Tagasi juurte juurde - Eesti uuest brändist

Viimased ajad on meil kodus vaheldumisi kaks ajakirja käinud: eestikeelne National Geographic ja Ajalugu. Nende tellimusi on mul lihtsalt erinevaid kanaleid pidi võimalik tasuta saada olnud. Viimased satsid olen tellinud Swedbanki preemiapunktide eest näiteks. Mul endal ajakirjade lugemise harjumust suurt ei ole, aga mu teine pool töötab kogu kraami alati tänuga läbi. Eriti kiidab ta National Geographicut. Kuna mõlemad ajakirjad ilmuvad Äripäeva kirjastuse alt, siis on nad minus mingil põhjusel müügipotentsiaali haistnud. Olen saanud juba kolm või neli kõnet teemal "Oo, me siin Äripäevas näeme, et olete huvitatud kvaliteetajakirjadest nagu National Geographic ja Ajalugu, seega intelligentne inimene, kuid Teie tellimus on kohe lõppemas. Meil on suurepärane uudis, saame teile soodsa hinnaga pakkuda uut tellimust bla-bla-bla..."
Selles mõttes hea müügitehnika, et algul hakatakse inimese intellekti ja head maitset kiitma. Selle tõttu vastasin esimesed korrad, et tänan, aga ma mõtlen veel natuke tellimuse pikendamise osas, kuigi ajakirjad on head. Kuigi tõde oleks olnud, et mulle ei meeldi mitte intellektuaalide ajakirjad, vaid tasuta ajakirjad. Kuna viimane müügikõne äratas mind lõunaunest, siis tol korral võisin ma oma keeldumises küll tahtmatult ka pisut terav olla. Nii või teisiti jagub tasuta National Geographic`ut mulle veel mitmeks kuuks.

Kuna mu mees National Geographic`ut ja Alalugu sedavõrd hindab, siis ei luba ta vanu ajakirju niisama välja visata, vaid need tuleb maale ka tema vanematele lugemiseks viia. Mis seal ikka, seal on prügivedu nagunii odavam.
Eile viisimegi portsu ajakirju maale, et siis kartulipangega linna tulla. Naturaalmajandus toimib ka tänapäeval.
Nüüd ma saan aru küll, miks mu teine pool ajakirju maale tahab vedada. Kuna maa on seal hetkel kartulite kasvatamiseks liiga külmunud, aga metsas puude langetamiseks ja välja vedamiseks liiga pehme, siis polegi seal peale ajakirjade lugemise suurt teha. Nii sirvisin ka mina ämma diivanil vedeledes viimase Ajaloo numbri läbi.
Silma jäi lugu välja surnud inimahvidest ja konkreetselt ühe indiviidi - Lucy - hukkumisest. Lucy kukkus nimelt ennast puu otsast surnuks.

Kuigi inimahvid juba kenasti kahel jalal kõndisid, sundis kas nostalgia või miski muu Lucy`t ikka tagasi puu otsa, kuigi see juba läbitud etapp oli. Edasi ei saanudki muud juhtuda kui surnuks kukkumine ja väljasuremine.

Ma olen mehele juba tuhat aastat rääkinud, et vorstiviilu või midagi muud lõigates ei tohi noaga enda poole tõmmata ja üldse on meil sellisteks asjadeks lõikelaud olemas. Ma ei saa aru, mis pagana komme see on asju käes noaga nüsida? Mees on sellepeale ikka vastunud, et Karus on eluaeg asju käes suunaga enda poole lõigatud. Karu on talu, kus tema isapoolne suguvõsa vist juba alates sellest, kui mandrijää hunniku rändrahne maha jättis ning Eesti tänase territooriumi enda alt vabastas, elanud on.
Nii ta õndsalt oma võileivamatejali pihus nüsis, kuni enne viimaseid pühi Kaubamaja kodumaailma jõulukinke ostma juhtusin. Lisaks jõulukinkidele soetasin koju uue komplekti Victorinox` nuge. Õhtul võttis mees vasakusse kätte singi, paremasse uue noa ja tõmbas siis rapsaki! ootamatult terava uue noaga lisaks singiviilule ka näpu ribadeks. Nagu peahaavadest kipub ka sõrmest alati haava suurusega võrreldes ebaproportisonaalselt palju verd tulema. Mees heitis dramaatiliselt diivanile pikali ja nõudis, et ma verejooksu peataksin. Kahjuks on meil kodus vaid lastele mõeldud plaastreid. Lõpuks pidi vaene mees näpu maalriteibiga kinni tõmbama, sest lasteplaastrite kohta arvas ta: "Mina küll mingit muumitrolli ümber sõrme panema ei hakka!"

Eile maal seda lugu mehe vanematele rääkides sain teada, et mitte ainult mehe isapoolses suguvõsas pole kombeks olnud põlvede viisi asju näpuvahel enda poole noaga lõigata. Ka ämma onul oli ükskord sedaviisi rapsides nuga ninna karanud nii, et verd kahte lehte lendas. Hea, et ninaots külge jäi.

Lucy ja noa loo moraal on see, et ka kogu austuse juures mineviku ei tasu kõigis asjades oma juuri üle romantiseerida, puu otsa tagasi ronida või rändrahnude ajastusse kinni jääda. Niimoodi võib ennast kogemata surnuks kukkuda, nina peast ära lõigata või Eesti uus bränd sündida.

***

 

*Sponsoreerimata postitus on. National Geographic on mu mehe sõnul tõesti väärt lugemine ja Victorinox` noad teravad ja Eesti uus bränd pisut veider.

Duolingo

Duolingo keeleõppe äpp on mul vist üle-eelmisest aastatuhandest juba telefonis. Seal saab tasuta üle inglise keele umbes 20 keelt õppida. Meetoditeks on sõnade ja lausete mõlemas suunas tõlkimine, kuulmise järgi kirjutamine, õpetaja järgi kordamine ja sõnadest lausete ladumine, abiks erinevad joonistatud tegelaskujud.
Alustuseks õppisin Duolingoga hispaania keelt. Siis läkski nii, et juhtusin Lõuna-Hispaaniasse puhkusele. Ajasin ennast restoranis puhevile ja palusin õhtu lõpetuseks kohalikus keeles kelnerit, et see arve tooks. Selle asemel juhatati mind tualetti. Mu mees tuletas seda juhtumit veel pikalt meelde, kuni ma ähvardasin iga kord, kui ta minu Hispaania fopaa`d veel mainib, tema õhtusööki kitsevõid segada. Ta lakuks enne Balti jaama ees kõnniteed, kui kitsepiimasaaduseid sööks.

Jägmiseks katsetasin vene keelega. Duolingos saab lisaks nullist ka edasijõudnu tasemelt alustada. Ma arvan, et mu vene keele grammatikale mõjus asi täitsa hästi, aga kohati olid vene keeles Duolingos päris koledad vead sees ning with cyrillic letters on paras piin trükkida.
Läksin vene keelelt rootsi keelele üle. Rootsi keel on tegelikult maru lihtne. Varsti olin nii kaugel, et sain Rootsis käies kohalikus keeles restoranimenüüst üldjoontes aru.
Kuna ühel hetkel kadus mul tööalane vajadus rootsi keele järele ära, võtsin mõned nädalad tagasi saksa keele ette. Gümnaasiumist on mul mingi põhi alles ja asi läheb nagu ludinal, aga mida aeg edasi, seda kummalisemaks omandatavad fraasid muutuvad. Mõned näited:

Tüdruk on meie käes. Ma ei ole eriline terroristifoobik, aga kui turbanis tõmmu mees seda ütleb, mõjub natuke hirmutavalt küll.

See on meie magamistuba. Tore moodsa orientatsiooniga meespaar, kas pole?

Ma olen su tütre-/pojatütar. Päriselt? Kas see äpp peaks mind ajas reisimiseks ning soomuutmisoperatsioonide massidesse minekuks ette valmistama või midagi?

Duolingo ütleb, et ma olen hetkel saksa keeles 10% sorav. Ma ei suuda ära oodata, milliseid fraase mulle 20% täitumisel pakutakse.

Veel midagi sarjast eestlane, lätlane leedukas

Seekord foto.

Sama asja ütlemiseks suudavad lätlased ja leedukad eestlastest kaks korda rohkem ruumi kulutada. Eestlased ei ole mitte kinnised ja tigedad, vaid ei armaste tühje sõnu! Aitab nüüd jutust.

Elu kassiga

Eelmine aasta oli mulle halb, kuigi tegin vaid ühe halva ja palju häid otsuseid. Eks kasu tuleb nendest siis alles tulevikus lõikama hakata. Parimaks otsuseks oli aga kassi võtmine. Jipikesega on meil väga vedanud. Ainult ühe paari mehe kingi oleme pidanud ära viskama. Peale seda vahetasin Jipi liivakasti suurema vastu välja, panin jalatsiriiulisse kassi peletamiseks väikese riidekotikese kuivatatud lavendliga ja probleem lahenes. Mees pani sellest hoolimata veel mõnda aega jalatseid vääääga ettevaatlikult jalga. Edasi hakkasid hirmud hajuma. Kuni detsembri alguses meil selle aasta talv ära oli. Mees pani jala suusasaapasse, ütles "Kurat!" ning võttis kõigepealt jala ja siis räime saapast välja.
Jip arvab, et kogu konserveerimata või granuleerimata toit tuleb enne söömist ära tappa. Näiteks kalad ja krevetid. Tapmine tähendab toidu ohjeldamatut mööda maja ringi loopimist limane või verine jälg järel. Nüüd olen hakanud kala ja muud toortoitu kassile väikesteks tükkideks lõikama. Nii on isegi kass on veendunud, et see surnud on ja täiendavat tapmist ei vaja.

Üldiselt arvab Jipp, et kogu majapidamine on ainult tema meelelahutuseks sisse seatud. Põrandapesu on selleks, et ta saaks nurga tagant moppi varitseda ja rünnata. Pesu pannakse selleks restile kuivama, et ta saaks kõik sokid ükshaaval maha tõmmata. Kui ma esimesel advendil küünla põlema panin, panin Jipp käpa küünlasse. Pärast pani teist korda veel. Võtan siinkohal osaliselt tagasi oma endise jutu kasside ülimast intellektist. Vahel võib mõni ikka päris loll olla. Selle aasta pühade ajal me rohkem küünlaid ei põletanud.
Kui ma kaminasse tule teen, siis üritab Jipp seda läbi klaasi käpaga kinni püüda. Õnneks mitte siis, kui klaas juba kuum on. Kuigi mul on tunne, et ta ühe korra minu nägemata on proovinud. Kuuma kamina kohta kassidel vist kaks korda õppida vaja ei ole. Eelmise kassiga ühes eelmises elukohas oli mul malmkamin. See läheb küttes üleni tulikuumaks. Kassi leidsime suvel ja talle meeldis külma malmi peal jahutuseks pikutamas käia. Kui talv tuli, esimest korda kaminat tegime ja maja selle tõttu palavaks läks, otsustas kass ennast kamina peale jahutama minna. Kass langes nagu vikatiga niidetult kamina pealt maha. Rohkem kaminale ei roninud.

Ka arvab Jipp, et kõik uued asjad on tema jaoks mõeldud. Jõuluteemaline laudlina oli vaevalt pool minutit väljas jõudnud olla, kui Jipp juba seal peal keras magas. Kusjuures Jipp on mul esimene kass, kes pole selgeks saanud, et loomad ei käi söögilaual ja köögi tööpindadel. Eelmine kass oli mul nii ära koolitatud, et ükskord, kui ma maja võtme ära kaotasin ning alles kaks päeva hiljem ennast lõpuks keldriakna ja põrandaluugi tuppa vingerdasin, ei olnud ta köögiriiulis olevat lahtist kassikrõbinate pakki tühjast kõhust hoolimata puutunud. Ta teadis, et ei tohi. Kassi näljutamise eest sain ka mina keldrist tuppa ronides oma karistuse kätte, sest kassi liivakast seisis meil keldriluugi peal.
Jipi laual käimine ei ole muidugi tema ega minu viga. Kui ma vanemalt lapselt ja mehelt küsin, miks nad ei keela, kui näevad, et Jipp laual on, saan esimeselt vastuseks:
"Ma ei saa midagi teha, kui ta mind nii armsate silmadega vaatab."
Teine läheb etteheitva näoga kassi poole, viibutab sõrme ja ütleb midagi stiilis "Poiss, kassid ei tohi laua peal käia!". Kuigi loomaarst juba pea kuu tagasi kindlaks tegi, et Jipp on tüdruk, mitte poiss, kutsume me teda poisiks edasi. Nii või teisiti ei arva ta sellisest keelamisest midagi ning vaatab meest sa-oled-ikka-puhta-idioot-vist näoga laualt edasi.
Kui me lastele uue mänguasjakasti ostsime, oli Jipp seal juba enne mänguasju sees. Kui mees endale Playstationil mängimiseks rooliga rallitooli ostis, arvas Jipp, et see on talle magamiseks toodud. Kuna mehel nüüd rallitool on, pidin ka mina endale ebaproportsionaalselt suurt alginvesteeringut nõudva kahtlase hobi leiutama. Ostsin Bauhausist juraka LED taimelambi, adapteri ja taimeriga pistiku. Ma kavatsen nüüd toas aasta läbi head ja paremat kasvatama hakata. Taipoh, kui ma järgmise aasta detsembris sellise udupeene lambiga ühtegi hernest või maasikat ei saa! Tegin ühe riiuli tühjaks, kinnitasin selle kohale oma uue lambi, aga enne, kui lillepottidega kohale jõudsin, oli Jipp ennast juba riiulisse sisse seadnud.

Taimejutuga seoses tuleb meelde, et lisaks paarile kingadele on Jipp ühte asja veel hävitada proovinud - minu hoole ja armastusega seemnest kasvatatud kaks datlipalmihakatist ribastas ka suures osas ära. Seda jõulutähte, mis ämm mulle jõuludeks tõi, aga millegi pärast ei puutu.
"Ma lihtsalt ei saanud seda ostmata jätta," oli ämm väga vabandav, kui jõulutähega uksest sisse sadas. Mees on minu palvel emale juba mõnda aega tagasi selgeks teinud, et ma kingitud potililledest eriti vaimustuses ei ole.
Tänasin viisakalt ja panin mõttes lootused kassi peale. Palmidega sai ta ju nii hästi hakkama. Aga vot jõulutähte, näed, et ei puutu see loom. Jõulutäht ajab nüüd hoopis arvukalt uusi võrseid. Kas on võimalik, et taim minu vihkamisest toitub?




Plekk laudlinal ei ole Jipi, vaid laste töö /vabandab siinkohal ökase lina pärast/

Ühesõnaga arvab Jipp, et terve elamine on tema oma. Välja arvatud üks asi. Tema jõulukink - kasside magamis- ja mängumaja. Isegi lapsed ei saanud meil sellel aasta nii kallist kinki, kui kass. Oleme Jipi maja proovinud tema erinevatesse meeliskohtadesse tõsta, aga ei midagi. Ta on seda heal juhul korra nuusutanud ainult.

Uus aasta

Uuel aastal on kõik asjad esimest korda. Isegi lumi on selle aasta esimene. Nii harva, kui seda ka antakse, aga ikka ei oska see inimlikul kombel maha sadada, vaid peab 100 km/h näkku tuiskama ja kõiki ebapiisavalt soojustatud kehaosi nagu matšeetega lõikama.
Ilmast hoolimata käisin täna isegi väikesel jooksuringil. Kahel põhjusel. Esiteks oli keegi siga jälle võimlates mu pokemone peksmas käinud ning pidin nad peale tohterdamist oma kohtadele tagasi viima.
Teiseks tahaks ma selle aasta mais Viimsi MyFitness jooksul oma elu teise poolmaratoni joosta. Mõnele, kes üle nädala maratone jooksevad või neile, kes elus üle 10 km jooksnud ei ole ja seetõttu ei tea, mida see tähendab, võib see üsna haleda uusaastalubadusena tunduda, sest noh, 21,1 km on ainult POOL maratoni või nii. Asjatu üleolek, ma ütlen. Võin kinnitada, et ka poolmaratoni käigus on võimalik ära surra. Ikkagi ma trenni eriti teha ei viitsi ning kogu ettevalmistusena kavatsen joosta täpselt nii palju, kui mul pokemone jahtides seda teha vaja on.
Eesmärgiks on  kevadel elusalt finišisse jõuda. Õnnestumiseks loen aega alla 2:15 ja ebaõnnestumiseks seda, kui raisakotkad mind rajalt laiba pähe pessa poegadele nokkida kannavad ühes mu pokemonidega.

Olenevalt sellest, kuidas mul mais läheb tahaks kas 2017 või 2018 septembris SEB sügisjooksul ka maratoni täisdistantsi ära joosta. Jube uhke oleks ütelda, et olen korra elus maratoni läbinud. Ainus probleem on, et selleks tuleb vist küll natuke ettevalmistust teha. Mu mehe sõprade hulgas on tema jooksutreener, kelle kasvandike kohta räägitakse, et nad teiste treenerite gruppides olevatest jooksjatest tunduvalt vähem treeningkilomeetreid tegema peavad, aga sama häid tulemusi saavutavad. Lootusrikkalt võtsin mehe sünnipäevalaua taga ükskord treeneriga teema üles ja uurisin, kas ta võiks mulle sellise treeningkava kokku panna, mis mind aastaga maratonivormi pumpaks, aga nii, et ma nädalas üle kahe tunni jooksma ei peaks. Otseselt mind pikalt ei saadetud. Treener uuris vaid viisakalt, mis see imeline jook küll olla võiks, mida ma parajasti tarbin.
Ühesõnaga pole mulle ka uuel aastal mingit jooksutreenerit vaja, vaid rohkem kiiremaid ja vastupidavamaid pokemone hoopis!