2017/03/26

Ühe angiini kroonika

Neljapäev, 23.03.2017

Kell 13:00
Lähen tööl hetkeks rõdule päikest nautima.  Päike on soe, aga meretuul külm, nii külm.

Reede, 24.03.2017

Kell 13:00
Tunnen, kuidas mu mandlid ennast vaikselt läbi kõrvade välja pressima hakkavad.

Kell 13:30
Palavik hakkab tuure üles võtma.

Kell 14:30
Helistan mehele, et ta täna ise lapse lasteaiast ära tooks, kuigi on minu kord seda teha.

Kell 15:45
Sõidan koju ja tõmban ravimikarbi sisu laiali, et paratsetamooli leida, soovitavalt Coldrexina. Pole. Mitte mingisugusel kujul pole.
Kukun voodisse.

Kell 18:00
Võtan kargu alla. Tuustin igaks juhuks veel korra ravimikarbi läbi, aga paratsetamooli ikka ei leia. Mees nõuab, et ma külmikus olevad 1,4 kg ära maitsestaksin ja ahju paneksin. Keeldun. Mõte toidust ajad mind iiveldama. Pealegi tundub seaprae valmistamine liigse pingutusena.
Tegelikult on mul natuke parem. Mandlid pressivad ennast natuke leebemalt kõrvade poole, palavik on üleval, aga muidu olen täitsa adekvaatne. Tean, et see on petlik ning homme olen igal juhul nagu vikatiga niidetud. Otsustan Piritale jalutama minna. Viimased kuu-paar olen nädalavahetustel seal ca 15-kilomeetrise jooksuringi teinud. Ilmselget jääb mul see nädalavahetus vahele. Parem ennast natukenegi liigutada kuni jalad veel kannavad. See, et mind homme surmalähedane kogemus ees ootab, on juba determineeritud. Mida ma täna teen või tegemata jätan, et muuda enam midagi.
Pakin end sisse ja kõnnin Pirita Top SPA juurest Russalkani ja tagasi. Kokku vist umbes kuus või seitse kilomeetrit. Tuledes linn on ilus. Sõidan koju tagasi. Homme ma tõenäoliselt enam roolikõlbulikus seisundis ei ole.

Kell 21:00
Mees nõuab endiselt searibi. Lähen hoopis voodisse.

Laupäev, 25.03.2017

Kell 4:30
Hingata on valus. Lähen alla, et see üksik Hallsi kurgupastill põske panna, mis mul ravimikarbi puistamise käigus kapinurgas silma jäi. Põses oleva kommi eukalüptiaurud aitavad hingata. Vajun mingisse unetaolisse seisundisse. Vahet pole, kas lämbuda paistes kurgu ja valusa hingamise või kurku tõmmatud kommi tõttu. Unenäod on veidraid ja häirivaid.

Kell 6:30
Löön silmad lahti ja jään surma ootama.

Kell 8:30
Magu nõuab toitu ja veresuhkur on maas. Kuna algne plaan nägi ette angiini kätte, mitte nälga suremist, vean end kööki. Kõht on tühi, aga süüa ei taha. Pressin endale tassi piima ja meega kohvi sisse ning midagi veel, mille kohta ma ei mäleta. Vist banaani ja kiivi.
Lähen tagasi voodisse surma ootama.

Kell 9:30
Mees vaatab korra üle ukse sisse ja arvab, et ma võiks koguaeg nii rahulik olla. Palun oma tuha merre puistada.

Kell 10:20
Olime juba mitu päeva tagasi lubanud lapsed laupäeval kinni viia.
"Täitsa hull, mis sa sinna kinno veel ronid, ise oled jumala kookonis" arvab mees.
Mina arvan, et tegelikult pole ju vahet, kas surma voodis või kinosaalis oodata. Ainult kusagilt peab mulle kurgupastille ostma. Selle peale ütleb mees, et kapi otsas on ju pool kotti Prisma Rainbow omasid veel alles. Need on nii tapvalt kanged, et keegi pole neid tahtnud. Sel hetkel aga minu jaoks puhas õnnistus.

Kell 11:30
Solarise keskuse teisel korrusel vaatab mulle eskalaatorilt maha astudes esimese asjana apteek vastu. Üritan mehele ja lastele selgeks teha, et mul on sealt paratsetamooli ostmiseks vaja läbi minna. Mu rääkimine ei tööta hästi ja keegi ei saa aru, miks ma neid kolmandale korrusele viiva eskalaatori asemel kuhugi kõrvale nügin. Mees ütleb, et me jääme kinno hiljaks ja lapsed on elevil nagu kevadised vasikad. Ma ei tõesti jaksa neid apteeki karjatada.
Vaatasime Laulat. Mehele ja nooremale lapsele meeldis, vanemale ei meeldinud, mind jättis neutraalseks. Samas, kui seda filmi juba vaadata, tasub vist tõesti pigem seda kinos 3D-na teha, kui oodata, millal ta laenutustesse tuleb.
Tagasi koju sõites võtan paratsetamooliteema uuesti üles. Mees ütleb, et ta ei viitsi küll eriti apteegist läbi sõita, aga tal on auto kindalaekas üks karp. Nendeks puhkudeks, kui tal ilmamuutuste korral jälle pea peaks valutama hakkama. See on tal emalt päritud omadus.
Pistan kaks 500 mg tabletti taskusse.

Kell 14:30
Mees nõuab endiselt searibi. Teen hoopis tassi teed, kuhu segan ka 250 mg paratsetamooli, see on pool tableti. Ronin voodisse ja jään kohe magama. Seekord on tegu sügava paraneja unega.

Kell 16:30
Ärgates tunnen end tervelt 25% ulatuses inimesena. Teen teise tassi teed poole tableti paratsetamooliga. Maitsestan lõpuks ribi, koorin kartulid ja panen ahju.
Kui valmis saab, siis liha ei taha, aga kartuleid söön isukalt.

Kell 18:30
Veel 250 mg paratsetamooli teega. Käin duši all ära. Õnnis tunne, sest olen juba 48 tundi pesemata olnud.

Kell 20:30
Mees küsib, kas ma Kuldvillakut tahan mängida. Meil on sellise komme, et vaatame nädalavahtustel järelvaatamisest Eesti saadet ja katsume ise ka kiiruse peale küsimustele vastata. Kuna ma juba 50% ulatusel jälle inimeseks olen saanud, siis arvan, et võiks küll. Rääkimine on mul endiselt pidevalt kuuma jooki peale andmata võimatu, selle tõttu teen veel ühe tassi teed viimase 250 mg paratsetamooliga. Õue autost juurde tooma ka ei taha minna, sest mul on juuksed veel natuke märjad.
Peale kuldvillakut lähen magada.

Pühapäev, 26.03.2017

Kell 7:00
Ärkan ja tunnen, et ma ei suregi. Palavikku ei ole, mandlid ei ründa enam kõrvade poole, hingamine töötab valutult, neelamine ja rääkimine töötavad ka, aga siiski veel valusalt. Kõige hullem on nüüd möödas.
Kuna tundub, et tükk mandlit on paremasse kõrva siiski maha jäänud, käin ravimikarbist kõrva sisse määrimiseks Kuldtähe palsamit võtmas. Muu hulgas jääb näppu ka poolik leht 500 mg paratsetamoolitablette, aga mul ei ole neid enam vaja.

Sõbrad, ma käisin just põrgus ja tulin elusalt tagasi.

***

Probleem ei ole mitte selles, et mul oleks mandlid vaja välja lõigata või ma vajaksin antibiootikume juhul, kui ma seda mitte teha otsustan, vaid selles, et ma pean õppima end hoidma ning salli ja mütsi kasutama.

6 comments:

  1. .. ja mees peaks õppima searibi maitsestama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tean jah. Sellistel hetkedel käib tema traditsioonilistes soorollides kinni olemine eriti närvidele. Ma olen proovinud teda läbi näljutamise mitu korda ümber kasvatada, aga tulutult. Jalutab lihtsalt tänava otsa lihapoodi ja ostab kuumaletist oma ribi lõpuks.

      Delete
    2. Nii nad kipuvad tegema jh.. Mingil müstilisel põhjusel suudavad nad ka terve päeva söömata olla, niiet näljutamine kohe kuidagi ei mõjuta neid.

      Delete
  2. Professionaalse angiinipõdejana järeldan, et sul on kas kerged angiinid või sa oled mingi jumalik erand nende talumise suhtes.

    Mu isiklikud angiinid võrdusid neli päeva suremist + kaks nädalat nõrka ja nõtra olemist takkaotsa. Ja suremine oli rohkem "söön paratsetamooli nagu putru ja päeva ööst eraldab vaid see, kas magan ühe või kahe teki all", igasugused kinod ja ostan-paratsetamooli-hiljem jutud oleks mu naerma ajanud, kui naermine selles olekus poleks füüsilisest võimekusest väljaspool asunud.

    Mandlite lõikamine oli angiini kõrval kerge kevadine nohu mulle :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vist jah. Üliraskelt põdesin oma esimese angiini, mis oli ka mädane. Rohkem mädaseid pole mul olnud ja edaspidi olen pool püstijala nad läbi põdenud. Vist on siis nii hästi läinud kui nendega minna saab. Eks ma olen vinske tükk ka muidugi :)

      Delete