Tüng

Kes vana asja meelde tuletab, sel on hea mälu
Esimesel päeval minu üle-eelmises töökohas oo.tas mind laual arvuti, mille kaanele oli kinnitatud kollane post-it paber telefoninumbriga. Number kuulus meile IT-tugiteenust pakkuvale firmale, kes pidid mind uude arvutisse vajalike programmide installeerimise ja muu taolisega aitama. Helistasin. Telefoni võttis täiesti mitte midagi ütleva häälega IT-poiss. Üle kaughalduse paigaldas ta mu arvutisse vajaliku tarkvara, jagas juurdepääsuõigused, seadistad postkasti, lõpuks ühendas ära kontori printeri ja proovis testlehte välja printida.
"Mine vaata, kas printsis," palus IT-poiss telefonis.
Läksin vaatasin. Printeris oli paber otsas, aga kui paberit juurde panin, siis printis ilusti soovitud lehekese välja.
Läksin telefoni juurde tagasi ja ütlesin: "Kuule, ei prindi."
Ma teen tegelikult päris palju selliseid nalju, aga mitte esimesel päeval uues töökohas inimesele, keda ma kordagi elus näinud pole. Seekord millegi pärast tegin.
"Äkki on paber otsas?" uuris hääl telefonis.
"Ma vaatasin juba. Paberit on, tooner on ok, juhtmed on ilusti taga, aga ikka punane tuli vilgub ja ei prindi," raporteerisin kindlalt.
"Oh, pagan! Siis ma pean kohale tulema," oli IT-poiss löödud. Meie kontor oli mitukümmend kilomeetrit linnast väljas ja ega ta võimalusest mingi printeri pärast kohale sõita väga vaimustuses ei olnud.
Hakkasin naerma ja ütlesin, et pole vaja. Kõik töötab ilusti ja ma tegin ainult nalja.
Ega IT-poiss ka võlgu ei jäänud.
"Noh, seda sa poleks küll oodanud, et printerinali sulle nii kalliks maksma läheb?" tahtis ta teada, kui mind haiglasse meie ühist last sünnitama sõidutas.

Ilusat rahvusvahelist nalja- ja tüngapäeva!