu suguvõsa nais- ega meesliinis pole muusikakool vist viimasest veeuputusest saati teemaks tulnud ja ei tule arvatavasti nii kaua, kuni mu järeltulijates veel mõni jupp minu DNAd alles on. Siin ei päästaks isegi korduv Pavarottide või Sinatratega ristamine. Meie anded on mujal: silmades, ninas, suus ja sõrmeotstes. Ma olen alati näinud kaugele ja detailides, tundnud maitseid ja lõhnu viisil, mis võimaldab puhtalt maitsmisega toidu soolasisalduse 0.1% täpsusega ära määrata, suutnud puudutada kõrvetavalt kuumi esemeid ning nende temperatuuri ka termomeetrita hinnata.
Me ei ole täna need, kes me olime eile. iPhone on tuntavalt rikkunud mu silmi ning kohv muude halbade harjumustega kombineeritult maitsemeelt. Vähemalt on temperatuuritundlikus veel alles. Imelik, kuidas ühe meele nüristumine teistele rohkem ruumi jätma hakkab. Vaevalt, et ma paremini kuulma hakanud olen, aga kuna läbi silmade enam nii palju detaile ajju ei jõua, jääb rohkem protsessorit üle kuuldava registreerimiseks. Ma kuulen nüüd täiesti uusi asju. Ilusaid asju, imelisi asju. Kuidas kass õhtuvaikuses köögis vett joob. Limpsib keelega kolm või neli korda ja siis neelab. Jälle kolm või neli korda keelega ja neelab uuesti. Kassi joomise hääl on vist maailma rahustavamaid helisid. Ma kuulen, kuidas lapsed alumisel korrusel mänguasjakorvi sisu taasavastavad kui mina üleval loen. Kuigi see ennustab, et alla minnes pean ma toas liikumiseks põrandale tõmmatud tavaari sisse jalaga käigurajad lükkama, on see maailma ilusaim hääl. Ma katsun selle kõla endale hästi meelde jätta, et siis, kui ma vana olen ja äkki enam üldse ei kuule ega näe, seda endamisi ikka uuesti ja uuesti kuulata.