Selle õppeaasta viimasel koolipäeval tõi mu vanem laps lisaks tunnistusele koju ka kiituskirja hea ja väga hea õppimise ning käitumise eest. Esimeses klaasis jagatakse neid motivatsiooni mõttes vist natuke heldemalt ka, aga et õde siiski jumala eest kogu au, kuulsust ja tähelepanu majas endale ei saaks, tõi noorem samal päeval lasteaiast tuulerõuged koju. Laps ise oli nagu muiste, aga nakkusohu tõttu teda lasteaeda muidugi saata ei sündinud. Isegi perearst, kes muidu lapsi igal võimalikul juhul näha soovib, teatas telefonis kiiresti: "Ei!!! Ärge siia küll tulge!"
Asjatu ettevaatusabinõu nagu elu näitas. Poolteist nädalat hiljem oli tuulerõugetes juba kolmandik lapse rühmakaaslaseid.
Kuna mul kärnas lapse põetamise tõttu korraga vaba aega laialt käes oli, hakkasin ühte raamatut lugema. See on väga hea raamat, David Grossmani "Maailma otsa"*. Päris paks, aga seda kauemaks jätkub. Haabneeme raamatukogu hoidja hoiatas, et pidi aeglane lugemine olema, aga minu meelest on just hästi loetavas keeles kirjutatud. Tutvustuses on seda kui võimsat sõjavastast romaani kirjeldatud. Minu meelest on see hoopis romaan inimlikkusest ja inimestest. Sellest, et araablased, kes juute elusalt matavad ja neilt tangidega küüsi maha kisuvad, on inimesed.
Raamatu sisekaanel on autori pilt. Väga sümpaatse näoga meesterahvas, aga iga kord, kui ma seda pilti vaatan, mõtlen põhiliselt sellest, et selline on mehe, kes on pidanud oma lapse matma, silmavaade.
Langegu maailma hädad minu peale, aga annaks, et mu lapsed ega nende lapsed kunagi sõda nägema ei peaks.
Tõlkija on joonealuse märkusena kirjutanud, et kuna uusheebrea keel põhineb eelkõige piiblitekstidel, puuduvad seal ebatsensuursed sõnad. Kas keegi on kunagi Moosest ropendamas kuulnud? Nii on juudid oma keele vulgaarsuses mujalt laenama pidanud. Põhiliselt venelastelt ja araablastelt, kes neid elusalt matavad ning küüsi maha kisuvad. Ma mõtlen küll, et nii kaua, kuni maailmas sellised asjad juhtuvad, ei ole võimalik selle maailma kirjeldamiseks luua ülipuhast vulgaarsusteta keelt.
Kunagi juhtusin serveris kaarte mängides ühe ameeriklasega lobisema. Ta tahtis teada, kust ma pärit olen.
"Eestist, see on Ida-Euroopas, kohe Soome lähedal."
"Mis keelt sa emakeelena räägid, kas vene?"
"Ei, eesti keelt."
"Kas see on mingi piibellik keel?"
Ilmselgelt pole sellise küsimuse peale mõtet mingit soome-ugrimugri teemat arendama hakata. Pigem proovida ennast pisut äravalitud rahvana tunda.
Täpselt nädal ja kuus päeva hiljem, see on jaanilaupäeva laupäeval sai oma tuulerõuged kätte ka vanem laps. Räägitakse, et mida vanemalt põetud, seda raskemalt põetud. Minu tuttavad täiskasvanuna haigestunud on seda laua surmalähedase kogemusena kirjeldanud. Meie pere näitel peab see seaduspärasus paika, aga vanemale lapsele olid võrreldes nooremaga tuulerõuged just vaimselt raskemad kanda.
"Emme, ma olen koletis," kurtis ta hommikul peeglisse vaadates.
"Ta ütles, et ma olen täpiline..." jooksis ta oma tuppa nutma, kui noorem õde niigi silmnähtava fakti ka sõnastada julges.
Nüüd on üks mure veel. Jänku Juss põdes tuulerõugeid kolm nädalat. Ma julgen ainult lohutada, et äkki Jänku Jussid põevadki kolm nädalat, aga väikesed tüdrukud saavad pooleteisega hakkama. Mis multikad just seda negatiivset stsenaariumit kirjeldama peavad?
__________________
*Sponsoreerimata postitus nagu ikka. Raamatu sain tasuta küll muidu - raamatukogust.
2017/06/27
2017/06/20
Minu lemmikhääled
Kuulmine pole kunagi minu tugevaim külg olnud. Arvatavasti on see minu kosmilistes mõõtmetes ebamusikaalsusega seotud.
Nädalavahetusel arutlesid ämm ja meheõde selle üle, kas viimase vanem tütar peaks muusikakooli minema. Neil on musikaalsus juba põlvede viisi mööda naisliini päritav olnud. Ämm arvas, et selle pärast peaks ja meheõde arvas, et ei peaks. Esimene oli sokkideni solvunud, et teine nii arvas ja teine selle pärast, et esimene teda omal ajal muusikakoolis käima sundis. Vähemalt midagi head selles, et minu käbid kännust väga kaugele pole kukkunud – minu suguvõsa nais- ega meesliinis pole muusikakool vist viimasest veeuputusest saati teemaks tulnud ja ei tule arvatavasti nii kaua, kuni mu järeltulijates veel mõni jupp minu DNAd alles on. Siin ei päästaks isegi korduv Pavarottide või Sinatratega ristamine. Meie anded on mujal: silmades, ninas, suus ja sõrmeotstes. Ma olen alati näinud kaugele ja detailides, tundnud maitseid ja lõhnu viisil, mis võimaldab puhtalt maitsmisega toidu soolasisalduse 0.1% täpsusega ära määrata, suutnud puudutada kõrvetavalt kuumi esemeid ning nende temperatuuri ka termomeetrita hinnata.
Me ei ole täna need, kes me olime eile. iPhone on tuntavalt rikkunud mu silmi ning kohv muude halbade harjumustega kombineeritult maitsemeelt. Vähemalt on temperatuuritundlikus veel alles. Imelik, kuidas ühe meele nüristumine teistele rohkem ruumi jätma hakkab. Vaevalt, et ma paremini kuulma hakanud olen, aga kuna läbi silmade enam nii palju detaile ajju ei jõua, jääb rohkem protsessorit üle kuuldava registreerimiseks. Ma kuulen nüüd täiesti uusi asju. Ilusaid asju, imelisi asju. Kuidas kass õhtuvaikuses köögis vett joob. Limpsib keelega kolm või neli korda ja siis neelab. Jälle kolm või neli korda keelega ja neelab uuesti. Kassi joomise hääl on vist maailma rahustavamaid helisid. Ma kuulen, kuidas lapsed alumisel korrusel mänguasjakorvi sisu taasavastavad kui mina üleval loen. Kuigi see ennustab, et alla minnes pean ma toas liikumiseks põrandale tõmmatud tavaari sisse jalaga käigurajad lükkama, on see maailma ilusaim hääl. Ma katsun selle kõla endale hästi meelde jätta, et siis, kui ma vana olen ja äkki enam üldse ei kuule ega näe, seda endamisi ikka uuesti ja uuesti kuulata.
Nädalavahetusel arutlesid ämm ja meheõde selle üle, kas viimase vanem tütar peaks muusikakooli minema. Neil on musikaalsus juba põlvede viisi mööda naisliini päritav olnud. Ämm arvas, et selle pärast peaks ja meheõde arvas, et ei peaks. Esimene oli sokkideni solvunud, et teine nii arvas ja teine selle pärast, et esimene teda omal ajal muusikakoolis käima sundis. Vähemalt midagi head selles, et minu käbid kännust väga kaugele pole kukkunud – minu suguvõsa nais- ega meesliinis pole muusikakool vist viimasest veeuputusest saati teemaks tulnud ja ei tule arvatavasti nii kaua, kuni mu järeltulijates veel mõni jupp minu DNAd alles on. Siin ei päästaks isegi korduv Pavarottide või Sinatratega ristamine. Meie anded on mujal: silmades, ninas, suus ja sõrmeotstes. Ma olen alati näinud kaugele ja detailides, tundnud maitseid ja lõhnu viisil, mis võimaldab puhtalt maitsmisega toidu soolasisalduse 0.1% täpsusega ära määrata, suutnud puudutada kõrvetavalt kuumi esemeid ning nende temperatuuri ka termomeetrita hinnata.
Me ei ole täna need, kes me olime eile. iPhone on tuntavalt rikkunud mu silmi ning kohv muude halbade harjumustega kombineeritult maitsemeelt. Vähemalt on temperatuuritundlikus veel alles. Imelik, kuidas ühe meele nüristumine teistele rohkem ruumi jätma hakkab. Vaevalt, et ma paremini kuulma hakanud olen, aga kuna läbi silmade enam nii palju detaile ajju ei jõua, jääb rohkem protsessorit üle kuuldava registreerimiseks. Ma kuulen nüüd täiesti uusi asju. Ilusaid asju, imelisi asju. Kuidas kass õhtuvaikuses köögis vett joob. Limpsib keelega kolm või neli korda ja siis neelab. Jälle kolm või neli korda keelega ja neelab uuesti. Kassi joomise hääl on vist maailma rahustavamaid helisid. Ma kuulen, kuidas lapsed alumisel korrusel mänguasjakorvi sisu taasavastavad kui mina üleval loen. Kuigi see ennustab, et alla minnes pean ma toas liikumiseks põrandale tõmmatud tavaari sisse jalaga käigurajad lükkama, on see maailma ilusaim hääl. Ma katsun selle kõla endale hästi meelde jätta, et siis, kui ma vana olen ja äkki enam üldse ei kuule ega näe, seda endamisi ikka uuesti ja uuesti kuulata.
2017/06/13
Nahad
Kui me viimati perega kuhugi Eestist välja sõitu läksime, ei mäletagi enam kuhu, tühjendasin rahakoti eelnevalt profülaktika mõttes üleliigsest pahnast. Juhuks, kui ma selle ära kaotan või keegi ta ära varastab. Siis oleks kahju minimaalne. Muu hulgas korjasin välja ka kõik üleliigsed kliendikaardid, ka meie kodupoe oma. Tagasi Eestis ei suutnud aga ma enam meenutada, kuhu ma need kaardid küll pannud olin. Mäletasin ainult hetke, mil mõtlesin, et suskan nad kuhugi, kust lapsed neid kätte ei saaks ja pärastist rahuolu mõttest, et küll sai hea peidukoht. Sai jah. Kohe nii hea, et käisin kaks nädalat poes ja maksin asjade eest täishinda nagu suvaline mats tänavalt ning nutsin oma kliendikaarte taga. Kui tööl muret kurtsin, küsis töökaaslane, kas ma pesunäppide kotti olen vaadanud. Tal olid vanaemal ükskord võtmed kadunud. Lõpuks leidis pesunäppide kotist üles.
Terve tuba kikitas kohe kõrvu. Kustkohast? Mis asjad on pesunäpid?
"No kuidas te siis neid asju nimetate, millega pesu kuivama pannakse?" tahtis mu Võrumaalt pärit kolleeg teada.
"Pesulõksud," valgustasime põhjaeestlastena teda.
Edasi läks jutt veidratele sõnadele. Ma korra ütlen veel vahele, et kadunud kaardid leidsin lõpuks ikka laste mänguasjakorvist üles. Ehk siis nad olid mu superpeidukoha enne mind avastanud, kaardid enda omaks kuulutanud ning oma korvi tassinud.
Üks mu lapsepõlvesõbranna on Saaremaa juurtega. Kui mõnel suvel kärbsed, sääsed, herilased ja teised kaabakad elu väga segama hakkasid, nõudis ta alati endale kärbseleti ulatamist. Esimesel korral vaatasime teda nagu idiooti, kes miski lahmaka lauajupiga vaeseid putukaid materdama soovib hakata. Edaspidi teadsime talle juba kärbsepiitsa tuua.
Kui ma oma mehega koos elama hakkasin, oli minu jaoks väga võõrastav kuulata, kuidas tema ja kogu ta perekond ämbri asemel sõna pang kasutab. Kusjuures huvitav on see, et meie juured ulatuvad mehega lõppkokkuvõttes üsna samasse piirkonda, aga pange ei ole meil kodus kunagi kasutatud. Lõpuks lõid ka minul geenid siiski välja ning pang on nüüd ka minu jaoks dialekti asemel täiesti normaalne sõna. Ühe asjaga tema kõnepruugis ei ole ma siiski harjuda suutnud. Tema kodukandis söövad kõik loomad kopast. Isegi meie kodukiisu Jipi toidukausid on kopad. Mina panen Jipile siiski kaussi süüa, aga mees toidab teda ikka kopast.
Meie koduses keeles on välja kujunenud ka üks täiesti uus mõiste: nahk. Nahad on tühjaks saanud asjad. Näiteks kui buss pallist üle sõidab, jääb alles pallinahk. Arbuusist peale söömist arbuusinahk. Arbuusinahk on üks väga tüütu tegelane, sest kohe prügikotti seda visata ei saa – hakkab tilkuma. Selle pärast tuleb see kuhugi ära paigutada kuni keegi prügi välja läheb viima, et arbuusinahk siis vahetult enne konteinerisse toimetamist muu prahiga koos kotti ajada. Millegi pärast ununeb arbuusinahk alati sel hetkel ära ja siis vedeleb ja vedeleb see ilgus kusagil köögi töötasapinna nurgas. Augustis hakkavad veel äädikakärbsest seda oma sünnitusmajana ka kasutama. Rist ja viletsus.
Jumpy naha vastu ei saa siiski miski. Jumpy on täispuhutav hüppeloom, kelle jõuluvana kaks ja pool aastat tagasi vanaema soovitusel meie nooremale lapsele tuua teadis. Täielik hitt algusest peale. Jumpyga võidi tund aega järjest hüpata. Jumpyt pesti ja ehiti. Magama pidi ta äärmisel juhul voodi ees, aga veel parem, kui voodis. Kui Jumpy oli kohal, polnud magama minek mingi skandaal. Kõlab nagu ideaalne lapsehoidja? Üks viga on Jumpyl siiski ka. Ta lekib nabast. Kõhul olev ventiil ei ole kunagi korralikult pidanud. Umbes veerand tundi aktiivset hüppamist ja Jumpy tuleb uuesti täis puhuda. Me nimetame seda olekut Jumpy on kurb, sest tühjenemisel vajub ta pea alguses nukralt norgu. Kui Jumpy on kurb, siis Jumpy ei hüppa. Kui kubra Jumpyt kohe ei puhu, on järgmine etapp Jumpy on nahk.
"Emme, puhu Jumpy täis!" Enamasti just siis, kui oled lõpuks korraks tagumiku diivanile rahulikult maha saanud või parajasti jäätist sööd.
Aja jooksul on Jumpy oma aktuaalsust kaotama hakanud ning viimased pool aastat on ta viibinud olekus nahk. See on märgiks, et oleks õige aeg Jumpy kõigi ärapeetud mänguasjade pansionaati saata (roheline, mõned kuupmeetrid suur ja tühjendatakse korra nädalas). Iga kord, kui ma seda teha üritan, puhkeb skandaal. Kui ma Jumpy nahka kappi peitu proovin toppida, tiritakse see jälle poole tunniga lagedale, kuigi muidu pole ta päevade kaupa kellelegi meelde tulnud. Ikka selleks, et see risu kusagil ees saaks vedeleda ja mina öösel pissile minnes Jumpy naha otsa koperdades saaks jala murda.
Kuhu ma välja jõuda tahtsin, on see, et tänu Jumpyle olen lõpuks aru saanud, miks eesti keeles on väljendid nagu kuri-, sindri- ja saatananahk. Aga kärbselett? Pagan võtaks, seda tahaks küll teada.
Terve tuba kikitas kohe kõrvu. Kustkohast? Mis asjad on pesunäpid?
"No kuidas te siis neid asju nimetate, millega pesu kuivama pannakse?" tahtis mu Võrumaalt pärit kolleeg teada.
"Pesulõksud," valgustasime põhjaeestlastena teda.
Edasi läks jutt veidratele sõnadele. Ma korra ütlen veel vahele, et kadunud kaardid leidsin lõpuks ikka laste mänguasjakorvist üles. Ehk siis nad olid mu superpeidukoha enne mind avastanud, kaardid enda omaks kuulutanud ning oma korvi tassinud.
Üks mu lapsepõlvesõbranna on Saaremaa juurtega. Kui mõnel suvel kärbsed, sääsed, herilased ja teised kaabakad elu väga segama hakkasid, nõudis ta alati endale kärbseleti ulatamist. Esimesel korral vaatasime teda nagu idiooti, kes miski lahmaka lauajupiga vaeseid putukaid materdama soovib hakata. Edaspidi teadsime talle juba kärbsepiitsa tuua.
Kui ma oma mehega koos elama hakkasin, oli minu jaoks väga võõrastav kuulata, kuidas tema ja kogu ta perekond ämbri asemel sõna pang kasutab. Kusjuures huvitav on see, et meie juured ulatuvad mehega lõppkokkuvõttes üsna samasse piirkonda, aga pange ei ole meil kodus kunagi kasutatud. Lõpuks lõid ka minul geenid siiski välja ning pang on nüüd ka minu jaoks dialekti asemel täiesti normaalne sõna. Ühe asjaga tema kõnepruugis ei ole ma siiski harjuda suutnud. Tema kodukandis söövad kõik loomad kopast. Isegi meie kodukiisu Jipi toidukausid on kopad. Mina panen Jipile siiski kaussi süüa, aga mees toidab teda ikka kopast.
Meie koduses keeles on välja kujunenud ka üks täiesti uus mõiste: nahk. Nahad on tühjaks saanud asjad. Näiteks kui buss pallist üle sõidab, jääb alles pallinahk. Arbuusist peale söömist arbuusinahk. Arbuusinahk on üks väga tüütu tegelane, sest kohe prügikotti seda visata ei saa – hakkab tilkuma. Selle pärast tuleb see kuhugi ära paigutada kuni keegi prügi välja läheb viima, et arbuusinahk siis vahetult enne konteinerisse toimetamist muu prahiga koos kotti ajada. Millegi pärast ununeb arbuusinahk alati sel hetkel ära ja siis vedeleb ja vedeleb see ilgus kusagil köögi töötasapinna nurgas. Augustis hakkavad veel äädikakärbsest seda oma sünnitusmajana ka kasutama. Rist ja viletsus.
Jumpy naha vastu ei saa siiski miski. Jumpy on täispuhutav hüppeloom, kelle jõuluvana kaks ja pool aastat tagasi vanaema soovitusel meie nooremale lapsele tuua teadis. Täielik hitt algusest peale. Jumpyga võidi tund aega järjest hüpata. Jumpyt pesti ja ehiti. Magama pidi ta äärmisel juhul voodi ees, aga veel parem, kui voodis. Kui Jumpy oli kohal, polnud magama minek mingi skandaal. Kõlab nagu ideaalne lapsehoidja? Üks viga on Jumpyl siiski ka. Ta lekib nabast. Kõhul olev ventiil ei ole kunagi korralikult pidanud. Umbes veerand tundi aktiivset hüppamist ja Jumpy tuleb uuesti täis puhuda. Me nimetame seda olekut Jumpy on kurb, sest tühjenemisel vajub ta pea alguses nukralt norgu. Kui Jumpy on kurb, siis Jumpy ei hüppa. Kui kubra Jumpyt kohe ei puhu, on järgmine etapp Jumpy on nahk.
"Emme, puhu Jumpy täis!" Enamasti just siis, kui oled lõpuks korraks tagumiku diivanile rahulikult maha saanud või parajasti jäätist sööd.
Aja jooksul on Jumpy oma aktuaalsust kaotama hakanud ning viimased pool aastat on ta viibinud olekus nahk. See on märgiks, et oleks õige aeg Jumpy kõigi ärapeetud mänguasjade pansionaati saata (roheline, mõned kuupmeetrid suur ja tühjendatakse korra nädalas). Iga kord, kui ma seda teha üritan, puhkeb skandaal. Kui ma Jumpy nahka kappi peitu proovin toppida, tiritakse see jälle poole tunniga lagedale, kuigi muidu pole ta päevade kaupa kellelegi meelde tulnud. Ikka selleks, et see risu kusagil ees saaks vedeleda ja mina öösel pissile minnes Jumpy naha otsa koperdades saaks jala murda.
 |
| Jumpy on staar |
 |
| Jumpy on kurb |
Kuhu ma välja jõuda tahtsin, on see, et tänu Jumpyle olen lõpuks aru saanud, miks eesti keeles on väljendid nagu kuri-, sindri- ja saatananahk. Aga kärbselett? Pagan võtaks, seda tahaks küll teada.
Tellimine:
Postitused (Atom)